KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2020, Tallinn Haldusas

) § 33 lg 1 mõistes, sest vastava summa tasumise kohustus oli selleks ajaks tulenevalt

§-dest 31, 33 ja 132 ning Riigikohtu 10.10.2018 määrusest asjas nr 2-17-12525 aegumise tõttu lõppenud.

1. MTA jättis 04.12.2018 otsusega nr 13-1/0569 XX taotluse rahuldamata. MTA 10.02.2009 maksuotsus edastati sissenõudmiseks kohtutäiturile
2. a-l. Seega katkes aegumistähtaeg
3. a-l ning uus 5-aastane sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.
4. Maksuotsus sai tasutud 25.11.2014 ehk sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. 11.11.2014 intressinõue edastati sissenõudmiseks kohtutäiturile
5. a-l. Seega aegumistähtaeg katkes
6. a-l ning uus 5-aastane sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.
7. Intressinõue sai tasutud 14.09.2018 ehk sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Seega ei olnud XX tasunud aegumise tõttu lõppenud maksukohustusi ning tal puudus ka

§ 31lg 1 p-s 3 nimetatud tagastusnõue, mida maksuhalduril oleks võimalik täita.

5. XX esitas MTA 04.12.2018 otsuse nr 13-1/0569 peale vaide, mille MTA jättis 31.01.2019 vaideotsusega nr 6-1/4290-2 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et kuni 31.12.2013 kehtinud

§ 132

lg 4 p 4 aegumistähtaja katkemise alust „maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral“ tuli lugeda selliselt, et aegumistähtaja kulg võis katkeda mitu korda – esmalt maksuhalduri enda täitetoimingute tõttu, seejärel uuesti kohtutäituri poolsel täitetoimingutega alustamisel, hoolimata sellest, et

§ 130lg 2 järgi jätkas kohtutäitur maksuhalduri alustatud täitemenetlust.

Kaudselt toetab seda tõlgendust ka kuni 31.12.2013 kehtinud

§ 130lg 2.

Maksuhalduri täitetoimingute tegemine võtab paratamatult aega ning ei oleks õige, kui eelnevate maksuhalduri toimingute tõttu jääks kohtutäituril täiteasja menetlemiseks viiest aastast oluliselt vähem aega. Samuti toetab seda tõlgendust alates 01.01.2014 jõustunud

-i ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Seletuskirjast ja

§ 132

uuest sõnastusest (lg 5 p 1) selgub üheselt, et varem võis aegumine erinevate täitetoimingute tõttu katkeda mitu korda ning alles alates 01.01.2014 ei katkesta täiteavalduse kohtutäiturile esitamisele eelnevad maksuhalduri täitetoimingud 2

§ 132

lg 8 (ja varasema

§ 132

lg 3) kohaselt lõppevad sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused (sh intressi tasumise kohustus), ei tähenda see, et kui 01.01.2015 saabunuks põhivõla sundtäitmise tähtaeg, saabus samaaegselt ka samalt põhivõlalt arvestatud intressivõla sundtäitmise tähtaeg ning maksuhalduril ei olnud õigust intressinõuet 30.06.2015 sissenõudmiseks kohtutäiturile saata ning vaide esitajal alust 14.09.2018 intressinõuet tasuda.

loogika on üles ehitatud selliselt, et intressinõude esitamine ja selle sundtäitmise aegumine on võrdluses põhimaksukohustusega nihkes. Maksuhalduril tuleb intressinõue esitada mitte tavapärase maksusumma määramise 3- või 5-aastase tähtaja jooksul (

§ 98

), vaid

§ 118lg-te 1 ja 3 kohaselt ühe aasta jooksul maksusumma täieliku tasumise päevast.

Kui maksukohustuslane jätab tähtaegselt esitatud intressinõude täitmata, kulgeb seejärel ka intressinõude sundtäitmise tähtaeg edasi põhivõlast sõltumatult – nii sätestab

§ 132

lg 3 eraldi intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja, milleks on 5 aastat intressinõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates. Praeguses asjas on 11.11.2014 intressinõue esitatud põhivõla tasumist (25.11.2014) arvestades tähtaegselt. Kuna sundtäitmise aegumistähtaja kulgemine algas intressinõude puhul tasumist arvestades

§ 132

lg 3 alusel 01.01.2015, saabunuks intressinõude sundtäitmise tähtaeg alles 01.01.2020. Kuna aga arvestada tuleb ka maksuhalduri poolset intressinõude edastamist 30.06.2015 sissenõudmiseks kohtutäiturile, siis katkes varasem sundtäitmise aegumine

§ 132

lg 5 p 1 alusel ning algas

§ 132

lg 6 alusel uuesti 01.01.2016, mis tähendab sundtäitmise aegumistähtaja saabumist alles 01.01.

2. XX esitas 01.03.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 20.12.2019) MTA 04.12.2018 otsuse nr 13-1/0569 ja 31.01.2019 vaideotsuse nr 6-1/4290-2 tühistamiseks ning 07.11.2018 taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Vastustaja on õigusvastaselt enammakse tagastamisest keeldunud, kuna tugines ebaõigesti eeldusele, et maksuotsusest tulenev põhivõlg ei ole aegunud. Kaebaja leiab, et maksuvõlg aegus 01.01.2015.

vana redaktsiooni (v.r) § 132 lg 4 p 4 sõnastusest tuleneb selgelt, et aegumine katkeb täitemenetluse alustamise korral, mitte iga uue täitetoiminguga. Ühe ja sama täitemenetluse alustamine on võimalik ainult üks kord. Pärast selle alustamist ei alustata täitemenetlust uuesti, vaid jätkatakse eelnevalt alustatud menetlust. Ka olukorras, kus täitetoimingute tegemise võtab üle kohtutäitur, ei alustata uut täitemenetlust. Kuna

v.r § 132 lg 4 p 4 näeb katkemise alusena ette üksnes täitemenetluse alustamise, mitte jätkamise või erinevate täitetoimingute tegemise, siis ei katkenud aegumistähtaeg teist korda maksuvõla kohtutäiturile sissenõudmiseks esitamisel. Maksuhaldur on 01.01.2014 jõustunud

-i ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast teinud valed järeldused. Arvestades eelnevat, algas maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2010 ja katkes üks kord seoses maksuhalduri enda poolt täitemenetluse alustamisega. Kuna maksuhaldur alustas sundtäitmist 25.11.2009, siis oleks

v.r § 132 lg 5 kohaselt hakanud aegumistähtaeg 3

§ 132

lg 8 sätestab, et sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri sissenõutavad rahalised kohustused. Selle sätte kohaselt aegus ka intressinõue 01.01.2015. Maksuhalduri vastupidine seisukoht on vale.

v.r § 132 lg 2 kohaselt oli intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

seletuskirja kohaselt tuleb „vana

§ 132

lg 2 kohaselt intressinõude sundtäitmist alustada aegumistähtaja jooksul, kuid § 132 lg-s 2 sätestatud tähtaeg ei reguleeri sundtäitmise läbiviimise kestust. Seetõttu on põhjendatud sätestada intressinõude sundtäitmise läbiviimise aegumistähtajaks viis aastat arvates intressinõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Teiseks põhjuseks on aegumistähtaegade ühtlustamine eesmärgiga tagada isikutele selgus sundtäitmise aegumistähtaja arvestamisel.“ Aegumistähtaegade ühtlustamise all peeti silmas seda, et intressinõude ja põhivõla aegumistähtajad oleksid sama pikad (5 aastat) ning aeguksid samal ajal (

§ 132lg 8).

Erialakirjanduses on selgitatud, et alates 01.01.2014 kehtiva

§ 132

uue redaktsiooni kohaselt viidi kõrvalnõuete aegumine samadele alustele põhinõude aegumisega. Seega tuleb kehtivat regulatsiooni mõista selliselt, et

§ 118

lg 1 kohaselt aegub intressinõude esitamine ühe aasta jooksul alates selle maksukohustuse täieliku tasumise päevast, millelt intressi arvutatakse. Kui intressinõue on esitatud, siis muutub see maksuvõla osaks ja sellele kehtib 5-aastane sundtäitmise aegumistähtaeg (

§ 132lg 3).

Kuna intressikohustus on kõrvalnõue, mis eeldab põhivõla kehtivust, siis toob maksusumma aegumine või kustutamine endaga vältimatult kaasa ka intressikohustuse lõppemise. Eelnevast tuleneb, et põhivõla ja intressinõude aegumistähtaja lõpp on ühtne ning asjaolu, kas põhivõlg oli aegumise ajaks tasutud või mitte, ei oma tähendust. Põhjendamatu oleks n-ö „karistada“ intressinõuete aegumise regulatsiooni ebavõrdse kohaldamisega neid isikuid, kes on põhivõla tasunud aegumistähtaja jooksul. Kuivõrd kaebaja tasus intressivõla 14.09.2018, on kaebaja ekslikult tasunud aegunud nõude. Intressivõla katteks tasutud enammakse tuleb

§ 33

lg 1 alusel tagastada.

§ 33

lg 2 p 2 kohaselt sama seaduse ja paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigus laieneb ka maksukohustuslasele, kes on maksuhaldurile tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse, sunniraha, asendustäitmise või muid menetluskulusid. Erialakirjanduses on selgitatud, et tagastusnõue võib tekkida ka ekslikust maksest, sh aegunud nõude tasumisest. Ka Riigikohus (vt 15.11.2006 otsuse nr 3-3-1-75-06, p-d 11–13) jaatab maksukohustuslaste õigust küsida

§ 33lg 1 alusel tagasi ekslikult intressinõude katteks tasutud summa.

Täiendavalt on kaebaja seisukohal, et

§ 117

lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 32 ja 113 ning tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Kuna

§ 117

lg 1 on põhiseadusega vastuolus, on ka asjas koostatud intressinõue õigusvastane.

1. MTA palus jätta 30.04.2019 kirjalikus vastuses kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi otsuses ja vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Põhivõlg ei aegunud 01.01.
2. Põhivõla sundtäitmiseks ettenähtud aeg lõppenuks alles 01.01.
3. Kuni 31.12.2013 kehtinud

§ 132

lg 4 p 4 kohaselt katkes sundtäitmise aegumistähtaeg maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. „Täitemenetluse alustamise“ alla lähevad nii MTA täitetoimingud kui kohtutäituri poolt täitetoimingutega alustamine ehk aegumine võis kuni 31.12.2013 kehtinud

alusel katkeda mitu korda. Kuigi

§ 130lg 2 viitab, et kohtutäitur jätkab justkui MTA alustatud täitemenetlust, ei näe täitemenetluse 4

muutmise seletuskiri.

muudatuse tulemusena ei too MTA sundtäitmise toimingud kaasa maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist. MTA ei nõustu ka kaebajaga, et Riigikohtu lahendis nr 2-17-12525 käsitletud juhtumil ei ole hageja ega kostjad väitnud ning kohtud tuvastanud, et maksuhaldur oleks varem ise täitetoiminguid teinud. Kohtul on võimalik e-toimiku kaudu asja nr 2-17-12525 materjalidega tutvuda ning sealt nähtub MTA 23.04.2018 vastus määruskaebusele nr 13-13/01512-3, kus on selgitatud, milliseid toiminguid on MTA teinud enne kohtutäiturile avalduse esitamist.

§ 130

lg-st 2 tulenevalt ei saagi MTA enne kohtutäituri poole pöörduda, kui ta pole ise täitetoiminguid teinud. Riigikohus ja ka madalama astme kohtud on keskendunud asja nr 217-12525 lahendades kohtutäiturile tehtud avaldusele, sest see oli seotud vaidlusküsimusega ning puudus vajadus eelnevalt tehtud täitetoiminguid lahendites käsitleda. MTA ei nõustu kaebajaga, et kuni 31.12.2013 kehtinud

-i tuleb Riigikohtu lahendite nr 2-17-12525 ja 33-1-11-06 tõttu tõlgendada selliselt, et kogu MTA poolt alustatud ja kohtutäituri jätkatud menetlus peab mahtuma sundtäitmise aegumistähtaja sisse ning

v.r § 132 lg 3 p 4 tuleb tõlgendada selliselt, et juba alustatud täitemenetluses maksuvõla kohtutäiturile esitamisega ei toimu mingit täiendavat aegumise katkemist. Riigikohtu viidatud seisukohtadest ei tulene, et aegumistähtaeg oleks katkenud ainult üks kord. Seega lõppes põhivõla sundtäitmiseks ette nähtud aeg 01.01.2019.

muudatustega viidi küll kõrvalnõuete (intress) aegumine samadele alustele põhinõude aegumisega, mis tähendab, et põhivõla ja intressivõla sundtäitmise aegumistähtaeg on alates 01.01.2014 kehtima hakanud

§ 132kohaselt 5 aastat.

Samas tuleb arvestada, et seadusandja on intressinõudele ette näinud erisuse, millal 5 aastat kulgema hakkab. Intressinõude osas algab see intressinõude esitamise aastale järgnevast

1. jaanuarist. Seega ei sõltu intressinõude sundtäitmine maksuotsuse sundtäitmise tähtajast. Intressinõue esitati 11.11.2014 ja tasuti 14.09.
2. Seega toimus see viieaastase sundtäitmise aegumistähtaja sees ning tegemist ei olnud alusetu tasumisega ega enammakse ega tagastusnõudega. Kuivõrd alusetut tasumist ei ole toimunud, ei ole tekkinud ka tagastusnõuet.
3. Tallinna Halduskohus jättis 07.02.2020 otsusega kaebaja 20.12.2019 kaebuse muutmise taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1); tühistas MTA 04.12.2018 otsuse ja 31.01.2019 vaideotsuse ning kohustas MTA-d kaebaja 07.11.2018 taotlust uuesti läbi vaatama (resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 1803 eurot (resolutsiooni p 3). Kaebuse asjaoludest lähtuvalt tuleb sundtäitmise aegumistähtaja osas kohaldada alates
4. a
5. jaanuarist kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega, sest intressinõue väljastati kaebajale 11.11.
6. Nii
7. a-l (s.o maksuotsuse tegemise ning MTA poolsete täitetoimingute tegemise ajal) kui ka
8. a-l kehtinud

v.r nägi § 132 lg 4 p-s 4 ette, et maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (

v.r § 132 lg 5). „Täitemenetluse alustamisena“ on

v.r § 132 lg 4 p 4 kontekstis käsitatav ka olukord, kus maksuhaldur alustab omapoolsete täitetoimingutega. Seda kinnitab ka

v.r § 130 lg 2, mis sõnaselgelt viitab maksuhalduri alustatud täitemenetlusele, ja Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr 2-17-12525. Kuivõrd 5

v.r § 132 lg 5 kui kehtiva

§ 132lg 6 kohaselt hakkas uue sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010.

Täituri poole pöördumine ei toonud kaasa sundtäitmise aegumistähtaja uut katkemist.

v.r 132 lg 4 p-s 4 märgitud täitemenetluse alustamine sai alata vaid ühe korra. Maksuhalduri täitetoimingutega on täitemenetlust juba alustatud ning kohtutäitur üksnes jätkas maksuhalduri alustatud täitemenetlust (vrd

v.r § 132 lg 2).

vastavad sätted on TMS suhtes eriregulatsiooniks (vt ka

§ 128

) ning sellest tulenevalt tuleb TMS sätteid kohaldada

-s sätestatud erisustega. Pelgalt see, et kaebajale kohtutäituri poolt esitatud täitmisteadetes ei olnud viidatud täitemenetluse jätkamisele, ei lükka kohtu järeldust ümber.

v.r § 130 lg 2 teise ja kolmanda lause korral ei tule maksuhalduri alustatud täitemenetluse jätkamise korral kohtutäituri poolt teha võlgnikule uut hoiatust ning kohtutäituri poolt täitemenetluse jätkamise korral jäävad maksuhalduri kohaldatud keelumärked ja arestid kehtima. Teatud juhtudel võib aegumine katkeda mitu korda. Nii oli

v.r § 132 lg 4 alusel mõeldav, et aegumine katkes maksude tasumise tähtaja pikendamise korral (p 1), siis uuesti maksuvõla tasumise ajatamise korral (p 2) ning taaskord maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (p 4), kuid tegemist on iseseisvate katkemise alustega ning neist ei tulene, et ühe võla sissenõudmiseks saanuks mitu korda täitemenetlust alustada. Maksuhalduri järeldust sundtäitmise aegumise kohta ei toeta 01.01.2014 jõustunud

-i ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Eeldatavalt on seletuskirjas silmas peetud seda, et iga toiming, millega maksuhaldur alustas maksuvõla sundtäitmist, võis kaasa tuua aegumise katkemise põhjusel, et sellega alustati täitemenetlust. Maksuhalduril oli võimalik küll valida, millise toiminguga täitemenetlust alustada, kuid täitemenetlust alustatakse siiski vaid üks kord. Asjas nr 2-17-12525 ei öelnud Riigikohus, et täitemenetluse alustamisena tuleks mõista üksnes kohtutäituri tehtavaid toiminguid või juba alustatud täitemenetluse puhul peaks jaatama selle uuesti alustamise võimalust. Täitemenetluse korduva alustamise ning sellest tulenevalt sundtäitmise aegumise korduva katkemise jaatamine tekitaks olukorra, kus täitemenetlus (nii maksuhalduri kui kohtutäituri toimingutega seonduv) võiks kesta ebaproportsionaalselt kaua. Eeltoodut arvestades ei toonud 14.06.2013 toimingud kaasa sundtäitmise aegumistähtaja uut katkemist. Seega on kaebaja õigesti leidnud (ning vastustaja vaideotsuse p-s 11 ühe alternatiivina ka möönnud), et põhivõla sundtäitmiseks ette nähtud tähtaeg möödus 01.01.2015. Maksukohustuslase kohustus tasuda intressi on kõrvalkohustus (

§ 31

lg 1 p 5).

§ 31

lg 3 p 4 sätestab, et sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused (sh maksukohustus ja intressi tasumise kohustus) lõppevad aegumisega (§ 33 lg 4, § 132). Seega lõppeb maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (sh intress), kui on saabunud sundtäitmise aegumistähtaeg

§ 132järgi.

Riigikohtu halduskolleegium on 11.10.2019 otsuses nr 317-1047 selgitanud, et kuigi üldreegliks on, et intressi arvestamise ja intressinõude esitamise aegumistähtaeg on üks aasta maksusumma täielikust tasumisest (

§ 118

lg 1), siis igal juhul ei saa intressinõuet esitada, kui möödunud on maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg. Praegusel juhul esitati intressinõue 11.11.2014, s.o enne maksusumma sundtäitmise aegumistähtaega (01.01.2015). Seega oli intressinõude esitamine sel ajal lubatav. Samas tuleb arvestada, et

§ 132

lg 8 kohaselt lõppevad sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri sissenõutavad rahalised kohustused. Seega pärast põhikohustuse sundtäitmise aegumist ei ole maksumaksjal enam kohustust maksusummat tasuda (vt

§ 31

lg 1 p 1) ega kõrvalkohustust (

§ 31lg 1 p 5) täita.

Halduskohtu järeldust toetab ka

v.r § 132 lg 3. Sõltumata sellest, millisel ajahetkel intressinõue esitati, lõppevad põhivõla sundtäitmise 6

§ 31lg 1 p 5 ja § 132 lg 8) tuleks jaatada lõppenud kohustuse sundtäitmist.

See oleks aga vastuolus sundtäitmise regulatsiooniga, kuna aegunud, kustutatud või muul alusel lõppenud maksuvõla (praegusel juhul

§ 32p 4 tähenduses) sundtäitmine ei ole lubatud.

Seega olukorras, kus intressi tasumise kohustus oli lõppenud, ei saanud seda enam õiguspäraselt sisse nõudma asuda. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse, ei oleks 20.12.2019 täiendustes nimetatud kaebuse muutmise võimaldamine kaebuse eesmärgi saavutamiseks enam otstarbekas ega ka kooskõlas HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud põhimõttega. Samuti ei ole vaja hinnata

§ 117

lg-s 1 nimetatud maksuintressi määra põhiseaduspärasuse küsimust, sest see ei olnud vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. MTA palub 09.03.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata. MTA palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja põhivõla sundtäitmine ei aegunud 01.01.
2. Halduskohus on valesti tõlgendanud

v.r § 132 lg 4 p-i

1. Kaebaja põhivõla sundtäitmiseks ettenähtud aeg lõppenuks alles 01.01.
2. „Täitemenetluse alustamise“ all

v.r § 132 lg 4 p 4 kohaselt tuleb mõista nii MTA täitetoiminguid kui kohtutäituri poolt täitetoimingutega alustamist ehk aegumine võis

v.r alusel katkeda mitu korda. Kuigi

§ 130

lg 2 viitab, et kohtutäitur jätkab MTA alustatud täitemenetlust, siis tuleb arvestada sellega, et TMS ei näe MTA poolt alustatud menetluse jätkamist ette. See tähendab, et täitemenetluse jätkamine kohtutäituri poolt ei ole praktikas võimalik ning TMS-s ei eksisteeri menetluse jätkamise regulatsiooni. Täitemenetlust on võimalik alustada mitu korda (MTA ja kohtutäituri poolt) ning seetõttu võib ka aegumine katkeda mitu korda.

muudatuse tulemusena ei too MTA sundtäitmise toimingud kaasa maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist. Halduskohus ei ole arvesse võtnud sundtäitmise toimingute pikaajalist loomu. Sissenõudmistoimingud võivad tähendada ka tagasivõitmise- ja/või vara jagamise menetlust, mis mõlemad käivad üldjuhul kohtu kaudu ja tähendavad minimaalselt 3-aastast menetlustähtaega. Pahatahtliku võlgniku korral on võimalik menetlusi venitada. Kuivõrd tegemist on kohtutäituri täitemenetluse käigus tehtavate toimingutega ja vastavalt

§ 130

lg-le 2 peab esmalt MTA ära näitama, et MTA poolt tehtud täitetoimingud pole andnud tulemust, siis võib juhtuda, et kõiki toiminguid ei suudeta 5- ega 7-aastase aegumistähtaja jooksul ära teha ning võlg jääbki sisse nõudmata. Kuigi kehtiva

§ 132

lg 8 (ja

v.r § 132 lg 3) kohaselt lõppevad sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused, ei tähenda see

§ 118

lg-te 1 ja 3 kohaselt, et kui 01.01.2015 saabunuks põhivõla sundtäitmise tähtaeg, saabus samaaegselt ja automaatselt ka samalt põhivõlalt arvestatud intressivõla sundtäitmise tähtaeg, ning maksuhalduril ei olnud õigust 11.11.2014 tehtud intressinõuet sissenõudmiseks kohtutäiturile saata. Kui maksukohustuslane jätab tähtaegselt esitatud intressinõude täitmata, kulgeb seejärel ka intressinõude sundtäitmise tähtaeg edasi põhivõlast sõltumatult – seetõttu sätestab

§ 132lg 3 eraldi intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja. Seega on seadusandja näinud intressinõude puhul ette erisused, millal aegub intressi arvestamine ning 7

§ 130lg 2.

Samuti kinnitab seda asjaolu, et kohtutäituri kaasamisel jäi kehtima MTA 25.11.2009 seatud keelumärge kaebaja kinnisasjale aadressiga Ujula tn 49, Tartu linn. Lisaks tuleb juhinduda

§ 128

lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt on

TMS suhtes eriseaduseks. Kuivõrd konkreetset täitemenetlust on võimalik alustada vaid üks kord, sai ka sundtäitmise aegumine

§ 132

lg 4 p 4 alusel katkeda vaid üks kord – maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral maksuhalduri poolt. Halduskohus on õigesti tõlgendanud

-i muutmise seletuskirja.

-i muutmise seletuskirja kohaselt lühendati sundtäitmise aegumistähtaega just seetõttu, et aegumistähtaeg oli liiga pikk. Jaatades sundtäitmise aegumise korduvat katkemist (st nii maksuhalduri kui kohtutäituri toimingutega seoses), tekiks olukord, kus täitemenetlus võiks kesta ebaproportsionaalselt kaua. MTA on Riigikohtu lahendile nr 2-17-12525 andnud ebaõige tõlgenduse. Nimetatud asjas oli vaidluse all ainult see, mida tuleb lugeda sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks. Riigikohus ei ole analüüsinud, kas sundtäitmise aegumine sai katkeda mitu korda. Halduskohus on õigesti kohaldanud

§ 132

lg-t 8, kui leidis, et vastustaja põhivõla sundtäitmise aegumisega lõppes ka intressivõla sundtäitmine, ning ei ole eiranud

§ 118

mõtet.

§ 132

lg 8 sätestab selgelt, et sundtäitmise aegumisega lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused. Maksusummalt arvestatud intress on

-i tähenduses kõrvalkohustus (

§ 31lg 1 p 5).

See tähendab, et põhivõla sundtäitmise aegumisel lõppeb ka maksuhalduri õigus nõuda põhivõlaga seotud kõrvalkohustuste täitmist.

§ 132

lg 8 ei sea kõrvalkohustuse aegumist sõltuvusse sellest, kas nõue kõrvalkohustuse täitmiseks oli esitatud enne põhivõla sundtäitmise aegumist või mitte. Igal juhul saabub koos põhivõla sundtäitmise aegumisega ka kõrvalkohustuste aegumine. Kuna kaebaja põhivõla sundtäitmine aegus 01.01.2015, siis aegus samal ajal ka sellega seotud kõrvalkohustus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. MTA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
2. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal (Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr 2-17-12525, p 15.2). Kuna maksuhaldur edastas XX maksuvõla kohtutäiturile sissenõudmiseks 14.06.2013, tuleb vaadelda, kas sel hetkel kehtinud

redaktsioon käsitas täitemenetluse alustamist kohtutäituri poolt maksusumma 8

v.r § 132 lg 4 p 4 sätestas, et maksusumma sundtäitmise aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Viidatud Riigikohtu erikogu lahendist saab järeldada, et „täitemenetluse alustamise“ puhul on silmas peetudki täitemenetlust TMS tähenduses ehk täitemenetlust, mida toimetab kohtutäitur. Praeguse vaidluse kontekstis ei olegi oluline küsimus, kas maksusumma sundtäitmise aegumine oli katkenud ka enne maksuhalduri poolt täiturile avalduse esitamist, sest maksusumma sundtäitmise aegumise kontekstis on oluline tuvastada, millal katkes aegumine viimati – pärast sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemist hakkab kulgema uus sundtäitmise aegumistähtaeg (

§ 132lg 6).

Ka viidatud Riigikohtu erikogu asjas hakati aegumistähtaja katkemist arvestama kohtutäiturile esitatud avalduse esitamisest, kuigi sellele eelnesid ka maksuhalduri enda täitmistoimingud ning teisiti poleks see

loogikat arvestades üldse võimalik. Tsiviilasja nr 2-17-12525 materjalidest nähtuvalt on MTA 23.04.2018 vastuses määruskaebusele selgitanud, milliseid toiminguid on MTA teinud enne kohtutäiturile avalduse esitamist. Niisiis olid need asjaolud Riigikohtule teada. Aktsepteerides avalduse esitamist kohtutäiturile maksusumma sundtäitmise aegumise katkemise alusena, aktsepteeris Riigikohtu erikogu

v.r § 132 lg 4 p 4 tõlgenduse, mille kohaselt tähendab täitemenetluse alustamine maksuhalduri täitmisavaldust kohtutäiturile. Lisaks on Riigikohtu erikogu sama lahendi p-s 17.1 asunud seisukohale, et praegu kehtivas

-s sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioon on põhilises osas sama

v.r-s sätestatuga. Praegu kehtiva

§ 132

lg 5 p 1 kohaselt katkeb aegumine kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Niisiis leiab ringkonnakohus, et

v.r § 132 lg 4 p-i 4 ja

§ 132

lg 5 p-i 1 tuleb ja saab sisustada ühtselt – maksusumma sundtäitmise aegumine katkeb, kui maksuhaldur esitab kohtutäiturile täitmisavalduse ehk alustab täitemenetlust TMS tähenduses. Sellist tõlgendust ei välista ka

§ 130

lg 2 ega maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (414 SE) seletuskiri. Viimase sõnastus on segane ning sellest pole võimalik midagi üheselt järeldada. Seega ei saa see olla kohtule abiks seadusandja tahte sisustamisel, liiatigi, kui ilma ühegi täpsustava viiteta on püütud sisustada kehtetuks tunnistatavat redaktsiooni. Eelnevast saab seega teha järelduse, et maksusumma sundtäitmise aegumine katkes praegusel juhul 14.06.2013, hakkas uuesti kulgema 01.01.2014 ning lõppes 01.01.

1. Järelikult on nii maksusumma kui ka intressinõude sundtäitmine toimunud aegumistähtaja jooksul ja õiguspäraselt.
2. Isegi juhul, kui õige oleks kaebaja käsitlus ning maksusumma sundtäitmine oleks aegunud 01.01.2015 (millega ringkonnakohus ei nõustu), oleks intressinõude esitamine 11.11.2014 ja selle sundtäitmise alustamine
3. a-l ning täitmise lõpetamine 14.09.2018 toimunud intressinõude sundtäitmise aegumise tähtaja jooksul ning olnud õiguspärane. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et intressinõue esitati 11.11.2014 õiguspäraselt.

§ 132

lg 3 kohaselt on intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat nõude esitamise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist alates. Intressinõude sundtäitmise aegumine katkes praegusel juhul 30.06.2015, mil maksuhaldur esitas täiturile täitmisavalduse, ja hakkas uuesti kulgema 01.01.
2. Niisiis aegub intressinõude sundtäitmine alles 01.01.
3. Maksusumma sundtäitmise aegumine 01.01.2015 ei oleks välistanud intressinõude sundtäitmist.

§ 132

lg-t 8 ei saa sisustada selliselt, nagu lõppeks maksusumma sundtäitmise aegumisel ka maksusummaga seotud kõrvalkohustused. Viidatud normi tuleb tõlgendada üldsättena aegumise kohta, mis tähendab, et maksusumma sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõppeb maksukohustus ning eraldi, et kõrvalkohustuse (st ka intressi) sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõppeb kõrvalkohustus. Vastasel korral puuduks mõte eraldi aegumise regulatsioonidel ning maksuhalduril muutuks väga raskeks (kui mitte võimatuks) 9

§ 117lg-s 1 sätestatud intressimäära põhiseaduspärasuse kontrolliks.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus ei ole kaebuse muutmise taotlus, mida halduskohus oleks pidanud lahendama kohtumäärusega või kohtuotsuse resolutsioonis, vaid õiguslik argument kaebuse põhistamiseks. Sisuliselt jääb see taotlus aga rahuldamata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on

§ 117

lg-s 1 sätestatud intressimäära põhiseaduspärasust viimati vaaginud 29.03.2017 otsuses nr 3-4-1-15-16 ning leidnud selle olevat põhiseadusega kooskõlas. Et kaebaja ei ole esitanud argumente, mida viidatud kohtulahendis juba ei oleks käsitletud, saab ringkonnakohus tugineda viidatud lahendi seisukohtadele neil pikemalt peatumata.

§ 117lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

16. Ringkonnakohus rahuldab MTA apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata (HKMS § 200 p 3). Kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 10