Obsah (4)

§ 5§ 236§ 8§ 2

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-692 Otsuse kuupäev 31. märts 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Reimo Laasi kaebus Viru Vangla 25.01.2019.a vast

§ 5

lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ohutase on hinnatud kõrgohtlikuks.

kehtiva redaktsiooni § 236 lg 2 kohaselt ei too uue Tallinna vangla valmimine ja määruse muutmine kaasa kaebaja ümberpaigutamist Tallinnasse. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida karistuse kandmise kohta ja kaebaja ei saa taotleda enda ümberpaigutamist. Kaebaja paiknemine Viru Vanglas ei too endaga kaasa sellist kaebaja põhiõiguste riivet, mis võiks olla aluseks kaebaja ümberpaigutamisele. Kaebajal on Viru Vanglas toimunud 10 pikaajalist ja 16 lühiajalist kokkusaamist, neist 8 pikaajalist ja 13 lühiajalist kokkusaamist on toimunud abikaasaga. Kaebaja isikukontole toimuvad laekumised näitavad, et kaebaja pereliikmed ei kannata puudust ja neil on rahaliselt võimalik kaebajat külastada. Tallinna ja Jõhvi vahekaugus ei ole suur, hästi toimib ka ühistransport. Kaebaja suhtleb lähedastega tihti telefoni ja kirja teel.

1. Kaebaja esitas 31.01.2019 vaide (tl 9-12), milles ta taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ning ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks ja ümberpaigutamise taotluse rahuldamiseks. Viru Vangla edastas 20.02.2019.a kirjaga (tl 13-14) vaide Justiitsministeeriumile ja taotles selle rahuldamata jätmist.
2. Justiitsministeerium jättis 07.03.2019.a vaideotsusega nr 11-7/1362-2 (tl 15-16, edaspidi vaideotsus) vaide rahuldamata. Justiitsministeerium asus seisukohale, et mitte iga ebamugavustunne, mis on seotud lähedaste külastamisega teise linna vanglas, ei anna alust isiku ümberpaigutamiseks vanglasse, kuhu kinnipeetava lähedastel on mugavam liikuda. Vangla ei takista kaebaja vanglavälist suhtlust lähedastega. Kaebaja ümberpaigutamine Tallinna Vanglasse ei aitaks kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Justiitsministeerium ei nõustunud kaebaja väidetega, nagu koheldaks teda ebavõrdselt võrreldes nende vangidega, kes paigutatakse vanglasse pärast 15.10.
3. Vaideotsusest nähtub, et pärast vaidlustatud otsuse tegemist toimus kaebajal pikaajaline kokkusaamine abikaasa ja lapsega. Kaebaja kinnitusel sai ta vaideotsuse kätte 14.03.
4. Menetlusosaliste seisukohad
5. Kaebaja esitas 15.04.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja palus vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistada. Kaebaja leidis, et

§ 236lg 2 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Kaebaja esitas 18.02.2020.a avalduses ka nõude tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasus ja kohustada Viru Vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja taotles ümberpaigutamist lähedastega sotsiaalsete suhete säilitamise eesmärgil. Kaebaja ei vaidle, et tal oli varem võimalik kohtuda abikaasaga, kuid 19.11.2018 sündinud 2 väikelaps teeb Viru Vangla külastamise aeganõudvaks ja tülikaks. Kaebaja emal on töökohustused ja isal raske puue, need takistavad Viru Vangla külastamist. See on ka rahaliselt kulukam kui Tallinna Vangla külastamine. Telefonivestlus ei saa isiklikku suhtlust asendada, eriti väikese lapse puhul.

§ 236

lg 2 ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Regulatsioon, mille alusel kaebaja paigutati Viru Vanglasse, on käesolevaks ajaks tühistatud ja muudatused on tehtud kaebaja hinnangul just seetõttu, et kergendada lähedaste ja kinnipeetava suhtlemist. 6. Vastustaja Justiitsministeerium palus 11.09.2019.a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata. Viru Vangla otsus mitte alustada kaebaja ümberpaigutamise menetlust ja vastav Justiitsministeeriumi vaideotsus on õiguspärased ning

§ 236lg 2 on kooskõlas kehtiva õigusega, s.h põhiseadusega.

Justiitsministeerium ei nõustu, et kaebaja edasine hoidmine Viru Vanglas riivab ebaproportsionaalselt tema õigust perekonnaelu puutumatusele ja on vastuolus põhiseadusega. Kinnipeetava karistuse kandmise jätkamine paigutusjärgses vanglas tagab karistuse täideviimise stabiilsuse ning kinnipeetava efektiivse taasühiskonnastamise, võimaldab individuaalse täitmiskava elluviimist ja aitab vältida kinnipeetava eemaldamist senisest kommunikatsioonisüsteemist.

§ 236lg 2 ei välista kinnipeetava ümberpaigutamist. See on võimalik, kui esinevad vangistusseaduse (Vang

S) § 19 sätestatud alused. Praegusel juhul nimetatud aluseid ei esine. Viru Vanglas karistuse kandmine ei takista kaebajal lähedastega suhtlemist viisil, mis tingiks tema põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Linnadevahelised vahemaad Eestis ei ole sellised, mis raskendaksid oluliselt suhtlemist. Eestis on olemas toimiv ühistranspordivõrgustik. Kuigi väikese lapsega reisimine võib valmistada ebamugavusi, teevad seda paljud lapsevanemad, s.h ühistransporti kasutades. Nii enne kui pärast lapse sündi on kaebajal olnud abikaasaga lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Kaebaja ema hõivatus töökohustustega ei ole eluliselt usutav. Töötamisel on võimalik planeerida puhkusi. Kaebaja ema ei ole vaatamata kaebaja mitmetele kinnipidamistele kaebajat kordagi, s.h Tallinna Vanglas viibimise ajal külastanud. Ka isal tuvastatud puue ei saa olla põhjuseks, et kaebaja tuleks Tallinna Vanglasse ümber paigutada. Kaebaja isal on vajadusel võimalik kasutada kohaliku omavalitsuse pakutavat sotsiaaltransporditeenust. Külaskäikude kulukust ei ole kaebaja tõendanud ning arvestades kaebajale laekuvaid rahalisi vahendeid ja külaskäigu orienteeruvat maksumust on selline väide alusetu. Kaebaja sotsiaalseid sidemeid aitavad lisaks kokkusaamistele hoida telefonikõned ja kirjavahetus. Tallinnast Viru Vanglasse kokkusaamisele minek võib olla küll mõnevõrra ebamugavam, kuid lähedaste viibimine teises linnas ei ole piisav alus ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. 7. Vastustaja Viru Vangla palus 18.09.2019. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja leidis 03.03.2020 täiendavas seisukohas), et kaebaja taotlus ümberpaigutamise menetluse alustamiseks on põhjendamatu. Vangla jäi kõigi senises menetluses esitatud seisukohtade juurde ja nõustus Justiitsministeeriumi avaldatuga. Vangla pidas

sätteid põhiseaduspäraseks. Kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks meelepärast vanglat. Paigutamise aluseks on karistuse täideviimise eesmärk ja kaebajast tulenev ohtlikkuse tase. Uue Tallinna Vangla avamine ei tinginud kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamist

§ 236lg 2 kohaselt.

Vaidlustatud otsus ja vaideotsus on nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärased. 3 Ekslik on kaebaja arusaam, nagu vaataks vangla sisuliselt läbi kinnipeetava ümberpaigutamise taotlust. Vanglal puudub selleks pädevus, sisulise otsuse teeb Justiitsministeerium viibimisvangla taotluse alusel. Otsuse tegemisel ei ole Justiitsministeerium vangla seisukohtadega seotud. Vaidlustatud otsus ja vaideotsus käsitlevad küsimust, kas esineb alus kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Kohtu seisukoht

1. Kohus võttis kaebuse menetlusse vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamise nõudes. Kohus lubab kaebajal täiendada kaebust nõudega tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasus ja kohustada Viru Vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus selgitas pooltele 04.04.2020.a määruses, et kohtu hinnangul käsitlevad vastustajate vastused ka eelnimetatud nõuet, kuid soovi korral saavad vastustajad määruse resolutsioonis toodud tähtaegadel oma seisukohti täiendada. Viru Vangla kasutas seda võimalust. Seega ei ole vaja anda vastustajatele seoses nõude muutmisega uut tähtaega kaebusele vastamiseks. Kohus täpsustab, et vaidlustatud otsusega jättis vangla rahuldamata kaebaja 07.12.2018.a taotluse (tl 5-6, kaebaja kasutab ka taotluse allkirjastamise kuupäeva 06.12.2018). Kaebaja ja teised menetlusosalised on nimetanud ka 15.11.2018.a taotlust (sh kaebaja tl 83 pöördel). Viimati nimetatud taotlus ei kuulu praeguse vaidluse eseme hulka, pooled ei ole selle taotlusega seonduvaid väiteid esitanud, taotlusele tuginenud ega seda kohtule esitanud. Kohtu hinnangul on tegemist ilmse veaga. Kohus lahendab seega nõuet kohustada vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja 07.12.2018.a taotlust.
2. Kohus tagastab kaebuse vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

§ 8

kohaselt paigutatakse kinnipeetav ühest kinnisest vanglast teise selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Sisulise otsuse kinnipeetava ümberpaigutamise kohta teeb

§ 2lg 2 kohaselt Justiitsministeerium.

Kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamisel toimub mitmeastmeline haldusmenetlus, milles Justiitsministeerium ei ole seotud vangla põhjendustega või ettepanekuga, missugusesse vanglasse kinnipeetav paigutada. Kui menetluse alustamist taotleb kinnipeetav, siis analüüsib vangla enne ümberpaigutamise taotluse esitamist Justiitsministeeriumile muuhulgas kinnipeetava poolt välja toodud asjaolusid ja nende mõju kinnipeetava põhiõigustele, samuti seda, kas kinnipeetava põhiõiguste tagamine võib olla võimalik mõnel muul moel kui ümberpaigutamisega. Vangla otsustab selle üle, kas kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse esitamine Justiitsministeeriumile on põhjendatud. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kinnipeetaval puudub õigus valida kinnipidamisasutust ja taotleda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Küll aga on jaatatud kinnipeetava õigust pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste, sh perekonnaelu puutumatuse tagamiseks, ning õigust saada oma taotlusele põhjendatud vastus.

1. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist toiminguga, mitte haldusaktiga. Vaidlustatud otsus ei tekita, muuda ega lõpeta kaebaja õigusi või kohustusi. Otsusega ei tehta siduvaid otsuseid kaebaja suhtes, vaid otsustatakse haldusmenetluse algatamise või algatamata jätmise üle. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus valida endale kinnipidamiskohta ning ta on taotluse esitamise ja lahendamisega 4 realiseerinud õiguse esitada ümberpaigutamise taotlus vanglale ja saada argumenteeritud vastus, siis ei muutu vaidlustatud otsuse tulemusena kaebaja õiguste ja kohustuste maht. Toiming ei ole tühistamiskaebusega vaidlustatav. Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue tuleb seega jätta läbi vaatamata.
2. Kohane ja tehtud toimingu olemusega kooskõlas olev nõue on vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamise ja kaebaja taotluse uueks lahendamiseks kohustamise nõue. Selle nõude saab kohus sisuliselt lahendada. Kohus ei hinda seejuures ümberpaigutamise eelduste täidetust. Kohus hindab seda, kas vangla on õigesti kindlaks teinud asjaolud ja teostanud kaalutlusõigust otsustamaks, kas esines kaebaja põhiõiguste riive määral, et vangla oli kohustatud algatama ümberpaigutamise menetluse ja esitama vastava taotluse Justiitsministeeriumile. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas kaebaja algne paigutamine Viru Vanglasse 02.03.2017 oli õiguspärane, sh kas kaebaja hinnati õigesti kõrgohtlikuks. Seetõttu ei puutu kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamine asjasse, kohus ei taotle Tallinna Vanglalt selle esitamist ja ei lahenda Justiitsministeeriumi taotlust varjata riskihindamist kaebaja eest.
3. Kaebaja paigutati Viru Vanglasse karistust kandma

01.05.2016 - 14.10.2018 kehtinud redaktsiooni § 5 lg 1 p 4 alusel. Selle sätte kohaselt paigutatakse Tartu või Viru Vanglasse isik, kes on küll elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kuid kes riskihinnangust tulenevalt on hinnatud kõrgohtlikuks. Kaebaja taotles ümberpaigutamist elukohajärgsesse Tallinna Vangla kinnisesse vanglasse, sidudes enda ümberpaigutamise vajaduse perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse tagamisega. Taotluse peamiseks faktiliseks argumendiks oli see, et kaebaja abikaasal on 19.11.2018 sündinud lapsega keeruline Viru Vanglas kaebajat külastada. Kohtu hinnangul leidis vangla õigesti, et kaebaja välja toodud asjaolud ja põhjendused ei kujuta endast sellist perekonnaelu puutumatuse riivet, mis paneks vanglale kohustuse algatada kaebaja ümberpaigutamise menetlus. Kohus nõustub sellega, et väike laps muudab kaebaja külastamise varasemast ebamugavamaks, kuid selleks ei tule siiski teha ebamõistlikke pingutusi. Tallinn-Jõhvi vahemaa on ligikaudu 170 km ning sõiduautoga kulub vahemaa läbimiseks aega ca 2 tundi, mis ei saa olla ületamatuks taksituseks ka väikelapsega reisimisel. Samuti toimib linnade vahel rongi- ja bussiliiklus. Karistuse kandmine Viru Vanglas ei takista kaebajal lähedastega suhtlemist viisil, mis tingiks kaebaja põhiõiguste intensiivse riive. Kaebajal on toimunud pereliikmetega nii lühi- kui pikaajalisi kokkusaamisi. Väited ema töökohustuste ja isal tuvastatud puude kohta esitas kaebaja esmakordselt kaebuses halduskohtule, mistõttu ei saa vangla ette heita nende väidete käsitlemata või arvestamata jätmist. Nõustuda tuleb sellega, et tööaega on vajadusel võimalik planeerida vältimatute toimingute tegemiseks. Vastustajad on ka välja toonud, et kaebaja ema ei ole teda kunagi külastanud, s.h ajal, kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas. Samuti ei ole usutav, et isal tuvastatud puue võimaldab kaebaja külastamist Tallinna Vanglas, kuid välistab külastused Viru Vanglasse. Perekondlike sidemete säilimist toetab lisaks kokkusaamistele suhtlemine kirja või telefoni teel, mida kaebaja on kohtule esitatud kirjavahetuse kaartide väljavõtetest ja kõnelogidest nähtuvalt aktiivselt kasutanud.

1. Põhiseaduse § 26 sätestatud põhiõigus perekonna- ja eraelu puutumatusele on vanglakaristust kandes paratamatult riivatud vangistuse olemusest tingituna. Vangistuse peamiseks eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra 5 kaitsmine (VangS § 6 lg 1). VangS § 23 lg 1 põhjal on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise soodustamise eesmärgiks vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. See tähendab, et kinnipeetava perekondlike sidemete säilitamine karistuse kandmise ajal on vajalik, kuid ei ole vangistuse täideviimisel siiski esikohal. Arvestades Eesti väiksust ei tähenda kinnipeetava paigutamine elukohast eemal asuvasse vanglasse tingimata VangS § 23 või põhiseadusest tuleneva perekonnaelu puutumatuse nõude rikkumist.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 25.01.2019.a otsus jätta ümberpaigutamise menetlus algatamata ja vastav taotlus Justiitsministeeriumile esitamata oli õiguspärane. Pelgalt lapse sünd ja lähedaste elamine Tallinnas ei kujuta endast kaebaja perekonna põhiõiguse riivet ulatuses, mille tõttu tuli ümberpaigutamise menetlus vältimatult algatada. Kui kaebaja taotlus lahendati õiguspäraselt, siis puudub alus kohustada Viru Vanglat taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus jätab tuvastamis- ja kohustamisnõuded rahuldamata.
3. Vaideotsusele ei ole kaebaja mingeid eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna vaidlustatud otsus osutus õiguspäraseks, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude.
4. Kaebaja taotles tunnistada

§ 236lõige 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus sätte põhiseaduspärasust kontrollima eelkõige siis, kui norm on põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (vt Riigikohtu 14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Norm, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli kaebaja taotleb, sätestab, et kinnipeetav, kes on 2018. aasta 15. oktoobriks

alusel paigutatud vanglasse vangistuse täideviimiseks, jätkab karistuse kandmist samas vanglas. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud säte käesolevas vaidluses asjassepuutuv olenemata sellest, et Viru Vangla on sätet vaidlustatud otsuses käsitlenud. Nagu kohus eespool selgitas, ei ole praeguses asjas vaidluse all see, kas kaebaja oleks tulnud ümber paigutada, vaid see, kas vangla oleks pidanud sellekohase menetluse algatama.

§ 236

lg 2 ja selle vastavus põhiseadusele võiksid puutuda asjasse kaebaja ümberpaigutamise otsustamisel. Viidatud sätte olemasolu ei muuda seda, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda tema ümberpaigutamist, sh ei ole kaebajal õigust nõuda seda põhjusel, et õigusakte on muudetud. 17. Kohus märgib, et vaidluses on tekitanud segadust see, et menetlusosalised on nii kohtueelses menetluses kui kohtus toonud menetluse algatamise või algatamata jätmise otsustamisel asjasse puutuvatele argumentide kõrval välja ka väiteid selle kohta, kas kaebaja ümberpaigutamine oleks olnud põhjendatud. Kohtuasja lahendamisel puutuvad asjasse üksnes poolte argumendid selle kohta, kas kaebaja viibimine Viru Vanglas riivab sedavõrd tõsiselt mõnda tema põhiõigust, et tuleks algatada kaebaja ümberpaigutamise menetlus.

§ 236lg 2 selle küsimuse lahendamisel kohaldamisele ei kuulu.

Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et teda koheldakse ebavõrdselt põhjusel, et praegu vanglakaristuse täitmisele pööramisel oleksid õigusnormid kaebaja paigutamise osas talle soodsamad. Õigusnormide muutumine ajas on loomulik nähtus ning reeglina ei vaadata nende muutumisel uuesti üle kõiki varem kehtinud normide põhjal tehtud otsustusi.

§ 236lg 2 üksnes kordab selguse huvides seda reeglit.

6 Menetluskulud. Selgitused

1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustajad ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
2. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 7