← Eesti

2-18-1367/95

2-18-1367 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht

  1. august 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-1367 Kohtuasi XX avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks ja YY avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX
  4. juuli
  5. a määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi HelenLumelille Tomberg Avaldaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Puudutatud isikud TT (isikukood XXXXXXXXXXX) ja KK (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Tallinna linn (Haabersti linnaosa valitsuse kaudu), lepinguline esindaja Inga Pronina Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
  6. Tühistada Harju Maakohtu
  7. juuli
  8. a määrus osas, millega maakohus jättis XX avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks rahuldamata ning määras menetluskulude jaotuse. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud.
  9. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud 1 2-18-1367 tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. XX (avaldaja I, ema) esitas
  11. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kindlaks määrata TT (puudutatud isik I, T, poeg) ning KK (puudutatud isik II, K, tütar) vanematega suhtlemise korra selliselt, et lapsed viibivad koos kummagi vanema juures. Avalduse kohaselt sündis avaldaja I ning YY (avaldaja II, Y, isa) kooselust kaks last: TT ja KK. Lapsed jäid pärast vanemate kooselu lõppu emaga elama. Lapsed (eriti poeg) tundsid ka isast puudust. Alates
  12. a algusest elab T isa juures ning K ema juures. Ema ei ole sellele vastu, et poeg elab isa juures ning tütar ema juures. Küll aga alates ajast, mil poeg hakkas isa juures elama, on ema normaalne kontakt pojaga katkenud. Poeg ei vasta ema kõnedele või katkestab need. Ta vastab ema sõnumitele korrektselt, s.o formaalselt ja emotsioonitult. Ema on käinud poega koolis vaatamas, kuid poeg ei ole enam ema nähes rõõmus. Samuti näeb ta harva enda õde. Mida kauem on laps isa juures elanud, seda rohkem on näha, kuidas laps muutub ema suhtes üleolevamaks, ta on hakanud ka rohkem isa moodi käituma ja suhtlema. Poeg võõrandub emast järjest rohkem. Viimati nägid nad poja sünnipäeval (XX.XX. 2018). Isa ei kutsunud ema sinna. Ema leppis pojaga kohtumise tema sünnipäeval kokku tütre vahendusel. Pärast emalt kingi saamist ei tulnud poeg enam ema juurde, vaatamata sellele, et ema teda kutsus. Vanemad ei suhtle omavahel. On lubamatu, et poja suhe ema ja õega hääbub. Kuna isaga ei saa suhelda ning vanemad ei ole suutnud kokku leppida suhtluskorras, tuleks kohtul suhtluskord kindlaks määrata. Ema möönab, et suhtluskorra täitmine võib olla esialgu poja vastuseisu tõttu raskendatud, kuid olukord võib muutuda, kui kohtuvaidlus lõppeb. Ema ei ole lapsele ohtlik.
  13. Laste isa on nõus sellega, et tütar elab ema juures ning poeg isa juures. Samuti on ta nõus sellega, et ema suhtleb pojaga, kuid ainult siis, kui poeg seda ise soovib. Lastele meeldib isaga aega veeta. Isa suhtleb regulaarselt tütrega ning tütar käib ka tema juures. Isa tegeleb T-ga. T ise soovis isa juures elama hakata ning keeldub ema juurde tagasi minemisest. Ema ise põhjustas selle, et T ei soovi tema juures enam elada. Ema ei tegelenud T-ga. Samuti suhtleb ta temaga külmalt. Muuhulgas kohtusid ema ja poeg üks kord juhuslikult vanalinnas, kuid poega nähes keeras ema pea kõrvale ning kõndis temast mööda. T ei osanud sellele reageerida. Järgmine kord, kui nad juhuslikult kohtusid, siis ema üksnes tervitas enda poega. K jäi ema juurde pigem haletsusest. Isa ei ole takistanud emal lapsega suhelda. Ema ei ole lapsega suhtlemiseks initsiatiivi üles näidanud. Alates ajast, mil poeg elab isaga, ei ole ema pojale enam kirjutanud ega helistanud.
  14. Laste isa esitas
  15. märtsil 2018 Harju Maakohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning palus anda hooldusõigus laste viibimis- ja elukoha, huviringide, koolivaliku, reisimise, tervise ning vara osas isale. Maakohus liitis isa avalduse praeguse menetlusega. Ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
  16. Tallinna linn (Tallinna kesklinna valitsuse kaudu) toetas ema avaldust suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Ema taotletud suhtluskord lähtub laste välja kujunenud elukorraldusest ning eesmärgist kindlustada lastele turvatunne ja eluks vajalikud lähedussuhted pereliikmetega. Samuti järgib suhtluskord vanemate võrdse kohtlemise põhimõtet. Lastel peab olema võimalus 2 2-18-1367 pingevabalt kohtuda, suhelda ja aega veeta nii oma ema kui ka isaga. Suhtluskorra kindlaksmääramine on laste huvides. Eestkosteasutus palus
  17. jaanuari
  18. a ärakuulamisel ennast menetlusest kõrvaldada, sest kumbki laps ei ela enam kesklinna piirkonnas. Ema andis teada, et ta elab alates
  19. a juunist koos tütrega Haaberstis. Tallinna linn (Haabersti linnaosa valitsuse kaudu) ei toetanud ema avaldust suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Lastekaitse spetsialisti hinnangul tuleks ema ja poja suhtlus spetsialistide abil taastada. T ei soovi oma emaga üldse kohtuda ega suhelda. T sõnul jättis ema teda ning K sageli hilisõhtutel üksinda koju. Lastekaitse spetsialisti hinnangul seisnevad põhjused, miks poeg ei soovi emaga suhelda, lapsele tekitatud traumaatilistes kogemustes, kui laps jäeti üksi ja ta pidi ka enda noorema õe eest vastutama. T ei too aga ise selgelt esile, miks ta emaga suhelda ei soovi. Õega soovib ta samas rohkem kui üks kord kuus kohtuda. Ka K on isaga emotsionaalselt seotud. K ei ole esile toonud, et ta saab oma isaga vähe suhelda. Mõlemad lapsed on oma senise elukorraldusega rahul. Tütar soovib ema juures elada ning poeg isa juures.
  20. Laste esindaja hinnangul tuleks taastada ema ja poja suhtlus. Ei ole tavapärane, et laps ei soovi oma emaga suhelda. Laste esindaja taotles ka ekspertiisi läbiviimist. Esindaja hinnangul tuleks isa taotlus hooldusõiguse lõpetamiseks jätta rahuldamata. Lapsed ei soovi, et nende praegune elukorraldus muutuks. Vanematel ei ole hooldusõiguslikes küsimustes omavahel olulisi erimeelsusi. Ka ema taotlus suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleks jätta rahuldamata. T keeldub kategooriliselt emaga suhtlemisest. Esindaja püüdis menetluse käigus teada saada, miks ei taha poeg oma emaga suhelda. Nõustamine ei olnud tulemuslik. T ei soovi perenõustaja juures käia, et emaga suhteid taastada. Kohus on kasutanud erinevaid meetmeid olukorra lahendamiseks, kuid olukord ei ole muutunud. Laste käitumise taga on vanemate teravad suhted. K-l on aga alati võimalus isaga suhelda ning selleks ei ole vaja kohtu poolt suhtluskorda kindlaks määrata. Arvestades, et T ei taha emaga suhelda, ei oleks eeldatav suhtluskord täidetav. Riigikohtu praktika kohaselt peab suhtluskord olema reaalselt täidetav.
  21. Harju Maakohus suunas
  22. aprilli
  23. a määrusega vanemad ning ema ja poja suhete taastamiseks nõustamisele Tallinna Perekeskusesse. Pärast esimest ema ja poja kohtumist kirjutas isa Tallinna Perekeskusesse, et ema ja poja nõustamine ei läinud hästi. Nõustaja ei käitunud professionaalselt. Isa ei ole kindel, et suudab T veenda uuesti nõustamisele tulema, sest T kardab, et ta ei saa pärast isa juurde tagasi elama minna. Nõustaja esitas enda kokkuvõtte ema ja poja nõustamisest. Kokkuvõtte kohaselt kohtusid ema ja poeg üks kord psühholoogi JR juures. Kohtumise alguses ei olnud osalejad koostööaltid, kuid see paranes vestluse käigus. Kokku lepiti ühise aja veetmise osas vastavalt poolte võimalustele. Pärast kohtumist saatis lapse isa psühholoogile e-kirja, milles esitas pretensioone ning seadis järgmise kohtumise eelduseks isa nõustamisel osalemise. Kuna nõustamise eesmärgiks oli ema ja poja suhete taastamine, ei pidanud psühholoog isa osalemist nõustamisel vajalikuks. Järgmisele kohtumisele tuli üksnes ema. Kuivõrd vanemate vahel toimus lepitusprotsess, jäi nõustamisteenusega jätkamise võimaluse kasutamine perelepituse järgselt lapsevanemate endi otsustada. Kuna perelepituse protsess on lõppenud, kuid vanemad ei ole nõustamisteenuse jätkamiseks soovi avaldanud, tuleb nõustamine lugeda lõppenuks. Perelepitaja katkestas vanemate perelepituse. Lepitaja kokkuvõtte kohaselt toimus perioodil
  24. mai
  25. a kuni
  26. september
  27. a toimus seitse kohtumist. Vanemad osalesid koos neljal kohtumisel. Nelja kuu möödumisel ei edenenud vanemate koostöö. Vanemate seisukohad ema ja poja suhtlemise küsimuses ei lähenenud ning võimalike lahenduste (sh perekeskuse teiste teenuste kasutamine) arutamine ei andnud soovitud tulemust. Ema oli nõus ühise hooldusõiguse jätkumisega. Ema soovib, et mõlemad lapsed elaksid tema juures, kuid aktsepteerib poja soovi elada isa juures. Ema tahab, et isa aitaks kaasa ema ning poja suhtlemisele. Isa käitumine raskendab ema ja poja suhtlemist. Ema on nõus sellega, et tütar 3 2-18-1367 kohtub isaga ja saab tema juures aega veeta. Isa aktsepteerib, et tütre elukoht on praegu ema juures. Isa soovib, et ema ei halvustaks tütre ees isa. Emal peab olema õigus kohtuda pojaga, kui see on lapsele kasulik ja kui ema ei hakka kohtumisi kasutama selleks, et isale kätte maksta. Pojal on keeruline emaga suhelda ja kontakti luua, sest ajal, kui poiss ema vajas, oli ema mitu aastat kadunud, sest ta maksis isale kätte. Ema võib aeg-ajalt kohtuda pojaga, kui see õnnestub. Isa ei soovi sundida poega emaga kohtuma ja palub, et ema ei tuleks poja kooli, sest poisil on klassikaaslaste ees ebamugav.
  28. Kohus kuulas
  29. juunil 2019 ära lapsed. T selgitas, et õpib erakoolis Q ning elab koos isaga, tema abikaasaga ning kassiga. Umbes kord kuus kohtub ta õega enda kodus või vanaema juures. T-l on hea meel, et saab suvel koos õe, isa ja tema abikaasaga minna Kreekasse. T-l ei ole emast toredaid mälestusi. Talle meeldiks, kui aasta pärast oleks kõik sama, v.a see, et ta saaks õega rohkem kokku. Ta ei soovi emaga kohtuda. K selgitas, et käib W ning elab koos emaga. Umbes kord kuus kohtub ta vennaga isa kodus või vanaema juures. Ka tema on rõõmus Kreeka reisi üle ning soovib, et aasta pärast oleks kõik sama, v.a see, et ta saaks vennaga rohkem kokku. Ta ei usu, et vanemate suhted paranevad. Esimese astme kohtu määrus
  30. Harju Maakohus jättis
  31. juuli
  32. a määrusega rahuldamata laste esindaja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks, ema taotluse suhtluskorra kindlaksmääramiseks ning isa taotluse hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. 8.
  33. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb ekspertiisi määramise taotlus jätta rahuldamata, sest lastele määratud esindaja loobus taotlusest ja teised menetlusosalised ei toeta ekspertiisi määramist. 8.
  34. Ema avaldus suhtlemise korra kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg-te 1 ja 2 alusel on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ning vanem, suheldes lapsega, peab hoiduma tegevustest, mis kahjustab suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lõike 1 alusel tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes kohtute poolt esikohale seada lapse huvid. Lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõte kohustab välja selgitama lapse kõik erinevad huvid ning hindama kogumis, mis on lapse jaoks konkreetsel juhul parim lahendus (lastekaitse seaduse (LasteKS § 5 lg 3 ja § 21). Poeg on eri aegadel ja eri vestlustes nii talle määratud esindajale, lastekaitsetöötajale kui ka kohtunikule sõnaselgelt kinnitatud vastumeelsust emaga suhelda. Kuigi laps ei ole suutnud oma vastumeelsust üheselt põhjendada, on tema veendumus kindel. Siiski on oluline see, et poeg on selgelt ja korduvalt väljendanud oma soovi ja tahet elada koos isaga ja emaga mitte suhelda. Poeg saab peagi 12-aastaseks ja tema arusaamisvõime vastab tema eale. Lapse parimate huvide hindamisel peab austama lapse õigust väljendada vabalt oma arvamust. Üldjuhul tuleb eeldada, et 11–12-aastane laps on võimeline oma arvamust avaldama ning vastupidist tuleks tõendada. Praegusel juhul ei ole ema väitnud, et poja areng ei võimalda tal sellekohast arvamust avaldada. Kuigi lapse soov ja lapse parimad huvid ei ole sünonüümid, ei saa praeguses vaidluses mööda vaadata sellest, et peagi 12-aastaseks saav laps on soovinud kaasa rääkida oma elukorraldusega seonduvast. Lapse arvamust hinnates tuleb kaaluda tema vaateid vanuse ja küpsuse järgi ning arvestada, et laps muutub küpsemaks saades teadlikumaks ka oma õigustest ja muutub 4 2-18-1367 võimelisemaks oma õigusi ise realiseerima. Lapse arenevate võimetega arvestamine on lapse õiguste austamise seisukohalt möödapääsmatu. ÜRO lapse õiguste konventsioon käsitab last samal ajal nii erilist kaitset kui hoolitsust vajavana kui ka võimelisena ise oma elu puudutavas kaasa rääkima. Lapse parimat huvi tuleb defineerida igal üksikjuhtumil eraldi vastavalt konkreetsele situatsioonile, millega laps on seotud, võttes arvesse personaalset konteksti, olukorda ja vajadusi. ÜRO lapse õiguste konventsioon näeb last indiviidina, kellel on oma vaated ja tunded ning kes on samal ajal nii tsiviil- ja kodanikuõiguste kandja kui ka erilist kaitset vajav isik. Mida vanem ja küpsem on laps, seda suurem kaal tuleb anda tema arvamusele. Poeg oma arengutasemelt piisavalt küps, et väljendada selgelt oma tahet ning on kahtlemata võimeline tema elu puudutavates küsimustes kaasa rääkima. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 12 näeb ette lapse õiguse väljendada oma arvamust igas teda puudutavas otsuses. Iga otsus, mis ei võta arvesse lapse arvamust või ei ole kaalutletud vastavalt lapse vanusele ja eluküpsusele, ei austa lapse võimalust mõjutada tema parimate huvide väljaselgitamist. Kohus märgib, et lapse kui iseseisva indiviidi, iseseisva õiguste ja kohustuste kandja aktsepteerimine eeldab klassikalise kasvatusparadigma muutumist. Täiskasvanutel (sh lapse vanematel) on lihtsam mõtestada lapsi kohustuste kandjatena kui õiguste omajatena, kuid tuleb mõista, et õigused ja kohustused käivad alati käsikäes. Eelnevat arvesse võttes jääb ema ja poja suhtlemise kord määramata, kuid see ei võta pojalt õigust emaga suhelda. Isa ja tütre vahelise suhtluskorra määramiseks ei ole vajadust, kuna menetluses on selgunud, et see toimib kokkuleppel. 8.
  35. Isa taotlus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest vanematel ei ole erimeelsusi avalduses nimetatud küsimustes. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  36. Ema esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata ema taotluse suhtluskorra kindlaksmääramiseks, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega määrata kindlaks laste ja vanemate suhtlemise kord. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus ema ja poja suhtluskorda puudutavalt olulised asjaolud välja selgitamata ning otsuse olulises osas põhjendamata, tuginedes üksnes sellele, et poeg on emaga suhtlemisele vastu. Maakohus selgitas välja küll lapse tahte, kuid jättis välja selgitamata asjaolud, mille alusel hinnata, kas suhtlemise kord on lapse huvides. Maakohus samastas ekslikult lapse tahte lapse huviga ja tegi seetõttu väära lahendi. Kohus ei hinnanud ema väiteid selle kohta, et isa ei tee emaga koostööd, ega arvestanud JR tagasisidet. Ainuüksi asjaolu, et ema ja poja nõustamisel ei õnnestunud suhtlust taastada, ei ole piisav suhtluskorra kindlaksmääramata jätmiseks, sest isa takistas ema ja poja nõustamist. Pojal on küll veendumus emaga mitte suhelda, kuid see ei tähenda, et see oleks vabalt kujunenud. Maakohus ei ole välja selgitanud, kuidas ja millest tingituna on pojal selline veendumus kujunenud. Maakohus ei viinud läbi ka ekspertiisi, et välja selgitada, miks käitus T ema suhtes selliselt. Olukorras, kus vanemad ei suuda lapsega suhtlemise korras kokku leppida ja maakohus möönis vanema suhtlusõigust, ei saanud maakohus jätta suhtluskorda kindlaks määramata. Vanema õigust lapsega suhelda saaks PKS § 143 lg-te 3–5 järgi piirata või sellele lisatingimusi seada, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. Selliseid asjaolusid ei ole maakohus aga tuvastanud. Maakohus jättis põhjendamatult määramata suhtluskorra ka tütrega. Mõlemad lapsed soovivad 5 2-18-1367 üksteisega rohkem suhelda. Laste huvides ja vastuolude vältimiseks tuleb vanemate ja laste suhtlemise korda reguleerida selliselt, et mõlemad lapsed on kummagi vanema juures koos.
  37. Lastele määratud esindaja ei toeta määruskaebust. Poeg on korduvalt väitnud, et ta ei soovi emaga suhelda. Ema ja poja nõustamine ei olnud tulemuslik. Ema viitab määruskaebuses sellele, et kohus ei viinud Poja suhtes läbi ekspertiisi, et välja selgitada, miks poeg emaga suhelda ei soovi. Ka tütar ei suhelnud teatud aja jooksul isaga. Tütre suhtumine isasse aga normaliseerus viimase ärakuulamise käigus. Välja kujunenud olukord näitab seda, et lapsed soovivad omavahel suhelda. Vaidluse peamiseks probleemiks on vanemate omavahelised suhted, mida ei ole võimalik parandada. Lapsed on juba sellises vanuses, kus neile ei ole võimalik dikteerida, kellega nad suhtlevad ja kellega mitte. Seega ei ole otstarbekas määrata suhtluskorda, kuna see ei oleks täidetav.
  38. Isa ei toeta määruskaebust. Praegune elukorraldus, kus poeg elab isa juures ning tütar ema juures, sobib mõlemale lapsele. Kuna poeg ei soovi emaga suhelda, ei ole otstarbekas suhtluskorda kindlaks määrata, sest see ei oleks täidetav. Last ei saa sundida suhtlema vanemaga, kellega ta ei soovi suhelda.
  39. Tallinna linn (Haabersti linnaosa valitsuse kaudu) ei toeta määruskaebust ning jääb enda
  40. mai
  41. a esitatud seisukohta juurde. Mõlemad lapsed on oma senise elukorraldusega rahul. Tütar ei ole väitnud, et ta saab isaga vähe suhelda. Poeg ei soovi oma emaga üldse suhelda ning temaga kohtuda. Kummagi lapse arvates on suhe lahus elava vanemaga praegu piisav.
  42. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  43. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jättis suhtluskorra määramise avalduse rahuldamata. Tühistatud osas tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ma menetluskulude jaotuse osas. Muus ei ole maakohtu määrust vaidlustatud.
  44. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt PKS § 123 lg-t 1 koosmõjus LasteKS § 5 p-ga 3 ja §-ga 21 ning asus ekslikult seisukohale, et 11-aastase lapse vastuseis emaga suhtlemisele tähendab praegusel juhul seda, et ema ja poja suhtlemine ei ole lapse huvides ja suhtlemise kord tuleb jätta kindlaks määramata. Seejuures jättis maakohus asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata.
  45. Kolleegium märgib, et PKS § 143 lg-st 1 tuleneb vanemate ja laste vastastikune õigus teineteisega suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (vt Riigikohtu
  46. novembri
  47. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Eelduslikult on lapse huvides see, et ta tunneb oma vanemaid ja saab lahus elava vanemaga suhelda (vt Riigikohtu
  48. aprilli
  49. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18). Lapse seisukohast tagab suhtlusõigus talle vanemate lahuselu korral võimaluse teada ja tunda oma mõlemat vanemat ning luua või säilitada mõlema vanemaga lähedased suhted. Lahus elava vanema jaoks tagab suhtlusõigus talle samuti võimaluse olla lähedane oma lapsega, saada osa tema käekäigust ning osaleda tema kasvatamises. 6 2-18-1367 Vanemate lahuselu korral lepivad vanemad PKS § 143 lg 2¹ I lause järgi üldjuhul lahuselava vanema ja lapse suhtlemises omavahel kokku. Seejuures peavad vanemad PKS § 143 lg 2 esimese lause järgi hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Vanem peab oma õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda (vt Riigikohtu
  50. aprilli
  51. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18 ja
  52. märts
  53. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18–19). Kui vanemad ei saavuta omavahel kokkulepet, määrab vanema ja lapse suhtlemise korra PKS § 143 lg 2¹ alusel kohus, juhindudes PKS § 123 lg 1 ning LaKS § 5 p 3 ja § 21 lg 1 järgi esmajoones lapse huvidest. Lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb LaKS § 21 lg 2 järgi selgitada välja kõik asjassepuutuvad lapse olukorra ja isikuga seonduvad asjaolud ning muu informatsioon, mis on vajalik, et hinnata otsuse mõju lapse õigustele ja heaolule, selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel, ning kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis hinnates kujundada põhjendatud seisukoht lapse huvide kohta seoses kavandatava otsusega. Kui lapse huvid erinevad lapse arvamusest või muul põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse arvamusega, tuleb LaKS § 21 lg 3 järgi selgitada lapsele tema arvamuse arvestamata jätmise põhjuseid. Kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole kooskõlas lapse huvidega ning kahjustaks lapse tervist ja arengut, võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust piirata või suhtlusõiguse teostamise lõpetada. Seda võib kohus otsustada PKS § 143 lg 5 järgi ka omal algatusel samas kohtumenetluses, milles kohus lahendab suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust, arutades seda võimalust menetlusosalistega ning andes neile võimaluse esitada oma vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu
  54. aprilli
  55. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18).
  56. Eeltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et suhtlemise korda määrates peab kohus juhinduma lapse huvidest ning et lapse soov ja lapse huvi ei ole sünonüümid. Lapse arvamust tuleb tema elu puudutavate küsimuste üle otsustades kahtlemata arvestada, kuid lapse soovitu ei pruugi kõiki asjaolusid ja lapse huve arvestades olla alati lapsele parim. Õige on ka see, et lapse vanuse kasvades, on lapse arvamusel, soovidel ja eelistustel üha suurem kaal. Nii peavad ka vanemad PKS § 116 lg 3 järgi last hooldades ja kasvatades arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb. Sellega peab arvestama ka kohus, kes peab TsMS § 552¹ järgi last puudutavas hagita menetluses vähemalt 10-aastase lapse üldjuhul isiklikult ära kuulama, et selgitada välja lapse arvamus. Kui laps avaldab arvamust, et ta ei taha vanemaga suhelda, peab kohus sellega arvestama, kuid selgitama välja, kas lapse vastuseis on kindel, miks on laps vanemaga suhtlemisele vastu, millistel asjaoludel on see vastuseis tekkinud ning kas tema vastuseis võiks mingisugustel tingimustel kaduda. Lapse vastuseisust kui määravast asjaolust saab kohus vanema ja lapse suhtlemise korda määrates juhinduda üksnes siis, kui laps on väljendanud järjepidevalt tugevat vastuseisu 7 2-18-1367 ning tema tahe on autonoomselt kujunenud ja mõistetav. Sellisel juhul kahjustaks lapse tahtevastane vanemaga suhtlemine lapse huve, mistõttu oleks alust piirata vanema suhtlusõigust PKS § 143 lg 3 alusel.
  57. Praegusel juhul on maakohus küll leidnud, et 11-aastane laps on piisavalt arusaamisvõimeline ning tema tahe on kindel ja veenev, kuid maakohus ei ole selgitanud välja, millest on selline vastuseis tingitud, ega arvestanud seda, et lapse tahe ei pruugi olla praegusel juhul autonoomselt kujunenud. Toimiku materjalide alusel ei ole kolleegiumi hinnangul üheselt selge, et poja tahe on kindel. Poeg on menetluse jooksul korduvalt väitnud, et ta ei soovi emaga kohtuda ega suhelda. Samas on ta ka vastupidist väitnud. Tallinna linn (Haabersti linnaosa valitsuse kaudu) märkis, et poeg oleks nõus emaga üks kuni kaks korda nädalas päevasel ajal kohtuma, et midagi koos teha, kuid ta ei soovi ema juures ööbida ning õde peab kodus olema, kui ta ema juures on (I kd, tl 34). Laste esindaja on samuti esile toonud, et poeg soovib emaga kohtuda kord kuus ning ei soovi ema juurde ööseks jääda (I kd, tl 52). Psühholoogi JR tagasisidest nähtub, et poeg oli valmis emaga kohtuma ja suhtlema, kuid nõustamine katkes pärast esimest kohtumist, kuna isa soovis lapsega koos järgmisel nõustamisel osaleda, kuid nõustaja ei pidanud seda vajalikuks, mistõttu ei toonud isa last teisele kohtumisele (I kd, tl 115). Lisaks ei ole poeg ärakuulamisel selgitanud, mis on põhjustanud tema vastuseisu (I kd, tl 172). Eeltoodu viitab koos ema esitatud asjaoludega sellele, et poja tahe ei pruugi olla autonoomselt kujunenud, hoolimata sellest, et poeg esitab seda veenvalt.
  58. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et olukorras, kus vanematel on õigus lapsega suhelda ning vaidlus selle õiguse teostamise üle, ei saanud maakohus jätta suhtlemise korda kindlaks määramata. Selliselt jättis maakohus vanemate vaidluse sisuliselt lahendamata. Juhul, kui praegusel juhul oleks poja vastuseis selline, mis annaks alust järeldada, et poja emaga suhtlema sundimine kahjustab lapse heaolu, ei saa kohus jätta vanema ja lapse suhtlemise korda määramata, vaid peab PKS § 143 lg 3 järgi vanema suhtlusõiguse teostamist lapse heaolu tagamiseks piirama. Seejuures saab kohus piirata vanema suhtlusõigust üksnes niivõrd ja nii kaua, kui see on lapse heaolu tagamiseks vajalik. Avalduse rahuldamata jätmine ei võta vanemalt õigust lapsega suhelda ning jättes suhtlusõigust piiravad abinõud kohaldamata, jätab kohus lapse heaolu tagamata (vt ka Riigikohtu
  59. jaanuari
  60. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p-d 17 ja 20).
  61. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata ema taotluse suhtluskorra kindlaksmääramiseks ning saadab asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu, tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus määrab menetluskulude jaotuse TsMS § 174 lg 6 järgi kindlaks lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.