Obsah (4)

§ 201§ 24§ 108§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 18. august 2020, Tartu 3-18-41 Haldusasi

§ 201lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat.

1. Apellatsioonkaebuses heidab kaebaja halduskohtule ette menetlusnormide olulist rikkumist, täpsemalt õiguskantsleri menetlusse kaasamata jätmist, kaebajale õigusabi määramata jätmist, asja lahendamist kirjalikus menetluses ja otsuse põhjendustes kaebaja väidetele vastamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub osaliselt kaebaja etteheidetega, kuid see ei tingi apellatsioonkaebuse rahuldamist.
2. Esmalt selgitab ringkonnakohus veelkord, et õigusaktide hierarhias on Viru Vangla kodukord vangla sisekorraeeskirja suhtes madalamalseisev, kuna justiitsministri määrus on õiguse üldakt ja vangla kodukord üksikakt. Vangla direktori volitus kodukorra kehtestamiseks tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 105 lg-st
3. VangS § 105 lg-ga 21 on ette nähtud ka need küsimused, mida võib ja tuleb vangla kodukorras reguleerida. Sellisena on vangla kodukord haldusakt, täpsemalt üldkorraldus haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõttes
4. Haldusaktina on vangla kodukord õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Nõue, et kodukord peab olema kooskõlas kehtiva õigusega tähendab muu hulgas seda, et vangla kodukorraga võib täpsustada vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja regulatsiooni selleks antud volituse piires, kuid vangla direktoril ei ole volitust reguleerida vangistusseaduses või vangla sisekorraeeskirjas juba reguleeritud küsimust neist erinevalt. Seetõttu olukorras, kus vangla sisekorraeeskirja § 641 p-d 3 ja 31 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud süütamisvahendid, suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada, ei saa vangla direktor vangla kodukorras siiski lubada kinnipeetaval tubakatooteid omada, osta ja kasutada. Vastavalt puudus vangla direktoril vaidlustatud käskkirja andmisel kaalutlusõigus, kas keelata vanglas suitsetamine või mitte, mistõttu ei pidanud ta hindama ega põhjendama seda, kas suitsetamise keelamisega kinnipeetavate, s.h kaebaja, õiguste piiramine on proportsionaalne. Vangla kodukorra muutmine võib osutuda seega õigusvastaseks üksnes juhul, kui õigusloov akt, millele vangla direktori käskkiri tugineb, on vastuolus põhiseadusega ja see vastuolu tuvastatakse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras.
5. Riigikohus kontrollis vangla sisekorraeeskirja § 641 p 31 põhiseaduslikkust liidetud asjas nr 5-19-40 ning leidis
6. detsembril
7. a otsuses, et nimetatud vangla sisekorraeeskirja säte on põhiseadusega kooskõlas. Selles otsuses kajastatud Riigikohtu seisukohti selgitas halduskohus ka praeguses asjas, leides nende pinnalt, et kaebust ei saa rahuldada. 1 Vt näiteks RKHK
8. septembri
9. a määrus asjas nr 3-19-557 (p 8). 3 Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus viidatud asjas, et VangS § 15 lg-st 2 ja 3 tulenevalt oli justiitsministril volitus reguleerida vangla sisekorraeeskirjas tubakatoodete lubatavust vanglas, mistõttu on vangla sisekorraeeskirja § 641 p 31 kooskõlas volitusnormi eesmärgi sisu ja piiridega. Riigikohus leidis ka, et liidetud asjas ilmnenud kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles.
10. Seega on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tuvastatud vangla sisekorraeeskirja asjakohase sätte kooskõla põhiseadusega. Tulenevalt sellest, et Riigikohus hindas vangla sisekorraeeskirja § 641 p 31 põhiseaduspärasust liidetud asjas põhikohtuasjade raames, siis ei välista Riigikohtu
11. detsembri
12. a otsus asjas nr 5-19-40 täielikult, et vangla sisekorraeeskirja § 641 p 31 kehtestamine võiks siiski osutuda ebaproportsionaalseks kaebaja suhtes. Selleks peaks ilmnema asjaolud, mille tõttu on keelu mõju kaebaja suhtes eriliselt intensiivne. Kaebaja väidetest selliste asjaolude esinemine aga ei ilmne. Kaebuse kohaselt peab kaebaja suitsetamise keeldu ebaproportsionaalseks eelkõige sarnase keelu puudumise tõttu ühiskonnas tervikuna; teiste isikute tervise kaitse, tuleohutuse tagamise, ressursi säästmise, subkultuuri ohjamise ja vangla julgeoleku tagamise eesmärkide asjakohatuse tõttu; ning suitsetamise lõpetamisega kaasnevate kõrvalnähtude tõttu. Seega ei ole kaebaja väitnud riivet oma põhisõigustele asjas nr 5-19-40 hinnatust oluliselt erinevatel asjaoludel. Riigikohus hindas suitsetamise keelu kehtestamise eesmärke sobivaks ja vajalikuks ning suitsetamise keelu riivet mõõdukaks arvestades muu hulgas ka sellega, et suitsetamisel kujuneb välja sõltuvus ning suitsetamise lõpetamisega võivad kaasneda kõrvalnähud. Seetõttu ei ole ka käesolevas asjas pidada suitsetamise keeldu ülemääraselt kaebaja õigusi piiravaks põhjusel, et keeld kehtib üksnes vangla territooriumil (s.o mitte vabaduses viibivate isikute suhtes), kaebajal oli keelu kehtestamise ajaks kujunenud sõltuvus suitsetamisest ja ta ei soovinud suitsetamist lõpetada, vangla ametnikel on siiski võimalik ka tööajal suitsetada, kui nad lahkuvad selleks vangla territooriumilt. Ekslik on kaebaja väide, et avavanglas on suitsetamine lubatud. Vastustaja kinnitusel kehtib keeld ühetaoliselt Viru Vangla kogu territooriumil nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike suhtes.
13. Eeltoodud asjaoludel jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vangla sisekorraeeskirjale tuginev Viru Vangla direktori
14. aprilli
15. a käskkiri nr 1-1/55 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastavalt on õiguspärane ka Justiitsministeeriumi
16. detsembri
17. a vaideotsus nr 11-3/7758-
19. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kaebuse asjaolusid arvestades ei tulenenud halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-st 133 kohustust vaadata kaebus läbi suulises menetluses sõltumata sellest, et kaebaja taotles asjas kohtuistungi korraldamist. Kaebaja apellatsioonkaebusest nähtub selgelt, et asjas on vaidluse all peamiselt õiguslikud küsimused. Pärast Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 5-19-40 ahenes ka vaidluse all olevate õiguslike küsimuste ring märgatavalt. Nii tugineb ka kaebaja apellatsioonkaebuses peamiselt just menetlusõiguse rikkumisele halduskohtus. Olukorras, kus halduskohus ei olnud seotud kaebaja sooviga asjas kohtuistungi korraldamiseks ning apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ei ole selgunud asjaolusid, mis oleks võinud viia kaebuse rahuldamiseni, puudub vastavalt alus ka halduskohtu otsuse tühistamiseks üksnes põhjusel, et halduskohus vaatas kaebuse läbi kirjalikus menetluses.
3. Õige on kaebaja etteheide, et halduskohus ei ole otsesõnu lahendanud kaebaja taotlusi õiguskantsleri kaasamiseks menetlusse ja kaebajale esindaja määramiseks osalemiseks kohtuistungil. Kuid ka need menetluslikud minetused ei tingi halduskohtu otsuse tühistamist. 4 Halduskohus saanuks kaasata õiguskantsleri menetlusse kaasatud haldusorganina (

§ 24) arvamuse andmiseks.

Samas ei ole õiguskantsleri seisukoht kohtule asja lahendamisel siduv, tema seisukohale sai kaebaja tugineda ka õiguskantslerit menetlusse kaasamata, samuti sai halduskohus arvestada õiguskantsleri põhjendustega asja lahendamisel sõltumata tema menetlusse kaasamisest. Vaidlust ei saa olla selles, et õiguskantsleri seisukoht oli kaebajale teada, kuna ta on õiguskantsleri arvamusele kaebuses viidanud. Samuti esitas õiguskantsler oma seisukoha Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses asjas nr 5-19-40 ning Riigikohus arvestas sellega vangla sisekorraeeskirja asjakohase sätte põhiseaduspärasuse kontrollimisel. Seetõttu ei ole alust arvata, et õiguskantsleri kaasamine oleks aidanud käesolevas menetluses kaebajal oma õigusi edukamalt kaitsta ja viinud teistsuguse kohtulahendi tegemisele. Kaebaja soovi, et kohtuistungil aitaks teda esindaja ja nõustaja, ei olnud aga enam asjakohane pärast seda, kui halduskohus otsustas asjas kohtuistungit mitte korraldada. Sellele viitas halduskohus

1. jaanuari
2. a määruse põhjendustes. Ringkonnakohtu hinnangul puudus kaebajal ka tegelik vajadus kasutada kvalifitseeritud õigusabi. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja selgelt väljendanud, mida ta kohtult soovib, miks ta peab suitsetamise keeldu ebaproportsionaalseks ning avaldanud soovi jätta kohaldamata keeldu ettenägevad vangla sisekorraeeskirja sätted. Seega on kaebaja ise võimeline oma õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluses ning juhul, kui halduskohus oleks suunanud kaebajat esitama nõuetekohane taotlus riigi õigusabi saamiseks, tulnuks taotlus jätta rahuldamata. Seetõttu ei ole ka kaebajale esindaja või nõustaja määramata jätmine viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Halduskohtu võimalike menetluslike eksimuste väheolulisust asjas ilmestab seegi, et apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil, endale esindaja määramist ega õiguskantsleri kaasamist menetlusse.
3. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 21.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustajad ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõista ja kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. 22. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 5