← Eesti

3-20-516/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-516 Haldusasi XX kaebus Siseministeeriumi 13

) § 165 lg 2). Vastuseks kaebustele märgib kohus järgmist. 8. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine Kaitsepolitseiameti pädevuses, kellel on julgeolekuohu hindamisel lai kaalutlusruum, millesse kohus ei sekku. Ka sissesõidukeelu kehtestamine on haldusorgani kaalutlusotsus, millesse kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, sh jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (

§ 158lg 3, vt ka Riigikohtu 01.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, punkt 20).

9. Kohus ei nõustu kaebajatega, et sissesõidukeelu kohaldamine ei toimunud individuaalsel hindamisel või et vastustaja ei kohaldanud nõuetekohaselt uurimispõhimõtet. Kaebajate suhtes kohaldati sissesõidukeeldu VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 5 alusel ning otsuste aluseks on taotlus ja selle aluseks olev memo. Viidatud VSS sätetest tulenevalt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist (punkt 1); või kui välismaalane õhutab või on põhjendatult alust arvata, et ta võib õhutada Eestis või välisriigis rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist (punkt 5). 2 inglise keeles International Federation of Journalists 4

(6)
  1. Kohus tutvus 23.04.2020 kohtule esitatud memoga ning menetlusosalistele avaldatud taotlusega, mille alusel tegi ka Siseministeerium kindlaks asjas tähtsust omavad asjaolud (vt ka Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 33–34) ja kohtu hinnangul kinnitavad esitatud tõendid ning asjaolud, et praegusel juhul on täidetud nii VSS § 29 lg 1 punktis 1 kui ka punktis 5 sätestatud alused ning pädevad asutused on nende käsutuses olevat infot hinnanud individuaalselt. Kaebajate suhtes ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu üksnes põhjusel, et nad on Peterburi
  2. kanali töötajad, vaid hinnatud on nende tegevust Eestis tervikuna. Samuti on analüüsitud kaebajate tegevuse võimalikkust Schengeni liikmesriikides ning selle mõju Eestile ja Schengeni liikmesriikidele tervikuna. Vastavad seisukohad on esitatud nii vaidlusalustes otsustes, ameti taotluses kui ka täiendavalt selgitatud kaebustele vastates.
  3. Kohtule ei nähtu, et haldusorganite põhjendused sissesõidukeel kehtestamisel oleksid olnud meelevaldsed või väljunud neile antud pädevuse piiridest. Samuti ei nõustu kohus kaebajate väitega, et ameti taotlus oleks põhjendamata ning et sellele tuginenud vastustaja oleks tuginenud asjakohatutele kaalutlustele või jätnud mõne olulise asjaolu arvestamata. Kaebajate viidatud asjaoluga, et nad on meediatöötajad, on vastustaja arvestanud ning seda asjaolu on analüüsinud ka amet oma taotluses ja memos. Kohus märgib, et otsused ei tugine pelgalt väitele, et kaebajad on Peterburi
  4. kanali töötajad, vaid kaebajate tegevust on analüüsitud põhjalikult, tuues muu hulgas välja ka selle, et reportaažide tegemisel ei ole kaebajad end alati tutvustanud ajakirjanikena ega avaldanud oma seost Venemaa telekanaliga ning mitmel juhul on nad valetanud oma isikute ja tausta kohta. Selline tegevus ei ole aga kooskõlas IFJ eetikakoodeksiga, mille kohaselt peab ajakirjanik alati teatama enda ajakirjaniku staatusest.
  5. Et otsuste tegemisel on arvestatud erinevaid asjaolusid kogumis nähtub ka vaidlusaluste otsuste asjaolude kirjeldustest ja õiguslikest põhjendustest. Nii vastustaja kui ka amet on analüüsinud kaebajate tegevust Eestis ja laiemalt ka Schengeni liikmesriikide territooriumil ning toonud välja põhjused, miks nende tegevust tuleks pidada nii Eestis kui ka Schengeni viisaruumis Eesti julgeolekut ohustavaks. Arvestades ameti memo, siis on põhjendatud vastustaja ja ameti seisukoht, et kaebajate puhul on alust arvata, et tegemist ei ole erapooletute ajakirjanikega (reporter ja operaator), vaid isikutega, kes viivad Venemaa Föderatsiooni lõhestuspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks teadlikult ja aktiivselt mõjutustegevust ellu. Kuna selline mõjustegevus Eestis ja Schengeni viisaruumis ohustaks Eesti Vabariigi ja tema liitlaste avalikku korda ning Eesti Vabariigi ja tema liitlaste julgeolekut tervikuna, siis on sissesõidukeelu kehtestamine kogu Schengeni viisaruumi ulatuses põhjendatud.
  6. Et kaebajatest võib lähtuda julgeolekuoht nii Eestile kui ka laiemalt kogu Schengeni alale ei muuda ka kaebajate hinnang enda tegevusele. Kas isikut pidada julgeolekuohuks, kelle suhtes on põhjendatud preventiivselt kohaldada VSS § 29 alusel sissesõidukeeldu, on julgeolekuasutuse hinnata ning vastustaja otsustada. Kohus nõustub vastustajaga, et sissesõidukeelu kohaldamine on ennetava eesmärgiga ning selle kohaldamine ei eelda, et isik kelle suhtes sissesõidukeeldu kohaldatakse peaks olema toime pannud juba teo, mida saab pidada ohuks Eesti julgeolekule või et ta peab olema soovinud saabuda Eesti territooriumile (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-31-63-09).
  7. Kohus nõustub vastustaja ja ameti seisukohaga ka selles, mis puudutab kaebajate viidatud sõnavabadust. Sõnavabadus ei ole absoluutne ning selle piiramine muu hulgas julgeolekukaalutlustel on lubatav. Seda kinnitab nii põhiseaduse § 45 kui ka nt EIÕK artikli 10 lg
  8. Vaidlustatud otsusega ei ole kaebajatel keelatud ajakirjanikuna töötada. Samuti ei ole 5
(6)piiratud neil levitada oma ideid. Piiratud on üksnes kaebajate õigust teha tööd füüsiliselt kas Eesti territooriumil või Schengeni viisaruumi liikmesriikides. 15. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud Siseministeeriumi otsused 24 ja 25 on õiguspärased ning nende tühistamiseks ei ole alust. Menetluskulud 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Otsus tehakse kaebajate kahjuks, seega jäävad kaebajate kulud nende enda kanda. Ka vastustaja ja kaasatud haldusorgani võimalikud menetluskulud jäävad nende enda kanda, sest kohtule pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitatud (

§ 109lg 1 lause 4). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.