KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-8159 Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2020, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-To

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. 17.06.2011 sõlmisid hagejad ja kostja I nõude loovutamise lepingu, millega hagejad loovutasid oma nõude (põhivõlg 1 000 000 eurot, intress 479 892 eurot) Kuldkuu Investeeringute aktsiaseltsi vastu kostjale I. Kostja I kohustus nõude eest tasuma 1 426 246 eurot, samuti intressi ning maksetega viivitamisel kohustus kostja I tasuma viivist 0,2 % päevas. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingut muudeti korduvalt. Viimase, hagejate ja kostjate vahel 06.04.2018 sõlmitud lepingu muudatusega kinnitas kostja I, et tal on tasumata põhivõlg 600 000 eurot ja intressid 483 435,62 eurot ning lepiti kokku, et seda käsitletakse konstitutiivse võlatunnistusena. Pooled muutsid nõude loovutamise lepingut ja leppisid kokku, et kostja I tasub hiljemalt 31.03.2019 põhivõla 600 000 eurot ja intressid 483 435,62 eurot. Täiendavalt kohustus kostja I tasuma 31.03.2019 intresse 72 000 eurot ajavahemiku 01.04.2018 – 31.03.2019 eest. Nõude loovutamise lepingust tulenevad kohustused tagati hagejate ja kostja II vahel 17.06.2011 sõlmitud käenduslepinguga, mille kohaselt oli kostja II vastutuse maksimumsummaks 1 000 000 eurot. 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuses kinnitas kostja II, et on nõus nõude loovutamise lepingu muutmisega ja võttis kohustuse nõude loovutamise lepingu muudatuses kokkulepitud kostja I kohustusi käendada. Ühtlasi lepiti kokku, et käendaja vastutuse maksimumsumma on 1 000 000 eurot.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 06.04.2018 võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, ja ei korda maakohtu põhjendusi. Ebaõige on kostjate seisukoht, et võlatunnistuse selline kvalifitseerimine on pooltele üllatuslik. Hagejad tuginesid asjaolule, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kostjad vaidlesid sellele vastu, esitamata küll seisukohta, millise võlatunnistusega kostjate arvates tegemist on. Maakohtu 26.09.2019 määruses, milles anti pooltele lõplik tähtaeg seisukohtade esitamiseks, on märgitud, et kohtupraktikas eristatakse konstitutiivset võlatunnistust ja deklaratiivset võlatunnistust ning kohus võtab võlatunnistuse liigi osas seisukoha kohtuotsuses. Seega ei saanud olla kostjatele üllatuslik, et maakohus kvalifitseerib võlatunnistuse deklaratiivseks võlatunnistuseks. Samuti on põhjendamatu kostjate väide, et maakohus on ebaõigesti tuginenud 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatusele, kuna hagejate nõude aluseks oli 17.06.2011 nõude loovutamise leping ja selle lisad. Kolleegium märgib, et 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatus ongi üks 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu lisadest. Maakohus on tuginenud nii 17.06.2011 nõude loovutamise lepingule kui selle 06.04.2018 lisale. 6 2-19-8159
3. Kostjad leiavad, et 17.06.2011 nõude loovutamise lepingust ei selgu, milline hageja millise nõude osa loovutas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel sisulist tähendust, et nõude loovutamise lepingus ei ole hagejate nõuded eraldi välja toodud. Nõude loovutamise lepingu kohaselt on Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi võlgnevus hagejate ees kokku 1 479 892 eurot, mis loovutatakse kostjale I. Kostja I kohustus selle eest tasuma hagejatele 1 426 246 eurot, millele lisandub intress. Ühtlasi lepiti kokku, et maksete teostamisel tasub kostja I makstavast summast 90 % hagejale I ja 10 % hagejale II. Eeltoodust järeldub, et kostja I vastu olevast kogunõudest kuulub 90 % hagejale I ja 10 % hagejale II. Sellisena on ka hagejad nõuet käsitlenud ning maakohus on vastavalt ka hagi rahuldanud.
4. Kostjad avaldasid vastuses hagile, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping koos lisadega on tühine, kuna kostjale I loovutatud nõue oli väärtusetu ja leping sõlmiti sundolukorras. Maakohus sellega ei nõustunud. Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping koos lisadega ei ole tühine. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kolleegiumi arvates ei ole kostjad tõendanud, et kostja I sõlmis 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu erakorralisest vajadusest tulenevalt. Kostjad väidavad, et kostja I sõlmis 17.06.2011 lepingu seetõttu, et hagejad lubasid kostja II vastu algatada pankrotimenetluse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide kinnitust leidnud. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, et hagejad lubasid esitada kostja II vastu pankrotiavalduse. Samuti ei ole hagejad seda väidet omaksvõtnud. Lisaks ei saaks hagejate poolt kostja II suhtes pankrotiavalduse esitamisega hoiatamine olla TsÜS § 86 lg 2 mõttes erakorraliseks vajaduseks kostja I jaoks lepingu sõlmimiseks. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis, turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses (vt. P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 278). Kuna TsÜS § 86 lg 2 preambuli tingimused ei ole täidetud, siis ei saa leping olla heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 2 alusel. Seda, et kostja I jaoks mingit sundolukorda ei olnud, kinnitab ka see, et nõude loovutamise lepingut on hiljem korduvalt muudetud seoses põhivõlgnevuse ja intressi tasumise tähtaegade pikendamisega. Lisaks ei ole kostjad tõendanud nõude loovutamise lepingu äärmiselt ebasoodsaid tingimusi. Maakohus märkis põhjendatult, et hagejate nõue Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi vastu oli tagatud 1 000 000 euro ulatuses kostja II käendusega ning nõude loovutamisega kostjale I läks kostjale I üle ka nõude tagatis. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II ei olnud majanduslikult suuteline käenduslepingut, millega oli tagatud kostja I nõue Kuldkuu Investeeringute AS-i vastu, täitma. Selle tõendamiskoormis oli kostjatel, mitte hagejatel.
5. Kostja II on samadel asjaoludel tuginenud ka 17.06.2011 käenduslepingu, millega ta käendas nõude loovutamise lepingust tulenevaid kostja I kohustusi, tühisusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka seda ning 06.04.2018 käenduslepingu muudatust pidada tühiseks TsÜS § 86 lg 2 alusel, kuna TsÜS § 86 lg 2 preambuli tingimused ei ole täidetud. Lisaks ei ole kostja II tõendanud, et käenduse maksimumsumma oli tema varalist olukorda arvestades äärmiselt ebaproportsionaalne. Kuna kostja II tugines sellele, et tal puudus maksevõime käenduslepingu täitmiseks, siis oli kostjal II kohustus seda tõendada.
6. Kostjad leiavad, et kuna nõude eest pidi kostja I tasuma osamaksetena ja lisandus intress, siis kohalduvad sellele ka krediidilepingu sätted ja vastutustundliku laenamise 7 2-19-8159 põhimõtted, mistõttu hagejad pidid kontrollima kostjate maksevõimekust. Ringkonnakohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub krediidiasutusele (krediidiasutuste seadus § 83 lg 3). Kostjad ei ole tõendanud, et hagejad oleksid krediidiasutused. Lisaks ei tooks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa krediidilepingu tühisust (vt Riigikohtu 13.03.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 14). Käendaja suhtes aga vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Seega on alusetud kostjate väidet, mis puudutavad vastutustundliku laenamise põhimõtte ja kostjate maksevõime kontrollimise nõuete rikkumist.
7. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna kostja I on allkirjastanud 06.04.2018 võlatunnistuse ega ole tõendanud nõude puudumist, siis tuleb hagi kostja I vastu rahuldada. Põhjendatud on ka võlatunnistusega mittehõlmatud intressinõue perioodi 01.04.2018 – 31.03.2019 eest summas 72 000 eurot, millise maksmise kohustuse võttis kostja I 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuses (p 2.2.2.8). Samuti on põhjendatud viivise nõue. Kuna käendusleping ei ole tühine, siis on maakohus põhjendatult rahuldanud hagi ka kostja II vastu. Nõude arvestuslikule küljele ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad hagejate menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 171lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 8