Obsah (7)

§ 209§ 211§ 81§ 135§ 136§ 424§ 2172

1-20-5544 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 22. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-5544 (20221000026) Kohtunik Sten Lind Vaidlu

§ 209ja § 2172 järgi.

Kokkuvõtvalt seisnesid kaebuse esitaja hinnangul kuriteod järgnevas. W AS-i juhtimise ja kontrolli all investeerisid kannatanud investeerimisprogrammi, mille tulemusel soetati investeerimise eesmärgil maatükid nende väärtusest 166 korda kallimalt. Kaebaja leidis, et tõenditest tulenevalt on alus arvata, et W oli võlakirjaemissiooni korraldamise algusest saati teadlik investeerimisprogrammiga kaasnevast suurest kahjust, kuivõrd maatükid soetati igasuguse turu-uuringuta. Sellele vaatamata eksitati investoreid tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel. Edasiselt tegutses W AS aktiivselt selle nimel, et investoreid eksituses hoida, olukorda säilitada, taastoota ning vältida sellega W AS-i vastu nõuete esitamist ja tagada nende nõuete aegumine. W AS ostis

1. oktoobril 2011 emitendi emaettevõtte, et kontrollida kogu investeerimisprotsessi, eksitati investoreid võimalikult kaua nõuete esitamise õiguse olemasolus, esitades pankrotihaldurile vaid nõude aegumise vastuväited ja väiteid, et kõik tehingud on õigesti ja õiglase hinnaga tehtud. Lisaks suunas W AS ka oma kliente jätkuvalt 1 1-20-5544 panka usaldama, varjates oma toime pandud rikkumisi ja jäädes seega edasi klientide vara üle otsustama, võttes aga vastu otsuseid, mis olid kahjulikud panga klientidest investoritele, kuid kasulikud pangale endale. Taotletud eesmärk saavutati
2. märtsil 2019, kui jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles tuvastati, et nõue W AS-i vastu kahju hüvitamiseks on aegunud ja investoritele kahju tekkinud. Otsuse jõustumisega täideti kaebaja hinnangul vältava kelmuse ja vältava usalduse kuritarvitamise kuriteokoosseisu element, s.o kokku enam kui 8 miljoni euro ulatuses kahju tekitamise fakt. Kaebuse kohaselt pani W AS kelmuse toime nende investorite suhtes, kes investeerisid (s.o tegid varakäsutuse) panga eksitamise tulemusena. Usalduse kuritarvitamine on toime pandud nende isikute suhtes, kes olid panga kliendid ja kelle eest otsustas raha investeerimise pank ise. Mõlemat tüüpi investorite raha paigutati W AS-i suunistel või W AS-i enda poolt OÜ P (hilisema nimega H OÜ (H)) poolt emiteeritud võlakirjadesse, mille eesmärgiks oli teenida passiivset tulu Rumeenia põllumaa väärtuse kasvust 3-4 aastase perioodi lõikes. Kuriteokaebuse esitaja oli seisukohal, et W AS on pannud toime pannud vältavad kuriteod. Nimelt on pank emissiooni alustamise otsustamisest kuni H pankroti väljakuulutamiseni tegutsenud aktiivselt investorite eksituses hoidmise nimel, vältimaks rikkumise ilmsiks tulekut ja nõuete esitamist. Tegemist on ühtsest tahtlusest kantud teoga, milles W AS esmalt eksitas investoreid selleks, et nad teostaksid esialgse investeeringu ja seejärel hoidis investoreid pidevas eksimuses ehk säilitas tekitatud olukorda selleks, et vältida nõuete maksmapanemist W AS-i vastu. Eksituses hoidmine seisnes kinnituste andmises, et W AS-i analüütikud hindavad pidevalt võlakirjade väärtust ja kinnisvaraturg on peatselt elavnemas, samuti võlakirjade pikendamise ettepaneku tegemises ja nende pikendamise kinnitamises, pidevates pöördumistes investorite poole lunastustähtaegade pikendamise palvetega jms. Kaebuses on rõhutatud, et tegemist ei ole jätkuva süüteoga, sest täiendavat kahju investoritele ei tekitatud, vaid lükati pidevalt edasi investoritele kahju tekkimist, sest neil oli kogu aeg kehtiv nõue. Sisuliselt samade tegevustega luges kaebaja vältavaks ka usalduse kuritarvitamise, kus pank investeeris talle varahalduslepinguga usaldatud klientide raha lootusetusse projekti ja säilitas klientide usalduse, kinnitades kogu eelkirjeldatud tegevuse vältel, et tegutseb klientide varalistes huvides. Kaebaja oli seisukohal, et kuivõrd nii kelmuse kui usalduse kuritarvitamise koosseisu puhul on tegemis tagajärjedeliktiga ning tagajärjedelikti koosseisu puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema teo lõpuleviimisest (alates 2015 jaanuaris kehtima hakanud redaktsiooni järgi) ehk aegumise tähtaeg hakkab kulgema kõikide koosseisu tunnuste realiseerimisest, siis hakkas süütegude aegumine kulgema kahju tekkimisest
3. märtsist
4. Kelmuse koosseis näeb ühe tunnusena ette kahju tekkimist, usalduse kuritarvitamine suure varalise kahju tekkimist. Tulenevalt sellest, et õiguskirjanduses on leitud, et seni kuni isikutel on olemas nõue teise poole vastu, ei saa kahju tekkimist veel jaatada, siis olukorras, kus nõue puudub selle aegunuks tunnistamise tõttu, saab väita, et kahju on tekkinud ja kuriteokoosseis tagajärgede realiseerumise osas täidetud. Seega on W AS-i toimepandud teod investorite osas lõpuni viidud, kuna kohtuotsustega on tunnistatud nõue aegunuks. 2 1-20-5544 Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade
5. Politsei- ja Piirivalveamet jättis
6. aprillil 2020 koostatud teatisega kriminaalmenetluse alustamata. 2.
7. Menetleja leidis, et kuriteoavalduses on kirjeldatud investeerimiskelmuse (§ 211) koosseisu tunnuseid. Selle kohaselt on W AS kindlaksmääratud isikute ringile, s.o investoritele suunatud teabes esitanud olulistes asjaoludes valeandmeid või on jätnud olulised asjaolud esitamata. Menetleja leidis, et W AS-i tegevus viitab investeerimiskelmuse kaastäideviimisele või kaasaaitamisele, kuivõrd panga tegevuse tulemusel tegid investorid investeeringu H-le, uskudes W AS-i väiteid, et tegemist on usaldusväärse koostööpartneriga. Kaebusest tulenevalt sai W AS läbi H-ga sõlmitud lepingu investeeringutelt kasu ja hiljem klientidelt fondihaldustasusid. Kuivõrd kuriteokaebuses kirjeldatud tegu on vastab

§ 211

tunnustele, on välistatud teo kvalifitseerimine

§ 209järgi.

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud tõlgendamine lubatud ning normi tekstist ei tohi isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda. Keelatud on arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire, kuna see tähendaks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Teates selgitatakse veel, et isegi kui jaatada eraldiseisva kelmuse toimepanemist, ei saa eksisteerida olukorda, kus tegu kvalifitseeritakse eraldi, aga kahju moodustab mõlema kuriteokoosseisu puhul kannatanupoolne ühekordselt tehtud varakäsutus. Kuriteokaebuses oli küll üldsõnaliselt väidetud, et W AS sai investeeringutel tulu ja fondi haldamise tasusid, kuid kuriteokoosseisu realiseerumise tuvastamiseks, ei olnud kaebuse teave piisav. 2.2. Menetleja märkis, et investeerimiskelmus on lõpule viidud, kui investeering on teostatud, st raha on paigutatud süüdlase arvele või saanud muul viisil tema vara osaks. Kuriteokaebuse andmete kohaselt viidi investeerimiskelmus lõpule hiljemalt 17. detsembril 2007, mis oli emissiooni lõpptähtaeg ja raha kanti emitendi, s.o H kontole. Sellest on möödunud pea 13 aastat. Kuivõrd investeerimiskelmus on teise astme kuritegu, mille aegumistähtaeg on

§ 81lg 1 p-i 2 järgi viis aastat, on tegu aegunud. Kr

MS § 199 lg 1 p 2 keelab kriminaalmenetlust alustada, kui kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. 2.

1. Kuriteokaebuse esitaja seisukohaga, et tegemist on vältava kelmuse ja vältava usalduse kuritarvitamisega, menetleja ei nõustunud. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises tuuakse välja, et investorite vara käsutus toimus aastatel 2006-2007, kui W AS viis oma tegevusega investorid eksimusse. Kaebusele lisatud 3 1-20-5544 materjalidest nähtus, et
2. oktoobril 2010 valmis maade hindamise raport, mille tulemusel hinnati
3. detsembril 2010 H võlakirjad panga klientide portfellis 95 protsendi ulatuses alla ning
4. märtsil 2011 teavitati investoreid, et
5. detsembri 2010 seisuga oli portfelli väärtus 1,7 miljonit eurot. Menetleja oli seisukohal, et pärast eelnimetatud sündmusi ei saanud tõlgendada W AS-i käitumist investorite pettuses hoidmise või usalduse kuritarvitamisena. Kinnisvara väärtus sai investoritele teatavaks
6. aastal, pärast mida said nad teada H maksejõuetusest. See tähendab, et
7. aastal olid investoritel olemas kõik võimalused õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Seega kelmuse ja usalduse kuritervitamise vältavusele tugineda ei saa. Teatises viidatakse karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt peab

§ 209

puhul varalise kahju tekkimise hindamisel lähtuma varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halveneb. Varaline kahju tõendatakse samasusnõudele kannatanu varakäsutuse eelse ja järgse varalise seisu võrdlemisega ning sellest tuleneb kahju tuvastamisel saldopõhimõte. Kahjuga on tegemist siis, kui lõppsaldo ehk kontojääk on negatiivne. H maksejõuetuse tekkimise ajaks peab Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-12076

1. aasta lõppu, pank hindas nõuded alla
2. aastal. Menetleja rõhutas Riigikohtu praktikale viidates, et segamini ei tohi ajada vältavat kuritegu ja lõpuleviidud kuriteo mõju (õigusvastane seisund) kestmist. Investoritele oli kahju tekkinud varakäsutuse hetkel, olenemata sellest, et nad omasid nõudeõigust võlakirjade näol H vastu. Kuna tegelikkuses ei oleks H suutnud juba
3. aastal võlakirju lunastada, siis ei oma tsiviilõigusliku nõude aegumine kuriteo toimepanemise kontekstis kaalu – kahju oli tekkinud hiljemalt
4. aastal. Menetleja märkis veel, et usalduse kuritarvitamise korral tekitab süüdlane kannatanule varalise kahju, kui koosseisu tegu kujutab endas pettust. Kui aga pettuslik tegu on toime pandud varalise kasu eesmärgil, see toob kaasa kannatanu varakäsutuse ning tal tekib varaline kahju, moodustub kelmuse koosseis ning ideaalkogum §-ga 2172 on välistatud. Ka ei nõustunud menetleja sellega, et 2011.,
5. ja
6. aastal tehtud võlakirjade lunastustähtaja pikendamised olid vältavate kuritegude osaks. Menetleja hinnangul ei olnud need kuidagi seotud investeeringu tegemisega
7. aastal, vaid tegemist oli äriühingu eluspüsimiseks tehtud varakäsutustega. Ehkki kaebaja väitel maksid raha äriühingusse investorid, ei ole investeeringute summasid ja nende tegemise aega välja toodud. Isegi, kui W AS palus äriühingu toimimiseks investoritelt uusi sissemakseid ja edastas investoritele valeinfot, jättes mulje nagu oleks äriühingut võimalik päästa (mis on siinkohal vaieldav, kuna portfell hinnati alla juba 2011 aastal), tuleks menetleja arvates nimetatud tegusid vaadata mitte investeerimiskelmuse vältava teona, vaid eraldiseisva kelmusena. Kui investoreid peteti, prognoosides, et äriühing võiks maatükkide müügi tulemusel uuesti maksejõuliseks muutuda, siis on ka
8. ja
9. aastal tehtud võlakirjade lunastused ja lisainvesteeringud praeguseks kuritegudena aegunud. Kuna
10. aastal investorid lunastustähtaega ei pikendanud ja ka ettevõtte laenukoormist ei suurendanud, siis nimetatud ajal puudub koosseis, mida analüüsida. Veel leidis menetleja, et äriühingu laenukoormust suurendades võeti kohustusi äriühingule, mitte investoritele, mistõttu on see pigem kvalifitseeritav maksejõuetuse põhjustamise kui investorite vastase kelmusena. Kuna kohus on äriühingu juba
11. aastast püsivalt maksejõuetuks lugenud, siis on ka pankrotikuritegu aegunud. 4 1-20-5544 Kirjeldatud kuritegude vältavana tõlgendamist pidas menetleja õiguskindluse põhimõtte eiramiseks ega pidanud aegunud kuritegude menetlemist võimalikuks.
12. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale esitasid kaebuse advokaadid Maria Mägi-Rohtmets ja Marta Lember. Kaebajad ei nõustunud Politsei- ja Piirivalveameti seisukohaga, et kelmust ja investeerimiskelmust ei ole võimalik koos menetleda, leides, et eristada tuleb pankade poolt pakutavaid investeerimisteenuseid. Neist esimene oli investeerimisteenus VpTS § 43 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes, mis praegusel juhul on
13. detsembril 2007 lõpule viidud investeerimiskelmus. Teine teenus on VpTS § 44 lg 1 p-i 1 sätestatud väärtpaberite hoidmise ja haldamise teenus. Selle raames pidi kaebajate hinnangul pank andma klientidele asjakohast ja tõest teavet tagatiste kohta. Kaebajate väitel ei olnudki panga eesmärgiks saada investeeringuid, vaid varalist kasu. Kasuks lugesid kaebajad kahjuhüvituse nõuete vältimist ja reputatsioonikahju. Eksitavad tegevused algasid pärast investeerimiskelmuse toimepanemist. Kolmandaks teenuseks lugesid kaebajad VpTS § 43 lg 1 p-s 4 sätestatut, mille alusel osutab pank omal äranägemisel kliendilt saadud volituse alusel väärtpaberiportfellide valitsemist. Selliste investorite puhul pani pank toime usalduse kuritarvitamise, mitte eksitades neid võlakirjadesse investeerimisel, vaid märkides panga enda nimele 53,37% võlakirjadest, omandades need ja kandes need seejärel edasi oma klientidele. Seejuures on võlakirjade vahendamise eest saadav kasu väljaarvutatav kuriteokaebuse lisade alusel. Kelmuse osas leidsid kaebajad, et kuna W AS osutas klientidele väärtpaberite haldamise teenust raha eest, siis sai W AS sellisest tegevusest ka kasu. Lisaks on pank esitanud eksitavat teavet investeeringu tagatiste kohta ja eksitanud investoreid neile esitatavates aruannetes. Kaebajate hinnangul oleks pank pidanud Rumeenia maatükkide väärtust hindama, kuid seda ei tehtud. Pank pettis investoreid neile teabe andmisel eesmärgiga vältida Finantsinspektsiooni kontrolli, mis oleks võinud kaasa tuua mainekahju, rahatrahvi või litsentsi kaotuse. Kaebuses rõhutati, et hinnata tuleb ka turuolukorda, kuna
14. aastal oli tegemist veel Hansapangaga, kes pidas läbirääkimisi W AS-iga liitumise osas ja seega ilmsiks tulla võiv kuritegu oleks rikkunud ka kaubamärgi turule toomise. Kaebajad leiavad, et panga eksitava käitumise tulemusena jätsid investorid esitamata kahjuhüvitisnõuded, lasksid neil aeguda ning pikendasid lunastustähtaegu, mistõttu oli selline käitumine investeeringuna võlakirjade eest summa tasumisest käsitatav eraldi varakäsutustena. Nõudeõigusest said investorid teada alles
15. märtsil 2019, kui kohus tuvastas, et emitendi nõue W AS-i vastu on aegunud. Kuna W AS oli emitendi omanik ja kontrollis juhatuse tegevust, siis on loomulik, et emitendi juhatusel ei olnud võimalik panga enda vastu nõuet esitada ja esmakordselt esitas nõude pankrotihaldur emitendi nimel. Seejuures oli kaebajate hinnangul ekslik Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht, et investorid oleks pidanud oma nõudeõiguse maksma panema
16. aastal – sel ajal ei olnud investorid teadlikud, et pank on emitendi omandanud. Ka ei olnud investorid teadlikud emitendi maksejõuetusest, kuivõrd W AS oli jätnud hoopis vastupidise mulje ja korduvalt kinnitanud, et äriühingul on vara rohkem kui kohustusi. 5 1-20-5544 Kaebajate hinnangul oli panga motiiviks mainekahju vältimine ja selle nimel on ka pidevalt tegutsetud. Panga kasuks tuleb mh lugeda aastatepikkune krediidiasutusena teenuste osutamine ja tulu teenimine, mis oleks olemata, kui Finantsinspektsioon oleks pangalt litsentsi ära võtnud. Ka ei nõustu kaebajad, et investorid oleks pidanud
17. aastal aru saama, milline oli kinnisvara tegelik väärtus. Aktsia- ja kinnisvaraturud on pidevas tõusus ja languses ning varade allahindamine iseenesest ei tähenda, et nende väärtus ei võiks hiljem uuesti tõusta. Seejuures on kinnisvara kaebajate hinnangul kõige stabiilsem vara ning kuna see oli praegusel juhul algusest peale väärtusetu, eksitasid emissiooni korraldajad ja W isikuid teadlikult hoidsid neid vältavalt pettuses. W AS ei teavitanud investoreid võlakirjade allahindamisest, vaid see kajastus lihtsalt nende väärtpaberikontodel. Ka maade hindamise raporti olemasolust, mis valmis
18. detsembril 2010, ei olnud investorid teadlikud, kuna see oli konfidentsiaalne.
19. aasta alguses oleksid investorid saanud olla kahju tekkimisest teadlikud ainult siis, kui pank oleks neile teatanud, et langus on lõplik ja languse mõju alaline. Pank näitas pigem, et tegemist oli ajutise olukorraga ning väljendas seda läbi võlakirjade jätkuva hoidmise ja haldamise. Vältav eksimuses hoidmine väljendub kaebajate hinnangul ka selles, et pank teatas
20. aastal pärast N 100% osaluse omandamist investoritele, et N-l ja H-l on uued juhid, sh W AS-i esindaja ning tegeletakse restruktureerimisega ja loodetakse maad müüa 2- 3 aasta pärast kõrge hinnaga. Samasugune kinnitus edastati investoritele
21. aastal. Kaebajad leidsid, et võlakirjad on võrdsustatavad laenulepinguga, mida haldas ja hoidis W AS. Laenulepingu puhul ei saa kahju hinnata keset laenulepingu kehtivust, kui tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud, sest laenu saanud äriühing võib vahepeal sattuda majanduslikesse raskustesse, kuid seejärel jälle taastuda. Kuna panga poolt esitatud valeinformatsiooni tõttu pikendati lunastustähtaega, siis ei ole tegemist investeerimiskelmusega, vaid panga poolt toime pandud vältava kelmusega. Kaebajate hinnangul ei saa kahju tekkimist hinnata enne, kui on saabunud lunastustähtaeg, enne tagasimakse tähtaja saabumist ei ole laenuandjal võimalik asuda seisukohale, et kahju on tekkinud, v.a. juhul, kui kuulutatakse välja ettevõtte pankrot ja on kindel, et ettevõte ei saa nõudeid rahuldada. Lisaks rõhutatakse ka seda, et alates W AS-i juhtimise alla minekust ei olnud investoritele kättesaadavad ka emitendi majandusaasta aruanded, millest oleks saanud ettevõtte majanduslikku olukorda kontrollida. Investeerimiskelmuse kahjuks pidasid kaebajad seda, et investeeringud ei olnud lõpuks midagi väärt ning nendest saadud võlakirju ei saanud lunastustähtaja saabudes lunastada, kuna H-l puudus vara. W AS-i vastu suunatud nõude aegumisega tekkinud kahju on aga eraldiseisev ja eraldi hinnatav. Veel heitsid kaebajad ette, et Politsei- ja Piirivalveamet ei olnud võtnud seisukohta usalduse kuritarvitamise koosseisu kohta. Riigiprokuratuuri
22. mai 2020 määrus
23. Riigiprokurör jättis
24. mai 2020 määrusega esitatud kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalasi on alustamata jäetud õiguspäraselt. 6 1-20-5544 Prokurör moodustas kaebuses toodud etteheidete hindamiseks kuriteokaebuse ja selle lisade alusel ajatelje olulisematest sündmustest, mis algavad
25. märtsil 2006 N ja W AS-i vahel sõlmitud investeeringute vahendamise ja info edastamise kokkuleppega ning lõpevad
26. märtsil 2019 Harju Maakohtu
27. juuni 2017 otsuse jõustumisega tsiviilasjas, mille loeti investorite nõuded W AS-i vastu aegunuks. Esmalt juhtis prokurör tähelepanu asjaolule, et kuriteokaebuses puudusid tõendid selle kohta, kui palju võlakirju on konkreetsetele kannatanutele vahendatud või soetatud. See info tuleneb ainult kuriteokaebusest ega ole seetõttu kontrollitav. Seega ei ole prokuröri hinnangul võimalik kinnitada ka mingisuguse pangapoolse kasu saamist, kuna võlakirjade haldamiseks võetavat teenustasu ja investorite portfellis olevate võlakirjade mahtu ei ole võimalik tuvastada. Need asjaolud on aga otseselt kaebaja taotletud kuriteokoosseisudega seotud, kuna nii

§ 209kui ka § 2172 eeldavad varalise kahju saamist.

Seejuures nõustus prokurör menetlejaga, et investeerimiskelmuse kahju ei saa võrdsustada kelmuse ega usalduse kuritarvitamisega tekkinud kahjuga. Ka kaebajate enda sõnul seisnes kahju ebarahuldava teenuse osutamises, kuid nad on jätnud konkretiseerimata kahju suuruse. Praegusi fondihaldustasusid ei saa tagasiulatuvalt 2006-2015 aastatel toimunule. Veel leidis prokurör, et isegi kui jaatada kelmuse või usalduse kuritarvitamise tunnuseid panga

1. ja
2. aasta tegudes, ei ole kriminaalasja algatamine võimalik ka seetõttu, et kaebajad ei ole ära näidanud, milles seisnes neile nende kuritegudega tekitatud kahju. Kuriteokaebusele lisatud hagiavaldused võrdsustavad tekkinud kahju investeeringu summaga, mis on aga põhjuslikus seoses investeerimiskelmusega ega saa lugeda teiste kuritegudega seotud kahjuks. Usalduse kuritarvitamisega seoses kuriteokaebusele lisatud lisast ei selgu, kellega ja millal varahaldusleping sõlmitud on. Varahalduslepingu näidise lisast 3 nähtub, et pangale olid siduvad kliendi suunised, mille alusel võis pank varakäsutusi teha. Seega ei ole võimalik väita, et pank on 2006-2007 või hiljem varakäsutusi tehes kohustusi rikkunud ja klientide usaldust kuritarvitanud. Samuti ei võimalda leping võtta seisukohta, millised olid panga kohustused konkreetsete klientide ees, mistõttu ei ole usalduse kuritarvitamine ka kuidagi tõendatud. Määruses märgitakse, et nii kuriteokaebuse esitajad, kui menetlejad on nõus, et investeeringute kaasamisel pandi toime investeerimiskelmus ning panga osalus investeeringute vahendamisel ja investorite kaasamisel on tõendatud. Seega põhjustati kaheksa miljoni suurune kahju investeerimiskelmusega ning samadel faktilistel asjaoludel kelmuse ja usalduse kuritarvitamise kuritegu paralleelselt menetleda ei ole võimalik. Ehkki kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel on kaebajad leidnud, et investoritele põhjustatud kahju tuleneb kahjuhüvitisnõude esitamata jätmisest, sh nõude aeguda laskmisest ja lunastustähtaegade pikendamisest, on täpsustamata, milline see kahju summaliselt on ja kuidas sellise kahjuni on jõutud. Kuivõrd kuriteoteatele ei olnud lisatud AS C ega XX pangaga sõlmitud lepinguid, ei olnud prokuröri hinnangul võimalik ka hinnata, kas W AS on usalduse kuritarvitamise pannud toime seoses sellega, et ta on investeerinud võlakirjadesse, millesse klient ei ole soovinud investeerida või on rikutud muid, lepingu lisas 3 olevaid nõudeid. Kaebajate subjektiivse hinnangu pinnalt usalduse kuritarvitamist jaatada ei saa. Prokurör rõhutas, et näidisena kuriteoteatele lisatud 7 1-20-5544 lepingu p 6.3 kohaselt on lepingule allakirjutanud klient kinnitanud, et teda on investeerimisega kaasnevatest riskidest teavitatud ja pank selle kahjumlikkuse eest ei vastuta. Lepingu p 10.3 järgi ei vastutanud pank ka emiteerija maksevõime vähenemise eest. Prokuröri hinnangul ei saa pangale oma vara käsutamiseks täisvolituse andnud investor hiljem turuolukorra halvenedes või emitendi väärtusetuks muutumise korral tugineda pangapoolsele rikkumisele, kui ta ei näita ära temaga sõlmitud lepingu rikkumisi. Need isikud, kes tegid investeerimisotsuse iseseisvalt, võtsid ise ka teadliku riski, et turuolukorra halvenedes võivad nad oma investeeringu kaotada. Iseseisvalt investeerides lasus emitendi tausta kontrollimine investoril endal, mitte pangal. Väide, et pank ei edastanud investoritele teavet kinnisvara väärtuse ja tagatise kohta, on prokuröri hinnangul ümber lükatud nii kuriteokaebuse väidete, kui Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas tuvastatuga:
3. aasta alguses hindas W AS maade väärtuse klientide portfellides 95% alla. Prokurör leidis, et see ei ole juhuslik langemine, vaid sisuliselt võlakirjade väärtusetuks muutumine. Asjaolu, et investorite arvates oli tegemist tavapärase kehva turuolukorraga ja loodeti panga edastatud infole tuginedes turuolukorra paranemist, ei muuda olematuks fakti, et alates
4. aastast olid investorid allahindamisest teadlikud ja pidid arvestama riskiga, et nad kaotavad oma investeeringu. Prokurör nõustus menetleja seisukohaga, et kahju tekkimist ei saa siduda tsiviilõigusliku nõude aegumisega ning kuriteo aegumise alguse hetkeks tuleb lugeda
5. ja
6. aastat. Investorid pidid oma väärtpaberiportfelli kaudu olema kursis ka väärtpaberite väärtuse hetkeseisuga ning on ainetu väita, nagu oleks pank hoidnud neid vältavas pettuses või vältavalt usaldust kuritarvitanud eesmärgiga vältida mainekahju. Osutades Riigikohtu praktikale, selgitab prokurör, et vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises (nt pantvangi võtmine (

§ 135

), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (

§ 136

) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (

§ 424)).

Seega sõltub delikti vältavus teo lõppemisest. Seda ei tohi aga segamini ajada lõpetatud teo mõju (õigusvastase seisundi) kestmisega. Vältavana ei saa prokuröri hinnangul arvestada ka valeandmete esitamist võlakirjade lunastustähtaegade pikendamisel, sest investorite otsus ei olnud pangale ega H-le teada ning igakordselt esitatud info oli sisult uus ja tahtlus selleks tekkis vahetult enne lunastustähtaegade saabumist. St, et need võiks olla vaadeldavad eraldiseisvate tegudena. Eluliselt usutavaks ei pidanud prokurör kaebajate väiteid, et neil ei olnud enne pankrotimenetlust nõudeõiguse esitamise võimalus teada: H ja tema ettevõte olid Eesti äriregistrisse kantud äriühingud ning ärilise struktuuri väljaselgitamine oleks olnud võimalik sõltumata sellest, et H emaettevõtte aktsiate haldajana tegutses advokaadibüroo. Kaebaja seisukoht, et võlakiri on võrdsustatav laenuga ja laenulepingu kehtivuse ajal ei olegi võimalik kahju tekkimist hinnata, ei ole prokuröri hinnangul kooskõlas karistusõigusliku kahju mõistega. Juhul, kui võlakirja lunastusperioodi jooksul (või ka laenulepingu kestvuse jooksul) muutub investori/võlausaldaja nõue sisutühjaks ja mõistlikule kõrvaltvaatajale on asusaadav, et vara väärtus ei saa aja jooksul nimetatud mahus kasvada (sisuliselt on tegemist äriühingu 8 1-20-5544 pankrotiga), siis ei ole nõude lunastamise lõpptähtajal ega ka tsiviilõigusliku nõude aegumisel karistusõigusliku kahju tekkimise ja kuriteo lõpuleviimise ajaga mitte mingisugust seost. Vastupidise jaatamine viiks olukorda, kus kahju on faktiliselt ammu tekkinud, aga kriminaalõigusliku vastutuse jaatamine eeldaks ka tsiviilnõuete aegumise ära ootamist, mis ei ole kuidagi kooskõlas

§ 209ja § 2172 loogikaga.

Eelnevat kinnitab ka tsiviilkohtu poolt tuvastatu, et H oli maksejõuetu juba enne

1. aastat ja 2011 hinnati võlakirjad 95% alla, mistõttu ei saanud investorid panga fondi haldamise teenust edasi kasutades olla eksitusse viidud, mistõttu ei saa lugeda fondihaldustasusid investorite kahjuks. Prokuröri hinnangul näitavad ka edasised laenu võtmised ja
2. aastal investoritele saadetud teatis üheselt, et H halvast majanduslikust olukorrast pidid investorid teadlikud olema. Kindlaks signaaliks pidi aga olema
3. aastal alustatud pankrotimenetlus, mille järgselt oli investoritel võimalik neile väidetavalt varem kättesaamatu info ja andmetega tutvuda. See, et kannatanud otsustasid ise loota majanduse taastumisele, oli nende endi võetud investeerimisega kaasas käiv risk. Sel hetkel ei saanud panga esitatud lootust andev valeinfo ja lunastustähtaegade pikendamine enam realiseeruda, mistõttu ei saa nõustuda, et tegemist oli vältava kelmuse ja usalduse kuritarvitamisega, mis lõppes
4. aastal. Kokkuvõttes leidis prokurör, et vältavat kelmust ja usalduse kuritarvitamist ei ole toime pandud. See on välistatud juba seetõttu, et alates võlakirjade allahindamisest
5. aastal ei ole pank kordagi näidanud investoritele neid tegelikkusest kõrgemat väätust omavatena. Seega oli isikute otsus hoida võlakirju investeeringu äratasumise lootuses nende enda otsus ning pank ei ole kliente teadlikult ja tahtlikult nende usaldust murdnud. Panga poolt
6. ja
7. aastal eksliku info edastamist tuleb prokuröri hinnangul lugeda aga eraldiseisvateks tegudeks, mille aegumise alguseks tuleb lugeda nende toimepanemine. Kuivõrd
8. aastal enam lunastustähtaega ei pikendatud, oli prokuröri arvates õige menetleja märkus, et kahju ei saanud tekkida kuna lunastustähtaja saabumisel puudus vajadus ka edasiste pangapoolsete teenuste kasutamiseks. Eeltoodust tulenevalt luges prokurör kuriteod aegunuks.
9. Riigiprokuröri
10. mai 2020 määruse peale esitas kannatanute esindaja M. MägiRohtmets kaebuse, taotledes kriminaalmenetluse alustamist. Kaebaja leidis, et prokuröri koostatud ajatelg kajastas W AS tegevust kärbitult, mistõttu ei oli hinnangu andmine selle põhjal kunstlik ega saanud jõude tõese tulemuseni. Kaebaja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et eksitava informatsiooni esitamiseks tekkis W ASil tahtlus igakordselt enne lunastustähtaegade saabumist ning määruset ei nähtu millest tulenevalt on prokurör hinnanud panga tegusid eraldiseisvateks. Seejuures on vale prokuröri seisukoht, et W AS ei teadnud enne lunastustähtaegu valeandmeid esitades, milline on investorite otsus – panga esindamisel oli vähemalt 42% kõikidest võlakirjadest (s.o 3 712 võlakirja) ning lunastustähtaja pikendamiseks oli vajalik 2/3 võlakirjaomaniku nõusolek (s.o 5 645). See tähendab, et lisaks panga enese nõusolekule oli vajalik veel vaid 22,8% võlausaldajate nõusolek (1 933 võlakirja omanikku). Seejuures on oluline, et asjatundja saab oma teadmistest tulenevalt teenusetarbijatega nende asjatundmatuse tõttu manipuleerida. 9 1-20-5544 Tõendite puudumisele viitamine oli kaebaja hinnangul otsitud põhjus menetluse alustamata jätmiseks. Kõik asjakohased tõendid on lisatud kuriteokaebuse juurde ning pankrotimenetluses on kõik võlakirjaomanikud ja nende nõuded täpselt tuvastatud. Ka oli kuriteokaebuses ja alustamata jätmise peale esitatud kaebuses selgitatud, et W AS-i varaline kasu oli kahju hüvitamise nõuete ära hoidmine ja olulise reputatsiooniriski vältimine. Kaebuse esitajate esindajad rõhutavad, et kelmuse koosseisu ohvrite varaline kahju tuleneb W AS-i tegevusest pärast investeerimiskelmuse toimepanemist ning see kahju on tekitatud väärtpaberite hoidmise ja haldamise teenuse raames. Lisaks on kaebaja hinnangul kriminaalmenetluses võimalik vajalikke tõendeid koguda, viidates panga teenuste tasu suuruse puudumisele. Ühtlasi sõltub kahju võlakirjade väärtusest, kuivõrd selle osas ongi pank eksitavat teavet esitanud. Ebaõigeks peab kaebaja prokuratuuri seisukohta, et majanduskriisi ajal kinnisvara turu passiivsuse tõttu võlakirjade väärtuse vähendamine pidi olema investoritele selge teave kahju tekkimisest. Eluvõõras on seejuures prokuratuuri arusaam, et igale mõistlikule kõrvaltvaatajale pidi olema kõikide Eesti turul tegutsevate pankade selgitustest hoolimata ja vastupidiselt üldiste majanduse toimivuse reeglitele selge, et pärast
11. aasta võlakirjade hinnalangust võlakirjade väärtus enam ei tõuse. Investeerimisteenuse tarbija võtja lähtub mõistetavalt teenuse osutaja eeldatavast kõrgendatud asjatundlikkusest. Väär on kaebaja hinnangul ka prokuratuuri järeldus, et panga klientidele W AS enda poolt ostetud võlakirjadega tekkinud kahju on põhjuslikus seoses investeerimiskelmusega. Need kannatanud investeerimiskelmuses osalised ei olnud ja pank tegi otsuseid klientidega konsulteerimata. Vastupidiselt prokuratuurile, on kaebaja seisukohal, et investeerimiskelmuse asjaolud ei ole kattuvad usalduse kuritarvitamisega. Investeerimiskelmus ei ole usalduse kuritarvitamise erikoosseis, mis välistaks viimase tuvastamise.

§ 2172koosseis on kehtestatud karistatavuslünga vältimiseks.

Kuivõrd panga kliendid investeeringut ega varakäsutust ise ei teinud, ei vasta tegevus kelmuse ega omastamise koosseisule, mistõttu oli tegemist usalduse kuritarvitamisega. Ekslik on ka prokuratuuri ja menetleja seisukoht, et pärast lunastustähtaja saabumist lõppes edasiste pangateenuste kasutamise vajadus. Lunastustähtaja saabumisega algab tagasimakse tähtaeg ning enne seda investorid võlakirjade eest oma summasid nõuda ei saa. Veel selgitatakse, et erinevalt prokuröri järeldustest, ei olnud kannatanutel võimalik välja selgitada, kes H omanik on: selle emaettevõtte aktsiaid hallanud advokaadibürool ei olnud kohustust oma klienti avaldada, W AS teatas avalikult veel

1. augustil 2015, et ei ole kunagi H-d ega selle Rumeenia kinnisvaraportfelli juhtinud ning osalus piirdus ettevõtte nõukogus ühe häälega. Prokuratuuri etteheitele, et kuriteokaebuses ei ole välja toodud konkreetseid kahjusummasid, selgitatakse kaebuses, et on kelmuse ja usalduse kuritarvitamisega tekitatud kahjusumma välja toodud kaebuse sisulises osas p-des 100 ja
2. Riigiprokuratuuri
3. juuli 2020 määrus 10 1-20-5544
4. Juhtiv riigiprokurör kannatanute esindaja kaebust ei rahuldanud, leides, et kriminaalmenetlus on õiguspäraselt alustamata jäetud. Prokurör nõustus menetleja ja riigiprokuröri käsitlusega, et kuriteokaebuses ja selle lisades kirjeldatud tegevuses ilmnesid investeerimiskelmuse tunnused, mistõttu on W AS-i eksitav tegevus sellega hõlmatud ja kuritegu seega aegunud. Samas leidis prokurör, et usalduse kuritarvitamise kooseisu ühtselt

§ 209koosseisuga analüüsida ei ole võimalik.

Nende koosseisude eeldused on erinevad, s.o varalise kasu eesmärk puudutab üksnes kelmust. Juhtiv riigiprokurör märkis, et

§ 209

objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena teeb kannatanud varakäsutuse ja saab seeläbi varalist kahju. Lähtudes kaebuses kirjeldatud W AS-i tegevusest perioodil 2008-2018, pidas prokurör vajalikuks analüüsida ebaõige ettekujutuse loomist, sh ebaõigete andmete esitamist ja varakäsutuse tegemist. Kaebaja ajateljest ja kaebusele lisatud materjalidest tulenevalt asus prokurör seisukohale, et vähemalt pärast

1. novembril 2010 W AS-i tellimusel Rumeenia advokaadibüroo N SCA koostatud konfidentsiaalse dokumendi saamisest, millest ilmnesid kõikide omandatud maatükkide õiguslikud probleemid ja tehingute tühisuse/tühistamiste, on panga esindajad viinud investoreid eksimusse, st jätnud neile tõese info avaldamata. Prokurör hinnangul kaebuses toodu pinnalt ebaõigete andmete esitamise ja varakäsutuse vahel põhjuslikku seost ei nähtunud, kuivõrd kaebuses on läbivalt toonitatud, et W AS-i eesmärk oli väärtpaberite lunastustähtaegade pikendamine ning seeläbi panga vastu esitavate nõuete vältimine ning nende aegumine. Investorid tegid aga varakäsutuse enne
2. aastat. Kuivõrd põhjuslikku seost ei ole, ei saanud prokuröri hinnangul olla tegemist kelmusega. Usalduse kuritarvitamise koosseisu osas tõi juhtiv Riigiprokurör kaebusest välja järgneva.
3. märtsil 2015 toimus H võlakirjaomanike koosolek, kus sooviti saada järjekordset investorite nõusolekut võlakirjade lunastustähtaja pikendamiseks kahe aasta võrra ja ettevõtte täiendavaks finantseerimiseks. Koosolekul otsustati mitte valida pankrotisituatsiooni, võtta laenu ja jätkata projektiga, millega eksitati taaskord investoreid H maksejõulisuse osas ning investeeringute tulususe tõusu osas. Sellega saavutati taas investorite eksimus ja välditi nende nõuete maksmapanekut. Oluline oli seejuures arvestada, et koosolekul oli esindatud 52,56% kõikidest investoritest, W AS esindas aga 42% kõikidest võlakirjaomanikest, mis näitab, et sisuliselt oli investorite üldkoosolekul esindatud W AS ning lisaks mõni üksik investor. Prokurör selgitas, et isegi kui eeltooduga nõustuda, siis kaebuse materjalide kohaselt toetas W AS viimati H laenukoormise tõstmist
4. märtsil
5. See aga tähendab, et tulenevalt

§ 81lg 1 p-st 2 on tegu aegunud.

Juhtiva riigiprokuröri hinnangul ülejäänud kaebuses kajastatud etteheited kriminaalmenetluse alustamise küsimuse lahendamisega ei seostunud, mistõttu ei pidanud prokurör vajalikuks neid pikemalt analüüsida. Kokkuvõttes oli Riigiprokuratuur seega seisukohal, et kuriteo aegumistähtaeg on möödunud ja kriminaalmenetluse alustamata jätmine KrMS § 199 lg 1 p-i 2 alusel on põhjendatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale 11 1-20-5544

1. Riigiprokuratuuri
2. juuli 2020 määruse vaidlustas kannatanute esindaja ringkonnakohtus. Selles ollakse jätkuvalt seisukohal, et kuriteokaebuses esitatud süüteod ei ole aegunud ja nende menetlemine peab jätkuma. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur ei ole hinnanud tõendeid kogumis, mis on viinud aga eksliku järelduseni, et süüteod on aegunud. Seejuures ei ole prokuratuur hinnanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud vältava kelmuse ja vältava usalduse kuritarvitamise tuvastamiseks. Kaebuse esitaja on selleks koostanud põhjalikud dokumendid ja jääb nendes esitatu juurde.
3. Kaebaja märgib esmalt, et nõustub menetlejate järeldustega, et W AS-i poolt võlakirjaemissiooni korraldamisega toime pandud investeerimiskelmus

§ 211mõistes on praeguseks aegunud.

Kaebuse esitaja on aga veendumusel, et W AS on lisaks investeerimiskelmusele toime pannud ka vältava usalduse kuritarvitamise ning pärast investeerimiskelmuse lõpuleviimist, väärtpaberite hoidmise ja haldamise teenuse osutamise raames ka vältava kelmuse. 8.

1. Kaebuses selgitatakse kõigepealt, et asjas on kaks erinevat investorite gruppi: 1) investorid, kelle varad olid varahalduslepingu alusel W AS-i valduses, mille pank investeeris H võlakirjadesse, vajamata selleks nende investorite nõusolekut. Samuti tegi pank nende eest hiljem võlakirjade pikendamise jm otsustusi, jättes investorite huvid järgimata ning 2) investorid, kes tegid investeeringu H võlakirjadesse iseseisvalt, kuid usaldades seejuures W AS-i kinnitusi ja teavet ning panga eeskuju järgides. Esimeste suhtes investeerimiskelmust toime ei pandud, aga W AS on nende suhtes toime pannud vältava usalduse kuritarvitamise. Teiste suhtes pani pank pärast investeerimiskelmust toime vältava kelmuse. Eelnevale järgneb W AS-i tegevuste ajajoon alates
2. aastast, mis loetleb panga tegevused/tegevusetuse vältavate süütegude toimepanemisel kuni
3. märtsini 2019, kui jõustus Harju Maakohtu otsus, millega loeti H pankrotihalduri esitatud nõuded (nõue esitati kõikide investorite huvides võlakirjade nominaalväärtuse ulatuses) W AS-i vastu aegunuks. Seejuures märgib kaebaja, et H oli nõuete tekkimise ajal ja aegumise kulgemisel 100% panga juhtimise ja võimu all ega lasknud H juhatusel enda vastu õigel ajal ja investorite huvides kohtusse pöörduda. Eriliselt rõhutab kaebuse esitaja, et justnimelt maakohtu otsuse jõustumine on süütegude lõpuleviimise ajaks. Kahju tekkimine on nii kelmuse kui usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnus, mistõttu on ekslik prokuratuuri seisukoht, et kuriteod aegusid enne kahju tekkimist. 8.
4. Kaebuse esitaja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et kannatanute esindaja
5. juuni 2020 kaebusest ei nähtunud põhjuslikku seost ebaõigete andmete ja vara käsutamise vahel. W AS on esitanud investoritele pöördumisi, milles julgustab toetama võlakirja väljamakse tähtaegade pikendamist. Samuti on pank esitanud muid andmeid, mis eksitasid investeeringu 12 1-20-5544 võimaluse osas. Tänu sellisele aastatepikkusele veenmistööle, eksitava teabe esitamisele või tegeliku teabe varjamise tulemusel nõustusid investorid lunastustähtaegade pikendamisega. Seejuures ei saa
6. aastal toime pandud investeerimiskelmus varjutada panga kogu hilisemat tegevust, mille eesmärgiks oli kahjunõude olemasolu varjamine ja W AS-i mainekahju ärahoidmine. Kahjunõude varjamine valeinfo andmisega kestvusteenuse osutamisel täidab kaebaja hinnangul kelmuse koosseisu, sest selle eesmärgiks on varalise kasu saamine. Viimane realiseerus kahjunõuete aegumise tuvastamisel. Selle tulemusel õnnestus pangal omakorda vältida mainekahju. Varakäsutuseks kelmuse koosseisus on kahjunõude aeguda laskmine, mitte investeering iseenesest. Kuna nõuded aegusid W AS-i esitatud eksitava teabe tulemusena, on olemas ka põhjuslik seos eksitamise ja varakäsutuse vahel. Täielikult on juhtiv riigiprokurör aga arvestamata jätnud, et nõuete esitamise ajal oli H täielikult panga juhtimise all. Veel heidab kaebaja ette, et prokuratuur ei ole arvestanud
7. juuni 2020 kaebuse asjaolusid, kaebaja esitatud ajajoont ning hinnatud ei ole vältava kelmuse süüteokoosseisu, vaid sedastatud investeerimiskelmuse aegumist. 8.
8. Oluline on kaebaja hinnangul see, et W AS ainult ei eksitanud investoreid investeeringu tegemisel, vaid hoidis neid aktiivselt (vältavalt) eksimuses, et tuua kaasa tagasinõude aegumine. Eksituses hoidis pank investoreid väärtpaberite hoidmise ja haldamise teenuse raames. Seejuures leiab kaebaja, et kuna aastatepikkune eksitamistegevus kandis üht eesmärki, ei olnud neid tegusid võimalik käsitleda eraldiseisvatena, vaid üksnes olukorra taastootmisena ehk vältava teona. Kuivõrd W AS hoidis teadlikult kliente eksimuses nii investeeringu alguses kui ka selle kestel (nt ei andnud investoritele teavet maatükkide suurtest puudustest, kinnitades, et võlakirjade väärtus on ajutine), ei saa kaebaja hinnangul olla kahtlust, et tegude eesmärk oli vältida investorite kahjunõudeid. Selle saavutas pank tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega. Seejuures ei ole prokurör arvestanud, et kelmuse ja usalduse kuritarvitamise koosseis on tagajärjedeliktid, mille aegumistähtaeg ei hakka kulgema enne kahju tekkimist. Kaebaja rõhutab veelkord, et nõuete aeguda laskmine on samuti varakäsutus, kuid selles osas prokuratuur seisukohta ei ole võtnud ja ütleb kaebuse seisukohad tähelepanuta jättes lühidalt, et varakäsutus tehti enne
9. aastat. Kaebuse esitaja märgib, et mitmeepisoodilise teo korral tuleb anda hinnang kogu teole, pidades silmas süüdlase tegutsemise lõppeesmärki. 8.
10. Kaebaja leiab, et vältava usalduse kuritarvitamise pani W AS toime, investeerides klientide raha teadlikult kahjulikku investeerimisprojekti ning käsutas investeeringuperioodi jooksul nende vara mitteheaperemehelikult. Panga lojaalsus- ja hoolsuskohustus põhines W AS-i ning klientide vahel sõlmitud varahalduslepingul, mille alusel pidanuks pank tegutsema investorite parimaid huve silmas pidades. Kaebuses käsitletakse esmalt detailselt, kuidas pank ei järginud oma kohustusi klientide ees investeeringu tegemisel. 13 1-20-5544 Seejärel heidetakse kaebuses ette, et prokurör on täielikult tähelepanuta jätnud kaebuse seisukoha, et ka usalduse kuritarvitamine oli toime pandud vältavalt. Seda oleks pidanud lihtsustama kaebuses toodud ajatelg, milles W AS-i tegevused välja toodi. Kaebaja kordab kelmuse juures toodut, et neid ei ole võimalik käsitada eraldiseisvate tegudena, kuna kandsid ühte eesmärki. Veelgi enam, ehkki prokurör on möönnud, et usalduse kuritarvitamise koosseisu võis täita
11. märtsi 2015 laenukoormise tõstmise tegu, on ta leidnud, et ka see on aegunud. Kaebaja kordab veelkord, et tagajärjedeliktid ei aegu enne kahju tekkimist. Kahju aga tekkis ka usalduse kuritarvitamise puhul
12. märtsil 2019 jõustunud kohtuotsusega. Kaebuse esitaja toonitab ka, et ajajoon W AS-i tegevustega ei lõppe
13. aasta märtsis, vaid eksitav tegevus jätkus ka kohtumenetluse ajal ning mõnda klienti esindab pank siiani, väites, et tegutseb nende huvides. Kaebuses märgitakse, et

§ 2172

kahju on hinnatav võlakirjadesse investeeritud summade väärtusega, mis W AS-i klientide puhul on vähemalt 1 707 740 eurot (võlakirjade arv * (nominaalväärtus 1 000 eurot + investeerimisprogrammi sisenemistasu 30 eurot)). Tegelikkuses võib kahju aga olla veelgi suurem, kuna esmalt märkis pank enda nimele 4 519 võlakirja ja kandis need klientidele edasi. Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukohal, et

2172 järgi kvalifitseeritav kuritegu ei saa aeguda enne

1. aasta märtsi. Seejuures toob kaebuse esitaja uuesti välja, et kahju tekkimise aega ei saa käsitada kitsalt varakäsutuste tegemise hetkega, vaid seda tuleb analüüsida võlakirju silmas pidades – seni, kuni investoritel on kehtivad võlakirjad ja neile kinnitatakse, et nendega on kõik korras, ei ole investoril põhjust kahjunõudeid esitama hakata ning seega ei saa kahju tekkimist jaatada ka enne tegelike asjaolude ilmsiks tulemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kaebuses esitatud argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri
3. juuli 2020 määruse tühistamiseks ega prokuratuuri kohustamiseks menetlust alustama.
4. Ringkonnakohus nendib esiteks, et kuigi esitatud kaebuses rõhutatakse, et eristada tuleb kahte erinevat investorite gruppi, kelle suhtes pandi toime erinevad kuriteod, ei selgu kaebusest, kumba gruppi kuuluvad kannatanud, kelle huvides kaebus on esitatud. Küsimus, kumba gruppi kannatanud kuuluvad, on tegelikult oluline. See, et KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras saab menetluse alustamata jätmist vaidlustada kannatanu, tähendab seda, et isikutele on antud õigus vaidlustada menetluse alustamisest keeldumist selliste väidetavate kuritegude puhul, mis on olnud suunatud tema vastu ja kahjustanud tema õigushüve. Vaidlustada ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmist sellise väidetava kuriteo osas, mis isikut ennast ei puuduta. St olukorras, kus väidetavalt pandi osade investorite suhtes toime kelmus, teiste suhtes aga usalduse kuritarvitamine, ei saa isik, kes leiab, et langes kelmuse 14 1-20-5544 ohvriks, esitada kaebust selle kohta, et kellegi teise suhtes on pandud toime usalduse kuritarvitamine. Arvestades aga seda, et Riigiprokuratuur on esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadanud, ei näe ka ringkonnakohus enam võimalust sellest keeldumiseks.
5. Esmalt käsitleb ringkonnakohus väiteid, et osade investorite suhtes pandi toime vältav kelmus. 11.1 Nii Politsei- ja Piirivalveamet kui prokuratuur on leidnud, et kuriteokaebuses kirjeldatud asjaoludest nähtuvad praeguseks aegunud investeerimiskelmuse tunnused, mis seisnevad järgnevas: W AS-i eestvedamisel ja kaaskorraldamisel toimunud H võlakirjade emissioon, millega koguti investoritelt kokku 8 467 000 eurot ja soetati selle eest tegelikult väärtusetut kinnisvara Rumeenias, oli investeerimiskelmus

§ 211mõttes ning on praeguseks kuriteona aegunud.

Kuriteokaebuse kohaselt oli W AS emissiooni algusest peale teadlik, et investeering on kahjulik ning veenis investoreid neilt raha saamiseks eksitava teabe esitamise (nt väideti avalikkusele edastatud teavituses, et investeerimisprogrammi raames soetatud Rumeenia kinnisvara puhul oli oodata järgneva 3-4 aasta jooksul märkimisväärset kasvu; investeerimisprogrammi üldtingimuste kohaselt pidi H kinnisvarainvesteeringute soetamisel läbi viima eeluuringud sellega seotud riskide vähendamiseks) ja tegevusega (nt väljastas sertifikaadi, millega kinnitas, et H on pikaajaline ja usaldusväärne koostööpartner ning märkis üle poolte võlakirjadest esialgu enda nimele). Investeerimiskelmus viidi lõpule hiljemalt

1. detsembril 2007, s.o emissiooni lõpptähtajal, kui raha kanti emitendi, s.o H kontole. See tähendab, et varakäsutuseks investeerimiskelmuses oli investoritelt saadud investeeringu tarbeks saadud vara. PPA ja prokuratuuri järeldust, et W AS-i tegevuses on investeerimiskelmuse tunnused, kaebuses vaidlustatud ei ole. Ka kaebuse esitaja on seisukohal, et eksitava info tulemusel soetasid investorid W eksitava info tulemusel soetasid investorid võlakirju, mis olid algusest peale väärtusetud ja varalise katteta (ringkonnakohtule esitatud kaebuse lk 4). Kaebuse kohaselt on W AS aga pärast aegunud investeerimiskelmuselt pannud toime veel vältava kelmuse. W AS esitas investoritele valeandmeid varjamaks tõsiasja, et neil oleks alust esitada panga vastu kahjunõue. Selle tulemusel lasid investorid nõuetel aeguda. See kelmus on lõpule viidud alles 18.03.2019 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, millega tuvastati, et H nõuded W AS-i vastu kahju hüvitamiseks on aegunud. Seega erinevalt investeerimiskelmusest see kelmus aegunud ei ole. 11.2 Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et kui kelmus seisnes kannatanute eksitamises eesmärgiga saavutada kahjunõuete aegumine, oli kuritegu lõpule viidud
2. märtsil 2019 Harju Maakohtu otsuse jõustumisega. Ringkonnakohtu hinnangul oleks sellisel juhul, kui lugeda varakäsutuseks nõude õigeaegselt esitamata jätmist, tegu lõpule viidud ajast, mil seaduses sätestatud aegumistähtaeg oli mööda lastud ja kostjal tekkis võimalus taotleda aegumise kohaldamist. 15 1-20-5544 Investorite kahju hüvitamise nõuete aegumise küsimust lahendas Harju Maakohus
3. oktoobril 2019 kohtuasjas nr 2-17-1935 tehtud otsuses. Kohus leidis, et kahju hüvitamise nõue oleks tulnud esitada hiljemalt
4. mail
5. Nii tol ajal kehtinud kui praegu kehtiva kuriteo aegumise regulatsioonist tulenevalt, st sõltumata sellest, kas lähtuda teo toime panemise ajast või teo lõpuleviimisest, oleks seega väidetav kelmus praeguseks aegunud. 11.3 Ringkonnakohus leiab aga ühtlasi, et W AS-i tegevus, millega on pank pannud kaebuse kohaselt toime kelmuse, ei ole käsitatav investeerimiskelmusest eraldiseisva kelmusena. 11.3.1 Esmalt nendib ringkonnakohus, et kaebuse esitajate etteheide, et Riigiprokuratuur pole arvestanud sellega, et tegemist oli vältava kelmusega. See, kas kuritegu saab olla vältav, sõltub kuriteokoosseisu teokirjeldusest: vältav saab olla kuritegu juhul, kui süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises või taastootmises. Sellised teod on nt mootorsõiduki juhtimine joobes olles ja vabaduse võtmine RK kriminaalkolleegiumi
6. aprilli 2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-05, p 13). Kelmuse puhul piirdub koosseisus kirjeldatud tegu teise isiku eksitusse viimisega. Tegemist on mitte vältava, vaid seisundideliktiga. Tõsi küll, eelnev ei välista, et eksitamine ei võiks seisneda tegevuses, mille eesmärk on varasemast eksimuses olevat kannatanut ka selles eksimuses hoida, et kannatanu teeks varakäsutuse. See eeldab aga, et eksimus ei oleks tekkinud kannatanut eksimuses hoidva isiku tegevuse tulemusel (nt oleks kelmusega tegemist, kui isik, kes peab kellelegi teisele mingi asja üle andma, peab ekslikult kedagi kolmandat isikuks, kellele asi üle anda, ning viimane, avastades, et tal on võimalik kannatanu eksimuse tõttu vara saada, kinnitab, et tema ongi see, kellele see asi anda tuleb ). Praegu on aga olukord see, et kannatanuid hoiti edasi eksimuses, mille oli neid eksimuses hoidev isik ise loonud. Sellises olukorras tuleks kõne alla just jätkuv kelmus, kui juba tekitatud eksimust säilitades viidaks kannatanu(d) uute varakäsutusteni. Uute jätkuva kelmuse tegudena ei ole aga käsitatav tegevus, mis on suunatud sellele, et kannatanult juba saadut mitte tagastada. 11.3.2 Välistada ei saa, et kelmuse koosseisu võib täita ka kannatanu eksitamine, mille tulemusel jääb kannatanu tegevusetuks (jätab nõude esitamata) ja saab nii varalist kahju. Olukorras, kus kahjunõue, mis esitamata jäetakse, tuleneb omakorda eelnevalt kannatanu suhtes toime pandud kuriteost, tekib aga kuritegude konkurentsi küsimus. Kaebuse kohaselt tulenes kahjunõue, mille kannatanud jätsid õigeaegselt esitamata, neist samadest asjaoludest, mida PPA ja prokuratuur pidasid investeerimiskelmuse tunnusteks: kinnisvara, millesse investeeriti, oli probleemne ja väheväärtuslik ning see oli ostetud turuhinnast palju kordi kallimalt. Ka pärast investeerimiskelmuse toimepanemist eksitas W AS kaebuse kohaselt investoreid H soetatud maatükkide väärtuse ja nende müügiperspektiivi osas ning sellest tulenevalt küsimuses, kas ettevõte võiks varade müügi arvelt suuta võlakirjad lunastada. 16 1-20-5544 Sisuliselt tähendab eeltoodu, et W AS tegutses pärast investeerimiskelmuse toimepanemist eesmärgiga vältida selle väljatulekut, et ta oli pannud investorid võlakirju soetama neid võlakirjade omaduste osas eksitades. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et investorite eksitamine või info varjamine, mida kaebuses käsitatakse investorite suhtes toime pandud eraldi kelmusena, on investeerimiskelmuse järeldelikt, mille ebaõigus neeldub täielikult investeerimiskelmuses, ega ole kvalifitseeritav iseseisva kelmusena. Kuriteod, mille koosseisuline tagajärg on teo toimepanija rikastumine kannatanu arvel, tähendavadki kannatanu tema varast püsivat ilmajätmist. Seega kujutavad selle seisundi säilitamisele suunatud teod endast toimepandud kuriteo mittekaristatavaid järeldelikte: kui varguse toime pannud isik väidab vaidluse tekkides asja tegelikule omanikule, et tegemist on talle kuuluva asjaga, ei pane ta lisaks vargusele toime kelmust; samuti ei pane lisaks omastamisele kelmust toime isik, kes on tema kätte hoiule antud asja maha müünud, kuid kinnitab asja hoiule andnule järjepidevalt, et asi on jätkuvalt kenasti hoiul. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebuse väited ei anna alust järelduseks, et lisaks investeerimiskelmusele on W AS-i tegevuses kelmuse tunnused.
7. Ringkonnakohtu hinnangul on olukord sarnane ka investorite puhul, kelle varad investeeris H võlakirjadesse pank ise: võimalik nende vara ebaseaduslik käsutamine, millega tekitati varalist kahju, toimus võlakirjade märkimisel. Panga hilisem tegevus seisnes selle võimaliku toimepandud kuriteo varjamises, enda kuriteo varjamine ei ole aga kriminaalkorras karistatav.
8. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus PPA ja prokuratuuri seisukohaga seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust. Seega jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
9. juuli 2020 määruse muutmata ning kannatanute XX, YY, OÜ Q ja AS C esindaja kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 17