KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 17. aprill 2020, Tallinn Tsiviila

) § 386 lg 4 alusel hagi tagamise. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2790 eurot ja seadusjärgses määras viivise kuni kulude tasumiseni. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus eiranud Riigikohtu
2. juuni
3. a otsust ning eksinud TeeS § 5¹ ja § 4 lg 3 kohaldamisel. Kuusalu Vallavolikogu
4. detsembri
5. a otsusega nr 67 tunnistati Kalda tee avalikult kasutatavaks. Riigikohtu
6. juuni
7. a otsuse p-s 16 on kolleegium selgitanud kostja kohustust lubada Kalda teed avalikult kasutada tulenevalt Kuusalu Vallavolikogu
8. detsembri
9. a otsusest nr
10. Viidatud otsus on käsitletav sellise eraldi otsusena, mis tunnistas Kalda tee avalikult kasutatavaks teeks. Riigikohus tunnustas seda otsusena, mille sisu on mh, et Latiku kinnistut läbiv Kalda tee on alates selle otsuse tegemisest avalikult kasutatav tee. Alates
11. jaanuarist 2008 sätestas TeeS § 5¹ esimene lause, mis on kohalik tee ning TeeS § 4 lg 3 järgi on kõik kohalikud teed avalikult kasutatavad. Seega pole õige maakohtu käsitlus, et Kuusalu Vallavolikogu
12. detsembri
13. a otsus nr 67 annab aluse vallale Latiku kinnistu valdamiseks vaid juhul, kui selles otsuses on eraldi seatud piirangud kinnistut läbiva eratee suhtes. Riigikohtu käsitlusest nähtub, et kohalikuks teeks määratud eratee on ette nähtud avalikuks kasutamiseks vastavalt TeeS §-le 5¹ ja § 4 lg-le
14. Maakohus on eksinud Riigikohtu
15. juuni
16. a otsuse seisukohtade ning AÕS § 155 lg 1 ja EhS § 94 lg 3 kohaldamisel. Hagejale tuleneb valdus eratee üle Kuusalu Vallavolikogu
17. detsembri
18. a otsusest nr 67 ning seda ka ilma kinnistusraamatu kandeta. Maakohus on põhjendamatult võtnud aluseks tühistatud Kuusalu Vallavolikogu
19. septembri
20. a otsuse nr 42 ja kinnistusraamatust kande kustutamise. Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Riigikohus on
21. juuni
22. a otsuses märkinud, et kostja on kohustatud laskma kasutada Latiku kinnistul asuvat Kalda teed avalikult kasutatava teena tulenevalt Kuusalu Vallavolikogu
23. detsembri
24. a otsusest nr
25. Sellest tuleneb ka hageja valdus Kalda teele. Kostja on rikkunud hageja kui teeomaniku EhS § 94 lgst 3 tulenevaid õigusi. 3

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 7. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (

§ 651lg 1).

Maakohtu otsus on jõustunud menetluslike otsustuste osas, millega on rahuldatud hageja taotlus

1. novembri
2. a vaatluse protokolli parandamiseks (p 4).
3. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks selgitada menetluse kulgu ning mis on praeguse asja nõue ja selle aluseks olevad faktilised asjaolud (

§ 363lg 1 p-d 1, 2).

8.

1. Esmalt esitas hageja maakohtule hagi, milles nõudis kostja kinnistut läbiva Kalda tee valduse üleandmist ning valduse rikkumise lõpetamist. Hageja tugines Kuusalu Vallavolikogu
2. septembri
3. a otsusele nr 42, millega seati valla kasuks sundvaldus Kalda tee ehk 170 m² ulatuses. Pärast Riigikohtu
4. juuni
5. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-6-17 esitas hageja praeguses asjas
6. augustil 2017 alternatiivse nõude, milles tugines valduse kaitse nõude maksmapanekul Kuusalu Vallavolikogu
7. detsembri
8. otsusele nr 67 ning asjaolule, et kuna Kalda tee on avalikult kasutatav TeeS § 5¹ ja § 4 lg 3 järgi, tekib AÕS § 155 lg-st 1 sätestatud seadusjärgne kitsendus ning kehtib ka EhS § 92 lg 5 (dtl 15-23, 25-30). Kuna hageja jäi ka oma esimese nõude juurde, siis maakohus
9. detsembri
10. a määrusega eraldas hageja poolt
11. augusti
12. a alternatiivse haginõude iseseisvaks menetluseks (tsiviilasi nr 2-1718122, dtl 96-97). 8.
13. Tsiviilasjas nr 2-17-18122 on Tallinna Ringkonnakohtu
14. juuni
15. a otsus jõustunud. Nimetatud otsuse p-s 34 tuvastas ringkonnakohus, et hageja ei saa oma huve kaitsta valduse kaitse hagiga ning asjaolu, et Kuusalu Vallavolikogu
16. detsembri
17. a otsuse nr 67 lisas on märgitud ka Kalda tee, ei anna hagejale iseenesest seaduslikku valdust kostjale kuuluva Latiku kinnistu suhtes. Kuusalu Vallavolikogu ei ole teinud eraldi otsust tunnistada eratee avalikult kasutatavaks. Kuigi maakohus ei ole vaidlustatud otsuses selgelt viidanud, on maakohus praeguse asja lahendamisel õigesti lähtunud

§ 457

lg-st 1.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus on

1. juuni
2. a otsuses tuvastanud, et hageja õigus tee valdamiseks ei tulene volikogu
3. detsembri
4. a otsusest. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et isegi kui volikogu otsusega on Kalda tee kinnitatud valla kohalike teede nimekirja, siis hagejal puudub kostja kinnistut läbiva Kalda tee suhtes seaduslik valdus, mille rikkumisest hoidumist ta saaks asjaõigusliku hagiga kostjalt nõuda. Kuna valduse õigusliku aluse olemasolu oli kostja vastu esitatud hagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam

§ 457lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (vt Riigikohtu 4. jaanuari 4

§ 5

lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Praeguses asjas on hageja esitanud valduse kaitse hagi sundvalduse alusel. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et volikogu

1. detsembri
2. a otsusest ei tulene hagejale kostja kinnistut läbiva Kalda tee suhtes seaduslikku valdust, siis eeldaks tee avalikult kasutamiseks määramine kas kostjaga kokkulepet või sundvalduse seadmist (vt eelpool viidatud Riigikohtu
3. juuni
4. a otsuse p 19). Kuusalu Vallavolikogu
5. septembri
6. a otsus nr 42 Latiku kinnistule valla kasuks Kalda tee ulatuses sundvalduse seadmiseks on Riigikohtu
7. juuni
8. a otsusega tühistatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et Kuusalu Vallavolikogu
9. septembri
10. a otsus nr 42 on Riigikohtu poolt tühistatud.
11. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

9.

1. Hageja vaidlustab kostja kasuks välja mõistetud menetluskulusid, sest leiab, et menetluskulude nimekiri esitati hilinenult. Õige on hageja viide, et
2. detsembri
3. a kohtuistungil määras maakohus menetluskulude nimekirja esitamiseks aja kuni
4. jaanuar 2020 (dtl 140-142). Kostja esitas menetluskulude nimekirja
5. jaanuaril 2020, seega tähtaega rikkudes. Tähtaja rikkumise kohta esitas hageja
6. jaanuaril 2020 vastuväite (dtl 154-155). Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kostja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja menetlemine ei ole oluline menetlusnormi rikkumine, mille tõttu tuleks maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada ja jätta hagejalt kostja menetluskulud välja mõistmata. Tegemist oli kohtu poolt määratud tähtajaga. Menetlustoimingu õigeaegse tegemata jätmise tagajärjed on sätestatud

§-s 66. Kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (

§ 331lg 1).

Kuigi maakohus ei ole hilinenult esitatud menetlusdokumendi osas võtnud selget seisukohta, saab maakohtu tegevusest järeldada, et maakohus on lähtunud

§ 331lg-st 1 ja menetluskulude nimekirja vastu võtnud.

Kuna menetluskulude nimekirja menetlemine ei põhjustanud menetluse lahendamise viibimist, siis on see kooskõlas

§-ga 66 ja § 331 lg-ga

1. Hagejal oli ka piisavalt aega, et vajadusel esitada kostja menetluskulude suhtes seisukoht. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses kindlaksmääratud menetluskulude suurust vaidlustanud. 9.
2. Kooskõlas

§ 174

lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostja palub ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludena (lepingulise esindaja kulu) mõista hagejalt enda kasuks välja 720 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuga). Ajakulu kuus tundi oli seotud järgmiste toimingutega: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 0,5 tundi; apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 1,25 tundi; konsultatsioon kliendiga 0,5 tundi; Riigikohtu praktika, kohtulahendite põhjenduste analüüs ja võrdlus 2,25 tundi; vastuse koostamine 1,5 tundi. Kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuga) on mõistlik. Kolleegium ei pea põhjendatuks nõuda hagejalt kostja ja tema lepingulise esindaja vahelise konsultatsiooni kulude hüvitamist (vt Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10073, p 22). Samuti on ülemäärane Riigikohtu praktika, kohtulahendite põhjenduste analüüs ja võrdlus 2,25 tundi, põhjendatud on selles ajakulu 0,75 tundi. Arvestades asja keerukust ja mahtu on

§ 1755

§ 173lg 10).

Kostja palub kohustada hagejat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (

§ 177lg 4).

10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 6