Obsah (9)

§ 121§ 47§ 71§ 68§ 67§ 62§ 61§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-1624 Otsuse kuupäev 25. august 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Nikolai Lebedevi kaebus Tartu Vangla 01.07.201

) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja ei paikne enam Tartu Vanglas. Sel juhul ei saa vastustaja teha kaebaja suhtes otsuseid, sh määrata talle isiklikku abistajat. Kaebajal on võimalus esitada sellekohane taotlus Tallinna Vanglale. Tühistamisnõuete lubatavus 10. Kohus ei pea põhjendatuks jätta kaebust läbi vaatamata vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes. Õigusliku alusena tuleks siin kõne alla

§ 121lg 2 p 1 ehk see, et kaebaja kaebeõigus on menetluse kestel ära langenud.

Reeglina hindab kohus kaebeõiguse olemasolu kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtupraktikas on ette tulnud, et kohus hindab kinnipeetava kaebeõigust tühistamiskaebuse esitamisel uuesti kinnipeetava vabanemise või teise vanglasse paigutamise korral, kaebusi on sellises olukorras tagastatud või läbi vaatamata jäetud. Tegemist on aga otsusega, mille kohus teeb iga vaidluse puhul selle asjaoludest lähtudes. Määravat tähendust omab see, kas vaidlustatud otsus võib kehtima jäädes tulevikus mõjutada kaebaja õigusi või kohustusi. Kohus peab praeguses vaidluses seda võimalikuks. Kuigi on õige, et kaebajale isikliku abistaja määramise üle otsustab nüüd Tallinna Vangla, võidakse vaidlustatud otsuse kehtivuse korral lähtuda selles antud hinnangutest ja järeldustest. Põhjendatud on kaebaja huvi saavutada sisuline kohtulahend tema abivajaduse hindamise kohta vangla tingimustes. Kui kaebaja soovib kõrvaldada tema õigusi kahjustada võiva haldusakti kehtivust, siis sobib selleks üksnes tühistamisnõue. Kui kohus jätkab menetlust vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes, siis on mõistlik jätkata menetlust ka vaideotsuse osas. 11.

§ 47

lg 2 alusel tuli kaebajal esitada vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamise nõue 30 päeva jooksul sellest, kui talle tehti teatavaks vaideotsus. Kaebaja sai vaideotsuse kätte 24.07.2019 ning 30. päev sellest arvates oli reede, 23.08.2019. Kaebaja esitas kaebuse pühapäeval, 25.08.2019 ehk kahepäevase hilinemisega.

§ 71

lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja palus ennistada kaebetähtaja, kuna vangla kodukorra punkti 15.1.3 alusel temalt reedesel päeval kirju vastu ei võetud ning esimene võimalus kaebuse esitamiseks avanes pühapäeval. Alles 12.12.2019 tehti kodukorda muudatus, mille järgi kohtule adresseeritud kirju võetakse kinnipeetavatelt vastu igal tööpäeval (tl 82-83). 12. Tartu Vangla kodukorra punkt 15.1.3 kaebuse esitamise aja redaktsioonis nägi ette, et kinnipeetavatelt väljasaadetavate kirjade vastuvõtmine toimub riiklikult kehtestatud tööpäevale 4 eelneva päeva jooksul. Alates 12.12.2019 on sellele lisatud järgmine lause: kohtutele adresseeritud kirju võetakse kinnipeetavatelt vastu igal riiklikult kehtestatud tööpäeval. Kodukorra seletuskiri ütleb, et kodukorra punkti 15.1.3 täiendamine on vajalik kinnipeetavate kohtutesse esitatud pöördumiste tähtaegse esitamise tagamiseks.

§ 68

lg 4 alusel loetakse vanglas või muus kinnises asutuses viibiva isiku avaldus kohtule õigel ajal esitatuks, kui see on tähtpäeval üle antud asjakohasele asutusele. 13. Kohus leiab, et kaebetähtaja ennistamine on põhjendatud.

§ 67

lg 4 sätestab, et kui tähtpäev ei lange tööpäevale, möödub tähtaeg järgmisel tööpäeval. Sarnane säte kehtib ka eraõiguses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Sätet põhjendatakse sellega, et puhkepäeval ei pruugi toimingu tegemine puhtfüüsiliselt võimalik olla. Seejuures ei ole vahet, kas reaalselt saaks avalduse esitada või kohustuse täita ka puhkepäeval, s.t säte on üldkehtiv (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura

1. Lk 409-410). Kaebuse esitamise ajal kehtinud kodukorra järgi oli kaebajal kirja üleandmine vanglale võimalik pühapäevast neljapäevani, kuid mitte reedel. Kohtu hinnangul tuleb kinnipeetav reeglina asetada võimalikult sarnasesse olukorda muude isikutega. Ka tavaelus võiks väita, et kui kaebetähtaeg langeb nädalavahetusele, siis peab isik ise otsima võimalusi esitada kaebus tähaegselt, näiteks esitama kaebuse varem, otsima nädalavahetusel avatud postkontorit vms. Seda teed seadusandja aga läinud ei ole. Sel juhul ei saa ka kaebajalt nõuda, et ta oleks esitanud kaebuse varem või teinud pingutusi andmaks kiri vanglale üle reedel. Praeguseks on vangla mõistnud vajadust muuta kodukorda nii, et kinnipeetavatel on võimalik järgida kaebetähtaega sarnaselt muude isikutega. Kohus ennistab kaebetähtaja. Tühistamisnõuete sisuline lahendamine
2. Sotsiaalhoolekande korraldamist reguleerib sotsiaalhoolekande seadus (SHS). SHS § 27 lg 1 ja 2 näevad kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatava sotsiaalteenusena ette isikliku abistaja teenuse, kus teenuse saajat abistatakse tegevustes, mille sooritamiseks vajab isik puude tõttu füüsilist kõrvalabi. Isiklik abistaja aitab isikut tema igapäevaelu tegevustes, nagu liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel, riietumisel, hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab juhendamist või kõrvalabi. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et SHS ja sellest tulenevad kohaliku omavalituse üksuse kohustused ei ole kohaldatavad vanglas. Kui kinnipeetav vajab puude tõttu füüsilist kõrvalabi, siis on selle korraldamine vangla ülesanne (vt näiteks Tartu Ringkonnakohtu 25.04.2017.a otsus kohtuasjas 3-16-1499, p 21). Kuigi SHS ei ole praeguses vaidluses otseselt kohaldatav, tuleb kohtu hinnangul ka kinnipeetava puhu lähtuda sarnastest põhimõtetest. Vastustajal tuli hinnata kaebaja kõrvalabi vajaduse määra igapäevaelu tegevustes. Selle põhjal tuli vastustajal otsustada, millistes tegevustes kaebaja abi vajab, ning määrata, kes kaebajale seda abi osutab.
3. Kaebaja taotles endale isikliku abistaja määramist selles ulatuses, mida pidas vajalikuks Tartu linn oma 05.06.2019.a hinnangus. Vastustaja jättis vaidlustatud otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Samas nähtub vaidlustatud otsusest, et vastustaja tunnistas kaebaja abivajadust osades tegevustes: 5 * toidu kättesaamisel - otsuses on öeldud, et toit tuuakse kaebajale kambrisse lauale; * kambri koristamisel - otsuses on öeldud, et kaebaja kambrit koristab eluosakonna koristaja; * liikumisel raamatukokku - otsuses on öeldud, et raamatud tuuakse kaebajale kambrisse; * liikumisel kirikusse ja spordisaali - otsuses on öeldud, et sinna liikumisel abistab kaebajat tema soovi korral majandustööline.
4. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 63 lg 2 p 5 näeb haldusakti tühisuse alusena muuhulgas ette selle, kui haldusaktist ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vaidlustatud otsus ei ole selge ja üheselt mõistetav, selle resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus. Vastustaja on tõdenud kaebaja abivajadust teatud tegevustes ja korraldanud selle katmise. Seda ei saa pidada taotluse rahuldamata jätmiseks. Vaidlustatud otsusest kaebajale tulenevad õigused ei ole selged. Kaebajal ei teki subjektiivset õigust nõuda vastustajalt talle lubatud abi, kui haldusakti resolutsioon ütleb, et taotlus jäeti rahuldamata. Haldusakti resolutsiooni ja põhjenduste vastuolu on kohtu hinnangul selline puudus, mille esinemisel tuleb haldusakt tühistada.
5. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et teda abistavad erinevates toimingutes erinevad isikud. Kaebajal on õigus nõuda, et tema abivajadus kaetakse, kuid mitte seda, et kõiki toiminguid teeb üks ja sama isik. Asjasse ei puutu see, millised töökohustused sisalduvad kaebajat abistavate isikute ametijuhendites või kuidas korraldab vastustaja nende isikute tasustamise. Kaebaja ei saa sekkuda vastustaja ja kolmandate isikute vahelistesse õigussuhetesse.
6. Vastustaja leidis vaidlustatud otsuses, et kaebaja ei vaja abi ratastoolist ümberpaiknemisel (siirdumisel dušitoolile, WC-potile ja tagasi), lina ja tekikoti vahetamisel ning köögi kasutamisel. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et kinnipeetava abivajadust hindavad meditsiiniosakond ja sotsiaaltöötaja. Kohus juhtis 29.06.2020.a määruses vastustaja tähelepanu sellele, et toimikus puuduvad dokumendid, mis näitaksid, et arst ja sotsiaaltöötaja on enne vaidlustatud otsuse tegemist hinnanud kaebaja abivajadust vaidlusalustes tegevustes. Eriti palus kohus täpsustada vastustaja hinnangut sellele, kas ja kuidas on kaebaja vastustaja arvates võimeline ratastoolist ümber paiknema. Vastustaja kohtule täiendavaid dokumente ei esitanud.
7. Kohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest või kohtule esitatud dokumentidest piisavad alused ja põhjendused vastustaja järeldusele, et kaebaja ei vaja abi ratastoolist ümberpaiknemisel, voodipesu vahetamisel ja köögi kasutamisel. Kohtule ei nähtu, millistel asjaoludel või hinnangutel vastustaja järeldused põhinevad ning millistel kaalutlustel vastustaja tehtud otsuseni jõudis. Kohtule ei ole esitatud arsti või sotsiaaltöötja hinnangut, millel vaidlustatud otsus võiks rajaneda. Ainus kohtule esitatud hinnang (tl 44) on antud meditsiiniõe poolt ning ütleb, et kaebaja saab ennast ratastoolist põrandale lasta ja siis soovitud esemele tagasi tulla. Kohtule ei ole arusaadav, millel rajaneb meditsiiniõe pädevus hinnata kaebaja abivajadust. Kohus nõustub Tartu linnaga, 6 et sellist liikumisviisi ei saa pidada ohutuks. Lisaks ei saa seda pidada inimväärikuse austamise põhimõttega kooskõlas olevaks. Köögi kasutamise (konkreetselt on kaebaja ja vastustaja käsitlenud tee valmistamist) osas on vastustaja seisukohad vastuolulised. Vaidlustatud otsuse järgi on ratastooliga võimalik liikuda köögis ning vee keetmine võib olla raskendatud, kuid on teostatav. Meditsiiniosakonna juhataja leidis oma kirjas kaebajale (tl 52), et kaebaja vajab abistajat köögis tee tegemisel. Vastuses kaebusele leidis vastustaja, et kaebaja võib teed juua köögis. Kohus peab usutavaks, et ühe käega ratastooli liigutades ja teises käes kuuma veega täidetud kruusi hoides on liikumine äärmiselt raske või isegi võimatu. Voodipesu vahetamise osas ei ole eluliselt usutav, et üksnes istuvas asendis tegutsev kaebaja saab neid toimingud iseseisvalt teha.
8. Tartu linn leidis, et kaebaja vajab kõrvalabi ümberpaiknemisel ratastoolist, voodipesu vahetamisel ja köögi kasutamisel. Tartu linn tegeleb igapäevaselt sotsiaalhoolekande korraldamisega ning omab selles valdkonnas pädevust ja kogemusi. Kohus peab linna arvamusi usaldusväärseteks. Vastustaja seab Tartu linna seisukohad kahtluse alla põhjendusel, et linn ei ole arvestanud vangla töökorraldusega. Kohtule ei ole arusaadav, kuidas mõjutab vangla töökorraldus seda, millistes tegevustes kaebaja oma puude tõttu kõrvalabi vajab. Ratastoolist ümberpaiknemine ja voodipesu vahetamine toimub samal viisil nii vanglas kui koduses elus. Tähtsust võib omada see, millised täpsemad omadused on kaebaja abivahenditel (ratastoolil ja dušitoolil), aga see ei ole vangla töökorralduse, vaid nende esemete kasutusvõimaluse küsimus. Vangla töökorraldus omab tähendust selle otsustamisel, kuidas kaebaja abivajadus katta. Selle kohta ei ole linn arvamust avaldanud. Õige on see, et linn ei teinud vastustajale ettekirjutust ja ei pannud talle kohustusi. Kuid kohus ei olegi linna arvamusi sellistena käsitlenud. Tegemist on tõenditega, mille alusel saab hinnata kaebaja abivajadust.
9. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud otsuse tegi ebapädev ametnik. Otsusele on alla kirjutanud üksuse juht M. Juur. Tartu Vangla direktori 07.06.2016.a käskkirja nr 1-1/102 (tl 72-73) punktis 3.
10. on öeldud, et üksuse juht on volitatud läbi vaatama vanglasiseseid ja oma haldusalasse puutuvaid kinnipeetavate taotlusi. Kohus selgitab kaebajale, et määravat tähtsust ei oma see, millisele ametnikule on vastustaja andnud otsustamise õiguse. Oluline on, kas see ametnik on otsuse tegemisel piisavalt välja selgitanud asjaolud ja vigadeta teostanud kaalutlusõigust. Haldusmenetluses on tavaline, et otsustusõigust omaval ametnikul tuleb asjaolude kindlakstegemiseks ja eriteadmisi nõudvate hinnangute saamiseks pöörduda muude isikute poole. Praeguse kaebuse rahuldamise üheks aluseks on asjaolu, et kohtuasja dokumentides ei nähtu asjaolude ja hinnangute kogumine vangla arsti ja sotsiaaltöötaja käest.
11. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, rikub kaebaja õigusi ja tuleb tervikuna tühistada. Ratastoolist muule esemele (dušitoolile, WC-potile) ja tagasi siirdumise, lina ja tekikoti vahetamisel ning köögi kasutamise osas ei ole vastustaja piisavalt välja selgitanud asjaolusid (sh kogunud arsti ja sotsiaaltöötaja hinnanguid kaebaja abivajaduse kohta) ning vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste asjaolude põhjal ja millistel kaalutlustel on otsus tehtud. Muude tegevuste osas on otsus olulisel määral ebaselge ja mitmeti mõistetav. 7 Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna vaidlustatud käskkiri osutus kohtuliku kontrolli tulemusena õigusvastaseks, tühistab kohus ka vaideotsuse. MENETLUSKULUD, MUUD TAOTLUSED, SELGITUSED
12. Kaebaja esitas vastuväite sellele, et kohus ei rahuldanud tema taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ning määras asja lahendamisele kirjalikus menetluses. Kaebaja taotles ka täiendavate tunnistajate, Tartu Linnavalitsuse töötajate M. Tarkuse ja K. Pälli ülekuulamist. Kaebaja leidis, et suulised tõendid on usutavamad, kuna istungil ütluste andmisega kaasneb suurem vastutus. Kohus jätab kaebaja vastuväite ja täiendavate tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kohus jääb 29.06.2020.a määruse põhjenduste juurde ja ei korda neid. Tartu Linnavalitsuse töötajate ülekuulamist tunnistajatena ei pea kohus

§ 62

lg 2 alusel vajalikuks, kuna kohtuasja dokumentide hulgas on kaks linna kirjalikku seisukohta ning need on asja lahendamiseks piisavad. Õige ei ole kaebaja arvamus, et kohtus antud ütlused on tõenditena teistest usaldusväärsemad. Vastupidi,

§ 61

lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. See säte keelab kohtul omistada mingit liiki tõendile, näiteks tunnistaja kohtus antud ütlustele, iseenesest suuremat kaalu. 24.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 25. Kohus vabastas kaebaja 29.11.2019.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 26.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 8