KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 12. juuni 2020, Tallinn Tsiviilas

) § 445 lg 1 järgi tasaarvestatavad nõuded. Tasaarvestuse tulemusel tuleb hagejal kostjale tasuda kaasomandi lõpetamisel hüvitis summas 11 550,73 eurot (15 500 – 3949,27). Kohtupraktika kohaselt on kaasomandi lõpetamisel põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus 6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus põhjendamatult ja ekslikult, et poolte vahel on seltsinguleping ja korter tuleks jagada arvestades poolte panuseid. Seejuures maakohus poolte panuseid siiski ei arvestanud, vaid lähtus hüvitise määramisel kaasomandi osade suurusest. Hageja ei tõendanud seltsingu olemasolu ja eesmärki. Hageja viitas menetluses läbivalt erinevatele seltsingu eesmärkidele, kuid ei suutnud seda selgelt formuleerida. Maakohus rikkus

§-s 5 sätestatut, kui asus ise hageja eest seltsingu eesmärki ja selle tingimusi sisustama. Kostja väitis menetluses, et poolte vahel ei olnud seltsingut ettevõtluse arendamiseks ja põhjendas seda. Maakohus leidis põhjendamatult, et seltsingu eesmärk oli luua kostjaga ühiselt tingimused elamiseks ühises eluruumis ühise lapse kasvatamiseks. Hageja sellisele eesmärgile isegi ei tuginenud. Maakohus kohaldas valesti seltsingulepingu sätteid. Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled omandasid korteri kaas-, mitte ühisomandisse. Seega oli poolte vaheline õigussuhe määratletud ja see ei saa olla seltsingu vara. Seda kinnitavad ka menetluses poolte esiletoodud asjaolud. 6

§ 232lg-s 1 sätestatut.

Kohtupraktika kohaselt peab tõendite vastuvõtmine ja nendest keeldumine olema menetlusosalistele arusaadav. Nimetatu omab tähendust ka vastuhagi lahendamisel. Eelviidatud kostja tõend võimaldab omandi väärtuse kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Maakohus rahuldas hageja nõude mõista kostjalt välja korteriga seoses tehtud kulutused kostja vastuväiteid arvestamata (

§ 442lg 8).

Menetluses ja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid arvestades on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt korteriga seotud kulude hüvitamist (VÕS § 6 lg 2). Vastuhagis esitatud võlgnevuse 1118,45 euro väljamõistmise nõude jättis maakohus lahendamata. Kasutuseeliste nõude rahuldamata jätmisel rikkus maakohus selgitamiskohustust, hindas tõendeid valesti ja kohtles pooli ebavõrdselt. Maakohus leidis üllatuslikult ja vastuoluliselt, et nõue on tõendamata. Maakohus rikkus tõendite vastuvõtmise kohustust. Praegusel juhul on hageja kasutanud kostjale kuuluvat osa kaasomandis olevast korterist ja saanud sellest vastavalt kohtupraktikale eelduslikult kasutuseeliseid. Seega ei ole oluline, kas kostjal oli talle kuuluva omandi kasutamine takistatud või mitte. Seejuures järeldas maakohus kostja ütlustest ja

1. a maikuu e-kirjavahetust valikuliselt hinnates ekslikult, et korteri kasutamine ei olnud takistatud ja jättis teised tõendid põhjendamatult kõrvale. Korteri sihipärane kasutamine oleks selles elamine või selle üürileandmine, mitte seal lapsel külas käimine.
2. jaanuari
3. a määrusega uuendas maakohus menetlust, kuna leidis otsust kirjutades, et hagejale ei ole antud võimalust esitada täiendavaid tõendeid korteri väärtuse ja üürihindade kohta. Kui kohus otsust kirjutades juba tõendeid analüüsis, oleks pidanud ka kostjale andma võimaluse esitada tõendeid selle kohta, et kostjal on korteri kasutamine takistatud. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu praeguse otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Osas, millega maakohus 7

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes ei ole nõus kaasomandi lõpetamisel korteri jätmisega hageja ainuomandisse, omandi eest makstava hüvitisega ning vastuhagi rahaliste nõuete rahuldamata jätmisega. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas kostja

1. novembri
2. a taotluse
3. novembri
4. a kohtuistungi protokolli parandamiseks (resolutsiooni p 1). Pooled ei ole eeltoodud maakohtu otsustuse peale vastuväiteid apellatsioonimenetluses esitanud (

§ 660lg-d 1 ja 2) 10.

Tulenevalt

§ 652

lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud apellatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle:  Poolte kaasomandis on võrdsetes osades korter asukohaga TTT;  Korter osteti

1. aprillil
2. a ning ostuhinnast tasus hageja 20 000 krooni ja kostja 55 000 krooni (I kd, tl 48-51);  Hageja sõlmis
3. märtsil
4. a Swedbank AS-iga (endine AS Hansapank) laenulepingu nr 03-040444-EL ja laenu kasutati korteri remontimiseks;  Pooled kasutasid korterit ühise eluasemena vähemalt 11 aastat ning neil on ühine laps.
5. Hageja nõudis esmalt kostjalt oma panuste tagastamist või hüvitamist seltsingu likvideerimise kaudu (VÕS § 600 ja § 603). Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (vt

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

11.

1. Maakohus leidis, et hageja nõue korteri jagamiseks seltsinguõigussuhte alusel on õiguslikult põhjendatud. Muu hagis märgitud vara ja kohustused (laenud, sõiduauto Škoda ja OÜ M osad) ei olnud maakohtu hinnangul seltsinguvara ning nendega maakohus ei arvestanud. Samuti ei arvestanud maakohus hageja poolt korterile tehtud väidetavate kulutustega. Nende asjaolude osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud. 11.
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud seltsingulepingu sätteid. Kuigi hageja ei ole seltsingulepingu sõlmimise täpsemaid asjaolusid välja toonud, siis saab järeldada, et väidetav leping sõlmiti korteri ostmise ajal. Nii on hageja viidanud poolte faktilisele käitumisele, et korter osteti koheselt võrdsetes osades poolte kaasomandisse. Seega sai väidetav lepingu sõlmimine aset leida Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) kehtimise ajal. Võlasuhtele, mis on tekkinud enne
3. juulit 2002, kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 järgi enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust ning kestvuslepingutele kohaldatakse alates
4. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. TsK §-s 438 sätestatud ühise tegutsemise leping on sarnane VÕS §-s 580 sätestatud seltsingulepinguga (vt Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 16). Ühise tegutsemise lepingu olemasolu peab

§ 230lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled Ts

K § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende 8

§ 654lg 6).

Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsusest teistsuguse järelduse tegemiseks. Hageja on apellatsioonimenetluses kinnitanud, et isegi kui kaasomandi lõpetamisel määratakse väljamakstavaks hüvitiseks 17 500 eurot (35 000 ÷2), siis ta soovib jätkuvalt korteri enda ainuomandisse jätmist hüvitise maksmise vastu. 12.2. Samuti ei välista hageja kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamist kostja väide, et hageja nõue ei vasta

§ 442

lg-s 5 sätestatud nõuetele ja seetõttu ei ole maakohtu otsuse resolutsioon täidetav. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3-5 täidetavad. Asjaolu, et maakohus ei ole sidunud kohtuotsuse resolutsioonis hüvitise maksmise kohustust omandist ilmajäämise osas tahteavalduse andmisega, ei muuda maakohtu otsuse resolutsiooni täidetamatuks. Kohus ei või otsuses teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (

§ 439). Hageja ei ole sellist nõuet esitanud.

Maakohtu menetluses ei ole ka kostja esitanud taotlust maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 täitmise korra kindlaksmääramiseks. Seda ei ole kostja teinud ka apellatsioonimenetluses.

1. Maakohus on tuvastanud korteri väärtuse 31 000 eurot asjatundja arvamuse alusel seisuga
2. a november (V kd, tl 76-79). Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja väljamõistetud hüvitise suurust põhjusel, et maakohus on rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. 13.
3. Maakohus on õigesti viidanud, et kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Samas ei ole maakohus seda põhimõtet korteri väärtuse kohta esitatud tõendite hindamisel järginud, rikkudes otsuse põhjendamise kohustust (

§ 232lg 1 ja § 442 lg 8).

Kolleegium saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada. 13.

1. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata korteri väärtuse hindamisel
2. jaanuaril 2020 esitatud tõendiga. Kostja 9

§ 272

lg 2 järgi eriteadmistega isiku arvamusega ning hageja esitatud väited ei anna alust lugeda seda dokumentaalset tõendit ebausaldusväärseks. Nimetatud asjatundja arvamuse andmisel on turuväärtuse hindamisel aluseks võetud

1. a sama korteri hindamisakt (vt I kd, tl 169-193) ning korteri turuväärtuse tõusu põhjust tingivad asjaolud on asjatundja arvamuses välja toodud (võrreldavad varad). Hageja ei ole tuginenud sellele, et korteri seisukord, mis on sätestatud
2. a hindamisaktis, oleks sedavõrd muutunud, et see võiks tingida asjatundja arvamuse ebausaldusväärsuse seetõttu, et hindaja ei teostanud
3. a jaanuaris ise korteri ülevaatust. Kui hageja leidis, et apellatsioonimenetluse jooksul on korteri turuväärtus oluliselt langenud ning
4. a jaanuari väärtus 35 000 eurot on ebaõiglaselt kõrge, siis asja lahendamisel tähtust omava uue tõendi esitamine ei ole apellatsioonimenetluses

§ 652lg 3 p 2 ja lg 4 järgi täielikult välistatud.

Seega on hageja väide tõendamata. 13.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaasomandi lõpetamisel võtta aluseks korteri turuväärtus 35 000 eurot. Hageja on
2. mai
3. a menetlusdokumendis kinnitanud, et ka sellise korteri väärtuse puhul on tal võimalus ja soov maksta kostjale välja hüvitis 17 500 eurot.
4. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja korteriga seotud kulutused 3949,27 eurot. Tegemist on pooles ulatuses kulutustega, mida hageja on perioodil
5. aprill 2012 kuni
6. juuli 2019 korteri eest korterelamu haldajale ja hiljem korteriühistule tasunud. 14.
7. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõude eeldused on täidetud ja nõue kuulub rahuldamisele. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Praeguses asjas nõuab hageja, et kostja hüvitaks talle poole korteri majandamiskuludest ja korterelamu elektrienergia tasust, mida hageja on üksi poolte kaasomandis oleva korteri eest tasunud. Pooled ei vaidle, et kostja ei kasutanud korterit vaidlusalusel perioodil ning hageja tasus sel ajal korteri majandamiskulude ja korterelamu elektrienergia eest. Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamise aluseks on kaasomandit reguleerivad sätted (AÕS § 75 lg 1). AÕS § 75 sätestab reegli kulutuste kandmise ja kahju katmise kohta, mis toimub kaasomanike poolt vastavalt nende kaasomandi osa suurusele. Kaasomanik peab kandma kulutusi vastavalt tema osale kaasomandis. Esitatud asjaoludest ei tulene, et kaasomanikud oleksid seda põhimõtet kokkuleppel muutnud. Kulutused, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on AÕS § 75 mõttes koormatisteks ja kulutusteks, mida tuleb kaasomanikul kanda, sh prügikulu (vt nt Riigikohtu
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-12, p 12). Hageja on tõendanud, et ta on kandnud kulutusi ka kostja kaasomandi osa eest, s.t teinud rohkem kulutusi, kui tema kaasomandi osa eeldaks. Maakohus on õigesti leidnud, et kaasomanik on õigustatud teiselt kaasomanikult nõudma kulutuste hüvitamist ka siis, kui kulutused ei ole vajalikud asja säilitamiseks (VÕS § 72 lg 4). Kuna hageja on täitnud kostja kohustuse, võib ta kostjalt nõuda tehtud kulutuste hüvitamist (VÕS § 78 lg 4 ja AÕS § 75 lg 1). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja nõue kostja vastu kostja esitatud asjaoludel hea usu põhimõtte alusel välistatud. Hageja ei nõua kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mis sõltuvad teenuse tarbimisest (nt vesi, kanalisatsioon ja korteris kasutatud elektrienergia). 15.

§ 445

lg 1 teise lause järgi tuleb hagejal kaasomandi lõpetamisel maksta kostjale hüvitis 13 550,73 eurot (17 500 – 3949,27). 16. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kostja vastuhagis esitatud rahalised nõuded hageja vastu rahuldamata. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole sisuliselt ühte kostja esitatud rahalist nõuet 1118,45 euro väljamõistmiseks üleüldse otsuse põhjendustes 10

§ 442lg 8), kuid selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada.

16.

1. Kostja nõue hageja vastu tuleneb sellest, et ta maksis korteri omandamisel ka hageja kaasomandi eest 1118,45 eurot. Hageja leiab, et kuna kostja nõue tuleneb korteri müügilepingust, siis on kostja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud (vt hageja
2. aprilli
3. a menetlusdokumendi II ptk; II kd, tl 230). Korteri müügileping sõlmiti
4. aprillil
5. a, mistõttu tuleb kohaldada sellel ajal kehtinud TsK ja TsÜS sätteid, sest tegemist ei ole kestvuslepinguga (VÕSRS § 11). TsK § 187 järgi solidaarne kohustus või solidaarne nõue tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Solidaarse kohustuse täitmine täielikult ühe võlgniku poolt vabastab ülejäänud võlgnikud täitmisest kreeditorile (TsK § 188 lg 4). Tulenevalt müügilepingu p-st 5 olid pooled korteri müüja ees ostuhinna tasumise kohustuse osas solidaarvõlgnikud TsK § 187 järgi (müüja oleks saanud ükskõik kumma ostja vastu esitada nõude täies ulatuses). TsK § 188 lg 5 esimese lause järgi on solidaarse kohustuse täitnud võlgnikul tagasinõudeõigus ülejäänud võlgnike vastu võrdsetes osades, välja arvatud temale endale langev osa, kui seaduse või lepinguga ei ole määratud teisiti. Kui enne
6. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat ja see on pikem kui TsÜS-s sätestatud aegumistähtaeg, siis VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne
7. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates
8. juulist
9. a. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et nõue ei saa olla aegunud, nt aegumine on katkenud või peatunud. Seega tulnuks kostjal talle üle läinud müügilepingust tuleneva ostuhinna 1118,45 euro väljamõistmiseks esitada hagi hiljemalt
10. juulil
11. Kuna kostja esitas vastuhagi
12. märtsil 2015, siis on nõue aegunud. 16.
13. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu lõppjäreldus õige, et kostja nõue hagejalt 1118,45 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
14. Maakohus jättis kostja kasutuseeliste hüvitamise nõude rahuldamata põhjusel, et kostja ei ole tõendanud, et tal on kaasomandi kasutusõiguse teostamine alates
15. septembrist 2014 takistatud. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et oluline on kasutamise takistamine. Praegusel juhul omab kostja arvates nõude rahuldamise eeldusena tähtsust see, et hageja kasutab kostja kaasomandi osa ja saab sellest kasutuseeliseid. 17.
16. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja nõude õiguslikuks aluseks saab olla AÕS § 71 lg
17. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et korter oleks olnud välja üüritud. Seega saab kostja hagejalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist. 17.
18. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et kostjal on hageja vastu hüvitisnõue üksnes asjaolust, et hageja kasutab suuremat pinda, kui tema kaasomandi osa eeldab. Maakohus on tõendeid õigesti hinnates tuvastanud, et hageja ei kasuta kaasomandis olevat korterit viisil, mis takistaks kostjal oma kasutusõigust teostada. Selles osas ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendust. Üksnes asjaolu, et kostja ei soovi korteris koos hagejaga elada, ei anna kasutuseeliste hüvitamise nõudmiseks alust. 17.
19. Kolleegium märgib täiendavalt, et praegusel juhul ei ole pooled kokku leppinud, et kostja korterist väljakolimisel maksab hageja talle hüvitist. Kasutuseeliste hüvitamise nõuet tuleb hinnata hea usu põhimõttest lähtudes. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et kasutuseelise hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui hüvitist nõutakse tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada (vt Riigikohtu
20. detsembri
21. a otsus nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14). Praegu on kostja esitanud hüvitisnõude kohtumenetluse kestel, kui pooled vaidlevad kaasomandi lõpetamise üle. Kolleegiumi hinnangul, arvestades pooleliolevat kohtumenetlust ja asjaolusid, et kostja ise lahkus korterist ja hageja ei kasuta 11

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda (vt Riigikohtu 27.

septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14). Kolleegiumi hinnangul tuleb sõltumata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest jätta hageja praeguse apellatsioonimenetluse kulud 50 % ulatuses

§ 163lg 2 järgi kostja kanda ja kostja kulud tema enda kanda.

Hageja oli nõus asja lahendama kompromissiga selliselt, et kaasomandi lõpetamisel jääb korter hageja ainuomandisse ja ta maksab kostjale hüvitise 15 000 eurot. Hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud ringkonnakohtu ettepanekul hageja. 19.

§ 174

lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale apellatsiooniastmes osutatud õigusabi 7 tundi tunnihinnaga 144 eurot käibemaksuga. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 1).

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks 2 tundi, vastuse koostamisega 4 tundi ja seisukoha koostamiseks 1 tund. Kolleegium peab nende toimingute ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks. Samuti peab kolleegium põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3,5 tunni eest 504 eurot (käibemaksuga). Hageja palub kohustada kostjat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (

§ 177lg 4).

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 12