← Eesti

1-20-1149/34

Obsah (10)§ 243§ 326§ 318§ 244§ 245§ 246§ 339§ 239§ 401§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) §-s 245 nimetatud kokkuleppe G. Okunevi süüditunnistamiseks ja karistamiseks KarS § 256 lg 1 järgi. Kokkulepe hõlmas ka otsustusi G. Okunevi vara konfiskeerimise, tema suhtes konfiskeerimise asendamise kohaldamise ja selle tagamise kohta. Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsusega tunnistati G. Okunev kokkuleppe järgi süüdi ja teda karistati. Samuti konfiskeeris kohus KarS § 831 lg 1 ja § 832 lg 1 alusel G. Okunevi varana hulga (väärismetallist) münte koos mündialustega; sularaha summas 106 000 eurot ja sõiduauto Toyota Land Cruiser. Kohus vähendas konfiskeeritava vara suurust KarS § 831 lg 3 alusel kriminaalasjas nr 1-19-6226 menetlusse võetud Balmet Trade OÜ tsiviilhagis esitatud põhinõude ehk 1-20-11491-20-1149 95 000 euro võrra ning määras, et Balmet Trade OÜ põhinõue 95 000 eurot hüvitatakse G. Okunevilt konfiskeeritud 106 000 euro arvelt. KarS § 84 ja § 832 lg 1 alusel mõistis kohus G. Okunevilt riigi kasuks välja 233 000 eurot. Konfiskeerimise asendamise tagamiseks jättis kohus aresti alla mitu ikooni ja muutmata kahele G. Okunevi ja S. O. ühisomandis olevale kinnisasjale seatud keelumärked, mis keelasid G. Okunevil neid kinnisasju konfiskeerimise asendamise nõude (osalise) täitmiseni käsutada. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Sergei Popov, kuid tema kohta tehtud otsustusi praegune määruskaebemenetlus ei puuduta. Apellatsioon
  4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kolmas isik S. O., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist G. Okunevi puudutavas osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.
  5. Apellant leidis kokkuvõtlikult, et maakohtu konfiskeerimisotsustus rikub S. O. õigusi. Kohus konfiskeeris G. Okunevi varana ka G. Okunevi ja S. O. ühisvara ja viimase lahusvara. S. O. andis nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, kuna prokurör kinnitas talle, et kokkuleppega ei riivata S. O. varalisi õigusi. Prokurör lubas seista selle eest, et S. O. saab oma osa ühisvarast.
  7. novembril 2019, mil S. O. andis nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, ei olnud kokkulepet G. Okuneviga veel sõlmitud. Sel ajal ei olnud isegi kokkuleppe kavandit. Seega oli tegemist kolmanda isiku põhimõttelise nõusolekuga, mis ei saanud hõlmata kolmanda isiku varaliste õiguste kohta tehtavat otsustust. Prokuratuurile oli kokkulepet sõlmides teada, et S. O. soovib ühisvara jagamist võrdsetes osades ja tahab saada tagasi tema lahusvarasse kuulunud 200 kuldmünti. S. O. tulnuks kaasata ühisvara puudutavas osas kokkuleppemenetluse läbirääkimistesse. Jättes S. O. tema varalisi õigusi puudutavas osas menetlusse kaasamata, rikuti

§ 243lg 1 p 7 nõudeid.

Kolmandat isikut ei kaasatud ka kohtumenetlusse, ehkki selles menetluses otsustati tema varaliste õiguste üle. Ringkonnakohtu määrus 8. Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2020. a määrusega jäeti S. O. apellatsioon

§ 326

lg 2 p 3 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna ringkonnakohtu hinnangul polnud S. O-l

§ 318lg 4 järgi apellatsiooniõigust.

  1. S. O. andis
  2. novembril 2019 nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Nõusoleku andmisel selgitati kolmandale isikule tema õigusi. Ainetu on apellandi argument, et kolmanda isiku nõusoleku protokoll vormistati ajal, mil kokkulepet süüdistatavaga ei olnud veel koostatud, ja seetõttu ei olnud kolmandale isikule selged kokkuleppemenetluse tagajärjed. Kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ei eelda, et kolmas isik on nõus sõlmitava kokkuleppe sisuga. Vastasel juhul ei nõuaks seadus üksnes kolmanda isiku nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, vaid temaga kokkuleppe sõlmimist. Kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks on eeltingimus läbirääkimiste alustamiseks prokuratuuri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel.

§ 244

lg 1 kohaselt võib prokuratuur alustada läbirääkimisi süüdistatava ja tema kaitsjaga kokkuleppe koostamiseks alles pärast

§-s 243 ette nähtud nõusoleku saamist, mis tähendab, et läbirääkimiste alguseks ei saagi kokkulepet olemas olla.

  1. S. O. deklareeris, et ta on kokkuleppemenetluse kohaldamisega nõus ja tal ei ole õigust nõusolekust loobuda. Protokolli on allkirjastanud prokurör, kolmas isik, tema esindaja ja tõlk. Ringkonnakohus leidis, et kolmanda isiku hilisem soov kokkuleppemenetluseks antud nõusolekust taganeda ei anna talle apellatsiooniõigust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmas isik S. O. vandeadvokaadi abi A. Toomemäe kaudu. Kolmas isik taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja palub võtta apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse. 2

(6)1-20-11491-20-1149 12. Määruskaebuse esitaja arvates tõlgendasid kohtud vääralt

§ 243lg 1 p 7.

Selle sätte mõtte kohaselt peab kolmas isik kokkuleppemenetluse kohaldamiseks nõusoleku andmise ajaks teadma ja ette nägema, kas ja millises ulatuses tulevane kokkulepe kolmanda isiku varalisi õigusi puudutab. See teadmine peaks nähtuma kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmise protokollist. Süüdistatav ja prokuratuur ei saa otsustada kolmanda isiku nende õiguste üle, mille riivet ei saanud kolmas isik nõusolekut andes ette näha. 13. Juhul kui tõlgendada

§ 243

lg 1 p 7 sedavõrd kitsalt, nagu seda tegi ringkonnakohus, on kolmas isik ebaproportsionaalselt halvas positsioonis. Väär on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt peaks kolmas isik andma nõusoleku kokkuleppemenetluseks olukorras, kus tal ei ole isegi aimu, millistes piirides võidakse menetluse raames tema õigusi riivata.

  1. Olukorras, kus kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse läbirääkimiste eeltingimus, tuleb prokuratuuril süüdistatavaga läbirääkimisi pidada nendes piirides, milles ta on enne kokku leppinud kolmanda isikuga. Kui kokkuleppemenetluseks kolmanda isiku nõusoleku andmise protokollis pole selliseid piire fikseeritud, on kolmandal isikul õigus kokkulepe vaidlustada.
  2. Menetletavas asjas ei nähtu kolmanda isiku nõusoleku andmise protokollist, millises ulatuses kolmas isik enda õiguste piiramisega kokkuleppemenetluses nõustus. Prokuratuuri ja süüdistatava kokkuleppega, millega kolmas isik ei saanud enne selle kinnitamist isegi tutvuda, jäeti ta ilma oma varast. Prokuratuur on kolmanda isiku nõusolekut kuritarvitanud. Kolmas isik poleks kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud, kui ta näinuks ette, et allkirja andmise tagajärjel jääb ta oma varast ilma. Kohtute poolt

§ 243

lg 1 p-le 7 antud tõlgendus muudab selle sätte sisutühjaks ja põhiseadusvastaseks. Vastus määruskaebusele

  1. Prokuratuur palub jätta määruskaebuse rahuldamata, leides, et kolmanda isiku õigused olid kokkuleppemenetluses tagatud ja ringkonnakohus jättis apellatsiooni põhjendatult läbi vaatamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohus annab esmalt hinnangu ringkonnakohtu määruse põhjendustele (I) ja esitab seejärel enda põhjendid selle kohta, miks tuleb S. O. apellatsioon jätta läbi vaatamata (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). I
  3. Ringkonnakohtu otsustus jätta S. O. apellatsioon läbi vaatamata on lõppastmes õige, kuid mitte vaidlustatud kohtumääruses märgitud põhjusel.
  4. Teise astme kohus leidis, et S. O.l pole apellatsiooniõigust, kuna ta andis
  5. novembril 2019 nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Kohtumääruse põhiosast on välja loetav seisukoht, et otsustamaks kokkuleppemenetluses kolmanda isiku õiguste üle, piisabki sellest, et kolmas isik on olnud nõus kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses. Riigikohus sellise käsitlusega ei nõustu.
  6. Seadus ei näe ette kolmanda isiku osavõttu kokkuleppemenetluse läbirääkimistest (

§ 244

lg 1), kokkuleppe sõlmimisest (

§ 245

lg 4) ega kokkuleppemenetluses peetavast kohtuistungist (

§ 246lg 1).

Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse saab kolmas isik enda õigusi puudutavas osas (

§ 318

lg 21) apelleerida üksnes kokkuleppemenetluse normide või

§ 339

lg 1 rikkumise korral (

§ 318lg 4).

Olukorras, kus kolmandal isikul ei ole kokkuleppemenetluses võimalik enda õigusi kohtus kaitsta, saab selles menetluses tema mis tahes õiguse üle otsustada vaid kolmanda isiku eelneval nõusolekul. 21. Seepärast näebki

§ 239

lg 2 p 4 ette, et kokkuleppemenetlust ei kohaldata mh siis, kui sellega ei nõustu kolmas isik. Nõusoleku sisu reguleerib

§ 243lg 1 p 7.

Osutatud sätte järgi kantakse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kolmandalt isikult saadud nõusoleku kohta koostatud protokolli kolmanda isiku nõusolek tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste kohta tehtava otsustusega. Järelikult peab

§ 243lg 1 p 7 järgse nõusoleku tekstist nähtuma 3

(6)1-20-11491-20-1149 konkreetselt millis(t)e kolmanda isiku õigus(t)e ja vabadus(t)e üle millisel viisil ja ulatuses võidakse kokkuleppemenetluses otsustada.
  1. Kokkuleppemenetluseks nõusolekut andes ei loobu kolmas isik abstraktselt enda mis tahes õigusest, mida prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja võivad arvata kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus heaks käsutada. Veel vähem saab kolmanda isiku nõusolekust, mis puudutab üksnes menetlusliigi valikut, järeldada, et kolmas isik on andnud nõusoleku enda õiguste või vabaduste üle otsustamiseks. Vastasel korral tekiks olukord, kus kolmanda isiku õigused jääksid kokkuleppemenetlusega nõustudes täielikult prokuratuuri, süüdistatava ja kaitsja meelevalda ning ta peaks arvestama enda mis tahes õigustest ilmajäämise või talle mis tahes kohustuste panemisega.
  2. Seega soovides kavandatavas kokkuleppes näha ette näiteks kolmanda isiku vara konfiskeerimise või kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks raha väljamõistmise, tuleb prokuratuuril nõutada kolmandalt isikult

§-s 243 ette nähtud korras selline nõusolek, milles oleks fikseeritud ka kolmandalt isikult konfiskeeritavad esemed või temalt KarS § 84 alusel väljamõistetav rahasumma. Kui aga kolmanda isiku varaga soovitakse näiteks tagada süüdistatava vastu suunatud asenduskonfiskeerimis- või haginõuet, peab kolmas isik lisaks tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti või kohtuliku hüpoteegi) kohaldamisele olema päri ka kohustusega tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmine ja enda vara kasutamine selle kohustuse täitmiseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-185-12 ja kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 41). 24. Prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja ei saa

§-s 245 sätestatud korras kokku leppida ühtki kolmanda isiku suhtes tehtavat otsustust, milleks kolmas isik ei ole varem sõnaselgelt

§ 243kohast nõusolekut andnud.

Samuti ei tohi

§ 239

lg 1 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 järgi kokkulepe ega selle alusel tehtav kohtuotsus väljuda kolmanda isiku nõusoleku piiridest. See tähendab, et kokkulepe võib kalduda kolmanda isiku nõusolekust kõrvale vaid kolmandale isikule soodsamas suunas. Näiteks kui kolmas isik on andnud nõusoleku konfiskeerimise asendamiseks temalt mingi rahasumma väljamõistmiseks, võivad prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja leppida kokku, et kolmandalt isikult mõistetakse välja sellest rahasummast väiksem, aga mitte suurem summa.

  1. S. O-lt
  2. novembril
  3. a võetud nõusolek piirdub vaid tema soostumisega kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses. Sellest ei nähtu, et S. O. oleks nõustunud mõne enda õiguse piiramisega selles menetluses. Järelikult ei andnud selline nõusolek prokuratuurile, süüdistatavale ja kaitsjale alust sõlmida S. O. õigusi piiravat kokkulepet.
  4. Neil põhjustel ei nõustu Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et S. O-l pole õigust Harju Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsuse peale apellatsiooni esitada seetõttu, et ta andis nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. II
  7. Riigikohus leiab, et S. O-l pole õigust Harju Maakohtu
  8. märtsi
  9. a otsust apelleerida, sest kõneks oleva kohtulahendiga ei otsustata tema seadusega kaitstud õiguste ega vabaduste üle. 28.

§ 239

lg 2 p-st 4 ja § 243 lg 1 p-st 7 nende koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Riigikohus on selgitanud, et juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik.

§ 318

lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuli
  2. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 29) Niisiis on kolmanda isiku nõusolek tarvilik üksnes selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle otsustamiseks, mitte kokkuleppemenetluse kohaldamiseks iseenesest. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik

§ 401lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil 4

(6)1-20-11491-20-1149 menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta.
  1. Maakohtu apelleeritud otsuses pole ühtki S. O. subjektiivsete õiguste kohta tehtud otsustust.
  2. S. O. hinnangul rikuvad tema õigusi maakohtu otsustused konfiskeerimise, konfiskeerimise asendamise ja vara arestimise kohta, kuna osa konfiskeeritavast või arestitavast varast kuulub tegelikult S. O. ühis- või lahusvara hulka.
  3. Kolleegium märgib, et kõigis konfiskeerimise, konfiskeerimise asendamise ja vara arestimise kohta tehtud maakohtu otsustustes on adressaadina nimetatud üksnes G. Okunevi, mitte S. O-d. Maakohus konfiskeeris kõik esemed kui G. Okunevi vara, samuti mõisteti konfiskeerimise asendamiseks raha välja üksnes G. Okunevilt ja ka arestitud vara käsutamine keelati üksnes G. Okunevil.
  4. KarS § 85 kohaselt kehtib kohtu või kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustus üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes. Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Teisisõnu ei ole konfiskeerimise toime absoluutne, sest see mõjutab üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi, mitte aga määratlemata isikute ringi õigusi konfiskeeritavale esemele. (Riigikohtu üldkogu
  5. aprilli
  6. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 56)
  7. Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib tsiviilkohtumenetluses riigilt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel nõuda enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 64). Kui aga riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist (vt lähemalt määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p-d 70–73). Alates
  8. maist 2015 on selline kahju hüvitamise nõue võimalik esitada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras (Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a määrus nr 3-18-400/15).
  11. Samuti ei puuduta kriminaalmenetluses tehtav vara arestimise otsustus isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat: selline isik saab enda vara arestist vabastamiseks kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16 ja
  14. oktoobri
  15. a määrus asjas nr 3-1-1-95-13).
  16. Eeltoodust järeldub, et maakohus ei ole otsustanud S. O. õiguste üle isegi juhul, kui vastab tõele S. O. väide, et osa konfiskeeritud ja arestitud varast kuulub tegelikult (ka) talle. Apelleeritud kohtuotsus ei takista S. O-l enda väidetavat omandiõigust konfiskeeritud esemetele üldises korras maksma panna või juhul, kui see on muutunud muul põhjusel võimatuks või kui S. O-l puudub konfiskeeritud asjade tagastamise vastu põhjendatult huvi, kaotatud omandi eest hüvitist nõuda.
  17. Kuna Harju Maakohtu
  18. märtsi
  19. a otsus ei piira eeltoodud põhjustel S. O. subjektiivseid õigusi, ei ole S. O-l

§ 318lg 21 kohaselt ka õigust selle kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada.

Järelikult on ringkonnakohtu otsustus jätta S. O. apellatsioon läbi vaatamata lõppastmes õige, kuid apellatsiooni läbi vaatamata jätmise menetlusõiguslik alus tuleneb

§ 326lg 2 p-st 3 koostoimes § 318 lg-ga 21.

III 37. Nendel põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a määruse põhiosa, asendades selle põhistused käesolevas määruses toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 5

(6)1-20-11491-20-1149 (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.