← Eesti

2-19-100892/27

2-19-100892 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-100892 Kohtuasi XX hagi CC vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik CC
  4. augusti
  5. a apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1620 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus Kostja (apellant) CC (end C, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Piia Roosileht RESOLUTSIOON:
  6. Tühistada Harju Maakohtu
  7. juuli
  8. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  9. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. 1 2-19-100892 Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab asja lahendav maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  10. YY (isa) esitas XX (hageja, laps) nimel
  11. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale CC (end C, kostja, ema) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista kostjalt lapse kasuks välja elatise 270 eurot kuus. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse peale vastuväite. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude Harju Maakohtule hagimenetlusse üle.
  12. Harju Maakohus jättis
  13. veebruari
  14. a määrusega edastatud avalduse käiguta ja kohustas hagejat esitama nõuetele vastav põhjendatud hagiavaldus.
  15. Isa esitas maakohtule hagiavalduse, milles palus määrata kostjale elatismiinimumi maksmise kohustus kuni lapse täisealiseks saamiseni ning mõista kostjalt välja hagi ese ja viivis. Menetluskulud palus isa jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjendustes palus isa kohustada kostjat maksma iga kuu lapsele miinimumelatist ning mõista kostjalt tagasiulatuvalt alates
  16. detsembrist 2018 välja miinimumelatis. Kuigi kostja tasub elatist 100 eurot kuus, ei ole see piisav lapse ülalpidamiskulude katmiseks.
  17. Harju Maakohus jättis
  18. märtsi
  19. a määrusega hagiavalduse käiguta ja palus hagejal märkida hagis õige hageja (laps), esitada hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ja hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Maakohus selgitas hagejale, et hagi saab lugeda esitatuks
  20. jaanuaril 2019 ning hagejal tuleb avalduse märkida tagasiulatuva elatise summa.
  21. Hageja esitas
  22. aprillil 2019 hagi täpsustuse, milles palus määrata kostjale kohustuse tasuda alates kohtuotsusest kuni lapse täisealiseks saamiseni miinimumelatist, mõista kostjalt välja tagasiulatuva elatise 930 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse täpsustuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt alates
  23. detsembrist 2018 miinimumelatist ning täpsustuse esitamise aja seisuga on kostjal tasumata 930 eurot (hageja arvutused lähtusid sellest, et kostja peab tasuma miinimumelatist, kuid on tasunud iga kuu 100 eurot). Hagiavalduse ja selle täpsustustes esitatud põhjenduste kohaselt elab laps isa juures Saue linnas, Saue linn on taganud lapsele lastehoiu koha ning lapsele on puude tõttu määratud rehabilitatsiooniprogramm. Lisaks lapse tavapärastele kuludele on lapsel puude tõttu füsio-, tegevus- ja muusikateraapia lisakulud, hiljem lisanduvad ka logopeedi kulud. Isa sissetulek on 1000–1100 eurot kuus ning üle poole sissetulekust (650–750 eurot) kulub isa ja lapse elamiskuludeks. Arvestades ka ettenägematuid suuremaid kulutusi, jääb isal ja lapsel säästudeks või meelelahutuseks väga vähe raha. Ema tasub lapsele 100 eurot kuus, mis ei kata 2 2-19-100892 ka ¼ lapse ülalpidamiskuludest. Isa palus emal hakata alates
  24. detsembrist 2018 tasuma miinimumelatist, kuid ema ei ole seda teinud.
  25. Harju Maakohus võttis
  26. aprillil
  27. a määrusega hagiavalduse menetlusse. Kostja vastuväited
  28. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta poolte enda kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on ta teinud kõik endast oleneva, et osaleda lapse ülalpidamisel. Ülalpidamise ulatust määrates tuleb arvestada nii lapse vajadusi kui ka vanemate võimalusi. Isa on majanduslikult tugevamal positsioonil kui ema ning suudab tagada lapsele paremad majanduslikud võimalused kasvamiseks ja arenemiseks. Tagasiulatuv elatisenõue tuleb jätta rahuldamata, sest ema on täitnud vanemate kokkulepet.
  29. märtsil 2018, kui laps asus elama isa juurde, leppisid vanemad kokku, et ema maksab lapsele elatist 100 eurot kuus ja ema on seda kokkulepet täitnud. Lisaks oli vanematel kokkulepe, et kumbki vanem ostab lapsele riideid, et mõlema vanema juures oleks riietus tagatud. Isa on küll viidanud suurema panuse vajadusele, millele ema on vastanud, et võimaluse korral panustab ta rohkem, kuid isa ei ole emalt miinimumelatist nõudnud. Hagi ei saa rahuldada mistahes ulatuses, sest isa ei ole lapse konkreetseid eluvajadusi usutavalt kohtu ette toonud. Elatist tuleb vähendada alla miinimummäära, sest kostja ülalpidamisel on teine alaealine laps (DD). Ema varaline seisund ei võimalda anda lapsele isaga võrdselt ülalpidamist ning miinimumelatise väljamõistmise korral satuvad lapsed ebavõrdsesse olukorda. Isa sissetulek ületab ema sissetulekut. Lisaks laekuvad isale riigi poolt määratud toetused, mida saab kasutada lapse vajaduste rahuldamiseks. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et laps viibib suhtluskorra alusel alates
  30. aprillist 2018 igal
  31. ja
  32. nädalal laupäeva hommikust kuni kolmapäeva õhtuni, s.o 10 päeva kuus ema juures ning ema kannab lapse transpordikulud.
  33. aastal on lapse, ema või emaga koos elava lapse haiguse tõttu kokkusaamisi ära jäänud, mida isa ei ole olnud nõus asendama. Ema töötasu on keskmiselt 327 eurot 14 senti kuus. Lisaks on ema saanud Põltsamaa Vallavalitsuselt toimetulekutoetust, eluasemekulude kandmiseks. Teise lapse eest saab ema lapsetoetust 60 eurot ja peretoetust 19 eurot 18 senti kuus. Ema ei suuda tasuda miinimumelatist, ohustamata enda ja teise lapse ülalpidamist. Asja lahendades tuleb kohtul uurimispõhimõtet rakendades välja selgitada ja tuvastada kummagi vanema varaline seisund ning hinnata, kas ema suudab pidada last ülal isaga võrdses osas. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida vanemad suudavad lapsele tagada. Menetluse edasine käik
  34. Harju Maakohus palus
  35. mail 2019 esitada hagejal oma seisukoht kostja vastuväidetele. Kui hagejal on kahtlusi kostja majanduslikku olukorda puudutavate faktiväidete osas, siis palus kohus seda täpsustada, mille järel saab kaaluda täiendava teabe nõudmist kostjalt. 3 2-19-100892
  36. Hageja ei nõustunud kostja vastuses toodud väitega, et laps viibib suhtlemise korra alusel sellises mahus ema juures.
  37. Harju Maakohus palus
  38. mail 2019 esitada kostjal oma seisukoht suhtlemist puudutavate väidete kohta. Ühtlasi märkis maakohus, et kohus ei näe vajadust täiendavate tõendite kogumiseks, kuna hageja ei vaidlustanud kostja väiteid tema sissetulekute ja väljaminekute kohta. Maakohus teatas, et lahendab asja kirjalikus menetluses, ning andis teada otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Esimese astme kohtu otsus
  39. Harju Maakohus rahuldas
  40. juuli
  41. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks alates
  42. detsembrist 2018 kuni
  43. maini 2019 välja elatise 466 eurot 66 senti ning alates
  44. juunist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatise ühe kolmandiku ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda. 11.
  45. Maakohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 järgi hageja poolt omaksvõetuks järgmised asjaolud: - vanemad leppisid
  46. aasta märtsis kokku, et ema maksab lapsele elatist 100 eurot kuus, ning ema on seda teinud; - ema tulu koos riigilt ja omavalitsustelt saadavate toetustega on u 900 eurot kuus ja vältimatult vajalikud kulud u 1100 eurot kuus; - ema ülalpidamisel on lisaks teine alaealine laps. Isa väitel on tema tulu 1000–1100 eurot ja kulu 650–750 eurot kuus. Ema ei ole seda vaidlustanud. Ema on viidanud, et isa saab ka riiklikku lapsetoetust, kuid pooled ei ole täpsustanud, kas vastav tulu kajastub eelnimetatud sissetulekus või lisandub sellele. Vanemate tulud on seega võrdsed. 11.
  47. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja 97 p 1 järgi on lapsel õigus saada emalt elatist. Hageja nõuab elatist PKS § 101 lg-s 2 sätestatud miinimummääras. Elatise miinimummäär oli
  48. a detsembris 250 eurot ja alates
  49. jaanuarist 2019 on see 270 eurot kuus. Praegusel juhul esineb mõjuv põhjus mõista PKS § 102 lg 2 järgi välja miinimummäärast väiksem elatis. Ema ja tema ülalpidamisel oleva teise alaealise lapse igakuised kulud on suuremad ema palgast ja riigilt ning omavalitsuselt saadavatest toetustest. Isa pole vaidlustanud ema ja tema teise lapse kulude vajalikkust, kuid kulude kogusumma üle 1000 euro kuus ning selles sisalduvate üksikute kulutuste ebamäärasus (kulutused toidule umbes 300 eurot, kulutused bensiinile umbes 160 eurot, kulutused tervishoiule umbes 100 eurot) koos asjaoluga, et ema igakuised kulud ületavad väidetud tulusid, annavad alust arvata, et seni makstud elatise mõningane suurendamine oleks siiski põhjendatud. Arvestada tuleb seda, et lapse ülalpidamiseks kohustatud teise vanema igakuised tulud on vältimatult vajalikest kuludest suuremad. Samuti tuleb arvestada
  50. a märtsis sõlmitud kokkulepet elatise suuruse kohta. Hageja pole väitnud, et selle kokkuleppe sõlmimisel arvesse võetud faktilised asjaolud on kokkuleppe sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt muutunud. Elatis tuleb välja mõista summas, mis vastab 2/3 kehtivast miinimummäärast (1/3 kuupalga alammäärast). Elatise väljamõistmisel suuremas ulatuses osutuks kostja teine ülalpeetav laps 4 2-19-100892 vähem hagejaga võrreldes vähem kindlustatuks ja jääks ilma talle vältimatult vajalike kulutuste tegemise vahenditest. Elatise väljamõistmisel ei tule võtta arvesse isale makstavat lapsetoetust, kuna sama toetust makstakse ka emale temaga koos elava lapse ülalpidamiseks, samuti aega, mil laps viibib ema juures, sest seda on vaid mõned päevad kuus ja see vähendab lapse ülalpidamiseks vajalikke kulutusi ebaolulisel määral (ainult toidule kuluva raha osas). Apellatsioonkaebus
  51. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või mõista kostjalt välja sellises suuruses elatis, mida kostja suudab tasuda. 12.
  52. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus vaidlust lahendades menetlusõiguse norme, sh jättis maakohus elatise väljamõistmise eelduseks olevad asjaolud kindlaks tegemata ja otsuse nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millised asjaolud luges maakohus tuvastatuks ja millised mitte. Asjaolud on tuvastatud vääralt ja ebapiisavalt. Maakohus ei selgitanud välja vanemate varalist seisundit ning jättis TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi kogumata selleks vajalikud tõendid. Samuti ei kohustanud maakohus hagejat esitama tõendeid lapse vajaduste kohta, kuigi kostja oli esitanud lapse kulude kohta vastuväite. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja arusaamatud. 12.
  53. Maakohus ei andnud objektiivset hinnangut kostja varalise seisundi kohta, jättis arvestamata vanemate varalise seisundi erinevuse ega arvestanud kostja suutlikkust tasuda elatist. Kostja sissetulek (töötasu, lapsetoetus ja peretoetus) on keskmiselt 406 eurot 14 senti kuus. Arvestades seda, et kostja peab maksma hagejale iga kuu elatist 180 eurot ja samas ulatuses pidama ülal ka oma teist last, jääb kostjal enda vajaduste rahuldamiseks 46 eurot 14 senti, mis ei taga inimväärset elustandardit. Elatise maksmine ei või panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik tulla toime riigi abita. Toimetulekutoetust võib kohalik omavalitsus määrata, kuid võib töötasu suurenedes lõpetada selle maksmise. Võrreldes ema sissetulekut isa väidetud sissetulekuga, tuleb vanemate osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha vanemate varaline seisund. Laps saab osa vanemate elulaadist vastavalt nende varalisele seisundile. Elatise miinimummäär on muutunud ebaproportsionaalselt suureks võrreldes lapse ülalpidamiseks tehtavate tegelike kulutustega. 12.
  54. Maakohus jättis vääralt arvestamata asjaolu, et isale makstakse lapsetoetust ja laps viibib osaliselt ema juures, millega kaasnevad emale kulud. 12.
  55. Maakohus ei selgitanud, miks ta arvestab vanemate
  56. a märtsi kokkuleppes sisalduva elatise maksmise kuupäevaga, kuid mitte kokkulepitud elatise suurusega. Hageja ei ole toonud esile, et kokkuleppe sõlmimise ajaga võrreldes on elatise suurust mõjutavad asjaolud muutunud. 5 2-19-100892 Vastustaja seisukoht
  57. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuapellatsioonkaebus
  58. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  59. septembri
  60. a määrusega vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, sest hageja esitas selle hilinenult ega toonud esile asjaolusid, mis oleksid andnud alust järeldada, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  61. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest kogu ulatuses tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
  62. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas kostja peab maksma hagejale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist, sh aja eest enne kohtule hagi esitamist, või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis annab alust järeldada, et kostja makstud 100 euro suurune elatis kuus vastab seadusele.
  63. Kolleegium märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt Riigikohtu
  64. oktoobri
  65. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades tuleb hageja ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi. Seejuures ei või PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on leidnud, et miinimumelatist nõudes ei ole lapse vajadusi vaja tõendada, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  66. märtsi
  67. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Eelnevat arvestades sai maakohus iseenesest lähtuda eeldusest, et lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr, mida hageja ei pidanud tõendama. 6 2-19-100892 Samas tõi ema hagivastuses esile, et ka tema kannab osaliselt lapse ülalpidamiskulusid lapsega suhtlemise ajal. See aga viitab miinimummäärast suurematele kuludele lapse vajaduste rahuldamisel. Kui mõlemad vanemad kannavad lapse vajaduste rahuldamiseks kulusid ja lapse vajadused on miinimummäärast suuremad, peavad vanemad ka põhistama ja tõendama lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Maakohus ei ole vaidlust lahendades seda arvestanud ega eelmenetluses poolte tähelepanu sellele juhtinud. Lisaks jättis maakohus arvestamata kostja vastuväite selle kohta, et hagis ei ole konkreetselt esile toodud lapse vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavaid kulutusi. Olukorras, kus kostja hinnangul olid lapse tegelikud vajadused isa juures miinimumist väiksemad, pidi maakohus selgitama hagejale, et tal tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused ja nende suurus selgelt esile tuua. Alles seejärel olnuks kostjal võimalik võtta seisukoht nende põhjendatuse osas ning esitada kulude kohta oma vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Seda ei ole aga maakohus eelmenetluses teinud. Maakohus jättis kostja vastuväited tähelepanuta ega selgitanud kostjale, et olukorras, kus kostja leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on tegelikult väiksemad, tuleb kostjal oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Nende rikkumiste tõttu ei ole maakohus tuvastanud nõuetekohaselt hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning on lähtunud ekslikult lapse eelduslikust miinimumvajadusest.
  68. Edasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et miinimumist väiksema elatise võib kohus PKS § 102 lg 2 järgi välja mõista üksnes erandina, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
  69. märtsi
  70. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  71. veebruari
  72. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  73. juuni
  74. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2;
  75. märtsi
  76. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu
  77. juuni
  78. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid ei tule kohtumenetluses tõendada. Kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid 7 2-19-100892 asjaolusid tõendama. Kuigi üldjuhul esitavad hagimenetluses tõendeid menetlusosalised ise, võib kohus teha TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ning kohustada ülalpidamisasjas TsMS § 230 lg 4 järgi poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda selleks asjakohast teavet TsMS § 230 lg 5 järgi seaduses sätestatud isikutelt ise. Eelnevat arvestades tuleb kohtul igal üksikul juhul kaaluda, kas arvestades kõiki vaidluse asjaolusid esineb kaalukas põhjus miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks. Kaaluka põhjuse olemasolul peab kohus otsuse põhjendama ka elatise suuruse kujunemist. Praegusel juhul võib maakohtu otsuse nappi põhjendust mõista selliselt, et miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmise tingis ema väike sissetulek koosmõjus asjaoluga, et tema ülalpidamisel on veel teine alaealine laps. Maakohus ei ole aga millegagi põhjendanud, miks tuleb emalt välja mõista 2/3 miinimumelatisest, mitte 100 eurot, mida ema on vanemate kokkuleppe alusel siiani tasunud ning mida ema peab oma varalist võimekust arvestades põhjendatuks. Samuti ei ole maakohus selgitanud välja, kas ja kui palju makstakse isale erinevaid riiklikke toetusi, mille arvel saab lapse vajadusi rahuldada, ega seda, kuivõrd võiks see asjaolu koosmõjus kostja varalise seisundiga mõjutada hagejale makstava elatise suurust. Maakohtu järeldus, et toetustega ei tule arvestada, kuna ka kostjale makstakse temaga koos elava lapse eest toetust, ei ole asjakohane.
  79. Lisaks leidis maakohus kostja vastuväiteid arvestamata, et vanemad peavad kandma laste ülalpidamiskulusid võrdsetes osades, kuigi kostja oli esitanud vastuväite, et isa varaline seisund on tema omast oluliselt parem. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on selgitanud, et selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt viimati Riigikohtu
  80. juuni
  81. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 22). Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu ka sellele, et kohus peab tuvastama vanema varalise seisundi ning kui kostja ei esita neid andmeid omal algatusel, saab kohus TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi kohustada menetlusosalist oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta tõendeid esitama või koguda neid ise (vt nt Riigikohtu
  82. aprilli
  83. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Eelneva kohaselt pidi maakohus elatist välja mõistes selgitama välja vanemate varalise seisundi ega saanud kostja vastuväite tõttu lähtuda sellest, et eelduslikult kannavad vanemad laste ülalpidamise kulusid võrdsetes osades.
  84. Kokkuvõttes on maakohus jätnud TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded kohaselt täitmata ning kohtuotsuse TsMS § 436 järgi nõuetekohaselt põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus teeb TsMS § 435 lg 1 järgi otsuse alles siis, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Seejuures hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, 8 2-19-100892 millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele ning perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega.
  85. Arvestades seda, et maakohus on sedavõrd olulises osas rikkunud eelmenetluse ülesandeid, mis võis endaga kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab vaidluse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
  86. Kuna ringkonnakohus saadab ülalnimetatud menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, ei võta ringkonnakohus seisukohta apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite kohta. Pooled saavad oma väiteid kinnitavad asjakohased tõendid esitada maakohtule, kes otsustab nende vastuvõtmise. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.