Obsah (6)

§ 163§ 651§ 657§ 238§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-14262 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2020, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-T

) § 428 lg 1 p 2 alusel hageja nõude läbi vaatamata 491,13 eurot ületavas osas. Hageja vähendas kohtuistungil töötasu nõuet 142,88 euro võrra ning puhkusehüvitise nõuet 9,57 euro võrra, millises osas võttis maakohus hagist loobumise vastu. Maakohu pidi seega andma hinnangu töötasu nõude 491,13 euro ja puhkusehüvitise 81,04 euro põhjendatuse osas.

1. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: hageja oli osaühingu osanik ajavahemikul 15.08.2017 kuni 10.04.2018; poolte vahel on sõlmitud suuline tööleping, mis lõpetati 13.04.2018; osaühing on hagejale tasunud ülekandega igakuiselt töötasu Vabariigi Valitsuse töötasu alammääras ning hageja on saanud osaühingult 8500 eurot sularahas; hageja käendas osaühingu laenukohustust võlausaldaja ees ning käenduskohustus lõppes hageja osaluse võõrandamisega BB-le.
2. Maakohus leidis, et asjaolu, et hagejale ei ole suuremas summas kui kuupalga alammääras töötasu arvelduskontole kantud, siis see on üheks asjaoluks, mis viitab töötasu kokkuleppe suurusele alammääras. Asjaolu, et poolte vahel oli lepitud kokku töötasu maksmises Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, nähtub kohtule ka tunnistajate ütlustest. Maakohtu hinnangul on usutavad kostja selgitused selle kohta, et miinimummääras lepiti kokku töötasu maksmine selleks, et käivitada alustav ettevõte ning suunata teenitud tulu investeeringuteks. Hagejat ei saa käsitleda tavapärase töötajana. Osanik on otseselt huvitatud ettevõtte arengust ning tulevikus ettevõtlustulust dividendide läbi. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest lähtudes saaks kohus teha järelduse, et hagejal oli vähemusosaluse tõttu reaalselt takistatud äriühinguga seotud otsustustes osalemine ning teda tuleks käsitleda pigem tavapärase palgatöölisena. Hageja huvi saada pikaajalist tulu ettevõttesse panustamise läbi tõendab ka see, et hageja käendas osaühingu alustamiseks vajalikku laenu summas 15 000 eurot. Kuivõrd kohtu hinnangul on tavapärane, et ettevõtte käivitamisel võtavad osanikud ettevõttest raha välja vaid minimaalsel vajalikul määral, siis ei hakka kohus käsitlema ka seda, milliseid ülesandeid hageja täitis ning milline oli tema eeldatav palk sellisel ametikohal.
3. Maakohus tugines töölepinguseaduse (TLS) § 40 lg-le 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lg-tele 2-4 ning leidis, et sularahas tehtud ettemaksete tegemist ei välista see, et sõiduki kasutamine tööülesannete täitmiseks jäi nõuetekohaselt fikseerimata ja deklareerimata. Nagu hageja on ise selgitanud, siis ei peetud äriühingus dokumenteerimise ja maksude tasumise nõuetest kinni. Maakohtu hinnangul ei viita sellele, et tegemist oli töötasuga ka asjaolu, et 1000 5 eurot tasutati igakuiselt töötasuga umbes samal ajal. Maakohtu hinnangul viitab sularahas ettemaksu tasumisele ka asjaolu, et hageja pole väitnud, et talle on hüvitatud kulud, mille tõendamiseks on hageja osaühingule esitanud kuludokumendid. See, et tegemist oli ettemaksu ja mitte töötasuga, nähtub kohtule ka osaühingu
4. majandusaasta aruandest ning 31.12.2017 ja 01.04.2018 bilansist. Tööandjalt hagejale ettemaksu andmise kohta on andnud ütluseid ka tunnistajad.
5. Maakohtu hinnangul ei kohaldu käesoleval juhul Riigikohtu praktikast tulenev eeldus, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, kuna hageja oli osaühingu osanik ning seadusandlus ei näe vajadust kehtestada ettevõtjatele samasugust kaitset kui tavapärastele palgatöötajatele. Kohtu hinnangul ei muuda sularahas tasutud 8500 euro õiguslikku olemust ka see, et hageja on selle oma töötasuna Maksu- ja Tolliametile kohtumenetluse kestel deklareerinud. Sisuliselt on tegemist hageja enda poolt tõendi loomisega ning sellisest tõendist ei saa kohtule tuleneda asjas tähtsust omavad asjaolud. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et poolte vahel oli tööleping, mille töötasu suuruseks oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Samuti oli poolte vahel kokkulepitud, et osaühing tasub hagejale igakuiselt kulutuste hüvitamiseks ettemaksu 1000 eurot.
6. Kuna asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli igakuiselt kokkulepe ettemaksu 1000 euro tasumiseks, ei ole kostja tõendanud, miks osaühing
7. a jaanuaris tavapärasest ettemaksust 2500 eurot enam tasus. Seega jõudis maakohus järeldusele, et 2500 eurot oli hagejale tasutud täiendav töötasu ehk tulemustasu.
8. Kostja pole vastu vaielnud sellele, et hagejal on saamata töötasu
9. a märtsi eest. Seega on hagejal õigus saada selle aja eest 385,60 eurot (bruto 500 eurot). Hageja on nõudnud ka 2018.a aprilli eest töötasu maksmist. Maakohus leidis, et kuna hageja ei täitnud tegelikkuses
10. a aprillis tööülesandeid, siis ei ole põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja
11. a aprilli eest töötasu.
12. Maakohus leidis puhkusetasuga seonduvalt, et kuigi hageja
13. a aprillis enam ei töötanud, siis on põhjendatud siiski lähtuda kogu töölepingu kestuse ajast (25.08.201713.04.2018).
14. a oli arvestuse aluseks kalendripäevi 129 ning
15. a 103 kalendripäeva, kokku seega 232 kalendripäeva ning hageja teenis välja 17,79 puhkusepäeva. Vaidlust pole selles, et hageja viibis puhkusel 16 päeva ning seega on hagejal õigus saada puhkusetasu 1,79 päeva eest. Puhkusetasu arvestamise aluseks on perioodil 01.10.2017 kuni 31.03.2018 makstud töötasu, mil makstud töötasu moodustas kokku 6151,70 eurot (bruto). Päevatasu suurus on, arvestades 176 kalendripäevaga, 34,95 eurot. Kostja on seega kohustatud hagejale 1,79 puhkusepäeva eest hüvitama brutosumma 62,56 eurot, s.o netosumma 48,25 eurot.
16. Maakohus asus seisukohale, et osaühingule kahju tekkimine on tõendatud osaliselt, so 35 euro ulatuses e-kirjade taastamise tasu osas. Telia Eesti AS 14.06.2018 e-kirjast nähtub, et logides on info e-kirjade kustutamise kohta aadressil XXX 19.-21.03.
17. Müügidirektorina klientidega vahetatud e-kirjade kustutamine ilma kirju tööandjale edastamata ning seejärel postkasti sisu kustutamine võis tööandjale kaasa tuua kohustuste täitmata jätmise klientide ees ja sellega seonduvalt nii varalise kui ka mainekahju. Seega on kahju hüvitamise nõue 35 euro osas põhjendatud. Tõendamist ei leidnud tööandjale kahju tekkimine arvuti kõvakettalt failide kustutamisega ning et kahju tekkimise eest vastutaks hageja, mistõttu on põhjendamatu kostja nõue kõvaketta taastamise katsega seonduva kulu eest summas 36 eurot. 6
18. Kuna maakohus leidis eelnevalt, et 2500 eurot on kostjalt hagejale makstud lisatasu ning hageja on kostjale kuludokumente esitanud summas 420,12 eurot, siis tuleb kostja ettemaksu tagastamise nõue rahuldada summas 5579,88 eurot (8500-2500- 420,12).
19. Maakohus leidis, et esinevad tasaarvestuse alused ning hageja kasuks välja mõistetud 433,85 euro (385,60+48,25) tasaarvestamisel kostja kasuks välja mõistetud 5614,88 euroga (5579,88+35) tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 5181,03 eurot. Kostja viivisenõue tuleb arvestada põhinõudelt 5181,03 eurolt. Hagejalt tuleb välja mõista viivis perioodi 14.04.201801.06.2019 eest summas 470,13 eurot ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 7755,18 eurot.
20. Maakohus jättis

§ 163alusel menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas 26.06.2019 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 22,82 eurot ületavas osas ja jättis vastuhagi rahuldamata ettemaksu 2500 euro nõudes. Vastavas osas vaidlustas kostja ka viivise väiksemas ulatuses väljamõistmist. Lisaks ei nõustunud kostja menetluskulude jaotusega.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja leidnud, et
3. a jaanuaris hagejale tasutud ettemaks 2500 eurot oli tulemustasu. Hageja väide tulemustasust ei ole tõendamist leidnud ning kostja on tõendanud, et tegemist oli ettemaksuga kulude hüvitamiseks. Seda tõendab ka osaühingu
4. majandusaasta aruanne ning 31.12.2017 ja 01.04.2018 bilanss. Samuti on kostja tõendanud, et hageja töö ei olnud tulemuslik. Asudes ebaõigele seisukohale, et hageja on saanud tulemustasu 2500 eurot, on maakohus rahuldanud põhjendamatult hageja puhkusehüvitise nõude 22,82 eurot ületavas osas. Seega on maakohus eksinud ka tasaarvestuse tegemisel ning mõistnud välja viivise väiksemas ulatuses. Lisaks jättis maakohus põhjendamatult menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas 01.07.2019 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles vastuhagi rahuldati osaliselt ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 5614,88 eurot ja viivised, samuti menetluskulude jaotuse osas.
6. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagejat ei saa käsitleda kui osaühingu tavapärast palgatöötajat, mistõttu on eluliselt usutav töötasu maksmine miinimummääras. Hageja osanikustaatus oli ajutine formaalsus, mitte pikaaegne strateegiline tuluallikas, mida kajastab ka osaluse suurus 30%. Hageja oli osanik üksnes seetõttu, et ta käendas osaühingule antud laenu, osalus oli tagatiseks riskide eest. Hageja tagastas tasuta osaluse BB-le.
7. Samuti on vastuolulised kohtu järeldused selle kohta, et kui ettevõte on alustav ja sunnitud tasuma miinimumpalka, siis saab ettevõte igakuiselt tasuda 1000 eurot hüpoteetiliste kulude katteks. Peamine kuluartikkel, millele hageja väidetavalt ettemaksu vajas, oli sõiduauto ning tunnistajate ütlustest nähtub, et sõiduautot kasutati vaid üksikud korrad ning Tallinna piires. Hagejale tasutud sularaha oli osa kokkuleppelisest töötasust. Hageja vaidleb vastu tunnistajate ütluste usaldusväärsusele seoses ütluste kasutamisega hagejale makstud töötasu suuruse tõendamiseks. Majandusaasta aruandes ja bilansis saab tööandja andmed sisestada 7 endale sobival viisil, eeldusel et kulud ja tulud viiakse tasakaalu. Maakohus oleks pidanud arvestama hageja tuludeklaratsiooniga, millest nähtuvalt oli sularaha antud üle töötasuna.
8. Maakohus oleks tõendeid kogumis hinnates pidanud jõudma järeldusele, et kuludokumendid tõendavad selgelt ettemaksu kokkuleppe sõlmimise ebavajalikkust. Maakohus hindas tõendeid ebaõigelt, kui jõudis järeldusele, et sularaha üleandmise viis ning summa ei tõenda töötasu olemust. Samuti leidis maakohus õigustamatult, et Riigikohtu praktika selle kohta, et töösuhtes eeldatakse raha maksmist töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuna hagejat tuleb käsitleda kui osanikku. Isegi kui hagejat käsitleda osanikuna, siis ei muuda see töösuhet olematuks. Vastused kaebustele
9. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu ning paluvad jätta need rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Harju Maakohtu 11.05.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-20301 kuulutati välja C OÜ (uue ärinimega X OÜ) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Maie Klemmer. Pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 1 kohaselt, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi või muu avaldus, mis seondub pankrotivaraga, või kui võlgnik osaleb mõnes kohtumenetluses kolmanda isikuna, võib haldur astuda menetlusse oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel. Kui haldur on menetlusest teadlik, kuid menetlusse ei astu, võib võlgnik jätkata hagejana, avaldajana või kolmanda isikuna. Pankrotihaldur teatas 15.06.2020 ringkonnakohtule, et astub menetlusse võlgniku asemel. Ringkonnakohus lubab halduril võlgniku asemel menetlusse astuda ja märgib seda selguse huvides ka kohtuotsuse resolutsioonis. Kolleegium viitab ka, et ringkonnakohtu 23.07.2020 kiri, milles antakse menetlusosalistele võimalus esitada seni esitamata avaldused ja seisukohad, ning määrati otsuse kuulutamise aeg, on haldurile kättetoimetatud. PankrS § 43 lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Riigikohus on 13.02.2012 otsuses nr 3-2-1-154-11 p-s 17 märkinud, et kui kohtumenetluses on vähemalt üks kord jõutud sisulise lahendi tegemiseni, ei ole otstarbekas seda menetlust lõpetada ainult sellel põhjusel, et välja on kuulutatud ühe menetlusosalise pankrot. Sellest tulenevalt ei jäta ringkonnakohus hageja hagi vaidlustatud osas läbi vaatamata. 35.

§ 651

lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hageja hagi jäeti osaliselt läbi vaatamata ning osas, millest võeti vastu hagist osaline loobumine. Samuti ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles osaühingult mõisteti välja töötasu 385,60 eurot ja puhkusetasu 22,82 eurot. Lisaks ei vaidlustatud maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi arvuti kõvaketta taastamisega seonduvas kahjunõudes summas 36 eurot. Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli.

1. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles vastuhagi rahuldati. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles vastuhagi jäeti ettemaksu summas 2500 eurot 8 väljamõistmiseks rahuldamata. Samuti on kostja vaidlustanud puhkusetasu väljamõistmise 22,82 eurot ületavas osas. Lisaks on kostja vaidlustanud eeltooduga seonduva viivise väljamõistmata jätmise. Pooled on vaidlustanud otsuse ka menetluskulude jaotuse osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles vastuhagi rahuldati osaliselt, tehti tasaarvestus ja mõisteti tasaarvestuse tulemusel hagejalt välja põhivõlg 5181,03 eurot ja viivised. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab vastuhagi täielikult rahuldamata. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse.

1. Käesolevas tsiviilasjas on keskseks vaidluseks küsimus, kas miinimummääras töötasule lisaks makstud 8500 eurot, on töötasu või ettemaks kulutuste hüvitamiseks. Maakohus leidis, et sellest summast 2500 eurot on töötasu (boonus) ning ülejäänud osa (6000 eurot) ettemaks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et 6000 eurot oli ettemaks.
2. Riigikohus on 22.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14 (p 20) selgitanud, et töösuhtes tuleb eeldada, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud, et 8500 eurot maksti ettemaksuks kulutuste hüvitamise eest. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna hageja arvelduskontole laekus igakuiselt töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäära ulatuses, siis see viitab töötasu suurusele alammääras. Kuna vaidlus puudub selles, et hagejale maksti sularahas 8500 eurot, siis tuleb lähtuda eeldusest, et hageja töötasu suurus oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäär, millele lisandusid sularahas tasutud summad.
3. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja oli osaühingu osanik ning tegemist oli alustava äriühinguga, siis on usutav, et pooled leppisid kokku, et hagejale makstakse töötasu alammääras. Samuti leidis maakohus, et kuna hageja oli osanik, siis Riigikohtu 22.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14 sedastatud eeldus käesoleval juhul ei kohaldu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga. Kolleegium on seisukohal, et osanikuks olemine ning asjaolu, et tegemist oli alustava ettevõttega, ei lükka Riigikohtu 22.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14 märgitud eeldust ümber. Pealegi oli hageja osalus 30 %, st tal ei olnud kontrolli äriühingu üle. Lisaks, kuna osaühing maksis hagejale täiendavalt 8500 eurot, siis see kinnitab, et osaühing oli suuteline tegema hagejale makseid suuremas summas kui töötasu alammäär. Seega ei saa osanikuks olek ja ettevõtte algusfaas viidata töötasu kokkuleppele alammääras.
4. Maakohus leidis, et asjaolu, et tegemist oli ettemaksuga nähtub ka osaühingu 2017.a majandusaasta aruandest ja 31.12.2017 ning 01.04.2018 bilansist. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et osaühing ise kajastas vaidlusalust raha raamatupidamises ettemaksuna, ei kinnita veenvalt, et tegemist oli ettemaksuga, mitte töötasuga, kuna need dokumendid on osaühingu enda poolt koostatud. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et osaühing oleks oma raamatupidamises järginud Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruses nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ sätestatud reegleid, mis viitab, et tegemist ei olnud sõiduki kasutamise hüvitise ettemaksuga.
5. Tunnistaja BB (osaühingu osanik) ütluste kohaselt oli osanike vahel kokkulepe, et igakuine töötasu on miinimumpalk. Tunnistaja VV (osaühingu endine töötaja) on andnud ütlusi, et hageja rääkis temale oma töötasust ja näitas telefonis, millist summat ta saab. Tunnistaja ei mäleta täpset summat, kuid võib eeldada, et see oli miinimumpalk. Samuti on tunnistajad BB, VV ja KK (osaühingu töötaja) andnud ütlusi, et hageja ja osaühingu vahel oli kokkulepe ettemaksu maksmises kulude hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda ka tunnistajate ütlused veenvalt, et pooled leppisid kokku töötasu alammääras, ning et osaühingu 9 poolt makstud 8500 eurot oli ettemaks kulutuste hüvitamiseks. Tunnistajate ütlustest kogumis ei nähtu, et sõiduki kasutamise maht oli suur. Üks kord kasutati sõidukit Tartusse minekuks, ülejäänud korrad kasutati sõidukit Tallinna piires. Sõidukit kasutati eelkõige koolitustel käimiseks ja vajadusel kontorisse kauba toomiseks, samuti arvutite parandusse viimisel ja toomisel. Tunnistajate ütlustest ei ilmne, et sõiduki kasutamise maht oli selline, et 6 kuu jooksul võiks sõiduki kasutamise kulud olla ligilähedalgi 8500 eurole. Sellest tulenevalt ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul tunnistajate ütlused piisavalt, et vaidlusalune 8500 eurot oli ettemaks sõiduki kulutuste hüvitamiseks, mitte töötasu.
6. Kostja on selgitanud, et 2017.a septembrikuu lõpus oli selge, et iga kuluartikli kaupa kulu hüvitamine on ebamõistlikult töömahukas ning otsustati, et edaspidi toimub kulude hüvitamine ettemaksu põhiselt. Ringkonnakohus märgib, et vaidlus puudub selles, et alates 2017 oktoobrist kuni 2018 märtsini maksti hagejale igakuiselt sularahas 1000 eurot, välja arvatud
7. jaanuar, mil maksti 3500 eurot. Kui 2017 septembri lõpus otsustati maksta igakuiselt ettemaksu kulude hüvitamiseks 1000 eurot, siis järelikult pidanuks eelnevalt hageja kulud olema ligikaudu 1000 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kandud eelnevalt nii suuri kulusid. Lisaks on kostja tasunud 2018.a jaanuaris hagejale kokku 3500 eurot, mis kahandab veelgi kostja väidete veenvust, et tegemist oli ettemaksuga kulude hüvitamiseks. Kostja ei ole usutavalt põhjendanud, miks pidid hageja eeldatavad kulud olema sellel kuul 3500 eurot. Ka maakohtu otsus on selles osas vastuoluline, lugedes sularahas igakuiselt tasutud 1000 eurot ettemaksuks, kuid jaanuaris täiendavalt tasutud 2500 eurot aga töötasuks. Lisaks ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõenäoline, et kui tegemist oleks olnud ettemaksuga, oleks osaühing jätkanud mitme kuu vältel hagejale kulude eest ettemaksu tegemist, kui hageja eelnevate kuude eest kuludokumente ei esitanud.
8. Maakohus tuvastas, et tsiviilasjas esitatud kaks arvet on seostatavad hagejaga – arved sõiduki ülevaatuse ja sõiduki remondi eest. Arvetest nähtuvalt on nende kogusumma 174,70 eurot (I kd tl 116-118). Kolleegiumi hinnangul ei tõenda ka need, et 8500 eurot oli ettemaks kulude eest. Arvete summa võrreldes osaühingu poolt hagejale tasutud rahasummaga on väga väike. Mõlemad arved on esitatud osaühingu nimele, sõiduki ülevaatuse arve on tasutud ülekandega, ning puuduvad tõendid, et autoremondi arve oleks tasunud hageja. Seega ei ole tõendatud, et arved on tasutud just hageja poolt ja esitatud osaühingule kulude hüvitamiseks.
9. Tööandja kodulehel on hagejat esitletud müügidirektorina (I kd tl 144). Tsiviilasja materjalides on palgad.ee internetilehekülje väljavõte, mille kohaselt on müügidirektori keskmine netopalk 1904 eurot. See tugevdab hageja väidet, et tema palk ei olnud töötasu alammäär, vaid sularahas makstud 8500 eurot kuulus palga hulka.
10. Ülaltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse 8500 euro puhul on tegemist kulutuste hüvitise ettemaksuga. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi ettemaksu summas 5579,88 eurot väljamõistmiseks. Samadel põhjustel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis vastuhagi ettemaksu 2500 eurot väljamõistmiseks rahuldamata.
11. Kuna kostja vaidlustas puhkusetasu 22,82 eurot ületavas osas väljamõistmise põhjusel, et maakohus arvestas puhkusetasu arvutamisel töötasuna ka viidatud 2500 eurot, kuid ringkonnakohus jättis 2500 euro osas kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on kostja apellatsioonkaebus põhjendamatu ka puhkusehüvitist puudutavas osas.
12. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu vastuhagi rahuldatud osa ulatuses. Seega on hageja vaidlustanud ka e-postkasti sisu taastamise tasu summas 35 eurot väljamõistmise. 10 Kostja on hagis viidanud, et hageja on rikkunud TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustust ja TLS § 15 lg 2 p-s 9 sätestatud kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatuse tööandja vastu. Kostja selgitas, et epostkasti sisu kustutamisega kustutas hageja info ka klientidega sõlmitud kokkulepetest. Maakohus leidis, et e-postkasti sisu kustutamisega on hageja rikkunud töölepingut. Maakohus põhjendas, et võib eeldada, et hageja e-postkastis võis sisalduda tööandja jaoks oluline teave kliendiga kokkulepete kohta ning e-postkasti sisu kustutamine võis tuua tööandja jaoks kohustuste täitmata jätmise klientide ees ja sellega seonduvalt nii varalise kui maine kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene hagejale TLS § 15 lg-st 1 ja TLS § 15 lg 2 p-st 9 üldist kohustust säilitada kõik e-postkastis olevad kirjad. Maakohus ei ole tuginenud ühelegi tõendile viidates, et e-postkastis sisaldus oluline teave, ning et selle kustutamisega tekkis tööandjale kahju. Kostja ei ole oma väite, et e-kirjade kustutamisega kustutati tööandja jaoks olulist teavet klientidega sõlmitud kokkulepetest, kinnituseks tõendeid esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud oma väidet, et e-postkasti sisu kustutamisega rikkus hageja oma töölepingust tulenevaid kohustusi tööandja ees. Seetõttu tuleb kostja vastuhagi ka selles osas jätta rahuldamata.
13. Kuna kostja ettemaksu tagastamise ja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata, siis on põhjendamatu ka viivise nõue.
14. Hageja on 30.10.2019 esitanud ringkonnakohtule tõendid, millega soovib tõendada, et osaühingu osa on võõrandatud, osaühing muutis oma ärinime ja juhatuse koosseisu, ning et juhatuse uus liige on seotud paljude ettevõtetega juhatuse liikmena või likvideerijana. Samuti esitas hageja andmed osaühingu maksuvõlgnevuse kohta. Kostja vaidles tõenditele vastu.

§ 238lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust.

Ringkonnakohus leiab, et need tõendid ei puuduta käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevaid asjaolusid, mistõttu tuleb nende vastuvõtmisest keelduda. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 51. Arvestades hagi rahuldatud osa ning seda, et vastuhagi jääb rahuldamata, siis tuleb maakohtu menetluskulud jätta 18 % ulatuses hageja kanda ja 82 % ulatuses kostja kanda. Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 11