KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- september 2020 Kohtuasja number 1-17-9722 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi Heino Mertsini (isikukood 37507030305) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
- juuni 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Heino Mertsin määruskaebused Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Gerd Raudsepp Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus ja tema kaitsja Anne Vissak, RESOLUTSIOON
- Jätta Tartu Maakohtu
- juuni 2020 määrus muutmata ja Heino Mertsini kaitsja määruskaebus rahuldamata.
- Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must Heino Mertsinile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 27 eurot.
- Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Heino Mertsinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 162 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfolehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
- Jätta rahuldamata Heino Mertsini taotlus jätta temalt Tartu Maakohtu
- juuni 2020 määrusega välja mõistetud menetluskulu ja käesoleva määrusega väljamõistetav menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. 1
(8)PÕHIOSA Menetluse käik
- Tartu Maakohtu
- novembri 2017 otsusega tunnistati Heino Mertsin süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2, § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 ning § 215 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 4 aasta pikkuse vangistusega. Sellest karistusest arvati maha eelvangistuses viibitud 2 päeva. KarS § 65 lg 1 alusel loeti saadud vangistusega – 3 aastat 11 kuud 28 päeva – kaetuks H. Mertsinile Tartu Maakohtu
- augusti 2017 otsusega mõistetud 3 aasta 3 kuu 1 päeva pikkune vangistus, millest omakorda arvati maha ajavahemikul
- augustist kuni
- novembrini 2017 ära kantud karistus 3 kuud 6 päeva. Lõplikuks kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks jäi seega 3 aastat 8 kuud 22 päeva. H. Mertsini karistusaeg algas
- novembril 2017 ja lõpeb
- augustil
- mail 2020 edastas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid H. Mertsini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
- Vangla ega prokuratuur H. Mertsini vabastamist ei toetanud. Vaidlustatud kohtumäärus
- Tartu Maakohus jättis
- juuni 2020 määrusega H. Mertsini vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtu põhjendused olid järgmised.
- Positiivne on, et süüdimõistetul on olemas vabanemisjärgne elukoht, tema suhted lähedastega on head, ta on vangistuses töötanud ja osalenud aktiivselt sõltuvuskäitumist käsitlevas programmis. Vaatamata sellele ei ole tema vabastamine aga võimalik, kuna uute kuritegude toimepanemise oht ei ole selleks piisavalt madal.
- Negatiivseks ohuprognoosiks annab aluse esmalt isiku varasem elukäik. Teda on korduvalt karistatud, kehtivaid karistusi on 6 ning vangistuses on ta suisa neljandat korda. Kuriteod olid valdavalt ette planeeritud ning nende peamiseks soodusteguriks oli joovastite (narkootikumide, alkoholi) tarvitamine, samuti grupi mõju. Eesmärgiks oli enamasti majandusliku kasu saamine ja sõltuvuse rahuldamine. Seega on H. Mertsinis juurdunud kuritegelikud käitumismallid.
- Vabaduses hakkamasaamiseks on H. Mertsini töökogemus ja -oskused napid, töökohta tal pole. Arvestades võlgade suurust, kiire hõlptulu teenimise soove, sõltuvushäireid ja töökoha puudumist, on väga suur tõenäosus, et varem või hiljem ta libastub ja paneb toime uued kuriteod. Sõltuvusprobleem on riskiteguriks vaatamata vangistuses sõltuvust käsitlevas programmis osalemisele. Väike nihe H. Mertsini mõtlemises on küll märgatav: ta on registreerinud end sõltuvushaigete ravi järjekorda, mille pikkus on 1–2 kuud. Teenusele saamine pole siiski garanteeritud. Ka isiku elukoht pole piisav tõhusaks resotsialiseerumiseks. Ta asuks elama oma endise elukaaslase juurde, kes on valmis võimaldama H. Mertsinile elupaiga ajutiselt – kuni viimane oma elamise leiab.
- Murettekitav on ka vangla koostatud iseloomustus. Selles on H. Mertsinit kirjeldatud kui isikut, kes ei suuda probleeme sihipäraselt lahendada, kelle empaatiavõime on vähene, kes teeb ametnikega koostööd pigem vaid omakasu eesmärgil ning kes ei väärtusta ühiskonnas toimivaid norme ega reegleid ega suuda nendega vastavuses elada. Samuti käitub ta vangla subkultuurile vastavalt ning on valmis ohustama kaaskinnipeetavaid, kes subkultuuri ei järgi. Sellisest käitumismustri ilmingutest tingituna on H. Mertsinile korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. 2
(8)Määruskaebused
- Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused süüdimõistetu ja tema kaitsja Anne Vissak, taotledes kohtumääruse tühistamist ning H. Mertsini tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist.
- H. Mertsini asjasse puutuvad väited on kokkuvõtlikult järgmised.
- H. Mertsin leiab, et kohus alahindas tema püüdlusi. Ta on lõpetanud suhte endise elukaaslasega ja kellega nad koos tarvitasid narkootikume. Seda selleks, et loobuda narkootikumidest. Vangistuses on ta üritanud käituda eeskujulikult. Ta on läbinud sotsiaalprogramme ja nende läbiviijad on teda kiitnud. Ta on olnud osaline tööhõives ja hakanud tegelema ka oma võlgadega. Seega ei ole võimalik aru saada, mismoodi pole tema puhul näha mingeid muutusi.
- H. Mertsin märgib ka, et vangistuse jooksul on teda kolmel korral eraldatud lukustatud kambrisse, kuid põhjendatud võis neist kordadest olla vaid üks. Mõnikord võib ta tõesti liiga lärmakalt märku anda soovist oma õigusi kasutada (nt helistamine ja söögitegemine, mille vangla on jätnud kinnipeetavate organiseerida). Sellest tulenevalt ei vasta vangistusasutuse märked tema vägivaldsuse kohta tõele. Niisuguse väite kinnituseks lisab ta määruskaebusele Tartu Vangla
- juuli 2020 teatise, millega jäeti rahuldamata tema kahju hüvitamise taotlus.
- H. Mertsin toob veel välja, et ta on kõik temale kunagi mõistetud karistused reaalselt ära kandnud. Karistuste arv ei muuda teda aga ohtlikumaks. See kõik on minevik. Pealegi on tema karistused, v.a karistamised KarS § 184 ja § 118 järgi, olnud teise astme kuritegude eest ning toime pandud amfetamiini saamiseks. Ta oli igapäevaselt tarvitav narkomaan. Tema puhul seisnebki põhiline kuriteorisk narkootikumide tarvitamises. Sellest pahest loobumiseks on ta vangistuses astunud kõik sammud. Ka vabanedes on tema eesmärgiks sõltuvusega tegelemine. Ta on võtnud ühendust Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikuga sinna ravile pöördumiseks.
- H. Mertsini arvates on käitumiskontrolli nõuetega võimalik tema uue kuriteo riske maandada. Tal oleks suur abi kriminaalhooldajast, samuti talle määratud tugiisikust. Ta tõesti tahab oma elu korda saada. Ta on ka valmis võtma endale kohustuse alluda võõrutusravile.
- Kaitsja A. Vissaku argumendid on sellised.
- Maakohus on põhjendamatult seadnud kahtluse alla H. Mertsini elukoha vabaduses. Süüdimõistetu püüab vältida vanade harjumuste juurde naasmist ja seetõttu ei soovi ta elama minna endisesse elupaika eelmise elukaaslase M.R. e juurde. Elukoha võimaldab talle K.T. . H. Mertsin ei arvesta selle elupaigaga kui kohaga, kuhu ta jääb aastakümneteks. Elamine K.T. juures annab H. Mertsinile võimaluse alluda kriminaalhooldusele ja samas asuda teostama plaani minna Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse ravile. Ka oleks süüdimõistetul vabanemisel tugiisik R.R. .
- H. Mertsinit on kriminaalkorras karistatud rohkem kui korra. Samas selgub, et vähemalt ühel korral on jäetud kasutamata võimalus menetlused liita. See on kaasa toonud kohtuotsuste arvu ebaõiglase suurenemise. Veel vajab ära märkimist, et prokuratuur on teavitanud H. Mertsinit plaanist esitada tema suhtes teistmisavaldus: praeguseks olevat ilmnenud, et süüdimõistetut on karistatud ühe teo eest kahel korral. 3
(8)- Maakohtu määruse kohaselt on kinnipeetava suhted lähedastega head, kuid kuna tegemist ei ole uue asjaoluga, ei saa üle hinnata lähedaste mõju tema seaduskuulekusele. Kohus jättis tähelepanuga, et suure osa kuritegude toimepanemise ajast oli H. Mertsini elukaaslaseks kriminaalkorras karistatud M.R. e, kellega ta enam ei suhtle. H. Mertsinil on head suhted oma laste ema L.R. i, nende ühiste lastega ning täiskasvanud tütrega. Süüdimõistetu suhtlusringis on toimunud muutused.
- Kohus leidis, et õigusrikkumise sooritamise riskiteguriks on mh H. Mertsini võlgade suurus ja tal töökoha puudumine. Märkida tuleb, et H. Mertsin on esitanud avalduse füüsilise isiku pankroti välja kuulutamiseks, ehk selle väljakuulutamisel tuleb tal tegutseda pankrotihalduri järelevalve all. H. Mertsinile on määratud osaline töövõime, mis tagab talle minimaalseks toimetulekuks vajaliku sissetuleku.
- Maakohus ei ole erilist tähelepanu pööranud sellele, et H. Mertsinile on Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikust antud teada võimalusest asuda ravi-ja rehabilitatsioonikeskusesse ravile: ta on
- märtsi 2020 seisuga registreeritud teenuse järjekorda. Ravi saamine on talle garanteeritud. Süüdimõistetu on mõelnud läbi plaani sõltuvushäire raviks ja asunud tegema omapoolseid samme. H. Mertsin on ka nõus võtma endale lisakohustuse alluda sõltuvusravile.
- Kohus on H. Mertsinile heitnud ette temale vanglas kolmel korral julgeolekuabinõude kohaldamist. Süüdimõistetu selgitas kohtuistungil, et kahel puhul olid need abinõud põhjendamatud. Maakohtule esitatud Tartu Vangla
- novembri 2019 vastuskirjast nähtub selgelt, et täiendavaid julgeolekumeetmeid kohaldati H. Mertsini suhtes seoses kahe kriminaalasjaga, millest ühes menetlus lõpetati ja teises puudus süüdimõistetul menetlusega üldse igasugune seos, menetlus oli alustatud vanglas toimunud sündmuse kohta.
- Maakohus on teinud mõningaid viiteid vangla iseloomustuses viidatud hinnangulistele järeldustele, mille kinnituseks ei ole tõendeid esitatud. Nt järeldused: H. Mertsin teeb ametnikega koostööd vaid omakasu eesmärgil; H. Mertsin peab ennast subkultuuri vastu võitlejaks, kuid tema käitumine vangistuses viitab vastupidisele; H. Mertsin ei väärtusta ühiskonnas olevaid norme ja reegleid ega suuda nendega vastavuses elada jms. Kohus pole selgitanud, miks vangla sellised hinnangud on osutunud veenvaks olukorras, kus objektiivsed tõendid viitavad vastupidisele.
- Maakohus on keskendunud ebaproportsionaalselt palju H. Mertsini minevikule ja jätnud suuremas osas tähelepanuta tema käitumise karistuse kandmise ajal. Kohus ei ole hinnanud seda, et vangistuse vältel on H. Mertsinile kohaldatud distsiplinaarkaristust ainult ühel korral. Kehtivad distsiplinaarkaristused tal puuduvad. See asjaolu annab adekvaatse hinnangu süüdimõistetu käitumisele vangistuse ajal. H. Mertsini käitumist iseloomustab positiivselt ka tema töötamine vanglas majandusabitöödel. Samuti on süüdimõistetu läbinud programmid „Jõud muutuda“ ja „Tagasilanguse ennetamise tugigrupp“ ning tegelnud töövihiku „Viha ja kriitika“ täitmisega. Tartu Vangla iseloomustusest nähtub H. Mertsini sotsiaalprogrammides osalemise kohta palju positiivset tagasisidet. Ringkonnakohtu seisukoht
- Süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on tema edasine õiguskuulekas käitumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). See tähendab, et vangistus on oma sihi saavutanud ja isiku vabadusse naasmist saab võimaldada siis, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on selleks piisavalt väike. Maakohus tegi H. Mertsini osas negatiivse prognoosi, s.o nägi tema kuritegeliku 4
(8)käitumise jätkumise võimalust tema vabastamiseks liialt suurena. Ringkonnakohus nõustub taolise seisukohaga.
- H. Mertsinil väljakujunenud kuritegelikke hoiakuid näitab ning ühtlasi uute kuritegude toimepanemise ohule viitab juba teave tema varasematest karistamistest. Süüdimõistetul on koguni 6 kehtivat kriminaalkaristust. Ta on saanud karistada narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise, varguste, omastamise, kelmuste, dokumendi võltsimises ja kahjustamises seisnevate erinevate tegude, teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise ning raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Kaitsja näib arvavat, et arvestada tuleks kuuest väiksema karistuste numbriga: s.o ta mainib ära 1) H. Mertsinile kohtuotsusega liitkaristuse moodustamise KarS § 65 lg 1 alusel (ehk siis hiljem tuvastatud kogumi järgi) ning 2) prokuratuuri väidetava teate selle kohta, et süüdimõistetu osas on kavas esitada teistmisavaldus Riigikohtule seoses tema karistamisega ühe teo eest kahel korral.
- Kaitsja esimest osutust silmas pidades möönab ringkonnakohus, et karistusregistri andmetest nähtuvalt on kohtud kahe viimase kohtuotsusega mõistnud H. Mertsinile kohtuotsuste kogumis liitkaristuse KarS § 65 lg 1 järgi. Samas ei tähenda see kohtukolleegiumi hinnangul seda, et karistatuse arvestamise seisukohalt ei saaks ega tuleks neid karistamisi vaadata eraldi karistusandmetena. Ka karistusregistri kohaselt on tegemist erinevate karistustega.
- Kaitsja teine väide on samuti õige vaid osaliselt. H. Mertsin on määruskaebuse lisana edastanud ringkonnakohtule prokuratuuri
- juuni 2020 vastuse süüdimõistetu kaebusele. Selles mööndakse, et H. Mertsinit on
- detsembril 2016 Arbimäe Konsumist toime pandud varguse eest karistatud nii väärteokorras kohtuvälise menetleja
- märtsi 2017 otsusega kui ka kriminaalkorras Tartu Maakohtu
- novembri 2017 otsusega. Samuti märgib prokuratuur, et esitab teistmisavalduse Riigikohtule. Nimetatu ei ole aga kuidagi oluline praeguses menetluses, s.o H. Mertsini ennetähtaegselt vanglast vabastamise üle otsustamisel. Seda juba põhjusel, et isegi juhul kui kõnealust poevargust mitte arvestada, ei muutu H. Mertsini karistusandmetes sisuliselt midagi – isegi süüdimõistmine KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 järgi jääb muutumatuks. Nimelt tunnistas Tartu Maakohus
- novembri 2017 otsusega H. Mertsini süüdi koguni seitsmes varguses, neist neli olid toime pandud kauplustest.
- H. Mertsini korduvad karistamised tähendavad ühtlasi seda, et vaatamata mitmetele karistustele ei ole ta oma käitumist muutnud, sh ei ole teda õiguskuulekusele suunanud korduvad vangistused. Vanglas on H. Mertsin aga juba neljandat korda. Kohtukolleegium ei oska arvata, miks peaks just praegune vanglakaristus olema see ja sellise mõjuga, mis oleks süüdimõistetu õiguskuulekaks muutnud. Pigem on siiski vastupidi: kuna eelnevad karistused on luhtunud, on põhjendatud kahelda ka nüüdse vangistuse toimes.
- Ohumärke, mis viitavad H. Mertsini retsidiivsusohu püsimisele, tõi maakohus välja aga veelgi. Esimese astme kohus märkis asjakohaselt ära süüdimõistetu alkoholi- ja narkosõltuvuse. H. Mertsin tunnistab sõltuvusi. Ta möönab ka seda, et just narkootikumid on suunanud teda kuritegelikule teele. Sarnaselt maakohtuga pole ka ringkonnakohus veendunud, et kõnealused riskitegurid on nüüdseks piisavalt maandatud. Iseäranis suur on oht, et H. Mertsin ei suuda eemale hoida narkootilistest ainetest. Selgub ju selles osas, et ta on pikaaegne narkomaan, kes enda ütlemise kohaselt süstis varasemalt amfetamiini suisa igapäevaselt. Jah, H. Mertsin on praeguses vangistuses teinud pingutusi sõltuvuste seljatamiseks, kuid paraku jääb sellest siiski väheks. Kohtukolleegiumil pole usku sellesse, et pikka aega kesnud sõltuvusi oleks võimalik kontrolli alla saada mõne sotsiaalprogrammi läbimise ja vestlustes osalemisega. Tõsi, süüdimõistetu on valmis vabaduses sõltuvusest üle saamise nimel edasi pingutama: ta on end registreerinud Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku ravijärjekorda ning nõustub võtma endale 5
(8)vabatahtlikult kohustuse alluda ravile. Kolleegiumi hinnangul ei garanteeri aga ka H. Mertsini valmisolek raviks vabaduses seda, et eelkõige tema narkoprobleem tõesti oleks jäänud minevikku. Vaatamata aastaid kestnud narkootikumide tarvitamisele ja kuritegude toimepanemisele, ei ole süüdimõistetu ise varem sõltuvusravi saamiseks kuhugi pöördunud. Ehk tema motivatsioon midagi muuta on alles hiljutine. Seega vabaduses ravile minemine ei tähenda veel, et H. Mertsinil tagasilangust ei tekiks ja ta senise eluviisi juurde tagasi ei pöörduks.
- Veel leidis maakohus, et H. Mertsinist lähtuvat uue kuriteo ohtu võib aimata ka tema vangistusaegse käitumise põhjal, s.o kohus nimetas ära süüdimõistetu suhtes korduvalt täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise, samuti aga vangla kirjelduse tema subkultuursest käitumisviisist, oskamatusest probleeme sihipäraselt lahendada ning ametnikega koostöö tegemise pigem omakasu eesmärgil.
- H. Mertsin ja tema kaitsja on määruskaebustes kõigepealt selgitanud täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisega seonduvat, tuues välja, et põhjendatud olid need abinõud vaid ühel korral. H. Mertsin on ringkonnakohtule edastanud Tartu Vangla
- juuli 2020 teatise tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta. Teatise sisust selguvalt kohaldati H. Mertsinile täiendavaid julgeolekuabinõusid Tartu Vangla
- oktoobri 2018 käskkirjaga nr 6-1/1167 ja
- veebruari 2019 käskkirjaga nr 6-1/
- Käskkirjade aluseks olid
- oktoobril 2018 ja
- veebruaril 2019 toimunud sündmused. Kohtukolleegium märgib kõigepealt, et maakohtule ei saa ette heita nende käskkirjadega arvestamist, s.o järelduse tegemist süüdimõistetule julgeolekumeetmete rakendamisest korduvalt. Nimelt selgub sellest
- juuli 2020 teatisest, et süüdimõistetu neid kahte käskkirja ei vaidlustanud, neid ei ole tunnistatud kehtetuks ega tühistatud ka tagasiulatuvalt ja julgeolekumeetmeid, mis nende käskkirjadega ette nähti, ka rakendati. Veel olgu lisatud, et kõnealune vangla teatis koostati alles maakohtu istungi järgselt, ehk selles sisalduvat teavet esimese astme kohtul ka polnud.
- Ringkonnakohus tutvus vangla
- juuli 2020 teatisega. Selles selgitatakse, et kuigi vanglal oli julgeolekumeetmete rakendamise ajal põhjust arvata, et H. Mertsin on kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda kasutanud ja seega teistele ohtlik, see nii siiski polnud. Vangla märgib ka, et kuivõrd H. Mertsinit ei ole
- oktoobri 2018 ega
- veebruari 2019 sündmustega seoses süüdi tunnistatud ei distsiplinaar- ega kriminaalmenetluse raames, pole lubatav tema iseloomustustes viidata vägivalla kasutamisele kui tuvastatud faktile. Vangistusasutuse seda teatist arvestades jätab kohtukolleegium seega tähelepanuta vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses tehtud viited H. Mertsini vägivaldsuse ilmingutele vangistuses.
- Seda, et ühel korral olid täiendavad julgeolekumeetmed põhjendatud, H. Mertsin ja tema kaitsja iseenesest ei vaidlusta. Välja arvatud: H. Mertsin püüab meetmete aluseks olnud käitumist selgitada enda valjuhäälsuse ja iseenda eest seismise vajadusega. Millal kõnealust julgeolekuabinõud kasutati, asja materjalidest ei nähtu. Küll selgub aga see, et kehtivaid distsiplinaarkaristusi süüdimõistetul pole. Seega võib järeldada, et vähemalt viimase aasta jooksul on H. Mertsini käitumine vanglas olnud õiguskuulekas.
- Veel on kaitsja leidnud, et maakohus on vangla koostatud iseloomustusele viidates põhjendamatult teinud järgmised järeldused: H. Mertsin teeb ametnikega koostööd vaid omakasu eesmärgil; H. Mertsin peab ennast subkultuuri vastu võitlejaks, kuid tema käitumine vangistuses viitab vastupidisele; H. Mertsin ei väärtusta ühiskonnas olevaid norme ja reegleid ega ei suuda nendega vastavuses elada jms. Kohtukolleegium ei pea esimese astme kohtu poolt vangistusasutuse sellistele hinnangutele tuginemist vääraks. Vanglal on kõige parem ülevaade süüdimõistetu hoiakutest ja käitumisest. Samuti võib järelduse – H. Mertsin ei väärtusta ühiskonnas olevaid norme ja reegleid ega suuda nendega vastavuses elada – teha vaata et 6
(8)igaüks. Oleks ju keerukas väita vastupidist olukorras, kus süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud korduvalt ning ka vanglakaristust kannab ta juba neljandat korda.
- Maakohus leidis, et ka H. Mertsini vabanemisjärgsed elutingimused ei ole tõhusaks resotsialiseerumiseks küllaldased. Elukoha osas luges kohus formaalse nõude küll täidetuks, s.o jaatas selle olemasolu, kuid mainis negatiivses valguses ära elupaiga ajutisuse, ehk võimaluse elada K.T. talus üksnes kuni endale oma elupaiga leidmiseni. H. Mertsin ja tema kaitsja taolise hinnanguga ei nõustu. Nad toonitavad nii seda, et süüdimõistetu saab K.T. juures olles määramatu aja, kui sedagi, et elukaaslase juurde elama asumine tähendab tema soovi oma elus midagi paremaks muuta. Ringkonnakohus nõustub H. Mertsini ja tema kaitsjaga. Süüdimõistetul on, kus vabaduses elada ja tema üle käitumiskontrolli teostamine oleks võimalik. Kui see elukohavõimalus langeks ära enne kontrollperioodi lõppu, oleks H. Mertsin kohustatud otsima endale kiiresti uue elupaiga. Samuti tuleb pidada positiivseks seda, et H. Mertsin tahab eemalduda endisest elukeskkonnast, mis kätkes endas riske.
- Ka seda, et H. Mertsinil ei ole vabaduses töökohta, on maakohus näinud negatiivses valguses. Selle järeldusega kohtukolleegium nõustub. Süüdimõistetu on korduvalt pannud toime varavastaseid või muu kasu saamisele suunatud kuritegusid. Eeldada, et ta nüüd üksnes puudetoetust ja töötu abiraha piisavaks peaks, ei saa. Seda enam, et saadavatest toetustest tuleks H. Mertsinil tasuda ka rahalisi kohustusi. Neid oli tal seisuga
- jaanuar 2020 K-raha andmetel aga koguni 28 399,62 eurot.
- Eeltoodust nähtub, et ringkonnakohus peab üldjoontes heaks H. Mertsini viimase aja käitumist vanglas, hindab positiivseks tema töötamise majandustöödel ja sõltuvuste seljatamiseks tehtud pingutused, samuti näeb seaduskuulekalt jätkamist soodustavana tema elukoha võimalust K.T. juures. Paraku see süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks siiski küllaldane ei ole, s.o nimetatu ei ole kaugeltki mitte piisav lükkamaks ümber negatiivset ohtuprognoosi, mis tekib H. Mertsini varasema elukäigu ja isiku kohta selguvatest andmetest. Ka asjaolu, et H. Mertsin allutataks tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel käitumiskontrollile ning lisaks kriminaalhooldajale oleks tal ka teine tugiisik, ei kalluta ringkonnakohut positiivsemat ennustust tegema. Arvestades määruses märgitut – süüdimõistetu on korduvkurjategija ja ühtlasi ka korduvvang ning esineb oht tema tagasilanguseks narkootiliste ainete tarvitamise juurde – ei näi tema õiguskuulekus ka järelevalvetingimustes eriti tõenäoline.
- Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- juuni 2020 määruse muutmata ning H. Mertsini ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata.
- H. Mertsin on määruskaebuses palunud jätta menetluskulud riigi kanda. Ta märgib, et esitas riigi õigusabi taotluse, kuna on maksejõuetu. Kohtukolleegium leiab, et kuigi taotlusest see otsesõnu ei selgu, on tema soov suunatud nii maakohtus kui ringkonnakohtus tekkinud menetluskulu tasumisest vabanemisele.
- Maakohus mõistis H. Mertsinilt välja riigituludesse kaitsja A. Vissaku tasu 129,60 eurot. Summa suurust süüdimõistetu ei vaidlusta. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Osundatud sättest tulenevalt ei saa kohus süüdimõistetut vabastada menetluskulu tasumisest täielikult, s.o kogu kulusummat riigi kanda jättes. Seega ei ole H. Mertsini vastava taotluse täies ulatuses rahuldamine ka mitte võimalik. Ringkonnakohus ei pea aga põhjendatuks ka 129,60 eurost osa riigi kanda jätmist. H. Mertsin on korduvkurjateija, tema kuriteod on 7
(8)eriliigilised ning tegudega tekitatud kahju on ulatuslik (s.o otsustades süüdimõistvate kohtuotsustega temalt välja mõistetud tsiviilhagide suuruse järgi). Sealhulgas on ta mitmel puhul käidelnud narkootikume, sh tegelenud nende müümisega. Taolise isiku puhul ei saa rääkida menetluskulude välja mõistmise juures tema resotsialiseerumise kahjustamisest, samuti ei oleks kuidagi mõistuspärane jätta sellises olukorras menetluskulud riigi, ehk siis isikute, kelle tervist ja vara kahjustati, kanda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni 2011 otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 27).
- Käsitledes edasi ringkonnakohtus tekkinud menetluskulu, märgib kolleegium, et kaitsja palub H. Mertsinile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 162 eurot, sh käibemaks 27 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks 2 tundi ning kohtumisele H. Mertsiniga vanglas 30 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, s.o OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must makstava tasu suuruseks tuleb määrata 162 eurot. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides kaebus on esitatud, ehk siis praeguselt on selleks isikuks H. Mertsin. H. Mertsini taotlus jätta kulud riigi kanda, jääb rahuldamata ka siin – samadel põhjendustel, mis kolleegium esitas käesoleva määruse eelmises punktis. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)