KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2020, Tallinn Tsiviilasja nu

) § 163 lg 1). Seega ei ole menetluskulude rahalist suurust vaja kindlaks määrata. APELLATSIOONKAEBUS

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ning selle täpsustuse, milles palub Harju Maakohtu
2. veebruari
3. aasta otsuse tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja igakuine elatis 196 eurot ning tagasiulatuv elatis 1900 eurot 39 senti ning jaotati poolte menetluskulud. Kostja palub saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palus kostja jätta tervikuna hageja kanda. Kostja esitas taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja apellatsioonkaebuse väited on järgmised. 1) Maakohus ei selgitanud pooltele, millisel viisil nad peavad asjaolusid tõendama. 2) Maakohus rikkus menetlusnorme ka tõendite kogumisel. Kostja saab tunnistajate ütlustega tõendada, et hageja elab võrdse aja mõlema vanema juures. Tunnistajate ülekuulamine on praegusel juhul faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks vajalik. Hageja seadusliku esindaja vastuväited ei saa olla aluseks AA ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmiseks. AA elab alaliselt kostja juures, seega saab ta anda infot hageja kostja juures elamise kohta. Hageja vanaema ja vanaisa on samuti teadlikud sellest, kus hageja viibib. Hageja korvpallitreeneril on ülevaade, kelle juures hageja elab, sest hageja käib korvpallitrennis esmaspäevast reedeni ehk viis päeva nädalas. Treeneril on info, kes tuleb hagejale pärast trenni järele. Tunnistajate ülekuulamise kaudu saab koguda andmed, mille põhjal on võimalik välja selgitada, kelle juures hageja tegelikult elab ning millises ulatuses. Tunnistajate taotluse rahuldamata jätmisega rikkus kohus selgitamiskohustust ning tegi otsuse puudulike andmete põhjal. 3) Maakohtu otsus põhineb asjaolul, et hageja ütlustega on tõendatud hageja elamine isa juures olulise osa ajast. Hageja täpsustas, et nii on see olnud viimastel kuudel, kuid nt juunis oli ta rohkem emaga ning novembrikuus elas hageja pidevalt kostja juures ning detsembris oli isa juures ainult ühe nädala. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja on alaealine laps, kes võib sattuda kergesti ühe või teise vanema mõju alla ning kellel võib olla sündmustest vale arusaam. Seega ainult hageja ütluste põhjal pole võimalik tuvastada faktilisi asjaolusid. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus ei rikkunud tõendite kogumisel menetlusõiguse norme. Maakohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata, kuid kostja ei esitanud maakohtus

§ 333lg 2 kohaselt taotluse rahuldamata jätmisele vastuväidet.

Seega ei saa kostja apellatsioonkaebuses taotluste rahuldamata jätmist vaidlustada. Hageja vaidleb kostja tunnistajate ülekuulamise taotlusele jätkuvalt vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja viibib 30% ajast kostjaga. 4

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Hageja on palunud kohtul välja mõista tagasiulatuva elatise 2424,41 eurot alates
2. juulist 2018 kuni
3. maini 2019 ja igakuise elatise 270 eurot alates
4. maist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Pooled vaidlevad selle üle, millise osa ajast elab hageja isa ja millise osa ajast ema juures.
5. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Perioodil 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli kuutasu alammääraks 540, millest pool on 270 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot.
6. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatis välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12; RKTKm, 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 11).
7. Maakohus on põhjendatult püüdnud välja selgitada, millise osa ajast viibib laps kummagi vanema juures, kuid kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti lahendanud poolte taotlused tunnistajate üle kuulamiseks. Lapse isa on olnud seisukohal, et laps elab isa juures, kuid on möönnud, et osa ajast viibib laps ema juures. Isa selgituse kohaselt on hageja argipäeviti isa juures ning nädalavahetustel mõnikord ema juures ja kokku on hageja olnud alates
8. aasta juulikuust 1,5 aasta jooksul emaga umbes 4 kuud. Kostja on menetluses olnud kogu aeg seisukohal, et laps elab võrdselt mõlema vanema juures.
9. Kumbki pool palus oma väidete tõendamiseks üle kuulata tunnistajad. 29.08.2019 esitas hageja taotluse kuulata vande all üle hageja ja tunnistaja NN. Tunnistaja ütlustega soovis hageja tõendada, et hageja elab alaliselt hageja seadusliku esindajaga. Kostja vaidles taotlusele vastu ja palus 25.10.2019 dokumendis omakorda üle kuulata 4 tunnistajat, kes „saavad anda ütlusi XX kostja juures elamise kohta“. 22.11.2019 määrusega jättis kohus mõlema poole taotlused rahuldamata

§ 238lg 1 ja lg 3 p 4 järgi.

Kohus leidis, et mõlemad pooled taotlevad ütluste andmist sama asjaolu kohta – hageja ühe või teise vanemaga kooselamise kohta, mis eelduslikult saavad olema vastassuunalised ütlused. Kohus jättis nii hageja kui kostja tunnistajate ülekuulamise taotlused rahuldamata põhjendusel, et vastassuunalised ütlused ei oma asjas tähtsust (

§ 238

lg 1) ning taotlusi ei ole muus osas piisavalt põhistatud (

§ 238lg 3 p 4).

Kohtu hinnangul ei saa ka tunnistajad, kes ei ela hageja vanematega koos, anda ütlusi selle kohta, kui palju hageja ühe või teise vanema juures viibib. 16. Kolleegiumi arvates ei saa eelduslikult vastassuunalisi ütlusi andvaid tunnistajaid jätta üle kuulamata

§ 238

lg 1 järgi põhjendusega, et tõendid ei ole asjakohased.

§ 238lg 1 tähenduses asjakohatu on selline tõend, mis ei seondu kohaldatava õigusnormi eeldustega või 5

§ 238

lg 5 järgi või juba etteruttavalt keelduda nende vastuvõtmisest

§ 238

lg 1 järgi, vaid kohus saab kooskõlas

§ 232lg 1 hinnata tõendite kaalukust oma siseveendumuse kohaselt.

Valeütluste andmise kahtluse kohta saab kohus teha kuriteoteate. Kuigi

§ 238

lg 1 järgi võib kohus keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on nii kaudsest allikast, et selle tõendi kogumine raiskaks menetlusressurssi, siis praegusel juhul ei olnud ka see eeldus täidetud. Ei saa asuda seisukohale, et lapse viibimise kohta saab ütlusi anda vaid isik, kes elab lapsega koos. Kõiki ütlusi tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. 17. Kuigi maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et pooled ei olnud oma taotlusi piisavalt põhistanud (

§ 238

lg 3 p 4), ei saanud kohus ka sel alusel tõendi vastuvõtmisest keelduda, sest sel juhul oleks tulnud pooltele anda võimalus taotluse täiendavaks põhistamiseks

§ 3401lg 1 järgi.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul muu hulgas anda pooltele võimalus taotluse täiendavaks põhistamiseks seetõttu, et kummagi poole taotlus ei vasta

§ 236lg 3 nõuetele.

Vastavalt

§ 230

lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 236

lg-le 1 on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Vastavalt

§ 236

lg-le 3 peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Viidatud sätetest tuleneb, et menetlusosaline peab tõendi, sh tunnistaja ütluste, esitamisel selgitama, millise tema väitega on tõend seotud.

§-dest 230 jj tuleneb ka, et kuna tõendiga tõendatakse faktilist asjaolu, mitte õiguslikku hinnangut, saab väide, mis on seotud tõendiga, puudutada vaid faktilist asjaolu. See tähendab väite esitamist mingi faktilise asjaolu esinemise või mitteesinemise kohta. Seejuures tuleb väide asjaolu esinemise kohta esitada piisavalt konkreetselt, et teisel poolel oleks võimalus otsustada, kas asjaolu omaks võtta või mitte.

§ 262

kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamisel piirduda ainult nende faktiliste asjaoludega, mille tõendamiseks on menetlusosaline tunnistaja ülekuulamist taotlenud. Nii näiteks ei piisa taotluse põhistamisel väitest, et tunnistaja saab selgitada, kuidas toimus mingi tegevus või missugused olid kokkulepped, vaid taotluses tuleb esitada faktiväide tegevuse kohta ja esitada kokkuleppe täpne sisu niivõrd, kuivõrd see peab menetlusosalisele enne tunnistaja küsitlemist teada olema. Lisaks sellele tuleb menetlusosalisel põhistada tõendatava faktiväite puutumust asjaga, v.a juhul, kui puutumus on ilma igasuguse kahtluseta iseenesest mõistetav. Menetlusosaline ei pea iga tunnistaja puhul täpselt teadma, mida viimane rääkima hakkab. Samas peab menetlusosaline selgelt välja tooma, millist konkreetset asjaolu (või asjaolusid) ta iga tunnistaja ütlusega tõendada soovib. Tunnistajate ülekuulamise taotluste lahendamine olukorras, kus kostjate vastuväidete aluseks olevad asjaolud olid vajaliku detailsusega esitamata, olnuks kolleegiumi arvates vastuolus hagimenetluse võistlevuse (

§ 5

lg-d 1 ja 2) ja poolte võrdõiguslikkuse (

§ 7) põhimõtetega.

Tunnistajat saab üle kuulata asjaolude kohta, mida pool on eelnevalt esitanud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-16293, p 33). 18. Praegusel juhul ei olnud lapse isa väide lapse viibimiskoha osas piisavalt konkreetne, et sellega seoses oleks saanud tõendeid koguda. Lapse isa avaldas, et laps elab põhiliselt isaga, kuid möönis, et teatud aja on laps ka koos emaga. Samas ei toonud lapse isa välja, kas vanematel on välja kujunenud püsivam elukorraldus, mille alusel saaks öelda, kui suure osa ajast viibib laps igakuiselt kummagi vanema juures. Näiteks saaks vähemalt viimased paar kuud esile tuua lapse viibimiskoha päeva täpsusega ja hinnata, kas tulevikus selline elukorraldus jätkub või muutub. Ka lapse emal tuleb täpsustada, millistel kuupäevadel on laps viibinud tema väitel ema juures ja millistel isa juures. Vastaspoolel on keeruline ümber lükata üldist väidet, et laps elab ainult ühe vanemaga või pool aega ühe ja pool aega teise vanema juures. Vaidluse korral tuleb kummalgi poolel esitada oma väide lapse viibimiskoha kohta oluliselt täpsemalt, nt kas 6

§ 363lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled.

Kohus saab

§ 392

lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948, p 16; RKTKo 06.03.2019, 2-17-15317, p 13.2). Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo, 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus kuulas lapse ära 09.12.

1. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust 17.12.2019 määruses, kuid ei siis ega järgnevas menetluses ei selgitanud kohus pooltele, et võib otsuse tegemisel tugineda asjaolule, et laps on ema juures 30% ajast.
2. Eeltoodust tulenevalt on poolte menetlusõigusi asja lahendamisel maakohtus oluliselt rikutud. Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ning neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab

§ 656

lg 1 p-de 1, 2 ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks.

§ 656

lg 4 järgi tuleb tühistada maakohtu otsus tervikuna, sest kõik rikkumised hõlmavad ka seda osa otsusest, mida hageja ei vaidlustanud. Kuna maakohtu minetused tuleb kõrvaldada eelmenetluses, siis tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt RKTKo 12.10.2016, 3-2-1-92-16, p 17). 21.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 7