1-20-6569 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-6569 (20221000039) Kohtunik Julia Katškovska

§ 300

lg 1 tunnustel selles, et Y ametnikud on riigihankes „Vrakkide seisukorra ja keskkonnaohtlikkuse allveearheoloogide uuring“ viitenumbriga 195490 kohelnud D OÜ-d ja C Oy-d eelistatult võrreldes X OÜ-ga. D OÜ ja C Oy ei täitnud ametnike teadliku ja tahtliku tegevuse tõttu hanke kvalifitseerimistingimusi, kuid osutusid valituks sobivate pakkujatena. X OÜ on KrMS § 37 lg 1 tähenduses kannatanu, sest kui amet poleks D OÜ-d ja/või C Oy-d hankemenetluses kvalifitseerinud ning nendega raamlepinguid ja järgnevaid hankelepinguid sõlminud, oleks X OÜ saanud sõlmida hankelepingu(

1. d)suuremas mahus. See tähendanuks talle suuremat majanduslikku käivet, kasumit, tema vara oleks suurenenud. Kuna seda ei toimunud, saab rääkida X OÜ saamata jäänud tulust kui kahjust. X OÜ kahjustatud õigushüvedeks oli ka tema põhiseaduslik õigus ettevõtlusele, õigus riigi ja seaduse kaitsele, sh riigivõimu omavoli vastu (PS § 13). PS § 14 järgi pidi amet kui täidesaatva võimu organ kohustulikult tagama X õigused. 1 1-20-6569 2. 12. juunil 2020 jättis uurimisasutus kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.o kuriteotunnuste puudumise tõttu. 3. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 7. juuli 2020 määrusega X OÜ kaebuse rahuldamata, nõustudes uurimisasutuse seisukohtadega. 4. X OÜ esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Raini Nõu vaidlustasid Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse 15. juulil 2020 Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS 5. Riigiprokuratuur jättis 17. augusti 2020. a määrusega kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu, s.o X OÜ ei ole kuriteokaebuses esitatud asjaoludel kannatanu. Oma otsustust põhistas riigiprokurör järgmiselt. 5.1. Seadusandja ei ole piiranud kuriteoteate esitamise õigusega isikute ringi. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel on seadusandja piiranud edasikaebeõigust üksnes kannatanuga. Seega võib KrMS § 207 lg 2 kohaselt vaid kannatanu esitada Riigiprokuratuurile kaebuse. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud st kellele on vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kui kuriteo läbi vahetu kahju tekkimine konkreetsele isikule ei ole (kriminaalasja) materjalides sedastatav, tuleb isikul, kes peab ennast kannatanuks, kaebuses näidata, milles tema hinnangul talle tekitatud kahju seisnes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 11. aprilli 2011 lahendis nr 3-1-1-97-10 märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. KrMS § 37 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult „kuriteoga“. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. 5.2. Riigikohtu seisukohtadest järeldub, et vaidlustades kriminaalmenetluse alustamata jätmist, tuli kaebuses ära näidata tingimused, mis annavad aluse käsitleda kaebuse esitajat kannatanuna ehk ära tuli näidata tekkinud (tekitatud) kahju ning asjaolu, et kahju tekkis vahetu kuriteoga, olles sellega nii faktiliselt kui õiguslikult seotud. Kaebuses leitakse, et X on KrMS § 37 lg 1 tähenduses kannatanu, sest kui amet poleks D ja/või C'i hankemenetluses kvalifitseerinud ning nendega raamlepinguid ja järgnevaid hankelepinguid sõlminud, oleks X saanud sõlmida hankelepingu(
2. d)suuremas mahus. See oleks kannatanule võimaldanud teenida majandustegevuses oluliselt suurema käivet ja kasumit, st X-l jäi viidatud rikkumiste tõttu saamata tulu ehk tal tekkis varaline kahju. Riigiprokurör ei nõustu kaebuse esitajaga, et tema esitatud argumendid annavad alust teda kõnealuses menetluses kannatanuna käsitleda. Riigihankenõuete rikkumine on ametialane süütegu, mis tähendab, et koosseisuga ei kaitsta otseselt pakkumises osalejaid. Seadusandja on sätestanud korra, mille kohaselt pakkujatel on õigus ja võimalus vaidlustada hankemenetluse väidetavaid rikkumisi halduskorras. Ehk siis seadusandja on taolist korda kehtestades asunud seisukohale, et haldusmenetlus on hankes osalejatele oma õiguste realiseerimiseks asjakohane ja piisav võimalus ka võimaliku 2 1-20-6569 kriminaalmenetluse korral ning eraldi karistusõiguslikku kaitset nad ei vaja. Kaebaja on näinud oma kannatanu staatust selles, et kui ta oleks jäänud konkursile ainsa kvalifitseerunud pakkujana, oleks ta saanud sõlmida hankelepinguid suuremas mahus. Riigiprokurör märgib, et ainsa pakkujana konkursil osalemine ei tähenda tingimata lepingu sõlmimist, sest alati jääb ka võimalus, et konkurss kuulutatakse nurjunuks ehk siis ka selle ainsa pakkuja poolt pakutu hanke korraldajale ei sobi. Kaebaja küll kvalifitseerus ja temaga sõlmiti ka raamleping, aga see anna õigust eeldada hilisemal minikonkursis isegi ainsa pakkujana lepingu sõlmimiseni ja seeläbi tulu teenimise võimaluseni jõudmist. Kaebaja märgib varalise kahjuna saamata jäänud tulu. Varalist kahju suurust määratletud pole. Seega peab kaebaja ennast põhjendamatult kannatanuks (vahetult varalist kahju saanud isikuks) olukorras, kus väidetav varaline kahju seisneb määratlemata saamata jäänud tulus ning sedagi olukorras, kus ka ainsa pakkujana osaleja ei pruugi lepinguni ja seeläbi tulu teenimiseni jõuda. 5.3.

§ 300

paikneb

-i

1. peatükis, mis käsitleb ametialaseid süütegusid ning millega kaitstavaks õigushüveks on avaliku võimu aus ja korrakohane toimimine kui kollektiivne õigushüve, mille puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 tähenduses. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri 2014 kohtumääruses 3-1-1-84-14 on sedastatud, et süüteokoosseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (3-1-1-9710, p 23), tuleb antud juhul eeltoodut arvestades asuda seisukohale, et X OÜ selliseks isikuks ei ole. Kuna Riigiprokuratuur ei tuvasta materjalide pinnalt X OÜ puhul kannatanu seisundi tekkimisi eeldusi, tuleb asuda seisukohale, et ta ei ole käesolevas menetluses isikuks, kellele laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le 207, mistõttu puudub alus kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks. Seda ka vaatamata asjaolule, et Põhja Ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse sisuliselt lahendanud. Kohtupraktikast lähtuvalt (vt Tallinna RKK määrus 1-20-4468
3. juulist 2020) pole see asjaolu hilisematele menetlejatele siduv. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
4. Riigiprokuratuuri määrusele esitasid kaebuse X OÜ lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Raini Nõu, kes taotlevad Riigiprokuratuuri
5. juuli 2020 määruse tühistamist ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks

§ 300lg 1 tunnustel.

Kaebajad ei nõustu Riigiprokuratuuriga, et X OÜ ei ole kannatanu. Esmalt selgitavad kaebajad aga kaebuse lk-del 5-12 seda, mis asjaolude tõttu tuleb alustada kriminaalmenetlust (D OÜ-l puudus tegevusluba, kuigi see oli kohustuslik, C Oy ei esitanud nõutavaid dokumente tähtaegselt jt hankemenetluse rikkumised). Kannatanu staatuse osas leiavad kaebajad, et Riigiprokuratuur tõlgendas KrMS § 37 lg-t 1 vääralt. Viidatud õigusnorm ei eelda, et kannatanu näitab konkreetselt ära enda varalise kahju suuruse.

§ 300lg 1 koosseisutunnuseks ei ole varaline kahju.

Prokuratuur ei asunud kategoorilisele seisukohale, et X OÜ-le ei ole varalist kahju tekkinud. Kannatanul on õigus konkretiseerida kahju kriminaalmenetluses hiljem, kui ta esitab tsiviilhagi. Samuti on kannatanul õigus esitada hiljem tõendeid.

§ 300

lg 1 kuriteokoosseisul on puutumus riigihanke menetluses osalenud isikuga, kelle õigus võib saada kahjustatud seetõttu, et kuriteokoosseisu järgne tegu pandi toime. Õiguse kahjustamine saab seega põhjustada sellisele isikule varalise kahju. Järelikult on selle koosseisu eesmärgiks ka individuaalõigushüve kahjustamine. Nii ei saa

§ 300lg-t 1 pidada kollektiivseid õigushüvesid kaitsvaks kuriteokoosseisuks.

Kaebajad viitavad Riigikohtu väljendatud põhimõtetele kriminaalasjas nr 1-19-9575, s.o millal on tegu kannatanuga, sh kuriteokoosseis 3 1-20-6569 peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Kaebajatele jääb arusaamatuks Riigiprokuratuuri seisukoht, et oli võimalus, et konkurss kuulutatakse nurjunuks ning hankemenetluses kvalifitseerumine ja raamlepingu sõlmimine ei anna õigust eeldada hiljem minikonkursis lepingu sõlmimist ega tulu teenimist. Riigiprokuratuur ei viidanud ühelegi tõendile ega RHS-i normile. Suuremas mahus hankelepingute sõlmimine oleks võimaldanud teenida majandustegevuses oluliselt suuremat käivet ja kasumit. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Kaebus jääb rahuldamata. 8. Kaebuses ringkonnakohtule on esitatud taotlus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja Riigiprokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetluseks

§ 300lg 1 tunnustel.

Oluline osa kaebusest argumenteerib selle kasuks, miks tuleb kriminaalmenetlust alustada. See kaebuse taotlus ja mainitud argumentatsioon ei ole käesolevas kaebemenetluses asjakohane ehk jääb väljaspoole menetluse eset. Ringkonnakohtul on KrMS § 208 lg 1 alusel õigus kontrollida Riigiprokuratuuri määruse seaduslikkust ja põhjendatust. Vaidlustatud määruses käsitles riigiprokurör ainult kaebeõiguse küsimust ja jättis X OÜ kaebuses esitatud sisulised vastuväited kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta läbi vaatamata. Seega on ringkonnakohtus toimuva kaebemenetluse esemeks üksnes küsimus sellest, kas Riigiprokuratuur jättis kaebuse seaduslikult ja põhjendatult läbi vaatamata. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur piiras X OÜ kaebeõigust põhjendamatult, on ringkonnakohtul pädevus saata kaebus Riigiprokuratuurile sisuliseks lahendamiseks. Eelnev tähendab, et ringkonnakohus käsitleb kaebuse taotlust viimatimärgitud ringkonnakohtu pädevuse raames ja jätab tähelepanuta kaebuse väited sellest, miks tuleb kriminaalmenetlust alustada. 9. Nagu riigiprokurör vaidlustatud määruses õigesti märkis, on kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale kaebuse esitamise õigus Riigiprokuratuurile vaid kannatanul. Riigiprokuratuur lähtus selle seisukoha puhul asjakohastest õigusnormidest ehk KrMS § 207 lg-st 2 ja § 37 lg-st 1. Ühtlasi tugines Riigiprokuratuur asjakohasele kohtupraktikale, millele on viidatud ka kaebuses ringkonnakohtule. Ringkonnakohtunik nõustub riigiprokuröri argumentidega ja vastuseks kaebusele märgib täiendavalt järgmist. 10.

§ 300

lg 1 puhul on rünnatavaks õigushüveks avaliku võimu korrakohane toimimine (vt Karistusseadustik. 4., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2015, § 300, p 1). See tähendab, et kõnesolev kuriteokoosseis kaitseb kollektiivset õigushüve. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu poolt väljendatud seisukoha järgi ei saa üksikisikut käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seda isegi juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset õigushüve, mille kahjustamine pole aga kuriteona karistatav või mida kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel pole kriminaalmenetlust alustatud (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 23).

§-ga 300 kaitstavaks õigushüveks on avaliku võimu korrakohane toimimine, mitte ettevõtlusvabadus või varalised huvid, millele tuginevalt põhistab kaebaja enda kannatanu staatust. Seega ei saa selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuna käsitada ettevõtjat, kelle majandus- või kutsetegevuses jäi riigihangete rikkumise tõttu tal väidetavalt saamata tulu. Ühtlasi tõdeb ringkonnakohtunik riigiprokuröriga nõustuvalt, et kaebaja poolt kirjeldatud kahju tekkimine – riigihangete nõuete õiguspärase järgimise korral olnuks võimalus, et X OÜ-ga 4 1-20-6569 oleks sõlmitud lepinguid suuremas mahus – on hüpoteetiline. See tähendab, et ka juhul, kui

§ 300

lg 1 kaitseks paralleelselt kollektiivse õigushüvega kaebaja varalisi huve, puudub faktiline ja õiguslik seos kaebaja kahju ja kuriteo (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) vahel. Põhjendatud ei ole seejuures kaebuse etteheide riigiprokurörile, et prokuratuur pidi tõendama negatiivset asjaolu, s.o seda et X OÜ-le Y ametnike väidetavate rikkumiste tõttu varalist kahju tegelikult ei tekitatud. Kriminaalmenetluses tuleb kannatanu menetlusseisundi tuvastamisel alati näidata, milline on see õigushüve, mida kuriteoga on kahjustatud või rünnatud. 11. Eelnevat kokku võttes, kuna X OÜ ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 kirjeldatud kannatanu tunnustele, jättis Riigiprokuratuur kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. 12. Eelnevale tuginedes ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 18. augusti 2020 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5