Obsah (10)

§ 113§ 143§ 1131§ 42§ 159§ 178§ 88§ 108§ 1§ 35

Tsiviilasi nr 2-19-122062 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Donald Kiidjärv Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2020, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-122062 T

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD

1. Rudus aktsiaselts (hageja) esitas 14.08.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Vahur Salult (kostja) võla väljamõistmiseks. Kohtunikuabi lõpetas 17.09.2019 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja esitas vastuväite. 03.10.2019 esitas hageja hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3613,88 eurot, viivise 2486,12 eurot ja leppetrahvi 300 eurot, kokku 6400 eurot.
2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid M. P. O. (XXX) ja hageja raamlepingu nr XXX, mille raames esitas hageja XXX-le arve nr XXX summas 17 226 eurot. XXX ei tasunud arvet nõuetekohaselt, 18.05.2018 seisuga oli võlg 9026 eurot. Võla sissenõudmiseks pöördus hageja Kreedix OÜ poole. 21.05.2018 sõlmisid hageja, kostja ja XXX kokkulepe-maksegraafiku (kokkulepe). Kokkuleppe p-s 2.1 võtsid kostja ja XXX endale kohustuse tasuda maksegraafiku alusel arvetest tulenev võlg 9026 eurot, viivis 182,69 eurot ja menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest 1732,99 eurot, kokku 10 941,68 eurot. Menetluskulu 1732,99 eurot on kokkuleppeline tasu Kreedix OÜ leitud lahenduse (saavutatud tulemuse) eest. Kokkuleppe p 1.2 kohaselt ühines kostja kui füüsiline isik kohustisega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. 22.02.2019 tuli tasuda osamakse 903,47 eurot. Kuna osamakset ei tasutud, muutus kogu võlg kokkuleppe p 2.4 alusel 03.03.2019 sissenõutavaks. Kokkuleppe p 2.4 sätestab, et p-s 2.1 nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva loetakse kõigi maksete tähtaeg saabunuks ja solidaarvõlgnik või deebitor kohustuvad viie päeva jooksul tasuma kreeditorile kõik lepingust tulenevad maksed. Kokkuleppe täitmiseks on tasutud 7327,80 eurot, millest hageja arvestab 182,69 eurot viivise, 1732,99 eurot menetluskulu ning 5412,12 eurot põhivõla katteks. 03.10.2019 seisuga on kokkuleppest tulenev võlg hageja ees 7812,35 eurot – põhivõlg 3613,88 eurot, viivis 3898,47 eurot, leppetrahv kokkuleppe p 2.5 alusel 300 eurot. Hageja on arvestanud viivist kokkuleppe p 2.6 alusel 0,5% päevas 903,47 eurolt perioodi 23.02.–02.03.2019 eest 31,62 eurot ja 3613,88 eurolt perioodi 03.03.–03.10.2019 eest 3866,85 eurot, kuid nõuab sellest 2486,12 eurot. Kokkulepe vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu 06.02.2012 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).
3. Kostja palus 15.11.2019 vastuses jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole isiklikult kokkulepet sõlminud, selle poolteks on sõnaselgelt hageja ja XXX. Tegemist on kostja esindatud äriühingu tahteavaldusega. Võlaõigusseaduse (

) § 178 lg 3 viitab käendust reguleerivatele sätetele. Isegi kui kostja oleks kokkuleppe enda nimel allkirjastanud, on see tema vastutuse osas

§ 143

lg 2 alusel tühine, sest sätestatud ei ole käendaja maksimaalset vastutuse määra. Kui kokkulepe oleks kostja suhtes kehtiv, on selles

§ 1131

lg-s 1 sätestatud 40 euro asemel kirjutatud põhivõlale ja viivisele juurde veel 15%, s.o 1732,99 eurot „menetluskulusid“. Hagejal puudub teoreetiline õigus nõuda tõendamata menetluskulusid, mis ületavad seaduses sätestatud määra. Kostja 09.12.2019 vastuse järgi peab survestamise olukorras just hageja tõendama, et on kandnud menetluskulu. Ükski loogika ei suuda selgitada, kuidas lisaks viivise maksmise kohustusele tekkis sissenõudjale kulusid 15% põhivõlast. Sellises olukorras füüsilise isiku tõendamiskoormisele viidata on vastuolus hea usu põhimõttega. 2/7 Ka viivis 0,5% päevas tuleb

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks.

Riigikohus on öelnud, et viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine (vt Riigikohtu määrus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Kostja 09.12.2019 vastuse järgi jääb arusaamatuks, kellena peale tarbija kostjat käsitada. Kostja ei ole hagejalt midagi saanud ja kokkulepe on alatu meetod tekitada tarbijakäendust. Samuti puudub hagejal õigus nõuda leppetrahvi. Hageja esitas leppetrahvinõude esmakordselt maksekäsu kiirmenetluses augustis 2019. Hagist on aimata, et selle esitamist teoreetiliselt õigustav fakt leidis aset veebruaris 2019. Kuus kuud äriühingul leppetrahviga hoiatamisel on ebamõistlik tähtaeg. Kostja viitab

§ 159lg-le 2.

1. Hageja 13.12.2019 seisukoha järgi tuleneb solidaarsus kõigepealt kokkuleppe p 2.1 sisust, mitte p-st 1.
2. Käenduse regulatsiooni kohaldamine ei ole vajalik, sest pooled sõlmisid võlatunnistuse ja kohustusega ühinemine toimus

§ 178

lg 1 alusel ja tähenduses, mitte nõude tagamiseks

§ 178lg 3 järgi.

Hageja viitab ka Riigikohtu 30.09.2014 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-66-14 p-le 25 ja märgib, et kokkuleppe p-st 2.1 tuleneb vastutuse maksimumsumma 10 941,68 eurot. Seega kehtib kokkulepe igal juhul ja hagi kuulub rahuldamisele võlatunnistuse või käenduslepingu alusel. Hageja 08.01.2020 seisukoha järgi ei ole kostjaga sõlmitud kokkulepe tühine. Kostja oli XXX juhatuse liikme ja osanikuna äriühingu tegelik kasusaaja. Kostja sõlmis hagejaga kokkuleppe ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist endale kuuluva ja enda juhitava osaühingu majandustegevuse vastu. Seetõttu ei ole kostja tarbija ega temaga sõlmitud kokkulepe tarbijaga sõlmitud leping ning sellele ei kohaldu tarbijasätted. Leppetrahvinõue on esitatud mõistliku aja jooksul, hageja teatas leppetrahvist nt 10.05.

1. Kostja vastuväide menetluskulule 1732,99 eurot ei ole asjakohane; nõue ei ole enam aktuaalne, sest hageja on juba arvestanud selle tasutuks.
2. Hageja esitas 20.01.2020 oma menetluskulude nimekirja. Hagiavalduses ja seisukohtades palub hageja mõista kostjalt välja ka viivise menetluskuludelt. Kostja ei ole esitanud oma menetluskulude nimekirja ega seisukohta hageja menetluskulude kohta. KOHTU SEISUKOHT
3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.
4. Hageja tugineb oma nõudes 21.05.2018 dateeringuga kokkuleppele, mis sõlmiti seoses XXX ja hageja vahelisest raamlepingust ja selle alusel esitatud arvest nr 719734 tuleneva XXX võlaga (hagi lisad 1–4). Kostja leiab, et ei ole isiklikult kokkulepet sõlminud, tegemist on tema esindatud äriühingu tahteavaldusega, kokkuleppe poolteks on sõnaselgelt hageja ja XXX. Kokkuleppe
5. lauses on märgitud kokkuleppe üheks pooleks hageja, teiseks aga üksnes XXX, keda esindab juhatuse liige Vahur Salu (kostja). Samas kokkuleppe p 1.2 kohaselt ühineb kostja kohustisega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna ning solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Kokkuleppe p 2.1 järgi võtavad solidaarvõlgnik ja/või deebitor endale kohustuse tasuda arve(te)st tulenev võlg 9026 eurot, viivis 182,69 eurot ja menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest 1732,99 eurot, kokku 10 941,68 eurot maksegraafiku alusel. Kokkuleppe allosas on kostja nime ette märgitud deebitor/solidaarvõlgnik. Kostja on kokkuleppe digiallkirjastanud 23.05.
6. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kostja on teinud kehtiva tahteavalduse ka füüsilise isikuna, sest kokkuleppes sisalduvad punktid tema kui füüsilise isiku kohustuse kohta. Riigikohus on nõustunud sellega, et kostja kui osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul võib olla käsitatav ka kostja kui füüsilise isiku tahteavaldusena. Kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Seejuures kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse 3/7 vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (vt nt Riigikohtu 04.03.2015 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-166-14, p 10). 8.

178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine).

§ 178

lg 3 näeb ette, et kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt

§-s 144 sätestatud vorminõudeid.

§ 178lg 4 alusel tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus.

Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt

§-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Kohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on tarbijakäendusega, ega hagejaga, et kohustusega ühinemine ei toimunud nõude tagamise eesmärgil. Õiguskirjanduses on kohustusega ühinemise ja käenduslepingu piiritlemise puhul selgitatud, et kahtluse korral on kohustusega ühinemisega tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk 871 p 2;

I). Eeldus, et kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, on täidetud juhul, kui kolmanda isiku soov vastutada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuse täitmise eest on kantud võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist ning kohustusega ühineda soovival isikul puudub otsene isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise vastu, kuid tema seos tagatava võlasuhte võlgnikuga ületab isikliku suhte jaoks tavapärast määra (vt

I, lk 872, p 3.3). Kokkulepe sõlmiti seoses XXX kohustustega hageja ees, kostja oli sel ajal XXX ainuosanik ja ainus juhatuse liige (hageja 08.01.2020 seisukoha lisa 1). Seega ületab kostja seos võlgnikuga isikliku suhte tavapärast määra. Samas ei ole hageja ära näidanud, et kostjal oleks otsene isiklik huvi kohustuse täitmise vastu ning et kohustusega ühinemine ei olnud kantud eelkõige lisatagatise andmise motiivist. Seda arvestades on kohus seisukohal, et kostja on kohustusega ühinenud võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil. 9.

§ 178

lg-d 3 ja 4 ei viita tarbijakäendust reguleeriva

§ 143

lg 2 kohaldamisele, seega vastutuse maksimaalmäära märkimata jätmine ei muudaks kokkulepet kostja osas tühiseks. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et kohustusega ühinemisele tagamise eesmärgil ei kohaldata tarbijakäenduse sätteid, mistõttu kohaldatakse leebemaid sisu- ja vorminõudeid (

I, lk 872, p 2). Isegi kui

§ 143

lg 2 kohalduks, ei oleks kokkulepe tühine, sest selle p-s 2.1 on selgelt välja toodud võlgnetav summa, mille eest kostja vastutab. Riigikohtu arvates on

§ 143

lg 2 nõuded täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 20.06.2018 otsus kohtuasjas nr 2-171601, p-d 23, 24).

1. Kokkuleppe p 2.1 järgi tuli võlg 10 941,68 eurot tasuda maksegraafiku alusel igakuiste maksetena perioodil 25.05.2018 – 22.05.
3. osamakse 100 eurot tuli teha 25.05.2018,
4. osamakse 903,51 eurot 22.06.2018 ning edasi maksta iga kuu
5. kuupäevaks 903,47 eurot. Kokkuleppe p 2.4 näeb ette, et p-s 2.1 nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva loetakse kõigi maksete tähtaeg saabunuks ja solidaarvõlgnik või deebitor kohustuvad viie päeva jooksul tasuma kreeditorile kõik lepingust tulenevad maksed. Mittetasumisel on kreeditoril õigus koheselt deebitori vastu kohtusse pöörduda. Kreeditor ei oma kohustust deebitorile saata eraldi teadet kokkuleppe lõpetamise kohta. Hagiavalduse kohaselt maksti kokkuleppe alusel kokku 7327,80 eurot ja maksegraafikut ei ole täidetud alates 22.02.2019 osamaksest. Kostja ei ole väitnud, et makstud oleks 4/7 rohkem, ega vaidlustanud 22.02.2019 osamakse tasumata jätmist ja kokkuleppe p 2.4 alusel kõigi maksete tähtpäeva saabunuks lugemist.
6. Hageja on makstud rahast lugenud tunnistatud kohustustest täidetuks viivise 182,69 eurot, menetluskulu 1732,99 eurot ja põhivõlast 5412,12 eurot.

§ 88

lg 8 näeb ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hageja on õigesti lähtunud

§ 88lg-s 8 sätestatud järjekorrast.

12.

§ 1131

lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

§ 1131

lg 2 näeb ette, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab

§ 1131

lg-s 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Seega ei ole iseenesest välistatud sissenõudmiskulude hüvitamine suuremas summas kui 40 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et kokkuleppe näol on ühtlasi tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt ka Riigikohtu 24.03.2017 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Asjaolu, et hageja on lugenud menetluskulu tasutuks, ei võta kostjalt õigust esitada menetluskulunõudele vastuväiteid. Arvestades aga, et hageja tugineb deklaratiivsele võlatunnistusele, lasub maksekokkuleppest tuleneva menetluskuluvõla puudumise tõendamise koormis kostjal. Kostja ei ole kohtu 27.11.2019 määruses toodud selgitusele vaatamata menetluskulude alusetust tõendanud. Piisav ei ole paljasõnaline viide survestamise olukorrale. 13. Kostja ei ole tõendanud kokkuleppest tuleneva menetluskuluvõla puudumist. Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et põhikohustus tuleks lugeda täidetuks hageja märgitust suuremas ulatuses. Seega on tasumata põhivõlg 3613,88 eurot.

§ 108

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 14.

§ 113

lg 1 I lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kokkuleppe p 2.6 alusel on viivisemääraks 0,5%. Hageja on arvestanud viivist 903,47 eurolt perioodi 23.02.– 02.03.2019 eest 31,62 eurot ning 3613,88 eurolt 03.03.–03.10.2019 eest 3866,85 eurot. Hageja nõuab viivisest 2486,12 eurot. Kohus leiab, et puudub alus jätta viivisenõue rahuldamata. Kostja on seisukohal, et viivis 0,5% päevas tuleb

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks.

Kohus sellega ei nõustu. Muudele viivisearvestuse aluseks olevatele asjaoludele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja viidatud 10.05.2016 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 võttis Riigikohus seisukoha tarbijale tüüptingimustest tuleneva viivisemäära kohta. Riigikohus leidis määruse p-s 12, et tegemist on tüüptingimusega ja kostja on tarbija, ning oli p-s 13 seisukohal, et eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

§ 1

lg 5 kohaselt on tarbija

tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Antud asjas puudub alus käsitada kostjat tarbijana. Kostja ühines XXX kohustustega ning oli kokkuleppe sõlmimise ajal XXX ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted ning teda tuleb eeldatavasti pidada 5/7 tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses (vt nt Riigikohtu 01.02.2012 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-148-11, p 13). Kohus selgitas 27.11.2019 määruses, et kostjat ei saa pidada tarbijaks. Kostja ei ole seda ümber lükanud. Kuigi kohus selgitas 27.11.2019 määruses kostjale viivisekokkuleppe tühisusega seonduvat tõendamiskoormist, ei ole kostja seda täitnud. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel on viivisekokkulepe

§ 35

lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt ka Riigikohtu 06.06.2012 otsus kohtuasjas nr 3-2-166-12, p 12). Samuti ei ole kostja põhjendanud, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom (vt ka Riigikohtu 18.12.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-139-14, p 12). Kohus märgib, et seadus ei sätesta antud asjaoludel viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (vt ka Riigikohtu 14.06.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-66-05, p 14). Viivise suuruse ebamõistlikkuse korral on võlgnikul õigus taotleda viivise vähendamist, kohus juhtis sellele tähelepanu 27.11.2019 määruses. Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud. Lisaks märgib kohus, et kuigi viivisemäär ületab seadusest tulevat viivisemäära, ei nõua hageja viivist üle põhivõla suuruse, mh ei nõua ta nn edasiulatuva viivise väljamõistmist. 15. Kokkuleppe p 2.5 järgi on võlgnik p-s 2.4 sätestatud rikkumisel kohustatud tasuma leppetrahvi 300 eurot. Kostja väidab, et hageja esitas leppetrahvinõude esmakordselt augustis 2019 maksekäsu kiirmenetluses, ning leiab, et kuus kuud leppetrahviga hoiatamisel on ebamõistlik tähtaeg.

§ 159

lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kokkuleppe p-s 2.1 nimetatud maksetega on viivitatud rohkem kui kaks päeva, 22.02.2019 osamakse jäeti tasumata (vt ka p 10). Seega on hagejal kokkuleppe p 2.5 alusel õigus nõuda leppetrahvi. Hageja on tõendanud, et teatas leppetrahvist kostjale 10.05.2019 (08.01.2020 seisukoha lisa 2). Kohus on seisukohal, et ca 2,5 kuu jooksul leppetrahvinõudest teatamine mahub

§ 159lg 2 mõistliku aja raamidesse.

Riigikohus on leidnud, et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul

§ 159

lg 2 mõistliku aja raamidesse (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-28-08, p 13).

1. Eeltoodut arvestades tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja 3613,88 eurot, viivis 2486,12 eurot ja leppetrahv 300 eurot, kokku 6400 eurot. põhivõlg
2. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
3. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimekirja järgi on tema menetluskuluks riigilõiv 450 eurot ja õigusteenuse eest 650 eurot (käibemaksuta). Hagilt hinnaga 6400 eurot tasutakse riigilõivu 450 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud. Riigilõiv 450 eurot on hageja põhjendatud menetluskulu. TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 alusel on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (vt Riigikohtu 12.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe 6/7 tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hagejat esindas TsMS § 218 lg 1 p-le 2 vastav lepinguline esindaja. Esindaja tunnitasu 100 eurot käibemaksuta on põhjendatud ja vajalik ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindaja ajakulu oli kokku 6,5 t. Kohus leiab, et hagiavalduse koostamise ja esitamise ajakulu 3,5 t on põhjendatud ja vajalik. 28.10.2019, 13.12.2019 ja 08.01.2020 seisukohtadega seonduvat ajakulu peab kohus nende sisu ja mahtu arvestades põhjendatuks iga kohta 1 t asemel vastavalt 0,4 t, 0,6 t ja 0,5 t ulatuses. 13.12.2019 seisukoha kohta märgib kohus lisaks, et osaliselt korratakse selles juba hagiavalduses toodut. Asi ei olnud poolte esitatud asjaolude ja materjalide poolest mahukas ega õiguslikult kõige keerulisem. Kohus peab ajakulu põhjendatuks kokku 5 t ulatuses. Eeltoodut arvestades on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu kokku 500 eurot (5 t * 100 eurot / t). Menetluskulude jaotust arvestades tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kokku 950 eurot (450+500). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta rahuldamata 150 euro ulatuses. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 7/7