← Eesti

2-17-14568/43

Obsah (15)§ 392§ 333§ 657§ 423§ 436§ 348§ 654§ 5§ 652§ 171§ 174§ 175§ 173§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 30. aprill 2020, Tallinn Tsiviilas

§ 392lg 1 p-s 1 ja p-s 3 sätestatud selgitamiskohustust.

Maakohus täitis seda istungil vaid näiliselt, selgitades kostjale, et kokkulepet saab käsitleda võlatunnistusena, kuid samas läks koheselt üle põhiistungile ja otsuse tegemisele ilma, et oleks andnud kostjale võimaluse esitada seisukoht uue õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Sisuliselt võttis maakohus kostjalt võimaluse kohtu selgitusega arvestada. Kostja esitas sellele istungil

§ 333lg 1 järgi vastuväite.

Kohtutäituri arvestuse kohaselt on hageja kohustuse suurus kostja ees 1963,98 eurot, mitte 1607,67 eurot nagu leidis ekslikult maakohus. Seega ei ole kostja nõue tasaarvestuse tulemusel täies ulatuses lõppenud ning sundtäitmist ei saa ka sel põhjusel tunnistada täies ulatuses lubamatuks. Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebusega esitatud tõendi palub hageja jätta vastu võtmata. Juhul kui ringkonnakohus võtab tõendi vastu, tuleb vastu võtta ka hageja uus tõend ja anda tähtaeg apellatsioonkaebuse täiendusele seisukoha esitamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikku põhjendust.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 7. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et praegune hagi oleks tulnud

§ 423

lg 1 p 4 alusel jätta läbivaatamata, sest sama vaidlus on samade poolte vahel juba lahendatud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti asja menetlenud ning hagi läbivaatamata jätmise eeldusi ei esine. Tsiviilasjas nr 2-14-61211 esitas hageja hagi kostja vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja alternatiivselt hüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. novembri
  2. a otsus on jõustunud (I kd, tl-d 17-20). Nimetatud asjas esitas hageja hagi kostja vastu nõudes kinnistu kui seltsingusse tehtud panuse või selle väärtuse tagastamist. Vaidlusalune
  3. oktoobri
  4. a kokkulepe oli hageja poolt esitatud dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, kuid tema rahaline nõue ei tulenenud kokkuleppest (vt ringkonnakohtu otsuse p 16). Seega ei ole olemas jõustunud kohtuotsust, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.
  5. Järgnevalt hindab kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus rikkus

§ 392lg 1 p-st 1 ja p-st 3 tulenevat selgitamiskohustust.

Kolleegium kostja väitega ei nõustu. Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 29.

aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 ja selles viidatud kohtupraktika). Maakohus on andnud asjaoludele õigusliku hinnangu ja kohtuistungil juhtinud poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning võimaldanud neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

§ 348lgd 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4).

Hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et hagejal on kostja vastu rahaline nõue, mis tuleneb kokkuleppest, mille täitmise tingimus on saabunud. Pooled vaidlesid kokkuleppe õigusliku kvalifikatsiooni üle, maakohus on kohtuistungil hageja nõude kvalifitseerimise kohta seisukoha võtnud ja selgitanud pooltele sellest tulenevat tõendamiskoormist (vt maakohtu 29. jaanuari 2020. a istungi protokoll, II kd, tl-d 11-14 pöördel). Pärast maakohtu nõude kvalifitseerimist oli 5

(8)kostjal võimalus avaldada selle kohta arvamust. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei soovinud hageja esitada vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu (vt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Maakohus jagas tõendamiskoormise selliselt, et aluskohustuse olemasolu – investeeringute tegemine – peab tõendama hageja, sest kostja ei saa negatiivseid asjaolusid tõendada. Ka kostja apellatsioonkaebusest nähtub, et ta ei soovi esitada vastuhagi, uusi väited ega tõendeid, vaid leiab, et täiendava aja jooksul oleks ta saanud esitada õiguslikud põhjendused, et kohus tegeleb valede materiaalõiguslike küsimustega, jättes tähelepanuta asja lahendamisel tegelikult olulised normid (vt apellatsioonkaebuse p 2.7). Seega ei oleks kostja ka täiendava tähtaja jooksul esitanud vastuhagi ega tõendeid kohustuse puudumise kohta.
  3. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on piisava põhjalikkusega käsitlenud kostja väiteid, miks ei saa kokkulepet käsitleda kinnistu kinkelepingu eellepinguna, mistõttu ei pea see olema notariaalselt tõestatud (vt maakohtu otsuse p 22). Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et sõltumata sellest, kas tegemist on eellepingu, võlatunnistuse või edasilükkava tingimusega tehinguga, kohalduvad sellele ikkagi AÕS § 119 lg-st 1 ja TsÜS §-st 83 tulenev vorminõue. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Nõustuda ei saa kostja õigusliku käsitlusega, et kokkuleppe näol on tegemist kinkelepingu osaga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Hageja ei ole kinkelepingu pooleks (I kd, tl-d 1315). VÕS § 265 lg 1 järgi võib kinkelepingus kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi. Kinkelepingust tulenev kohustus võib olla kokku lepitud nii kinkija, kingisaaja kui ka kolmanda isiku soodustamiseks. Kinkelepingu järgi võib kohustusi panna kinkija. Praegusel juhul ei ole kinkija kostjale kohustusi pannud. Aga isegi juhul, kui nõustuda kostja väitega, et kokkulepe on kinkelepingu osa, siis ei ole see TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Kui kinkelubadus sisaldab endas kohustust ja selline kohustust sisaldav kokkulepe ei ole notariaalselt tõestatud, muutub selline kokkulepe kehtivaks, kui kohustuse täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud on ka vastav kanne kinnistusraamatusse (AÕS § 119 lg 2). Praegusel juhul ei ole vaidluse all, et kohustuse täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (I kd, tl-d 7, 13-15).

  1. Maakohus kvalifitseeris kokkuleppe konstitutiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 mõttes. Kolleegium maakohtu sellise õigusliku käsitlusega ei nõustu ja muudab selles osas maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. See aga ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. 10.
  2. Maakohus leidis, et kokkulepe on konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus, kuna sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu ja iseseisev nõudealus. Maakohus on seda lepingut tõlgendades ka eraldi põhjendanud (vt maakohtu otsuse p-d 24 ja 25). Kolleegium leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Sellele viitab kokkuleppe preambula, kus on viidatud aluskohustusele („XX on teinud olulisi investeeringuid kinnistusse /---/“, kokkuleppe p a). Kokkuleppe p-s 1 sätestatud raha maksmise kohustus (50 % kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast) pidi kostjal tekkima üksnes kinnistu võõrandamise puhul, s.t tegemist oli edasilükkava tingimusega sõlmitud kokkuleppega. See viitab, et ka kausaalsuhet muudeti selliselt, et tunnustatud võla saab maksma panna üksnes kinnistu võõrandamise korral. Seega soovisid pooled välistada kausaalsuhtest tuleneva nõude maksmapaneku enne kinnistu võõrandamist, mistõttu ei ole tegemist iseseisvast kohustusest tuleneva konstitutiivse võlatunnistusega (vt eespool viidatud Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsust, p 26). 10.
  5. Kokkulepe deklaratiivse võlatunnistusena on kehtiv. Deklaratiivsele võlatunnistusele ei näe seadus ette vorminõuet (VÕS § 11 lg 1). Deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustusele tuleb kohaldada seadusega alussuhtele ette nähtud 6

(8)vorminõuet. Kuna vaidlusaluse võlatunnistusega ei tunnistata kinnistu üleandmise kohustust (tunnistatakse rahalist kohustust), ei pea see olema vormistatud notariaalselt tõestatud vormis. 10.
  1. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et enne kokkuleppe sõlmimist olid hageja ja kostja vahel olemas võlasuhted. Samas oli hagejal laenulepingust tulenev võlasuhe CC-ga, kellele hageja andis kinnistu ostmiseks laenu 688 500 krooni (I kd, tl 12). Hageja on esitanud väite, et hageja ja CC leppisid kokku, et laenukohustusest vabanemiseks annab CC üle kinnistu ning hagejaga kokkuleppel anti kinnisasi üle kostjale. Eeltoodud asjaolu on ka kajastatud kokkuleppe preambulas („GG soovib saada Kinnistu ainuomanikuks, sõlmides CC-ga vastavasisulise lepingu“, kokkuleppe p b). Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on kostja üle võtnud CC kohustuse hageja ees VÕS § 175 mõttes. VÕS § 175 lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kokkuleppega võttis kostja laenukohustuse (investeeringud kinnistusse) üle ja andis deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et selliselt vabanes CC laenukohustuse täitmisest. Menetluse kestel ei ole esitatud mitte ühtegi asjaolu, mis selle väite ümber lükkaks. 10.
  2. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Praeguses asjas on maakohus asjaolu tõendamise koormise ümber pööranud, kuna tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all ja kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada (vt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Maakohus on pooltega küsimust tõendamiskoormise ümberpöördumisest hageja kahjuks kohtuistungil arutanud (vt maakohtu
  5. jaanuari
  6. a kohtuistungi protokoll; II kd, tl 13 pöördel). Seega oli pooltel võimalik selle kohta oma arvamust avaldada. Ennekõike peab võimaldama esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormis üle läheb. Hageja ei soovinud täiendavaid tõendeid esitada. Asja materjalidest nähtub, et hageja oli juba hagi esitamisel lisaks võlatunnistusele esitanud ka tõendi kohustuse olemasolu kohta, mille kostja kokkuleppe sõlmimisel üle võttis (I kd, tl 12).
  7. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt ei ole kohustuse täitmise tingimus saabunud, sest kinnistu on kostja omandis. Maakohus tuvastas, et kokkuleppe p-s 1 nimetatud tingimus on realiseerunud ja hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue 25 358,16 eurot. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on oma otsuses kõiki kostja väiteid piisava põhjalikkusega käsitlenud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kolleegium märgib, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks, et kokkuleppe sõlmimisel oli poolte tahe kokkuleppe p-s 1 kokku leppida üksnes kinnistu tasulises võõrandamises (VÕS § 29 lg 5). Kokkulepet tervikuna tõlgendades ja selle sõnastusest kostja soovitud järeldust teha ei saa, sest kinke puhul on samuti tegemist võõrandamistehinguga. Pooled on kokku leppinud, et turuhinnaks on tehinguväärtus (mitte kinnistu müügihind) ning kohustuse täitmine on p-s 2 sõltuvaks tehtud nii raha laekumisest kui ka võõrandamistehingu tegemisest. Asjaolu, et kokkuleppes pole kinkelepingut eraldi välja toodud, ei tähenda, et kokkulepe p 1 kinget ei hõlmanud. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

Praeguses asjas ei nõua hageja kostjalt rahalise kohustuse täitmist. Seega ei hinda kolleegium kostja väiteid, et maakohtu poolt kokkuleppele antud tõlgendus on ebaõiglane ning heade 7

(8)kommetega vastuolus. Samuti ei ole praeguses asjas tegemist olukorraga, kus hageja nõuab kostjalt kokkuleppe alusel teistkordselt kohustuse täitmist. 12. Apellatsioonkaebuse täienduses on kostja esitanud väite, et hageja poolt tehtud tasaarvestus on väiksem, kui täiteasjas nr 025/2017/390 täitmisel olev nõue. Selle kohta esitas kostja ka kohtutäituri võla suuruse arvestuse ja kohtutäituri e-kirja (II kd, tl 39). Kolleegiumi hinnangul on tegemist uue asjaolu ja tõenditega, mis ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad

§ 652lg 3 p 2 järgi.

Ilmselgelt on hagejal kostja vastu suurem nõue, kui on täitmisel vaidlusaluses täiteasjas. Samuti on selge hageja tahe, et ta soovib tasaarvestada kogu sundtäitmisel oleva nõude. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium kostja taotlused uute dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata ja hageja alternatiivse taotluse uue dokumentaalse tõendi (kohtutäituri

  1. märtsi
  2. a otsus) vastuvõtmiseks tähelepanuta.
  3. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

13.1. Kooskõlas

§ 174

lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks hageja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludena (lepingulise esindaja kulu) mõista kostjalt enda kasuks välja 795,60 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja tunnihind 130 eurot (käibemaksuta). Ajakulu 5 tundi ja 6 min oli seotud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega. Hageja lepingulise esindaja tunnihind 130 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Arvestades asja keerukust ja mahtu on

§ 175

lg 1 järgi hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama, 795,60 eurot. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kostjalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (

§ 173lg 10).

Hageja palub kohustada kostjat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (

§ 177lg 4).

Kolleegium märgib, et hageja on maakohtu

  1. aprilli
  2. a määruse alusel andnud kostja võimalike menetluskulude katteks tagatise 1116 eurot (I kd, tl-d 193-195, 201). Kui tagatise andmise vajadus on ära langenud, saab hageja taotleda selle tagastamist.
  3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.