lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist apellatsioonkaebuses märkima (
kohtuistungil, peab ta seda Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohus kuulutas 17.04.2017 välja OÜ Bauschmidt pankroti. Pankrotihalduriks nimetas kohus Veli Kraavi. Jensen Holding OÜ esitas 11.05.2017 (täpsustati 16.06.2017) võlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja nõuet võlgniku vastu kokku summas 545 696,11 eurot. 29.09.2017 toimunud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele terves ulatuses vastu. 2 Hageja põhjendab oma nõuet järgmiselt. Hageja kui tellija ja võlgnik kui töövõtja sõlmisid 08.03.2016 V -K x projektijuhtimise töövõtulepingu, mille alusel kohustus töövõtja teostama kõik tööd, mis on vajalikud korterelamu ehitamiseks ja lõpliku kasutusvalmiduse saavutamiseks „võtmed kätte“ printsiibil hiljemalt 20.07.
) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu 6 vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult olemas või mitte. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas töövõtulepingu erakorralise lõpetamise alused esinesid. Kuivõrd hageja nõue koosneb mitmest erineval alusel esitatud üksikust nõudest, siis tuleb kohtul analüüsida iga üksiku nõude põhjendatust ja suurust eraldi. Kohus on tuvastanud, et võlgniku (OÜ Bauschmidt (pankrotis) ja hageja vahel sõlmiti 08.03.2016 töövõtuleping (kd I, tl 43-54), mille kohaselt pidi võlgnik ehitama kortermaja aadressil x ja andma selle valmiskujul üle hagejale. Kortermaja üleandmise tähtajaks lepiti kokku 20.07.
VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-12, p 16). Eeltoodut tuleb arvestada ka hageja nõuete põhjendatuse hindamisel. 8 Tööde kallinemisest tulenev hageja kahjunõue summas 385 741 eurot. Hageja põhjenduste kohaselt sõlmis ta asendustehingute tegemiseks 04.03.2017 uue töövõtulepingu peatöövõtjaga x OÜ, milles kokkulepitud asendustööde hinnaks oli 2 332 422,32 eurot, mis oli 385 741 eurot kallim Bauschmidt OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud töövõtulepingus ettenähtud hinnakokkuleppest (1 946 679,62 eurot) (kd I, tl 3 pöördel-4). Lisaks on hageja rõhutanud, et tegemist oli võlgniku jaoks siduva eelarvega, st kokkulepitud summa eest pidi töö lõplikult valmima (kd I, tl 3 pöördel). Kohus selgitas antud nõude osas tõendamiskoormist ning tõendamist vajavaid asjaolusid ning andis korduvalt täiendava tähtaja nõude täpsustamiseks (kd IV, tl 65 pöördel, tl 67 pöördel; kd V, tl 8, tl 8 pöördel, tl 10). Hageja kohtu poolt näidatud puudusi ei kõrvaldanud. Kohus möönab, et kooskõlas VÕS § 135 lg 1 on võimalik asendustehingu sõlmimine ja nõuda algse ning asendustehingu hinna vahe hüvitamist kahjuna. Tingimuseks on asjaolu, et asendustehingu tegelikult suurem maksumus peab olema tõendatud. Kohtu hinnangul hageja ei ole suutnud tõendada, mis asjaoludel on asendustehingu maksumus suurem esialgsest tehingust ca 400 000 euro ulatuses. Tegemist ei ole kohtu hinnangul väheolulise hinna erinevusega ning sellise erinevuse kujunemine peab olema sisuliselt jälgitav. Kohus leiab, et piisavaks ei saa lugeda sellist tegevust, kui hageja lihtsalt kõrvutab tööde uue ja vana maksumuse ning arvutab välja erinevuse. Kui asendustehingu puhul erineb hind vanast tehingust, siis on see igal juhul alati loogiliselt põhjendatav, nt tööjõukulu, tooraine, materjalide kallinemisega vms. Samuti on selle kohta võimalik esitada kontrollitavaid andmeid. Hageja pole seda terve menetluse kestel vaatamata korduvatele kohtu selgitustele suutnud teha. Hageja poolt esitatud arvamus (kd V, tl 29-30) ei tõenda vastupidist, sest see sisaldab sarnaselt hageja väidetele üksnes üldistavaid järeldusi, kuid konkreetseid selgitusi ja tõendeid mitte. Lisaks on põhjendatud kostjate märkus, et kõnealuse arvamuse on andnud isikud, kes on aktiivselt hagejaga äriliselt seotud ning kohtul on alus kahelda sellel põhjusel antud arvamuse objektiivsuses. Kohus leiab, et ehitusmaksumuse kallinemine osaliselt viidates võlgniku eelarvestamise veale, ei ole põhjendatud. Tegemist on paljasõnalise märkusega, mille sisu pole mõistetav. Samuti pole hageja selle vea sisulist olemust vaatamata tõendamiskoormise selgitustele täpsemalt tõendanud. Kohus juhib tähelepanu siinkohal veel sellele, et hageja on ise viidanud ja rõhutanud, et võlgniku eelarve oli talle siduv (kd I, tl 3 pöördel). Seega pidanuks võlgnik ka kokkulepitud summa eest tööd ära tegema ning võlgnikult ei ole põhjendatud nõuda kahju sisuliselt sellele tuginedes, et võlgnik on lubanud tööd teostada odavamalt kui mõni muu teenusepakkuja. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja pole tõendanud oma nõude puhul kahju hüvitamise eeldust – kahju tekkimist. Kohus ei loe tõendatuks hageja poolt märgitud kahjusummat. Kohus ei saa antud juhul väljuda ka nõude piiridest ja asuda ise tuvastama tekkinud kahju suurust ning hageja pole esitanud ka selliseid tõendeid, mille alusel oleks kohtul võimalik määrata põhjendatud kahju suurus. Kohtule on esitatud lihtsalt kahjusumma, kuid summa sisulist kujunemist ja põhjendatust puudutavad andmed puuduvad. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata (Riigikohtu lahend nr2-14-61496, p 14.2). Hageja õigusabikulude kandmisest tulenev kahjunõue summas 8558 eurot. 9 Riigikohus on iseenesest jaatanud võimalust nõuda kahjuna sisse kohtumenetluse-eelne õigusabikulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-77-16). Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-08, p 18). Kostjad on kahtluse alla seadnud antud õigusabikulude tegeliku seotuse käesoleva vaidlusega. Kostjad on märkinud, et kogu arvetel nähtav õigusteenus ei pruugi olla seotud võlgniku poolsete rikkumistega, arvete põhjuslikku seost esitatud kahjunõudega on hageja selgitanud ja põhjendanud üksnes kinnitusega, et arved puudutavad asjakohast õigusteenust. Kostja II on menetluse kestel taotlenud õigusteenuse sisu kindlakstegemiseks kohtu abi tõendite kogumisel, kuid hageja on keeldunud tõendite esitamisest viidates advokaadi konfidentsiaalsuskohustusele kliendi ees. Hageja on sealjuures eiranud kohtu vastavat korraldust (kd V, tl 9 pöördel, 36). Siinkohal on oluline rõhutada Riigikohtu selgitusi (lahend nr 2-15-4981, p 17), et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (
lg 1 esimene lause), on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber. Seda eelkõige siis, kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu
Hageja on kohtu hinnangul põhjendamatult keeldunud täiendavate tõendite esitamisest viidates konfidentsiaalsuskohustuse täitmisele. Kohus selgitab, et antud juhul on hageja kohustus tõendada osutatud õigusabiteenuse tegelikku sisu, kuivõrd kahju hüvitise nõude puhul peab hageja tõendama tekkinud kahju. Õigusabikulude suurus on antud juhul väidetav hageja kahju, kuid kohtul pole võimalik hinnata kahju tekkimist ja selle suurust, kui pole võimalik hinnata õigusabitoimingute seotust töövõtulepingu rikkumisega. Muu hulgas pole hageja enda poolt kohtueelses suhtlemises edastatud dokumendid allkirjastatud advokaadi poolt, vaid hageja seadusliku esindaja poolt (kd I tl 91-92, 94, 96, 98-100, 102, 106-107109110, 117-120). See asjaolu ei kinnita arvetes märgitut (kd III, tl 2-6). Kostja I on asjakohaseid tõendeid nõudnud 29.12.2017, kuid hageja pole võimaldanud tõendite esitamisest keeldumise tõttu hinnata õigusteenuse sisu. Antud olukorda tuleb eristada kohtu hinnangul tavapärasest menetluskulude nõudest, mis menetluse lõppedes kohtule esitatakse, sest sellisel juhul on kohtul toimik ning võimalus hinnata menetluskulude nimekirjas (sh arvetel) esitatud toimingute põhjendatust. Antud olukorras on üldsõnalised arved, mille tegelikku sisu saabki kohus hinnata üksnes nende toimingute sisu tõendavate dokumentide alusel, kuid nende esitamisest on hageja keeldunud. Kui kohtumenetluse-eelne õigusabikulude hüvitamisel 10 tuleks lähtuda üksnes kohtule esitatud arvetest, siis oleks tegemist sisuliselt formaalse summa väljamõistmisega, mis kindlasti ei ole kahjuhüvitise puhul võimalik. Kohus peab välja selgitama, kas talle esitatud tõenditest nähtub nõutud suuruses kahju. Kui neid tõendeid pole esitatud, siis pole võimalik kahju tõendatuks lugeda. Vastasel korral oleks asetatud vastaspool põhjendamatult raskesse olukorda, kui ta soovib kahjunõudele vastu vaielda. Kahju hüvitamisel peab kohus muu hulgas silmas pidama, et kahju hüvitamise tulemusel ei tohi tekkida olukorda, kus kahjuhüvitise saaja satub paremasse olukorda võrreldes kahju tekkimise eelse olukorraga. Kuivõrd antud juhul pole võimalik tuvastada hageja poolt märgitud õigusabitoimingute seost töövõtulepingu rikkumisega, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja pole suutnud tõendada kahju hüvitamise eeldust ehk kahju tekkimist seoses õigusteenuse ostmise vajadusega. Sellel põhjusel puudub vajadus hinnata antud nõude puhul ülejäänud eelduste esinemist ning kohus jätab selles osas nõude tunnustamata selle tõendamatuse tõttu. Meeskonnakulude suurenemisest tulenev kahjunõue summas 3626 eurot. Kohus märgib, et antud nõude osas on taas hageja selgitused väga üldsõnalised ning kohtule pole suudetud konkreetselt selgitada vaidlusaluse kulu kaasa toonud toimingute põhjendatust (kd III, tl 7-12). Hageja pole suutnud tõendada, mis asjaoludel oli vajalik projektijuhtimise sisseostmine, kui seda teostasid tegelikult samad inimesed, kes seda eelnevalt tegid (kd V, tl 9 pöördel). Samuti on kohtu hinnangul äärmiselt üldsõnaliselt viidatud hankedokumentide koostamisega seotud kuludele ning lõppkokkuvõttes on uus leping sõlmitud äriühinguga, kus vastava äriühingu ja hageja seaduslik esindaja on üks ja sama füüsiline isik (kd I, tl 133). Kohtule esitatud tõenditest nähtub (kd III, tl 7-12), et hankedokumentide koostamine on toimunud jaanuaris, mil võlgniku ja hageja vahel leping kehtis ning lisaks on hankedokumentide koostamise eest arve esitatud märtsis ja aprillis, kuid uus leping sõlmiti juba 04.03.2017 (kd I, tl 3 pöördel, 174). Kohus on andnud tähtaja menetluse kestel, et hageja täpsustaks oma nõudeid, kuid hageja pole seda teinud (kd V, tl 10). Lisaks on tõendatud, et nö vanast meeskonnast läksid mitmed olulist rolli omavad inimesed üle uude meeskonda, mistõttu ei ole põhjendatud rääkida uue meeskonna n-ö õpiperioodist tulenevate kulude suurenemisest (kd V, tl 9 pöördel - 10). Sellele on hageja ka selgelt tähelepanu juhtinud ja omapoolsed selgitused esitanud (kd IV, tl 66). Riigikohus on lahendis nr 2-14-61496 (p 14.2) selgitanud, et olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et üksnes arvete esitamine ja paljasõnaline väide, et tegemist on põhjendatud kuludega, ei ole piisav kahju tõendatuks lugemiseks. Viimast iseäranis olukorras, kus on selgelt tähelepanu juhitud nõude puudustele ja neid pole kõrvaldatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kahju tekkimine pole tõendatud ning nõue tuleb jätta rahuldamata ning ühtlasi tunnustamata. Hageja võetud panga- ja omanikulaenu kohustistasu ja intressi osas kahjunõuded kogusummas 11 600 eurot. Hageja toob esile, et on kortermaja ehitamise finantseerimiseks sõlminud kaks laenulepingut (kd I, tl 5-6). Hagejal on 16.05.2016 laenuleping LHV Pank AS-ga (kd III, tl 13-17), mille kohaselt on laenusumma 1 740 000 eurot ning laenu kasutusse võtmise tähtaeg on 16.05.2017 ning tagastamise tähtaeg 16.05.2018 (kd III, tl 13). Hageja nõuab kostjalt vastava lepinguga seotud intressikulu ja kohustistasu. Kohustistasu on eelviidatud lepingu kohaselt vaja tasuda summalt, mida pole veel kasutusse võetud ning vastav protsent on 1,5% aastas laenusummalt. 11 Teiseks on hageja 27.10.2015 sõlminud nn omanikulaenulepingu (kd III, tl 182-185), mille laenusummaks on 575 000 eurot, intress 10% aastas. Hageja nõuab 47 viivituspäeva eest kostjalt kahjuhüvitist eelnimetatud laenulepingute alusel summas 11 600 eurot, millest kohustistasu on 3361 ning intresside tasu 8239 eurot (835+7404). Kohus on seisukohal, et 27.10.2015 laenulepingule põhineva nõude puhul pole hageja tõendanud põhjuslikku seost tekkinud kahju ja võlgniku tegevuse vahel. Esmalt juhib kohus tähelepanu asjaolule, et vastav laenuleping sõlmiti ajaliselt oluliselt varem, kui võlgniku ja hageja vahel sõlmitud vaidlusalune töövõtuleping. Tegemist on hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepinguga ning vastava lepinguga saadud raha kasutamise eesmärkide kohaselt oli plaanis seda kasutada väga mitmete kinnisvaraprojektide rahastamiseks (kd III, tl 182). Kohtu hinnangul tuleb lugeda hageja äririskiks see, kellega ja kuidas ta on leppinud kokku oma äritegevuse finantseerimises ca pool aastat varem enne võlgnikuga sõlmitud lepingut. Viidatud laenulepingu täitmise asjaoludega ei olnud võlgnikul otsest puutumust ega kohustust tagada nende täitmist. Kohus leiab, et antud juhul ulatuks põhjusliku seose jaatamise korral see liiga kaugele ning selliste tingimuste ettenähtavusest võlgnikule (kui kolmandale isikule) ei saa rääkida. Lisaks eeltoodule pole kohtu hinnangul tõendatud, et üksnes ühe arendatava kinnistuga seotud võlgnik on põhjustanud hagejale kahju tekkimise näidatud summas, sest laenulepingu kohaselt oli vastav raha mõeldud kasutamiseks 4 erineval aadressil kinnistute arendamiseks. Sisuliselt oleks võlgnik kohustatud sellisel juhul vastutama hageja varasemate ja ajaliselt oluliselt varem võetud äririskide eest ja sealjuures laieneks vastutus tegevustele (teiste kinnistute arendamine), mis pole seotud võlgnikuga. See ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Eeltoodule lisaks ei ole loogiliselt põhjendatav intresside nõue kostja vastu 27.10.2015 laenulepingu alusel. 27.10.2015 laenulepingu p-i 3.1. kohaselt oli laenu tähtaeg 3 aastat alates lepingu sõlmimisest ehk 27.10.2018 (kd III, tl 183 pöördel). Seega pidi hageja intressi tasuma sõltumata võlgnikuga lepingu lõpetamisest ning võlgniku tegevusest ei sõltunud hageja poolt tasutavate intresside suurus. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 27.10.2015 laenulepingul põhineva nõude rahuldamata põhjusliku seose puudumise tõttu ja seega nõude tunnustamata. Vastupidiselt eeltoodule leiab kohus, et 16.05.2016 laenulepingule põhinev nõue summas 4196 eurot tuleb rahuldada ja tunnustada. Vastavast summast 835 eurot moodustab intressikulu ning 3361 eurot kohustistasu. Antud lepingust nähtub, et laenuraha kasutamise eesmärk oli võlgniku poolt ehitatava objekti rahastamine (kd III, tl 13) ning laenuleping on sõlmitud ajaliselt pärast hageja ja võlgniku vahel töövõtulepingu sõlmimist. Kohus on seisukohal, et kuivõrd vaidlusaluse töövõtulepingu esemeks oleva ehitustegevuse finantseerimiseks võib eeldada laenu võtmist kolmandalt isikult tellija poolt, siis pidi võlgnik võimalikuks pidama, et temapoolsete kohustuste rikkumine võib kaasa tuua hageja vastutuse kolmandate isikute ees. Kohus on eespool asunud seisukohale, et antud juhul on võlgniku viivitusse jäämine vähemalt 47 päevaga tõendatud arvestusega, et töövõtuleping lõppes 14.02.2017. Kohus on tuvastanud, et 11.01.2017 seisuga oli viivitus ajagraafikus 15 päeva ning 24.01.2017 vastuses on võlgnik ise avaldanud, et on oma tegevuse seisanud. Kohus loeb tõendatuks, et ajagraafikus tekkinud viivituse alguseks on põhjendatud lugeda vähemalt 29.12.2016 ning sealt alates viivitus ajagraafikus progresseerus. Eeltoodu on kooskõlas ka 11.01.2017 protokolliga (kd IV, tl 10-13, kd IV, tl 55-56). Kohus on seisukohal, et laenu kasutusse võtmise takistus ja täiendav intressikulu oli tingitud võlgniku tegevusest, sest laenatud raha kasutusse võtmine oli takistatud ning juba välja võetud raha eest tuli tasuda intressi ning seetõttu on põhjendatud hageja nõude rahuldamine ja tunnustamine summas 4196 eurot. Kostjad pole hageja arvutuskäigule vastuväiteid peale viivituses oldud päevade arvu esitanud. 12 Hageja kahjunõue garantiiaja pangagarantii mitteesitamisest summas 38 934 eurot. Kohus on seisukohal, et pangagarantii vormistamata jätmine ei ole käsitletav kahjuna üksnes sellel põhjusel, et hageja oleks saanud väidetavalt lihtsasti raha kätte vastava garantii olemasolul. Kohus selgitab, et vastav käsitlus on oletuslik ning garantii realiseerimine eeldab ka garantiijuhtumi toimumist. Käesoleval juhul on tegemist oma iseloomult hüpoteetilise käsitlusega hageja poolt ning teoreetilist käsitlust ei saa võrdsustada reaalse situatsiooniga. Kohus on seisukohal, et ei saa tekkida olukorda, kus räägitakse hüpoteetilisest pangagarantiist, hüpoteetilisest garantiijuhtumist ja reaalsest kahju hüvitamise kohustustest tulenevalt üksnes teoreetilistest asjaoludest. Pangagarantii andmata jätmine ei tekita automaatset kahjuhüvitise nõuet andmata jäetud pangagarantii väärtuses. Sellisel juhul oleks pangagarantii andmata jätmine võrdsustatav võlatunnistuse (VÕS § 30) andmisega, kuid kohtu hinnangul oleks selline iseeneslik võlatunnistuse tekkimine põhjendamatu ning tekitaks ühele osapoolele üllatuslikke ja ettenägematuid kohustusi. Kohus on muu hulgas seisukohal, et hageja ei saa enda väidete tõendamise kohustusest kõrvale hoida viidetega VÕS § 127 lg 6 ja
Antud juhul väidab hageja, et talle on kahju tekkinud, kuid ei too esile, mis on need erilised asjaolud, mis välistavad või oluliselt raskendavad tal antud kahju suurust kindlaks tegemast, kui kohus peaks leidma, et kahjusumma 38 934 eurot pole põhjendatud. Antud olukorras ei ole kohtule esitatud tõendeid tekkinud kahju kohta ega asjaolusid, mille alusel võiks tulevikus tekkiv kahju olla piisavalt määratletav ja selle tekkimine tõenäoline. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis põhjendaksid VÕS § 127 lg 6 ja
Riigikohus on rõhutanud oma praktikas samuti, et VÕS § 127 lõiget 6 ja
lõiget 1 saab kohaldada kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise korral üksnes siis, kui kahju suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-127-08, p 13, 3-2-1-174-14, p 37). Selliseid asjaolusid ei esine antud juhul. Kohus on seisukohal, et hageja pole täitnud oma
lg 1 tulenevaid kohustusi ega tõendanud kahjuhüvitise nõude eeldusi, mistõttu on vastav nõue tõendamata, tuleb jätta rahuldamata ja tunnustamata. Tingimuslik kahjunõue summas 52 560,60 eurot korteriomandite ostjatega sõlmitud müügilepingutest tulenevate tähtaegade ületamisega seonduvatest potentsiaalsetest nõuetest. Kohus on seisukohal, et vastav nõue on põhjendamatu, sest sellise kahju tekkimise tõenäosus ja kahju suurus pole mõistlikult määratletav. Tegemist on otseselt kolmanda isiku võimaliku käitumise ennustamisega, mida õiguslikult ei ole võimalik määratleda ega hinnata selle tõenäosust. Tulevikus tekkiv kahju peab olema piisavalt määratletav. Hageja poolt nõutava kahjuhüvitise olemust ei muuda ka üksik hoiatuskiri (kd IV, tl 183). Kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla sisuliselt tagatise andmine hageja hüpoteetiliste kohustuste täitmise tagamiseks kolmandate isikute ees. Tegemist oleks olukorraga, kus võlgnikul oleks sisuliselt võimatu kontrollida, kui suur kahju on hagejale tegelikult tekkinud, sest tal puudub tegelikult võimalus saada selle kohta objektiivset infot ehk ei ole võimalik kontrollida, kas, kes ja mis suuruses nõude on esitanud. Samuti oleks vaieldav, millal saab määratleda lõplikult tekkinud kahju suuruse. Seega esineks otseselt oht, et hageja võib rikastuda kahjuhüvitise saamise kaudu ning võlgnikul oleks sisuliselt võimatu seda tagasi pöörata. Lisaks eeltoodule on ka sellise kahju tekkimise ettenähtavus võlgnikule pigem välistatud, sest see sõltub sellest, milles hageja ja kolmas isik on kokku leppinud ning võlgnikul puudub võimalus seda mõjutada. Kohus on seisukohal, et ka kõnealuse väidetava kahju tekkimise puhul on tegemist oma iseloomult hageja äririskiga, mille negatiivseid tagajärgi peab kandma hageja ise. 13 Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastava nõude rahuldamata kahju hüvitamise nõuete eelduste puudumise tõttu ja seega tunnustamata. Tingimuslik kahjunõue summas 44 676,51 eurot korterite uuesti müügiga seonduvate potentsiaalsete kulude osas. Kohus on seisukohal, et antud nõue on oma iseloomult sarnane eelmise nõudega, mida kohus juba käsitles. Kohus on seisukohal, et ka antud nõude puhul kehtib eelmise nõude osas märgitu. Tegemist on kahjuga, mis pole veel tekkinud ja mille piisav määratlemine pole tegelikult võimalik. Tegemist on otseselt kolmanda isiku võimaliku käitumise ennustamisega, mida õiguslikult ei ole võimalik määratleda ega hinnata selle tõenäosust. Tulevikus tekkiv kahju peab olema piisavalt määratletav. Tegemist oleks olukorraga, kus võlgnikul oleks sisuliselt võimatu kontrollida, kui suur kahju on hagejale tegelikult tekkinud, sest tal puudub võimalus saada selle kohta objektiivset infot ehk ei ole võimalik kontrollida, kas, kes ja mis suuruses nõude on esitanud. Samuti oleks vaieldav, millal saab määratleda lõplikult tekkinud kahju suuruse. Seega esineks otseselt võimalus, et hageja võiks rikastuda kahjuhüvitise saamise kaudu ning võlgnikul oleks sisuliselt võimatu seda tagasi pöörata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastava nõude rahuldamata kahju hüvitamise nõuete eelduste puudumise tõttu ja seega nõude tunnustamata. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja hageja nõuded tunnustamata. Kohus märgib tulenevalt
lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue oli 545 696,11 eurot ja kohus rahuldas sellest 4196 eurot, millest nähtub, et hagi rahuldati üksnes 0,77% ulatuses. Arvestades hagist tingitud vaidluse mahtu ja selle äärmiselt marginaalset rahuldamisele kuulunud osa, leiab kohus, et põhjendatud on jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 14
lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.
p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud.
lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja I menetluskulude suuruseks kokku 1189,50 eurot (ilma käibemaksuta) ning kostja II menetluskulude suuruseks kokku 3651,30 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks paluvad kostjad välja mõista 21.11.2018 toimunud istungiga seotud kulud vastavalt istungi kestusele. Kostjate menetluskulud koosnevad kahe lepingulise esindaja kuludest. Kostjad paluvad need välja mõista hagejalt. Avalduse kohaselt on kostja lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 123,49 eurot (ilma käibemaksuta) ning õigusteenust on osutatud kokku 39,2 h (kostjale I 9,63 h ja kostjale II 29,57 h). Hageja on avaldanud, et kahe lepingulise esindaja kasutamine pole olnud põhjendatud ning õigusabikulud pole samuti näidatud mahus põhjendatud. Seoses hageja vastuväidetega märgib kohus selgitavalt, et isikul on kohtumenetluses õigus kasutada professionaalset õigusabi. Riigikohus (lahend nr 3-2-1-86-16) on märkinud, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-58-13, p 14; nr 3-2-1-92-13, p 13; nr 3-2-1-25-11, p 26; nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on osaliselt põhjendatud. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks tuleb lugeda 123,49 eurot (ilma käibemaksuta). Sellist tunnitasu määra saab lugeda kooskõlas olevaks ka Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13). Kohus on seisukohal, et antud vaidlus oli tavapärasest detailirohkem ja mahukam ning eeldas lepingulistelt esindajatelt arvukate väidete ja vastuväidete ning tõendite analüüsi. Samuti on kohus seisukohal, et antud vaidluse mahtu ja detailirohkust silmas pidades saab põhjendatuks lugeda kahe lepingulise esindaja kasutamist. Sellel põhjusel möönab kohus ka, et menetlusdokumentide koostamine käesolevas vaidluses võttis mõistetavalt tavapärasest rohkem aega. Oluline on ka see, et hageja esitas tavapärasest mahukamaid ja detailirohkeid menetlusdokumente, milles esitatud väited ja esitatud dokumentatsioon vajasid sisulist analüüsi. Lisaks toimus tsiviilasjas kolm kohtuistungit 28.02.2018 (kestus 1 h 31 minutit), 20.06.2018 (kestus 1 h 10 minutit), 21.11.2018 (1 h 17 minutit). Protokolli järgi kestis 20.06.2018 kohtuistung 1 h ja 10 minutit (1,17 h), kuid kostjad on märkinud istungil osalemise ajaks 1,25 h ühe lepingulise esindaja kohta. Kuivõrd kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 123,49 eurot, siis loeb kohus vastavaks põhjendatud menetluskulu suuruseks 144,50 eurot (123,49 x 1,17) ühe lepingulise esindaja kohta. Kokkuvõttes vähendab kohus põhjendatud toimingute aega ühe lepingulise esindaja osas 0,08 h (1,25-1,17) võrra. Protokolli järgi kestis 21.11.2018 kohtuistung 1 h ja 17 minutit (1,28 h). Kostjad on palunud kindlaks määrata vastava istungiga seotud kulud vastavalt istungi kestusele. Kuivõrd kostjate 15 ühe lepingulise esindaja tunnitasu määr on 123,49 eurot, siis loeb kohus vastavaks põhjendatud menetluskulu suuruseks ühe lepingulise esindaja kohta 158,07 eurot (123,49 x 1,28). Ülejäänud osas rahuldab kohus kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse eespool märgitud põhjendusi arvestades. Kokkuvõttes loeb kohus kostja I lepinguliste esindajate puhul põhjendatud toimingute ajakuluks 10,83 h (9,63-0,08+1,28) ja kostja II puhul 30,77 h (29,57-0,08+1,28). Kohus määrab kostja I menetluskulud kindlaks summas 1337,40 eurot (ilma käibemaksuta) ja kostja II menetluskulud kindlaks summas 3799,79 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavas summas menetluskulud tuleb välja mõista hagejalt kostjate kasuks. Kostjad on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse
lg 4 alusel.
lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga. 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.