) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Täitmisteade toimetati avaldajale kätte 07.02.2020 ning avaldaja tasus võlgnevuse 13.02.2020, s.o vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Käsutamise keelumärked on kustutatud ja täitemenetlus kuulub lõpetamisele. 4. Avaldaja esitas Harju Maakohtule 27.02.2020 kaebuse kohtutäituri 21.02.2020 otsuse tühistamiseks ja palus tunnistada õigusvastaseks kohtutäituri tegevus 24.01.2020 keelumärgete seadmise avalduse esitamisel.
lg 4 annab kohtutäiturile diskretsiooniõiguse ning kohtutäitur peab olema võlgniku kaebuse korral võimeline selle rakendamist põhjendama (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 14). Kohtutäitur ei ole seda 21.02.2020 otsuses teinud, mis annab aluse otsus tühistada. Ei ole selge, miks tuli keelumärked kinnistusraamatusse kanda enne täitmisteate kättetoimetamist ning mille alusel kanti keelumärked kahele kinnistule. Kinnistusraamatu alusetute kannetega põhjustas kohtutäitur avaldajale mittevaralist kahju, mida ei ole võimalik heastada. 5. Kohtutäitur palus 09.03.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, jäädes 21.02.2020 otsuses toodud seisukohtade juurde. Kohtutäitur lähtus keelumärgete seadmisel
lg-st 4 ja sellest, et vastavat sätet palus rakendada ka sissenõudja põhjusel, et avaldaja on varasemaid täitemenetlusi aastaid venitanud ning võtab menetlusdokumente vastu valikuliselt. Kohtutäituri 17.02.2020 avalduse alusel on mõlemale kinnistule seatud keelumärked kustutatud ning täitemenetlus on lõpetatud. 6. Sissenõudja palus 06.03.2020 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Keelumärked on nõude täitmise tõttu tühistatud. Avaldaja on varasemaid täitemenetlusi aastaid venitanud. Praktika on näidanud, et avaldaja võtab menetlusdokumente 2
lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis on võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 17). Sissenõudja nõue koos täitemenetluse alustamise tasuga oli 366 eurot. Kinnisasjale keelumärke seadmisel ja selle arestimisel võib olla tegu arestimisega suuremas ulatuses kui on vaja nõuete rahuldamiseks siis, kui nõuded saanuks täita näiteks kontode arestimisega. Avaldaja ei ole tõendanud, et tal oli olemas raha, mille arvelt kohtutäitur oleks saanud keelumärget seadmata nõuded rahuldada. Kohtutäitur on seega põhjendatult seadnud avaldajale kuuluvale varale keelumärked ja kohtutäituri tegevus oli õiguspärane. Samas ei ole kohtutäitur 21.02.2020 otsuses
lg 4 kohaldamist põhjendanud ja on sellega ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p-d 14–15). Kohtutäitur ei ole selgitanud, milles seisnes täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus. Seega ei olnud käsutamise keelumärgete seadmine
Kuna täitedokument on täidetud ja täitemenetlus lõpetatud, ei ole enne täitemenetluse lõpetamist tehtud otsust enam võimalik tühistada. Puudub vaidlus, et avaldaja on võlgnevuse tasunud ja kohtutäituri avalduse alusel on keelumärked kustutatud. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.
§-s 49, millest ei tulene, et täitemenetluse lõpetamise korral ei ole enam võimalik rahuldada täitemenetluse osalise kaebust kohtutäituri otsuse või tegevuse peale. Ringkonnakohtu hinnangul peab täitemenetluse osalistel olema võimalus vaidlustada kohtutäituri võimalikke eksimusi täitemenetluse korraldamisel
§-des 217 ja 218 sätestatud korras ka pärast täitemenetluse lõpetamist, et tagada nende õiguste tõhus kaitse (vrd Riigikohtu 18.12.2019 otsus nr 2-17-14925, p 14). Praegusel juhul on kohtutäitur avaldaja hinnangul põhjustanud keelumärgete seadmisega temale mittevaralist kahju. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei ole küll võimalik võtta seisukohta
lg 4 alusel keelumärke seadmisega võlgnikule kahju tekitamise kohta, kuid sellise kahju tekkimist ei saa välistada (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 16). Seejuures tuleb juhul, kui võlgniku arvates on
lg-t 4 rakendatud valesti, esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale ning kui isik kaebust ei esita, kaotab ta
lg 6 järgi õiguse hiljem tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud kaebuses esitada. Seega on maakohus jätnud avaldaja kaebuse põhjendamatult rahuldamata põhjusel, et täitemenetlus on lõpetatud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et tsiviilasja materjalide hulgas puudub kohtutäituri otsus täitemenetluse lõpetamise kohta. 15.
lg 1 ja § 24 järgi peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama mh täitmisteate, millega loetakse täitemenetlus alanuks (
lg 2).
p 2 kohaselt on arestimine menetlusnormide olulise rikkumise korral tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi, muu hulgas, kui võlgnikule ei ole täitmisteadet kätte toimetatud. Kinnistusraamatusse keelumärke kandmise osas sätestab
lg 1, et üldjuhul peab kinnisasja käsutamise keelumärke seadmisele eelnema kohtutäituri poolt kinnisasja arestimisakti koostamine. Erandina näeb
lg 4 ette, et kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist, võib kohtutäitur võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist. 16. Kinnisasja käsutamise keelumärke seadmine ilma eelnevalt arestimisakti koostamata ja enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist on seega kohtutäituri kaalutlusotsus.
lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu – täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 12). Järelikult peab kohtutäitur
lg 4 kohaldamiseks põhistama, et viivitus keelumärke seadmisel oleks oluliselt ohustanud sundtäitmise eesmärgi saavutamist (s.o esinenuks oht, et sissenõudja nõue jääb rahuldamata või selle rahuldamine viibiks). Kohtutäitur ei pea
lg 4 rakendamist põhjendama kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, kuid peab suutma sätte rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-1410, p 15). 4
Puuduvad ka väited, et kohtutäitur oleks
Seega pidi kohtutäitur
lg 4 rakendamist põhjendama võlgniku 05.02.2020 kaebuse kohta tehtud 21.02.2020 otsuses. Kohtutäitur ei ole seda teinud, vaid otsuses on üksnes viidatud
lg-le 4 ja asjaolule, et kuna avaldaja tasus võlgnevuse 13.02.2020, siis kuulub täitemenetlus lõpetamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kohtutäituri 21.02.2020 otsus
Seega tuleb kohtutäituri 21.02.2020 otsus tühistada juba ainuüksi oluliste põhjendamispuuduste tõttu. 18. Avaldaja kinnisasjade käsutamiseks keelumärgete seadmist enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist ei saa põhjendatuks hinnata ka siis, kui arvestada kohtutäituri kohtumenetluses esitatud põhjendusi. Kohtutäitur on väitnud, et avaldaja on varasemaid täitemenetlusi aastaid venitanud ja võtab kättetoimetatavaid menetlusdokumente vastu valikuliselt, kuid ei ole nende väidete kinnitamiseks esitanud ainsatki tõendit ega väiteid ka piisavalt konkretiseerinud, et need oleksid kohtu poolt kontrollitavad. Isegi kui eeldada kohtutäituri väidete õigsust, ei annaks need asjaolud veel iseenesest alust järeldada, et tõenäoline viivitus täitmisteate kättetoimetamisel ohustanuks oluliselt sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Kuna
lg-s 4 sätestatud erandi kohaldamine piirab intensiivselt võlgniku õigusi, saab see olla õigustatud üksnes tingimusel, et oht sundtäitmise eesmärgi oluliseks kahjustamiseks on konkreetsel juhul tegelik ja ettenähtav, mitte pelgalt teoreetiline. Näiteks võiks
lg 4 kohaldamine olla põhjendatud olukorras, kus sissenõudja nõue tuleks mingil põhjusel täita tavapärasest kiiremini või esineb alus arvata, et võlgnik võib täitemenetluse alustamisest teadasaamisel kinnisasja koheselt võõrandada ning sissenõudja nõuet ei ole ilmselt võimalik rahuldada võlgniku muu vara arvelt. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur toonud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et sissenõudja 330 euro suuruse nõude (koos täitemenetluse alustamise tasuga 366 eurot) rahuldamine oleks võlgnikule täitmisteate viivitusega kättetoimetamise korral sattunud olulisse ohtu. Nagu eespool rõhutatud, ei õigusta
lg 4 kohaldamist ainuüksi asjaolu, et täitmisteate kättetoimetamine võib võtta tavapärasest rohkem aega. Samuti ei piira kohtutäituri kaalutlusõigust ja -kohustust
lg 4 rakendamisel mingil viisil asjaolu, et sissenõudja taotles
Kuna avaldaja kinnisasjade käsutamise keelumärgete seadmiseks enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist ei olnud täidetud
lg-s 4 sätestatud tingimused, siis rikkus kohtutäitur oluliselt kinnisasjade arestimise kohta käivaid menetlusnorme. Ehkki keelumärked kanti praegusel juhul kinnistusraamatusse ilma kinnisasju eelnevalt arestimata, oleks ka arestimine olnud
Sellel põhjusel on kohtutäituri 21.02.2020 otsus ka materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada. 19. Avaldaja ei ole taotlenud kohtutäituri kohustamist vaadata tema 05.02.2020 kaebus uuesti läbi ning see poleks ka enam asjakohane, sest avaldaja taotles oma kaebuses keelumärgete kustutamist, kuid sissenõudja nõude rahuldamise tõttu on keelumärked kohtutäituri 17.02.2020 avalduse alusel 20.02.2020 juba kustutatud. Rahuldada tuleb aga avaldaja taotlus tunnistada kohtutäituri tegevus keelumärgete seadmiseks 24.01.2020 avalduse esitamisel õigusvastaseks, sest asjas on tuvastatud, et kohtutäitur kohaldas
20. Kuna kohtutäituri 21.02.2020 otsus tuleb tühistada ja kohtutäituri 24.01.2020 avalduse esitamine tunnistada õigusvastaseks juba põhjusel, et
lg 4 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud, puudub vajadus eraldi analüüsida avaldaja väidet, et kohtutäitur on arestinud rohkem vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kohtutäitur 5
lg 1 kontekstis omaks tähtsust üksnes see, kas võlgnik on tõendanud, et tal oli
lg-s 1 nimetatud muud vara, millele oleks saanud sissenõude pöörata (st kas nõue olnuks võimalik rahuldada ilma kinnisasjadele keelumärkeid seadmata või mitte), vaid silmas tuleb pidada sedagi, et 366 euro suuruse nõude tagamiseks seati käsutamise keelumärked kahele kinnisasjale, mille väärtus ületas ilmselgelt oluliselt sissenõudja nõude suurust. Olenemata sellest, et kinnisasja hindamine on erandina võimalik lükata edasi kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 32-1-14-10, p 17), ei anna see kohtutäiturile alust võlgniku kinnisasju arestida või seada nende käsutamiseks keelumärkeid ilmselgelt ülemäärases ulatuses. 21. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta ka menetluskulude jaotust. Avaldaja kaebuse rahuldamise tõttu jäävad nii esimese kui ka teise astme kohtus kantud avaldaja menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda. Avaldaja menetluskuludeks on olnud esimese ja teise astme kohtus tasutud riigilõiv (kokku 30 eurot – 27.02.2020 maksekorraldus nr 46 ja 27.04.2020 maksekorraldus nr 54), mis tuleb tema kasuks kohtutäiturilt tervikuna välja mõista. Kohtutäitur on kinnitanud, et temal menetluskulud puuduvad. Sissenõudja taotles maakohtu menetluses kantud 120 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist ning ei ole määruskaebuse menetluses omapoolseid seisukohti avaldanud. Kuna ringkonnakohus rahuldab avaldaja kaebuse, jäävad kohtutäituri ja sissenõudja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Ringkonnakohus selgitab lisaks, et kuna kohtutäitur tugines vaidlusaluste keelumärgete seadmisel sissenõudja taotlusele ja tema esitatud teabele, siis ei oleks sissenõudja menetluskulude kohtutäituri kanda jätmine õiglane. (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.