TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik 3-16-1924 30. jaanuar 2019 Roby Koik Kohtuasi Xi kaebus Tartu Vangla toimingute (kartserisse

) § 65 lg 1 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristus täitmisele pöörata üldjuhul kohe.

§ 65

lg 2 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist ning katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni.

§ 65

lg-s 3 on sätestatud, kui kinnipeetav paneb katseajal toime uue distsipliinirikkumise, pööratakse mõlemad distsiplinaarkaristused kohe täitmisele. Käesolevas asjas oli kaebaja pannud toime uue distsipliinirikkumise toime katseajal ning seetõttu oli vanglal õigus

§ 65lg-st 3 tulenevalt mõlemad distsiplinaarkaristused kohe täitmisele pöörata.

36.

§ 65

lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. Hindamaks, kas kartserikaristusete järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevalt individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p-d 18-19).

§ 52

lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja ning lõike 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kohtu hinnangul tuleneb viimati viidatud Riigikohtu lahendist ning

§ 52

lg-test 1-2, et distsiplinaarkaristuse kohene täitmisele pööramine ei ole lubatav, kui see osutuks isiku tervist kahjustavaks.

1. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas vangla tegevus oli õiguspärane kaebaja paigutamisel 19.09.2016 kartserisse, kui 17.08.2016 oli vangla meditsiiniosakonna juhataja rahuldanud kaebaja taotluse kartserikaristuse kandmise edasi lükkamiseks. Kaebaja tõlgendas P. Kooli poolt taotluse rahuldamist selliselt, et kaebajat ei tohi kartserisse paigutada, kuni talle on väljastatud seljavöö ja lõpetatakse tema ravi TÜ Kliinikumi dermatoloogi juures (tõlge I kd, tl 135). Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool on selgitanud, et ta ei kooskõlastanud kaebaja kartserisse paigutamist tervislikel põhjustel tulenevalt psühhiaater S. Ambre ettepanekust, põhjuseks psühhiaatrilise ravi alustamine ning eriarst oli palunud kartseri karistuse täideviimine ühe kuu võrra edasi lükata, 19.09.2016 psühhiaater S. Ambre kooskõlastas kartserisse paigutamise (I kd, tl 171).
2. 15.08.2018 kaebaja poolt vanglale esitatud taotlusele, mille kohaselt kaebaja palus tema kartserisse paigutamine edasi lükata vähemalt seni, kuni talle väljastatakse seljavöö ja lõpetatakse kliinikumist määratud ravikuur, on märgitud: „17.08.2016: Taotlus rahuldatud. Piret Kool“. Vaidlust ei ole selles, et Piret Kool on Tartu Vangla meditsiiniosakonna arst. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on arst Siiri Ambre märkinud 17.08.2016 anamneesi, et korrigeeritud on ravi ja soovitav on kartserikaristus ühe kuu edasi lükata (I kd, tl 13).
3. Kuna kaebajal toimus eriarsti S. Ambre vastuvõtt 17.08.2016 ning P. Kool on selgitanud, et ta ei kooskõlastanud kaebaja kartserisse paigutamist psühhiaater S. Ambre ettepanekul ning arvestades, et P. Kooli poolt kaebaja kartserisse paigutamise mitte kooskõlastamine toimus samuti 17.08.2016, siis on kohtu hinnangul usutav, et P. Kooli poolne kooskõlastuse andmisest keeldumine võis olla tingitud S. Ambre soovitusest kartserikaristus ühe kuu võrra edasi lükata. Kaebaja väide, et psühhiaater oli öelnud, et kuu möödudes saame kokku ja siis antakse uus hinnang selle kohta, kas on vaja kartserisse paigutamist veel pikendada ühe kuu võrra, on jäänud paljasõnaliseks väiteks. Kaebaja tervisekaardi väljavõte 17.08.
4. a visiidi kohta seda ei kinnita. Seal on üksnes kanne, et soovitav on kartserikaristus ühe kuu võrra edasi lükata. Seejuures ei ole psühhiaater seda määranud isegi kohustusena, vaid üksnes soovitusena. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et ka pärast ühe kuu möödumist algsest kartserikaristuse kandmise edasilükkamisest oleks psühhiaater kaebaja kartserikaristuse kandmist uuesti edasi lükanud. Kuigi P. Kool on kaebaja 15.08.
5. a taotlusele teinud kande, mille kohaselt võib sellest ka aru saada selliselt, et kartserikaristuse kandmine on edasi lükatud kuni seljavöö väljastamise ja kliinikumi ravikuuri lõpetamiseni, on koostoimes psühhiaatri poolt 17.08.2016 kaebaja tervisekaardile tehtud kande ning P. Kooli selgitusega kohtu hinnangul usutav P. Kooli väide, et „taotlus rahuldatud“ märke all mõtles P. Kool üksnes kaebaja taotlust kartserikaristuse kandmise edasilükkamiseks ühe kuu võrra.
6. P. Kool on 19.09.2016 andnud kooskõlastuse kaebaja kartserisse paigutamiseks märkustega (I kd, tl 172). Esitatud dokumentidest võib kohtu hinnangul aru saada, et märkusteks oli see, et kaebajale tuleb kartserisse lubada madrats ja padi. Kaebaja ei ole väitnud, et talle kartserisse madratsit ja patja ei lubatud. Asjaolu, et neid oli talle lubatud ka varasemate kartserikaristuste kandmise ajal ei muuda 19.09.2016 kaebaja kartserisse paigutamist õigusvastaseks, nagu leiab kaebaja.
7. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul kaebaja kartserisse paigutamist 19.09.2016 pidada õigusvastaseks, kuna meditsiiniosakonna juhataja P. Kool oli 19.09.2016 andnud kooskõlastuse kaebaja kartserisse paigutamiseks ning ükski teine asjas esitatud tõend ei lükka selle kooskõlastuse õiguspärasust ümber.
8. Kaebaja soovib käesolevas asjas ka õigusvastasuse tuvastamist Tartu Vangla tegevuse osas, millega kaebajat ei vabastatud koheselt kartserist. Kaebaja on seisukohal, et seni, kuni tema raviskeem ei olnud paigas, ei tohtinud teda kartseris hoida. Kohus kaebajaga ei nõustu. Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita seda, et kaebajale oleks meditsiinitöötaja otsusega nähtud ette kartserikaristuse edasilükkamine nii kaua, kuni on selgunud, et uus raviskeem toimib.
9. Kaebaja väitel pidi ta kartseris piinlema ka selja- ja jalavalu käes, kuid talle ei antud valuvaigisteid, seepärast ta ei saanud minna ka kooli ega jalutuskäikudele. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajale oli kartserisse lubatud madrats ja padi. Kaebaja väitel ei lahendanud see tema selja- ja jalavalu probleemi. Kaebaja käis kartserikaristuse kandmise ajal, s.o 22.09.2016 neuroloogi vastuvõtul, samuti sai ta kartserikaristuse kandmise ajal korduvalt arstiabi seoses astmahoogudega. Seega oli kaebajale arstiabi tagatud ning tal oli võimalik ka meditsiinitöötajatelt valuvaigisteid küsida, isegi juhul, kui ta neid valvuritelt ei oleks saanud. Samas märgib kaebaja ka seda, et ta pidi seljaprobleemide tõttu võtma mitmel korral päevas viis tugevat valuvaigistavat tabletti (II kd, tl 87p) ning ta sai igapäevaselt mitmeid valuvaigistavaid tablette, samuti väljastasid valvurid talle Paratsetamooli ja Ibumaxi. Need kaebaja väited lähevad vastuollu tema väitega, et talle ei antud valuvaigisteid. Ka kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on 22.09.2016 arst märkinud anamneesi, et kaebaja on saanud mitmesuguseid valuvaigisteid. Kohtu hinnangul ei ole sellest tulenevalt kaebaja väited, et talle ei antud valuvaigisteid, usutavad, ning ei anna alust tuvastada selles osas vangla tegevuses õigusvastasust.
10. Lisaks sellele on 21.09.2016 toimunud arstlik konsiilium hinnanud kaebaja tervislikku seisundit kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes ning leidnud kartserikaristuse kandmise osas, et kaebajale on kartseris madrats ja padi näidustatud (I kd, tl 52). Järelikult ei ole ka arstlik konsiilium hinnanud kaebaja terviseseisundit selliseks, mis ei võimaldaks tal kartserikaristust üldse kanda. Seetõttu ei anna ka kaebaja väide jala- ja seljavalu kohta jõuda järeldusele vangla tegevuse õigusvastasuses tema kartserisse paigutamisel.
11. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et asja materjalidest ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid kaebaja terviseseisundist tulenevalt pidanud vajalikuks kartserikaristuse kandmise edasi lükkamist pärast 19.09.2016 või selle hilisemat katkestamist. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja enda hinnangul tema terviseseisund ei võimaldanud kartserikaristust kanda, ei anna alust jõuda järeldusele, et tema kartserisse paigutamine oli seetõttu õigusvastane või et vangla oleks pidanud ta kartserist koheselt vabastama.
12. Kaebaja on palunud tuvastada õigusvastasus ka vangla tegevuses, mis seisnes selles, et talle ei väljastatud kartserikambris viibimise ajal sooja vett, et jalavanne teha, ning põrandalappi, mistõttu ta ei saanud kambrit koristada. Kaebaja väitel olid kambri põrandal tolmurullid, mis tekitasid tal allergiat ja astmahoogusid.
13. Kaebaja väitel oli mais 2016 TÜ Kliinikumis määranud arst-dermatoloog talle igapäevased jalavannid, kuid perioodil 19.09.2016–01.10.2016 talle kartserikambrisse sooja vett ei antud. Vangla on kohtule esitanud SA TÜ Kliinikumi väljastatud 22.05.2015–17.05.2016 epikriisi kaebaja kohta (I kd, tl 51). Selle kohaselt on kaebajale 22.05.2015 nähtud ette ravina jalavann iga päev. 17.05.2016 toimunud vastuvõtul ei ole igapäevaste jalavannide tegemist kaebajale ravina ette nähtud, samuti ei ole märgitud, et varasemate jalavannidega tuleks jätkata. Tartu Vangla arst M. Maidla on 19.05.2016 raviloos nr 402 märkinud otsusesse „jalavannid“, kuid ei ole täpsustanud, kui tihedalt või kui pika aja jooksul tuleks neid teha. Samuti on arstlik konsiilium kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes 21.09.2016 leidnud, et kaebajal ei esine nahahaigust, mis seaks erisusi teistest kinnipeetavatest, st pesemine tavaalustel (I kd, tl 52). Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla ei ole käitunud õigusvastaselt, kui ei väljastanud kaebajale kartserikaristuse kandmise ajal 19.09.2016–01.10.2016 sooja vett jalavannide tegemiseks.
14. Kaebaja on vaidlustanud ka vangla tegevuse, mis seisnes selles, et talle ei väljastatud kartserikaristuse kandmise ajal sooja vett ja põrandalappi põranda pesemiseks. Kaebaja väitel oli põrand tolmune ning see põhjustas talle allergiat ja astmat. Kaebaja astmahood on tõendatud väljavõtetega kaebaja tervisekaardist, millest nähtub, et 23.09.2016, 25.09.2016, 28.09.2016 ja 30.09.2016 olid kaebajal astmahood, mis tekkisid tolmu peale.
15. Kaebaja on 26.09.2016 pöördunud kirjalikult vangla poole, milles märgib, et küsib iga päev sooja vett ja põrandalappi, kuid ei saa seda ning see on juba ohuks tema tervisele (I kd, tl 30). Vangla on sellele vastanud 04.10.2016, et normatiivaktid ei näe ette kartserikambris sooja vee olemasolu, kuid põrandalappi on võimalik küsida vanglateenistuse ametnike käest. Kaebaja on 11.10.2016 vanglale esitatud vaidena pealkirjastatud dokumendis märkinud, et ta on iga päev küsinud vanglateenistuse ametnike käest põrandalappi, kuid talle ei ole seda antud, samuti ei antud sooja vett (I kd, tl 33). Vangla on 08.11.2016 kaebajale vastanud, et 19.09.2016 enne kaebaja kambrisse nr 1006 paigutamist oli majandusabitöölisest kinnipeetav teostanud kambris täieliku põrandapindade pesu ning võtnud ära sinna jäänud prügi. Seega oli kamber enne kaebaja sinna paigutamist värskelt puhastatud ning kambris paiknemisel lasus kambri korrashoiu kohustus kaebajal. Vangla on selgitanud, et kartserisse väljastatava nn põrandalapi näol on tegemist riidekaltsuga (vanad linad, rätikud jmt), millest vastavalt vajadusele väljastatakse paras tükk. Riidetükki on võimalik kasutada ka kambris oleva külma veega (I kd, tl 53).
16. Kohtu hinnangul on tõendatud, et kaebaja on korduvalt vanglaametnikelt palunud põrandalappi ja sooja vett. Vangla on vastuses kaebusele (I kd, tl 49p) kinnitanud, et kaebajale olid kambri koristamise võimalused tagatud sarnaselt teiste kartseris viibivate kinnipeetavatega, st kartseris viibimise ajal väljastatakse kartseris koristada soovivale kinnipeetavale põrandalapp, milleks on riidetükk. Samas on vangla ka 08.11.
17. a vastuses kaebaja pöördumisele nentinud, et ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas kaebajale põrandalapp väljastati või mitte (I kd, tl 53). Kaebaja tervisekaardi väljavõttel on 23.09.2016 raviloos nr 430 märgitud anamneesi, et kinnipeetav on pahane, et talle ei võimaldata kartseris sooja veega põranda pesemist.
18. Vastavalt justiitsministri 30.11.
19. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ §-le 60 on kartseris lubatud asjade nimekiri väga piiratud. Vanglal puudub kohustus väljastada kinnipeetavale kartseris viibimise ajal sooja vett põranda pesemiseks. Asjas esitatud materjalide kohaselt puudus kaebajal ka arsti ettekirjutus selle kohta, et talle oleks tulnud tema terviseseisundist tulenevalt väljastada sooja vett põranda pesemiseks. Seetõttu ei ole vangla tegevus kaebajale põranda pesemiseks sooja vee väljastamata jätmisel õigusvastane.
20. Kohtu hinnangul on usutavam vangla väide, et kaebajale ei tehtud takistusi põrandalapi saamiseks, kuid kuna valvurid keeldusid kaebajal väljastamast sooja vett, siis ei võtnud kaebaja vastu ka põrandalappi. Sellele viitab eelkõige asjaolu, et kaebaja on kõigis dokumentides, kus ta vangla poole on pöördunud põrandalapi saamiseks, viidanud ka sellele, et ta soovib põranda pesemiseks saada sooja vett. Kaebaja ei ole kordagi viidanud sellele, et talle oleks keeldutud üksnes põrandalapi väljastamisest. Kohtu hinnangul oleks kaebajal olnud võimalik kambri põrandat pesta ka kambris oleva külma veega. Kaebaja väidet, et ta peab vältima külma vett oma terviseprobleemide tõttu, kaebaja terviseandmed ei kinnita. Kaebaja on 23.09.2016 raviloo nr 430 kohaselt avaldanud meditsiinitöötajale pahameelt, et talle ei võimaldata kartseris sooja veega põranda pesemist, kuid meditsiinitöötaja ei ole teinud ettekirjutust, et kaebajale tuleks põranda pesemiseks sooja vett väljastada. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale on tema astmahoogude puhul arstiabi olnud tagatud ning ka meditsiinitöötajad, kes käisid 23.09.2016, 25.09.2016, 28.09.2016 ja 30.09.2016 astmahoogude tõttu arstiabi andmas, ei ole näinud vajadust kaebaja terviseseisundist tulenevalt tema kartserikaristuse kandmist katkestada või talle kambri koristamiseks sooja vee väljastamiseks ettekirjutust teha.
21. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.
22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)