KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 7. september 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu XX esitas Tallinna Halduskohtule 12.03.2019 kaebuse Tallinna Vangla tegevusega (helistamise mittevõimaldamine
2. a
3. nädalal ja selle
4. a
5. nädalal kompenseerimata jätmine; advokaadile helistamise piiramine; kaebuste vastuvõtmisest keeldumine; valvuri tegevus 13.10.2018–14.10.2018; kartserisse paigutamine 30.05.2018– 3-20-1126 31.05.2018; 11.05.2019 läbiotsimine) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (haldusasi nr 3-19-465). Tallinna Halduskohus võttis 05.06.2019 määrusega XX kaebuse menetlusse osas, milles taotleti mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot seoses advokaadile helistamise mittevõimaldamisega
6. a
7. ja
8. nädalal (resolutsiooni p 1). Halduskohus tagastas kaebuse osas, milles taotleti mittevaralise kahju hüvitamist seoses advokaadile helistamise, kaebuste vastuvõtmise, perioodiks 30.05.2018–31.05.2018 kartserisse paigutamise, perioodil 13.10.2018–14.10.2018 valvuri tegevuse ja 11.05.2019 läbiotsimisega, sest kaebaja ei olnud selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (resolutsiooni p 5). Määrus jõustus edasi kaebamata 26.06.
10. Tallinna Vangla karistas 23.10.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/700 XX noomitusega Tallinna Vangla kodukorra p 1.14.7 rikkumise eest (loata viibimine väljaspool temale määratud kambrit). Tallinna Vangla jättis 10.12.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/222-2 rahuldamata XX vaide 23.10.2019 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
11. Tallinna Vangla karistas 28.10.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/720 XX noomitusega vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest (vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine). Tallinna Vangla jättis 10.12.2019 vaideotsusega nr 515/19/223-2 rahuldamata XX vaide 28.10.2019 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
12. XX esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2020 kaebuse muu hulgas Tallinna Vangla 23.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/700, 28.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/720, 10.12.2019 vaideotsuste nr 5-15/19/222-2 ja nr 5-15/19/223-2 ning helistamise korraldamisega seonduva vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi 3-20-66). Tallinna Halduskohus tagastas 31.03.2020 määrusega XX kaebuse tervikuna. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.04.2020 määrusega halduskohtu 31.03.2020 määruse osas, milles kaebus tagastati helistamise korraldamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas, ja saatis selles osas kaebuse halduskohtule menetluse jätkamiseks, jättes ülejäänud osas halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus jättis 26.05.2020 määrusega XX määruskaebuse menetlusse võtmata ning halduskohus võttis 09.07.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-66 menetlusse XX nõude tuvastada Tallinna Vangla toimingute õigusvastasus seoses helistamise mittevõimaldamisega.
13. XX esitas Tallinna Halduskohtule 10.06.2020 kaebuse Tallinna Vangla 23.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/700 ja 10.12.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/222-2 ning 28.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/720 ja 10.12.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/223-2 õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti palus kaebaja tuvastada nende Tallinna Vangla tegevuste õigusvastasus, mille osas tema mittevaralise kahju hüvitamise kaebus Tallinna Halduskohus 05.06.2019 määruse haldusasjas nr 3-19-465 resolutsiooni p-ga 5 tagastati. Kaebaja palub tagada tema ärakuulamine ja liita kaebus haldusasjaga nr 3-20-
15. Tallinna Halduskohus tagastas 16.06.2020 määrusega XX kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

§ 38

lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuse esitamisel selgitada, miks kaebuse esitamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (

§ 45lg 2).

Tallinna Vangla 23.10.2019 ja 28.10.2019 käskkirjade ning 10.12.2019 vaideotsuste vaidlustamiseks oli kaebajal tõhusam vahend tühistamiskaebuse näol, mida selgitati talle ka haldusasjas nr 3-20-66. Praegusel juhul ei anna vaidlustatud käskkirjade ja vaideotsuste eraldiseisev õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mitte mingisugust kasu ning seega puudub tal

§ 45lg-st 2 tulenevalt tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. 2

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

9. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks (

§ 38lg 4).

Samuti on tuvastamiskaebuse esitamise üheks eelduseks tõhusamate õiguskaitsevahendite puudumine. Tallinna Halduskohus selgitas juba 31.03.2020 määruses haldusasjas nr 3-20-66 (p 9) XX-le muu hulgas seda, et kaebaja eesmärkide saavutamiseks oleks kohane esitada nõuded Tallinna Vangla 23.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/700 ja 28.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/720 tühistamiseks. Seejuures pidas kohus ka võimalikuks tõlgendada XX 10.01.2020 kaebuse (täiendatud 02.03.2020) taotlusi viisil, et kaebaja soovib eeltoodud käskkirjade tühistamist. Põhjusel, et XX jättis halduskohtu korduvatele nõuetele (vt 24.01.2020 määruse p 3 ja 20.02.2020 määruse p 13) vaatamata kohtule esitamata põhjendused, miks ta peab vaidlustatud käskkirju õigusvastaseks, tagastati tühistamisnõuded hiljem siiski

§ 121lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult.

XX kaebuse nende nõuete tagastamisega nõustus ka Tallinna Ringkonnakohus 17.04.2020 määruses (p 20), mis jõustus Riigikohtu 26.05.2020 määrusega, millega XX 29.04.2020 määruskaebus jäeti menetlusse võtmata. 10. Praeguses asjas on XX taotlenud Tallinna Vangla 23.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/700 ja 28.10.2019 käskkirja nr 5-2/19/720 ning 10.12.2019 vaideotsuste nr 5-15/19/222-2 ja nr 515/19/223-2 õigusvastasuse tuvastamist. Ehkki on õige, et kaebajal olnuks haldusasjas nr 3-2066 võimalik esitada eeltoodud käskkirjade ja nende kohta tehtud vaideotsuste vaidlustamiseks tõhusam nõue (s.o kõrvaldada tühistamiskaebuse läbivaatamist takistanud puudused), ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et

§ 45

lg 2 mõttes tõhusama õiguskaitsevahendi olemasolu või puudumise hindamisel saaks lähtuda üksnes asjaolust, kas tuvastamiskaebuse esitajal oli mingil varasemal ajahetkel olemas võimalus pöörduda halduskohtusse tema õiguste kaitseks tõhusama nõudega või mitte, vaid tõhusama õiguskaitsevahendi olemasolu või puudumist tuleb hinnata kaebuse esitamise hetke seisuga. Olenemata sellest, et

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda sama nõudega ja samal alusel uuesti kohtusse, tuleb arvestada, et tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg (

§ 46

lg 1 ja § 47 lg 2) on ammu möödunud ning haldusasjas nr 3-20-66 kaebajale kohtute poolt antud selgitusi arvestades puuduksid asjas ilmselgelt alused tühistamiskaebusega kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks. Seega ei ole mõistlikku alust väita, et XX-l olnuks tõhus võimalus taotleda 10.06.2020 kaebuses vaidlustatud haldusaktide tühistamist, vaid nende nõuete esitamise korral tulnuks halduskohtul menetlus

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. 3

§ 38lg 4, § 44 lg 1). Kaebajale määratud distsiplinaarkaristused (noomitused) mõjutavad küll jätkuvalt tema õigusi (vt Vang

S § 65 lg 5; Riigikohtu 04.03.2014 otsus nr 3-3-1-89-13, p 18), kuid käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvaldaks nende kehtivust ega mõjutaks neist tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Kaebaja ei ole esitanud mingeid põhjendusi, miks on tuvastamiskaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik ja kuidas see aitaks tema õigusi kaitsta. XX on 10.06.2020 kaebuses märkinud üksnes seda, et esitab uuesti tuvastamiseks kaebused, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.04.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-66 halduskohtule menetlemiseks saatmata. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja esitatud tuvastamisnõudeid ei jäetud haldusasjas nr 3-2066 ekslikult halduskohtule menetlemiseks saatmata, vaid nende käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuded ei olnud selles asjas

§ 45

lg 2 kohaselt lubatavad, sest kaebajal oli võimalik esitada tõhusamad nõuded käskkirjade tühistamiseks. Seda järeldust, et kaebaja käsutuses oli tõhusam õiguskaitsevahend, ei mõjuta asjaolu, et kaebaja jättis tühistamiskaebuse puudused kõrvaldamata ja see tõi kaasa kaebuse tagastamise. Tallinna Ringkonnakohus ei ole ka 30.04.2020 määruses haldusasjas nr 3-20-449 leidnud, et XX peaks esitama preventiivse huvi kaitseks tuvastamiskaebuse haldusasjas nr 3-20-66 vaidlustatud käskkirjade peale, vaid pidas kohaseks menetleda vanglas helistamise korraldust puudutavaid (s.o haldusasjades nr 320-66 ja nr 3-20-449 menetlusse jäänud) nõudeid koos. Tallinna Vangla 23.10.2019 käskkiri nr 5-2/19/700 ja 28.10.2019 käskkiri nr 5-2/19/720 ning nende peale esitatud vaiete kohta tehtud 10.12.2019 vaideotsused ei seondu helistamise korraldusega vanglas. 12. Kuna kaebaja ei ole selgitanud, miks on distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade ja vaideotsuste õigusvastasuse tuvastamine tema õiguste kaitseks vajalik, ei olnud halduskohtul võimalik seda ka hinnata. Põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks peab ära näitama eelkõige kaebaja ise ning kohtu ülesanne ei ole kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine (nt Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, p 7; Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2020 määrus nr 3-19-2449, p 19). Haldusasjas nr 3-20-66 soovis XX esitada nõude vaidlusaluste käskkirjadega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuid hüvitamiskaebus tagastati kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu (VangS § 11 lg 8,

§ 121lg 1 p 4 – vt Tallinna Halduskohtu 31.03.2020 määrus, p 10).

Kuna

§ 45

lg-st 2 tulenevalt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, siis ei saa kaebaja põhjendatud huvina aktsepteerida ka võimalikku kahjunõude esitamise kavatsust, vaid XX-l tuleb soovi korral esitada kohtule eraldi hüvitamiskaebus, läbides eelnevalt VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kokkuvõttes tagastas halduskohus XX kaebuse Tallinna Vangla 23.10.2019 ja 28.10.2019 käskkirjade ning 10.12.2019 vaideotsuste õigusvastasuse tuvastamiseks

§ 45lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti.

1. XX esitas 10.06.2020 kaebuses (p 5) täiendavalt nõude tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mille peale esitatud kaebus tagastati Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 määruse haldusasjas nr 3-19-465 resolutsiooni p-ga
2. Viidatud määruse resolutsiooni p 5 näeb ette järgmist: „Tagastada kaebus osas, milles kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses advokaatidele helistamise, kaebuste vastuvõtmise, 30.–31.05.2018 kartserisse paigutamise, 11.05.2019 läbiotsimise ning 13.–14.10.2018 valvuri tegevusega.“ Määruse põhjenduste p-st 15.1 nähtub, et kõnealuses osas tagastati XX hüvitamiskaebus

§ 121

lg 1 p 4 alusel põhjusel, et kaebaja ei olnud läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-465 jõustus edasi kaebamata 26.06.2019. Ehkki praeguses asjas vaidlustatud määruses ei ole halduskohus sellele kaebuse 4

§ 165

lg 1, § 178 lg 3), ei esine siiski alust muuta halduskohtu määruse resolutsiooni, millega kaebus tervikuna tagastati. Kaebaja ei ole ka kõnealuses osas toonud välja ainsatki põhjendust, miks oleks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine vajalik tema õiguste kaitseks ning haldusasjast nr 3-19-465 järelduv võimalik kavatsus esitada kahju hüvitamise kaebus, ei anna

§ 45

lg 2 järgi õigust eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamiseks ning kaebus tuli seetõttu

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada.

14. Määruskaebuses sisalduvad etteheited kaebaja ära kuulamata jätmisest ei ole praegusel juhul põhjendatud. Kuigi on õige, et olukorras, kus kaebaja on esitanud tuvastamiskaebuse, kuid pole vastavalt

§ 38

lg-s 4 sätestatule kohtule selgitanud, miks on õigusvastasuse tuvastamine tema õiguste kaitseks vajalik, tuleks kohtul jätta kaebus enne selle tagastamise otsustamist

§ 120

lg 3 alusel käiguta ja anda kaebajale võimalus kõrvaldada kaebuses esinevad puudused ehk põhjendada tuvastamisnõude vajalikkust (nt Riigikohtu 16.10.2013 määrus nr 3-3-1-39-13, p-d 15-16). Siinses haldusasjas tuleb samas arvestada, et kaebajale on haldusasjades nr 3-19-465 ja nr 3-20-66 juba selgitatud, et hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumiseks tuleb tal VangS § 11 lg 8 kohaselt eelnevalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus ning

§ 45

lg 2 ei võimalda pöörduda halduskohtusse ka hüvitamiskaebust ettevalmistava tuvastamiskaebusega, vaid õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine on lubatav üksnes siis, kui see aitaks iseseisvalt kaitsta kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole varasematele selgitustele vaatamata selliseid asjaolusid kaebuses esile toonud ning ka määruskaebusest ei saa järeldada, et kaebajal esineks tuvastamiskaebuse esitamiseks mingi muu huvi peale hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse. Selles osas välistab tuvastamiskaebuse menetlemise aga

§ 45lg 2 teine lause.

1. Kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele ja seega on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks asjaoludest tulenevalt ilmselt vähene, siis ei ole RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt alust määrata kaebajale ka riigi õigusabi korras advokaadist esindajat. Sarnaselt Tallinna Halduskohtu 13.12.2019 määruses haldusasjas nr 3-19-2327 (p 6) märgitule leiab ka ringkonnakohus, et kaebaja esitatud menetlusdokumentide põhjal tuleks temale riigi õigusabi andmisest lisaks keelduda RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, sest kohtu juhiseid järgides oleks taotleja võimeline ise enda õigusi kaitsma. Ka advokaadist esindaja olemasolu korral tuleks kaebajal enne kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus ehk esitada kõigepealt kahjunõue vanglale.
2. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.06.2020 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 5