Obsah (4)

§ 651§ 659§ 175§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Villem Lapimaa ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 26. mai 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-3713 Kohtua

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Seega vaatab ringkonnakohus määruskaebuse läbi üksnes osas, millega maakohus rahuldas kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2045 eurot 40 senti ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (resolutsiooni punktid 1˗3). 3 10. Kolleegium leiab, et määrus tuleb vaidlustatud osas jätta

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

11. Kolleegium selgitab, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25).
5. Hageja on vaidlustanud maakohtu menetluskulude kindlakmääramise määruse õigusabiteenuse ajakulu ning tunnihinna osas. Samuti leidis hageja, et kuna kostja on pankrotihaldur, kellel on laialdased õigusalased teadmised, oleks ta võinud kohtumenetluses ennast ise esindada. Hageja leidis, et PankrS § 66 lg-st 2 tulenevalt on pankrotihalduril õigus õigusalase nõustamise teenuse ostmiseks, kui kulutused on vajalikud halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata.
6. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire piire ületanud. Kohtupraktikas on leitud, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib juriidiline isik ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17715, p 14).
9. Hageja esile toodud viide PankrS § 66 lg 2 kohta ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna nimetatud säte ei reguleeri menetluskulude kindlaksmääramist. PankrS § 66 lg 2 eesmärk on kaitsta pankrotivara põhjendamatute kulutuste tegemise eest, mitte kaitsta halduri aetavas kohtuasjas vastaspoole huve.
10. Hageja esitas ka taotluse muuta menetluskulude jaotust. Kolleegium selgitab selle taotluse osas, et

§ 178

lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude jaotuse määras maakohus kindlaks

1. augustil 2019 tehtud määrusega. Seega oleks menetluskulude jaotust saanud vaidlustada nimetatud määruse peale edasi kaevates. Hageja on esitanud määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale (maakohtu
2. veebruari
3. a määrus). Ülalviidatud sättest tulenevalt ei ole selle määruse peale edasi kaevates võimalik enam menetluskulude jaotust vaidlustada. 4 16.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 17.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 5