Ta tunnistati süüdi ka
lg 2 p-de 1, 2 (vastab kehtivale
lg 2 p 1, 6) järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati süüdistatavale mõistetavat vangistust 1/3 võrra ja karistati teda 4 aasta pikkuse vangistusega.
lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 14-15.01.2014, s.o 2 päeva. H. Uibokandi poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust, mida hakati lugema H. Uibokandi vanglasse saabumise ajast, so 26.09.2016. 10.07.2020 saabusid Tartu Maakohtule Tartu Vangla materjalid Heino Uibokandile karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks. Tartu Vangla ei toeta isiku suhtes karistusjärgse kontrolli rakendamist. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Heino Uibokand selgitas istungil, et ta ei saa aru, miks on kohtusse taotlus esitatud, kui vangla ise seda ei toeta. Samuti ei mõista, miks on vaja kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, kui ta tegelikult pole etteheidetud tegusid toime pannud ja on alusetult süüdi mõistetud. Prokuröri hinnangul ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud ning ka vangistusasutus ise selle kohaldamist ei toeta. Prokurör palub taotlus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud kinnipeetava isikliku toimikuga, kuulanud ära Heino Uibokandi ja prokuröri, leiab, et Heino Uibokand suhtes ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud.
lg 1 p 1 kohaselt on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üks alternatiivsetest eeldustest see, et isikut on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega käesoleva seadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. või 7. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest. Heino Uibokandi on karistatud
-i 9.peatüki 7.jaos sätestatud tahtlike kuritegude eest (süüdistus § 141 lg 2 p-de 1, 6 eest ) vangistusega 6 aastat. Seega on teda karistatud tahtliku kuriteo eest enam kui 2 aasta pikkuse vangistusega, mille ta kannab lõpuni. Karistusjärgne käitumiskontroll
lg 1 kohaselt tuleb kehtestada
järgi.
lg 1 p 1 sätestab, et isik peab käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Ka see tingimus on täidetud – süüdimõistetule kuulub xxx majas kaasomandina korter xxx. Eeltoodu tähendab, et formaalsed alused karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud. Järgnevalt analüüsib kohus karistusjärgse käitumiskontrolli sisuliste eelduste täidetust. Karistusjärgset käitumiskontrolli tuleb kohaldada siis, kui esineb oht, et isik paneb toime uusi kuritegusid. Seda ohtu vaagides tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine (
Kohus leiab ning nõustub nii vangla kui ka prokuratuuri seisukohaga, et uute kuritegude toime panemine H.Uibokand poolt pole siiski väga tõenäoline. Kinnipeetaval ei ole vangistusasutuse iseloomustuse kohaselt kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning ta on osalenud vangla tööhõives ning läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk. Ametiisikutega on viisakas ning probleeme ei esinenud. Seega näitab isiku käitumine vangistuse jooksul tema suutlikkust siiski kinni pidada teatud kehtivatest reeglitest. Samas seda, et isik suudab valdavast osast ühiskonna reeglitest kinni pidada, võib järeldada ka tema varasemast elukäigust. Heino Uibokandi spetsiifilist liiki kuritegu arvestades on aga korrakohasest käitumisest vangistuses keeruline teha raudkindlat järeldust vabaduses samalaadsetest kuritegudest hoidumise suutlikkuse osas. Vangistuses on karm järelevalve ning lapseealisi isikuid ei ole. Heino Uibokandi varasem käitumine ei viita kuidagi, et isikul oleks raskusi alluda ametiisikute korraldustele. Talle etteheidetud kuriteo alge seisneb teatud eelsättumuses, mis vangistuses ametnike korraldustele allumist ja rehabiliteerivates tegevustes osalemist ei mõjuta. Seega suutlikkus alluda vanglas korrale ei ole Heino Uibokandi kuritegu arvestades sedavõrd kaalukas tema edaspidise seadusekuulekuse osas. Samuti usub süüdimõistetu järjekindlalt, et tegemist on temavastase vandenõuga, kuigi tema süüasja on lahendanud kõik Eesti Vabariigi kohtuastmed, mille lõpptulemusena jõustus süüdimõistev kohtulahend. Sellise lahendi seaduslikkuses puudub alus kahelda tänini. Kohtulahendiga mõisteti Heino Uibokand süüdi kahe vaimse alaarenguga noore tütarlapse suhtes toime pandud seksuaalkuritegudes. Kuriteo toimepanemise ajal töötas ta xxx autojuhina ning kuritegu ongi seotud nimetatud asutuses elanud tüdrukutega. Käesolevaks ajaks on kinnipeetav vanaduspensionär ning puudub vajadus asuda tööle ning seeläbi kokku puutuda alaealiste, vaimse alaarenguga isikute jms. Samuti võib loota, et peagi 72-aastaseks saav isik, kel esinevad ka erinevad terviseprobleemid, on siiski omad järeldused karistusest teinud ning ei soovi juba kartusest uue võimaliku pikaaegse, sh koguni ühe võimalusena isegi eluaegse karistuse ees uusi, sh samalaadseid kuritegusid toime panna. Küllap ka lähedased, kes endiselt H.Uibokandist hoolivad, on tähelepanelikumad ja oskavad olukorda adekvaatselt hinnata ning sellele reageerida. Eeltoodust tulenevalt jätab käitumiskontrolli kohaldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov täitmiskohtunik kohus Heino Uibokand suhtes karistusjärgse
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.