← Eesti

3-20-482/5

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 109§ 77§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi 3-20-482 13. august 2020 Kadri Palm K.P. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 5. veebru

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-20-482

  1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras
  2. veebruari
  3. a otsusega nr 1 (toimiku nr 24053VH) K.P.le vanemahüvitise alates
  4. aprillist 2020 kuni
  5. juunini 2021 (dtl 20).
  6. K.P. esitas
  7. veebruaril 2020 SKA
  8. veebruari
  9. a otsusele nr 1 vaide (dtl 17-19), mille SKA jättis
  10. märtsi
  11. a vaideotsusega nr 8-3/4037-2 rahuldamata (dtl 12-16).
  12. K.P. esitas
  13. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA
  14. veebruari
  15. a otsuse nr 1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks asjas uue otsuse tegemiseks (dtl 2-7).
  16. Tartu Halduskohus võttis
  17. märtsi
  18. a määrusega K.P. kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks SKA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 22-23).
  19. SKA esitas
  20. aprillil 2020 vastuse kaebusele (dtl 28-31).
  21. Tartu Halduskohus otsustas
  22. aprilli
  23. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (dtl 34-35). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  24. Kaebaja taotleb SKA
  25. veebruari
  26. a otsuse nr 1 tühistamist ja SKA kohustamist asjas uue otsuse tegemiseks, põhjendades kaebust järgmiselt. 1) SKA on vanemahüvitise otsuses ebaõigesti lähtunud arvestusperioodil 11 kuu töötasult arvestatud sotsiaalmaksu keskmisest. Kaebaja töötas antud ajavahemikul 12 kuud ja sai selle eest ka töötasu. Kaebaja vahetas arvestusperioodi keskel töökohta. Kuni
  27. augustini 2018 oli ta ametnik Haridus- ja Teadusministeeriumis, alates
  28. augustist 2018 asus tööle OÜ-sse Fortumo. Esimesel töökohal maksti töötasu (ning deklareeriti sotsiaalmaks) jooksva kuu viimasel tööpäeval, uues töökohas järgneva kuu
  29. kuupäeval. 2) Kogu arvestusperioodi eest laekunud tulult on kokku tasutud sotsiaalmaks summas 7524,97 eurot. SKA on vanemahüvitise otsuses lähtunud arvestusperioodil deklareeritud sotsiaalmaksust summas 6914,47 eurot. Antud summa ei kajasta vastava perioodi tegelikku tulu. 3) Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on terve arvestusperioodi töötanud, välja arvatud ühe päeva kahe töökoha vahel,
  30. augustil
  31. 4) Perehüvitiste seaduse (PHS) § 32 lg 1 järgi on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. PHS § 32 lg 1 ja § 37 lg 1 järgi peaks säilima varasem keskmine kuupalk (12 kuu töötasu alusel). SKA peaks sissetuleku arvutamisel lähtuma vastava kuu töötasu eest makstavast sotsiaalmaksust, olenemata nii töötasu enda kui ka sotsiaalmaksu deklareerimise ajast. 5) Arvestades, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale või ametnikule "kuu eest" makstud tasult (SMS § 2 lg 2), ei peaks täpse ülekande kuupäev omama nii kaalukat õiguslikku tähendust. Kassapõhise arvestuse tõttu kujuneb vanemahüvitis antud olukorras väiksemaks isiku tegelikust sissetulekust ja vanemahüvitis ei teeni enam oma eesmärki, milleks on hüvitada vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tegelikku tulu. Seletuskirjast lähtudes on SKA-l kaalutlusõigus lähtuda tegelikust töisest tulust ning täita regulatsiooni eesmärki. 2 3-20-482 6) SKA viitab, et vanemahüvitise maksmise süsteem on teadlikult üles ehitatud kassapõhisel arvestusel. Samuti viitavad nad Riigikohtu seisukohtadele, mille järgi võib kassapõhise süsteemiga kaasnevat süsteemi administreerimise lihtsust ning väiksemaid administreerimise kulusid hüvitise suuruse arvutamisel pidada eesmärkideks, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi. 7) Riigikohus toob välja, et süsteemi administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid ei õigusta tingimata ebavõrdset kohtlemist. Kui töötamisperioodi ja selle eest arvestatud sotsiaalmaksu saab välja selgitada, ilma et selleks peaks kulutama ülemäära palju administratiivset ressurssi, ei ole tegu kahe võrdlusgrupi erineva kohtlemise õigustamiseks väga kaaluka eesmärgiga. Antud näite puhul on tööandja vahetuse ning sotsiaalmaksu deklareerimise erisuste väljaselgitamine võimalik. Samuti poleks seda vaja teha kõigi taotlejate puhul, vaid ainult juhtudel, kui taotleja asjaolu ise otsuse muutmise alusena välja toob. Seega ei ohustaks tehtavad kulutused ülemäära vanemahüvitise süsteemi administreerimise lihtsust ning riigi raha säästva kasutamise põhimõtet. 8) Käesoleval juhul on asjakohane võrrelda töökohta vahetanud isikut inimesega, kes on terve vanemahüvitise arvestusperioodi töötanud ühel töökohal. Esimeseks võrreldavaks grupiks on seega inimesed, kelle vanemahüvitis on arvutatud perioodi alusel, millal nad töötasid ja vahetasid töökohta, millest lähtuvalt muutus palga väljamaksmise ja deklareerimise aeg (kaebaja). Teiseks võrreldavaks grupiks on inimesed, kelle vanemahüvitis on arvutatud perioodi alusel, millal nad töötasid ja muudatusi palga väljamaksmises ning deklareerimises ei toimunud. Võrreldavaid gruppe koheldakse erinevalt. Võrreldavate gruppide ainus sisuline erinevus seisneb selles, et töökohtade tasu maksmise ning deklareerimise praktikad on mõne päeva võrra erinevad. 9) Kaebaja arvestusperioodi eest tasutud sotsiaalmaks on 7524,97 eurot, arvestusperioodil deklareeritud sotsiaalmaks 6914,47 eurot. See vahe vähendab vanemahüvitist märkimisväärselt. Terve vanemahüvitise perioodi peale on kaebaja kaotus kokku ligi 2500 eurot, kahe järjestikuse lapse puhul ebaõiglus võimenduks ning saadava vanemahüvitise vahe oleks kokku juba 5000 eurot. Seda saab lugeda kaebaja õiguste oluliseks riiveks. 10) SKA leiab vaideotsuses ekslikult, et antud juhul oleks kaebaja tegelikku tulu üsna võimatu kindlaks teha. Kaebaja leiab, et antud juhul on tööandja vahetuse ning sotsiaalmaksu deklareerimise erisuste välja selgitamine hõlpsasti kindlaks tehtav. Kaebaja ei ole palunud SKA-l arvestada sotsiaalmaksu tasumist 2018 augustikuu eest, ega määrata kaebajale vanemahüvitist sisemise õiglustunde alusel. Samuti ei ole kaebaja jõudnud arvamusele, et tema igakuine sotsiaalmaks peaks olema suuruses 610,50 eurot. SKA-l tuleb vanemahüvitise määramisel lähtuda avalikest maksuandmetest kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu laekumiste kohta. Arvestusperioodi viimase kuu tulu on välja makstud 2019 aprilli alguses summas 610,50 eurot. See tähendab, et arvestusperioodil teenitud töötasult deklareeritud sotsiaalmaksu summa on 7524,97 eurot. PHS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevalt tuleb arvestusperioodi eest deklareeritud sotsiaalmaks jagada 12 kuuga, mistõttu on kaebaja igakuine sotsiaalmaks suisa 627,08 eurot.
  32. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 1) Vastustaja on vanemahüvitise suuruse arvutamisel võtnud aluseks kaebaja eest arvestusperioodil makstud sotsiaalmaksu ehk tulu, mille kaebaja on arvestusperioodil saanud. Seejuures on vastustaja lähtunud PHS §-st
  33. Eelnimetatud sätte kohaselt arvutatakse 1 kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja 1 kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. 1 kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud 1 3 3-20-482 kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 37 lg 2). 1 kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (arvestusperiood) on lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud 9 kalendrikuud (PHS § 37 lg 3). Vaidlustatud otsuse puhul on arvestusperioodiks aprill 2018 – märts 2019 ning selles osas ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud. 2) Sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) andmetel on vaide esitaja eest ajavahemikul aprill 2018 – märts 2019 deklareeritud sotsiaalmaksu summas 6914,47 eurot. SKAISi andmed kattuvad kaebaja poolt esitatud sotsiaalmaksu andmetega, seega ka sotsiaalmaksu andmete osas vaidlust ei ole ning vastutaja eeldab, et need on õiged. 3) SKAISi pidamise eesmärk on seadusest tulenevate SKA avalike ülesannete täitmine, sh hüvitiste pakkumine, määramine ja maksmine (SÜS § 38 lg 1 p 1). Infosüsteemis töödeldakse muuhulgas isiku maksualaseid andmeid (SÜS § 39 lg 5). Maksualaste andmete puhul on SKAISi andmeandjaks maksukohustuslaste register (SKAISi põhimäärus § 17 lg 2, sotsiaalkaitseministri
  34. märtsi
  35. a määrus nr 12). 4) SKAIS-is nähtuvad andmed selle kohta, millisesse kuusse on isiku tulu deklareeritud ehk millal on isik tulu saanud (talle välja makstud). Infosüsteemis ei ole andmeid selle kohta, millisel kuul tulu teeniti – kas eelmisel või samal kuul. Samuti ei ole infosüsteemis andmeid selle kohta, kas tegemist on näiteks töötasu, puhkusetasu, koondamishüvitisega või terve aasta (või muu perioodi) töö eest makstud preemiaga. 5) Vanemahüvitise süsteem on üles ehitatud tulu saamisele mitte tulu teenimisele. Tulenevalt Eesti maksusüsteemist on riigil olemas andmed tulu välja maksmise kuu kohta, need andmed jõuavad SKAISi ja need saab võtta aluseks vanemahüvitise arvutamisel. Seejuures ei pea tööandjad ega vanemahüvitise saajad reeglina esitama tõendeid või lisaandmeid. Eelnimetatut on arvestatud ka vanemahüvitise seaduse välja töötamisel ning on kajastatud eelnõu seletuskirjas (125 SE 1, leitav Riigikogu kodulehelt https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8f2cd3bc-787d-3604a3d3-ebb6e5181956/Vanemah%C3%BCvitise%20seadus). 6) Kaebaja leiab, et arvestades vanemahüvitise regulatsiooni eesmärki ja SKA kohustust võtta arvesse tegelikku tulu, tuleb vanemahüvitise arvestusse võtta kogu arvestusperioodi eest teenitud tulu. Kaebaja on arvestusperioodil saanud tulu summas, millelt on arvestusperioodil makstud sotsiaalmaksu 6914,47 eurot. Seega on tegemist kaebaja arvestusperioodil saadud sissetulekult makstud sotsiaalmaksuga ning vanemahüvitis on arvestatud kaebaja arvestusperioodi tegeliku sissetuleku põhjal. Kaebaja leiab, et lisaks peaks vastustaja arvestusse kaasama ka aprillis (seega
  36. kuul) saadud tulu, mis ei ole kooskõlas kehtiva regulatsiooniga. 7) Kaebaja leiab, et täpse ülekande kuupäev ei oma kaalukat õiguslikku tähendust. Täpne kuupäev ei oma tähendust, kuid kalendrikuu, millal tulu välja maksti, omab PHS mõttes kaalukat õiguslikku tähendust. 8) Vanemahüvitise maksmise süsteem on teadlikult üles ehitatud kassapõhisel arvestusel, mis teeb süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks. Riigikohus on korduvalt avaldanud seisukohta, et vanemahüvitis ei kuulu Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg-s 2 tagatud põhiõiguse (riigi abi puuduse korral) kaitsealasse ja vanemahüvitise seaduse ühte eesmärki – säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamisel – võib kassapõhist arvestust ja sellega kaasnevat süsteemi administreerimise lihtsust ning väiksemaid administreerimise kulusid hüvitise suuruse arvutamisel pidada eesmärkideks, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi. 9) Tekkepõhise arvestuse puhul, kus oleks oluline varalise õiguse tekkimise aeg, peaks välja selgitama, kas, millal ja millises suuruses on isikul tööandja vastu nõudeõigus 4 3-20-482 tekkinud. Kaebaja leiab, et antud juhul on tööandja vahetuse ning sotsiaalmaksu deklareerimise erisuste välja selgitamine võimalik. 10) Vastustaja märgib, et praeguses asjas ei ole leidnud tõendamist, mis kuu eest teenitud tulult on deklareeritud sotsiaalmaks ajavahemikul aprill – august
  37. Samuti ei ole selge, mis perioodil on välja teenitud septembris ja novembris 2018 ning veebruaris ja aprillis 2019 välja makstud puhkusetasu ning mis summades. Samuti ei selgu, kas augustis 2018 saadud tulu hulgas ei ole kasutamata jäänud puhkusetasu väljamakset, mis sageli töölt lahkudes kaasneb viimase väljamaksega. Andmeid nende kohta ei ole kaebaja esitanud. Samuti ei saaks sellisel juhul tugineda üksnes isiku väidetele, vaid vastavad väited peavad leidma kinnitust dokumentaalselt (näiteks tööandja tõend). Eelnevaga soovib vastustaja näidata, et arvestusperioodil tegelikult teenitud tulu kindlaks tegemine ei pruugi olla väga lihtne ning tooks kaasa täiendavaid tegevusi nii vastustajale, vanemahüvitise saajale kui ka tema tööandjale. Lisaks peaks vastustaja kaaluma, mis perioodi tulu on näiteks puhkusetasu, koondamishüvitis või preemia/lisatasu ning selle siis vastavasse õigesse kuusse arvestama. 11) Kaebaja soovi täitmine eeldab seaduse muutmist ning vanemahüvitise arvutamise reeglite põhimõttelist muutust. Isikuid tuleb kohelda võrdselt ning erandi tegemiseks kaebajale puudub vastustajal seadusest tulenev alus. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et teenitud tulu ei pea kõigi taotlejate puhul kindlaks tegema, vaid ainult nende puhul, kes vastavat soovi avaldavad. Kui rajada vanemahüvitise süsteem tulu teenimisele, siis tuleb seda teha kõigi isikute puhul ühtemoodi. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  38. Kaebaja on esitanud kaebuse SKA
  39. veebruari
  40. a otsuse nr 1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks asjas uue otsuse tegemiseks. Vaidlustatud otsusega määras SKA vastavalt PHS § 37 lg-le 5 kaebajale hüvitise suuruses 1746,08 eurot. SKA lähtus hüvitise suuruse arvutamisel isikustatud sotsiaalmaksust perioodil
  41. aprill 2018 kuni
  42. märts 2019 summas 6914,47 eurot
  43. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue kuulub rahuldamisele. Kaebaja on esitanud kohtule ka kohustamisnõude. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et ka kaebaja kohustamisnõue tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  44. Poolte vahel pole vaidlust selles, et SKA-l tuli lähtuda hüvitise suuruse arvutamisel isikustatud sotsiaalmaksust perioodil
  45. aprill 2018 kuni
  46. märts 2019 (arvestusperiood, 12 kuud). Kaebajal sündis laps
  47. a jaanuaris. Seega on lapse sünnikuule eelnevad 21 kalendrikuud aprill 2018 kuni detsember
  48. Eelnevatest kuudest arvatakse maha sünnile eelnenud 9 kalendrikuud ehk aprill kuni detsember
  49. Järelikult on kaebajale vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks tulu, mis on saadud aprill 2018 kuni märts
  50. Kaebaja nõustub vastustajaga, et arvestusperioodil deklareeritud sotsiaalmaks oli 6914,47 eurot, kuid leiab, et arvesse oleks tulnud võtta arvestusperioodi eest tasutud sotsiaalmaksu, mis oli 7524,97 eurot. Vastustaja kaebajaga ei nõustu. 5 3-20-482
  51. Poolte vahel pole vaidlust selles (SKAISi andmed ja kaebaja seisukohad kattuvad), et kaebaja -
  52. a aprillikuu töötasult on sotsiaalmaksu tasutud 593,11 eurot;
  53. a maikuu töötasult on sotsiaalmaksu tasutud 568,05 eurot;
  54. a juunikuu töötasult on sotsiaalmaksu tasutud 649,68 eurot;
  55. a juulikuu töötasult (ja tulemustasult) on sotsiaalmaksu tasutud 934,48 eurot;
  56. a augustikuu (periood 1.-
  57. august) töötasult on sotsiaalmaksu tasutud 430,66 eurot. Ülaltoodut tõendab ka SKAISi väljavõte (dtl 32). Sel perioodil töötas kaebaja Haridus- ja Teadusministeeriumis ning kaebaja väitel maksti töötasu ja deklareeriti sotsiaalmaks jooksva kuu viimaselt tööpäeval. Selle tõendamiseks on kaebaja esitanud kohtule konto väljavõtte (dtl 9). Poolte seisukohad erinevad aga järgmiste perioodide osas: - - kaebaja leiab, et tasutud sotsiaalmaks 331,50 eurot on arvestatud
  58. a augustikuu töötasult perioodi 14.-
  59. august eest (mitte septembrikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest). Kaebaja läks
  60. augustil 2018 tööle OÜ-sse Fortumo, kus töötasu maksti ja deklareeriti järgneva kuu
  61. kuupäeval. Kaebaja on selle tõendamiseks esitanud konto väljavõtte, millelt nähtub, et kaebajale tehti esimene palgamakse
  62. septembril 2018 selgitusega „Töötasu 08 2018 + puhkusetasu“. Kohtu hinnangul on ülekande selgitusest ilmselgelt nähtav, et kaebajale maksti palka
  63. a augusti, mitte septembrikuu eest (dtl 8). Seega on kaebaja saanud augustikuu eest töötasu nii
  64. augustil 2018 (Haridusja Teadusministeeriumilt) kui
  65. septembril 2018 (OÜ-lt Fortumo); tasutud sotsiaalmaks 561 eurot on arvestatud
  66. a septembrikuu töötasult (mitte oktoobrikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest); tasutud sotsiaalmaks 601,99 eurot on arvestatud
  67. a oktoobrikuu töötasult (mitte novembrikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest); tasutud sotsiaalmaks 561 eurot on arvestatud
  68. a novembrikuu töötasult (mitte detsembrikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest); tasutud sotsiaalmaks 561 eurot on arvestatud
  69. a detsembrikuu töötasult (mitte
  70. a jaanuarikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest); tasutud sotsiaalmaks 589,05 eurot on arvestatud
  71. a jaanuarikuu töötasult (mitte veebruarikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest); tasutud sotsiaalmaks 532,95 eurot on arvestatud
  72. a veebruarikuu töötasult (mitte märtsikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest). Seega nähtub eelnevast, et poolte erinev arusaam on alguse saanud asjaolust, et kaebaja vahetas
  73. a augustikuu keskel töökohta, mille tõttu muutus töötasu väljamaksmise aeg jooksva kuu viimaselt tööpäevalt järgneva kuu
  74. kuupäevale. Kuna kaebaja sai
  75. a augustikuu eest palka kahelt tööandjalt ja see kajastus SKAIS-is kahe kirjena (430,66 eurot kaheksanda kuu ehk augusti ja 331,50 eurot üheksanda kuu ehk septembri eest), on kaebaja arvates vastustaja ekslikult võtnud arvesse 11 kuu töötasu. Kaebaja leiab, et arvestusse tulnuks lisada ka tasutud sotsiaalmaks 610,50 eurot, mis on arvestatud
  76. a märtsikuu töötasult (mitte aprillikuu eest nagu nähtub SKAISi väljavõttest). Kohus nõustub kaebajaga. Kuna vastustaja on vaidlusalust otsust tehes lähtunud sisuliselt kaebaja 11 kuu, mitte 12 kuu töötasust, on otsus õigusvastane. 6 3-20-482
  77. Mõnevõrra arusaamatu on vastustaja arutlus
  78. märtsi
  79. a vaideotsuses, kus vastustaja selgitab: „Sotsiaalkindlustusamet ei saa nõustuda vaide esitajaga väitega, et tema vanemahüvitise arvestusest jääb välja terve 1 kuu töötasu. Arvestusperioodil on vaide esitaja eest igakuiselt sotsiaalmaksu deklareeritud, sh augustis 2018 430,66 eurot ja septembris 2018 331,5 eurot. Vaide esitaja ise kinnitab, et ta vahetas töökohta kuu keskel saades seega augustikuus augusti töötasu. Võimalik ka, et hüvitise kasutamata puhkusepäevade eest. Töötamise registri andmetel lõppes vaide esitaja töösuhe 12.08.2018 ja töötamist jätkas ta 14.08.
  80. Seega pidi vaide esitaja saama augustis töötasu kuni 12.08.2018 (kaasaarvatud) töötatud aja eest.
  81. augusti 2018 eest ei pidanudki vaide esitaja töötasu saama, sest sel päeval vaide esitaja töötamise registri andmetel ei töötanud.“. Kui vastustajale oli teada asjaolu, et kaebaja jätkas tööd
  82. augustil 2018, siis miks pidi kaebaja palka saama ainult poole kuu eest kuni
  83. augustini 2018? Augustikuu teise poole töötasu mittemaksmist ei saa kohtu hinnangul põhjendada ka asjaoluga, et
  84. augustil 2018 kaebaja ei töötanud.
  85. Olles tutvunud kaebaja vaidega (dtl 17-19), jääb kohtule arusaamatuks vastustaja vaideotsuses märgitud seisukoht: „Seega leiab vaide esitaja, et tema igakuine sotsiaalmaks oleks pidanud augustis ja septembris olema keskmiselt 686,33 eurot ((430,66+331,5+610,5):2).“. Kohtu hinnangul vaidest selliseid kaebaja seisukohti ei tulene. Vaidest ja kaebusest järeldub, et kaebaja
  86. a augustikuu sotsiaalmaks oleks pidanud olema 762,16 eurot (430,66+331,5) ja septembrikuu sotsiaalmaks 561 eurot. Vaideotsuses viidatud 610,50 eurot on sotsiaalmaksusumma, mis on arvestatud
  87. a märtsikuu töötasult ehk 12 kuu palk, mida SKA pole vaidlusaluses otsuses arvesse võtnud.
  88. Kaebaja on kohtule esitanud väljavõtted 2018 ja
  89. a sotsiaalmaksu andmetest. Kohtu hinnangul tõendavad aga need dokumendid seda sama, mis nähtub SKAISi andmetestki ja mis toetavad vastustaja positsiooni. Nii nähtub ka sotsiaalmaksu andmetest, et 331,50 eurot on
  90. a arvestatud ja tasutud sotsiaalmaks septembrikuu eest (dtl 11). Samuti nähtub kaebaja poolt esitatud tõendist, et 610,50 eurot on
  91. a arvestatud ja tasutud sotsiaalmaks aprillikuu eest, mitte märtsikuu eest nagu väidab kaebaja (dtl 10). See tähendab, et arvestusperioodil teenitud töötasult deklareeritud sotsiaalmaksu summa on7524,97eurot.
  92. PHS § 37 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Sellest sättest tulenevalt ei lähtuta hüvitise arvutamisel pelgalt tööandja poolt deklareeritud sotsiaalmaksust, vaid oluline on töine tulu, mille puudumist vanemahüvitis kompenseerib. SKA-l on õigus võtta aluseks isiku tegelik tulu, kui ilmneb, et deklareeritud sotsiaalmaks ei vasta tegelikule tulule (perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõu seletuskiri, lk 28). PHS § 37 lg 2 järgi on ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse SKAIS-i kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.
  93. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 38 lg 2 alusel kehtestatud „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse“ (SKAISi määrus) § 16 lg 1 kohaselt saab infosüsteem andmeid teistest riigi andmekogudest infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu või muul kokkulepitud elektroonilist teabevahetust võimaldavat viisil. Maksukohustuslaste registrist saab SKAIS maksualaseid andmeid, sh arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa, selle arvestatud või makstud pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa; sotsiaalmaksu tasumise kuu ja aasta ning maksustamisperiood; sotsiaalmaksu maksja andmed ja sotsiaalmaksu liik (SKAIS määruse § 17 lg 2, § 12 p-d 1, 2 ja 4). SKAISi määruse § 18 lg 1 kohaselt vastutavad andmeandjad esitatud andmete õigsuse eest. Vastutav töötleja (SKA) on kohustatud tegema andmeesitajale järelepärimise, kui tal on tekkinud kahtlus esitatud andmete õigsuse ja tervikluse 7 3-20-482 suhtes. Kui andmeandja avastab, et ta on esitanud infosüsteemi ebaõigeid andmeid, on ta kohustatud viivitamata esitama infosüsteemile õiged andmed. Infosüsteemi andmete kandmisel tekkinud andmevea ilmnemisel on vea leidnud töötleja kohustatud andmevea parandama, teisest andmekogust saabunud andmetes puuduse leidmisel teavitama sellest teise andmekogu andmete esitajat (SKAIS määruse § 18 lg-d 2–4).
  94. Seega järeldub eelnevast, et SKAIS-i sisestatud maksualaste andmete õigsuse eest vastutab Maksu- ja Tolliamet (MTA), kes teeb vea leidmisel ka andmetes paranduse. SKA-l sellist pädevust ei ole, kuid ta saab andmete õigsuses kahtluse tekkimise korral võtta ühendust MTA-ga. Kuivõrd kaebaja selgitustest ja pangakonto kannetest nähtub, et maksualaste andmete õigsuses võib kahelda (sotsiaalmaksu tasumise kuu või maksustamisperiood võib olla vale), peaks SKA kaebaja taotluse uuel lahendamisel pöörduma MTA poole. Kui viimane kinnitab andmete õigsust, puudub SKA-l igasugune alus võtta otsuse tegemisel aluseks muud andmed, kui need, mis nähtuvad SKAIS-ist.
  95. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (

§ 109lg 1).

Riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 kohaselt ei pidanud kaebaja praeguse kaebuse esitamisel riigilõivu tasuma. Muude menetluskulude kohta ei ole kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. 20.

§ 77lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuivõrd haldusasja nr 3-20-482 toimikusse liidetud dokumendid sisaldavad andmeid kaebaja eraelu kohta, ning kohtu hinnangul on asja kinniseks kuulutamine vajalik seega kaebaja eraelu kaitseks ja antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb

§ 77lg 1 ja Ts

MS § 38 lg 1 p 3 alusel kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. 21. Kohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.