← Eesti

2-19-104987/45

Obsah (6)§ 657§ 445§ 162§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Villem Lapimaa ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2020, Tallinn

§ 657lg 1 p 2).

  1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille osas puudub pooltel apellatsioonimenetluses vaidlus ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on ühine tütar, kes elab ema juures; lapse igakuised vajadused ei ole väiksemad kui 369,80 eurot; kostja on hagejat igakuiselt ülal pidanud, sh tasunud hagejale elatist keskmiselt 200 eurot kuus ning andnud vahetut ülalpidamist ajal, mil hageja on olnud koos kostjaga.
  2. Kolleegium leiab, et maakohus on ekslikult jaotanud tõendamiskoormuse, pannes hagejale kohustuse tõendada lapse igakuiste vajaduste suuruse, kuigi hageja esitas nõude PKS § 101 lg 1 sätestatud määras.
  3. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu
  4. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16513, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu
  5. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.
  6. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu
  7. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16; kokkuvõtvalt
  8. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 18 ja 19). Pooled ei vaidle, et kostja ei ela koos hagejaga ega anna talle ülalpidamist vahetult igapäevaselt. Seega on elatise nõude rahuldamise üldised eeldused täidetud.
  9. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 5

(7)kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Vabariigi Valitsuse
  1. detsembri 2018 määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis alates
  2. jaanuarist 2019, st ka hagi esitamise ajal kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 540 eurot. Vabariigi Valitsuse
  3. detsembri 2019 määrus nr 115 kehtestas samaks määraks käesoleval aastal 584 eurot.
  4. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  5. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
  6. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Need eeldused tähendavad praegusel juhul, et hageja ei pidanud tõendama oma igakuiseid vajadusi hagi esitamise ajal kuni 540 euroni. Seetõttu tuleb hageja täpsemad väited ja nende kohta esitatud tõendid jätta tähelepanuta.
  7. Kuigi hageja tõi esile, et tema igakuised vajadused on suuremad, siis nõudis ta elatist üksnes PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus asus ekslikult uurima, kas hageja väited tema vajaduste osas on põhjendatud, sest hageja nõuete puhul tuli eeldada, et vajadused eelmisel aastal olid vähemalt 540 eurot ja käesoleval aastal on need 584 eurot. Neil kaalutlustel tuleb hageja nõuete lahendamisel lähtuda sellest, et hageja vajadused on sellised, mis õigustavad kostjalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud alammääras. Maakohtu seisukoht tõendamiskoormuse jaotamise osas on vastuolus PKS §-ga 102 lg-ga 2, mille järgi saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole tuginenud mõjuvale põhjusele elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära ega esile toonud ühtegi PKS § 102 lg 2 neljandas lauses nimetatud asjaolu. Asjaolu, et kostja ei nõustunud hageja väitega, et hageja igakuised vajadused on 674 eurot, ei tähenda, et kostja tugines mõjuvale põhjusele elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära PKS § 102 lg 2 tähenduses.
  8. Miinimummääras elatise saamiseks esitatud nõue on põhjendatud. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist piisavas suuruses (vt eespool p 10). Kuna kostja ei ole maksnud hageja ülalpidamiseks elatist alammääras, siis on ta oma kohustust rikkunud ja nõue alates hagi esitamisest miinimumelatise saamiseks tuleb rahuldada.
  9. Kui elatis mõistetakse välja miinimummääras, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (Riigikohtu
  10. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16, ja selles viidatud
  11. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 35). Lähtudes hageja nõude sõnastusest tuleb kostjalt välja mõista igakuine elatis hagi esitamise ajal kehtinud miinimummääras (270 eurot) tingimusel, et igakuise elatise summa on vähemalt pool töötasu alammäärast.
  12. Hageja on palunud kohtult välja mõista ülalpidamiskohustuse osalise täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju
  13. veebruarist 2019 kuni
  14. märtsini 2019 340 eurot. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmise kohta puuduvad erisätted, mistõttu tuleb lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest, sh ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel põhimõttest, et kohustus ei oleks kohustatud isikule ebamõistlikult koormav. Õigustatud isik ei kaota tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õigust seetõttu, et ta pole enne nõude esitamist 6
(7)järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (Riigikohtu
  1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20, ja selles viidatud
  2. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Kuigi hageja esitas maksekäsu kiirmenetluses elatisenõude juba 17.02.2019, on ta hilisemas menetluses nõuet täpsustanud selliselt, et palub elatise välja mõista alates 01.04.2019 ning perioodi eest 01.02.2019 – 31.03.2019 nõuab ta ülalpidamiskohustuse osalise täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. PKS § 108 ei välista nõude sellist esitamist. Samas on hageja väited nõude esitamisel vastuolulised: kuigi ta nõuab veebruari ja märtsi 2019 eest 340 eurot, on ta ise avaldanud, et nii veebruaris kui ka märtsis maksis kostja hageja ülalpidamiseks 200 eurot. Kolleegium rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt välja elatise veebruarikuu eest 70 eurot ja märtsikuu eest 70 eurot, kokku 140 eurot.
  3. Hageja palub kohtulahendis märkida, et kohtuotsuse täitmisel arvestada alates 17.02.2019 kuni tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumiseni lapsele XX-le kostja elatisena makstud summasid. Samuti palub hageja määrata, et elatis kuulub tasumisele iga kalendrikuu eest ette hiljemalt eelmise kuu 15 kuupäevaks CC arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, selgitusega “elatisraha X". Kolleegium mõistab hageja taotlust selliselt, et hageja on palunud kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise korra

§ 445

lg 1 järgi.

§ 445

lg 1 järgi kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Kohus täpsustab hageja taotlust selliselt, et kohtuotsuse jõustumiseni lapsele XX-le kostja elatisena makstud summasid tuleb arvestada alates 01.04.2019, s.o elatise väljamõistmise kuupäevast alates. Kohus rahuldab hageja taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. 18. Hagi rahuldamise tõttu tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas ja hageja menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus tuleb jätta kostja kanda (

§ 162lg 1, § 171 lg 1).

Kuigi ülalpidamiskohustuse osalise täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju nõude rahuldas kohus osaliselt, moodustab see kogu nõudest sedavõrd väikese osa, et menetluskulude jaotusel kolleegium seda arvesse ei võta. 19. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus (vt ka Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1142-15, p-d 21 ja 22). Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

20.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.