Obsah (6)

§ 62§ 51§ 158§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-1014 Otsuse kuupäev 28.10.2019 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi X.X. kaebus Siseministeeriumi 30.04.2019 otsus

) § 181). Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X.X. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud Eesti Vabariigis. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) 26.01.2000 otsusega anti X.X. Eestis elamiseks alaline elamisluba, mis muutus seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. X.X. 3-19-1014 on kahel korral kriminaalkorras karistatud. Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega mõisteti X.X. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel ja karistati 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega 3-aastase katseajaga ning Viru Maakohtu 21.06.2012 otsusega mõisteti ta süüdi KarS § 184 lg 21 alusel ja § 392 lg 2 p 2 alusel ja karistati 10 aasta, 4 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega. Lisaks eelnevale on X.X. karistatud seitsmel korral väärteokorras liikluseeskirjade rikkumise eest. X.X. kannab Viru Maakohtu 21.06.2012 otsuse alusel vanglakaristust Viru Vanglas ning tema karistusaeg lõppeb 14.10.
3. PPA tunnistas 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 X.X. elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) alates 25.04.2017 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele tema kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks lahkumiskohustuse täitmisest. X.X. esitas PPA 25.04.2017 otsuse nr 15.33.4/2017/2899-1 peale halduskohtule kaebuse, mida menetleti haldusasjas nr 3-17-
4. Tartu Halduskohus rahuldas 15.05.2018 otsusega X.X. kaebuse. PPA esitas sellele otsusele Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas ning jättis 22.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus jõustus 26.02.2019, mil Riigikohus jättis X.X. kassatsioonkaebuse sellele otsusele menetlusse võtmata.
5. X.X. esitas 12.03.2019 Siseministeeriumile taotluse, milles palus tunnistada PPA 25.04.2017 otsus nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise osas kehtetuks. Taotluse kohaselt tuvastati Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 25.07.2016 otsusega nr 1370237, et X.X. töövõime kaotuse protsent on vähemalt 60% alates 31.08.2016 kuni 28.02.
6. Seda perioodi on pikendatud. X.X. on leidnud vangistuses viibides endale tööd OÜ-s Mürin. See ettevõte garanteerib X.X. töökoha ka pärast vanglast vabanemist. Arvestades, et X.X. on töövõimetu, ei saa ta leida Venemaaga sidemete puudumise tõttu enda tervisele sobivat tööd ega saaks seetõttu materiaalselt toetada ka oma Eestis elavat ema. Vangistuse ajal on tema terviseseisund oluliselt halvenenud ning ta on invaliidistunud. Tal on raskusi liikumisega ning ta vajab operatsiooni. X.X.l on Eestis kaks täisealist last, kellelt tal on õigus saada ülalpidamist. Riigikohtu 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 esitatud seisukohtade järgi tuleb silmas pidada, et isikut saab kohustada avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg 1 tähenduses. Arvestades kohtupraktika olulist muutmist ja võrdse kohtlemise põhimõtet (haldusasjas nr 3-17-1545 oli isik korduvalt narkokuritegude eest karistatud) on asjaolud niivõrd muutunud, et need võivad anda aluse sissesõidukeelu kohaldamise osas PPA 25.04.2017 otsuse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks lisaks ka humaansetel kaalutlustel.
7. Siseministeerium jättis 30.04.2019 otsusega nr 1-24/157 X.X. taotluse talle kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised. Tartu Ringkonnakohus on hinnanud PPA 25.04.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/2899-1 õiguspärasust ning leidnud, et PPA on õigesti võtnud arvesse X.X.st lähtuva ohu hindamisel tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastest ja ühiskonnaohtlikkust ning põhjendatult leidnud, et isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. X.X. väited tema ema abistamise vajaduse kohta on otsitud – isik ei ole teinud emale rahaülekandeid ega ole toonud taotluses välja ühtegi muud asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et nende vahel esineks erakorraline sõltuvussuhe. Ka isiku kaks Eestis elavat täisealist tütart ei ole tema perekonnaliikmed väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 alusel. Tütred saavad soovi korral isa toetada ka siis, kui isa ei viibi Eestis. Isik ei ole väitnud ka seda, et tema Eestis elav 2 3-19-1014 elukaaslane ei saaks temaga Vene Föderatsiooni kaasa minna. Sissesõidukeeld ei piira oluliselt isiku võimalusi suhelda oma tütarde ja elukaaslasega ning ta ei pea selleks tingimata viibima Eesti Vabariigi territooriumil. Taotluses toodud väited, et isiku terviseseisund on oluliselt halvenenud, tal on raskusi liikumisega ja ta vajab operatsiooni, ei vasta tõele. Viru Vangla on Siseministeeriumile kinnitanud, et vanglas viibitud aastate jooksul on tal lisandunud tervisega seotud kaebusi, kuid tema terviseseisund ei ole oluliselt halvenenud. Isik kõnnib juba alates
8. aastast käimiskepi abil ning vangla arsti hinnangul on ta töövõimeline istuvas asendis kuni 1 tund päevas. Samas ei sega terviseseisund isikut töötamast OÜ-s Mürin, kellega tal on tööleping alates 05.09.
9. Kuna X.X. on Eestis elamise kestel korduvalt rikkunud õiguskorda, tema õigusrikkumiste arv on märkimisväärselt suur, teda on karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest ning seitsmel korral väärteokorras liikluseeskirjade eiramise eest, võib tema viibimine Eestis kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ning Eestis elavate teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Oluline on siinkohal see, et X.X. käitles suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda tarbeks, vaid edasiandmise ja müügi, s.o narkokaubanduse eesmärgil. Ohtude realiseerumise ärahoidmiseks tuleb riigil tegutseda ennetavalt. Asjaolu, et isik soovib vangistusest vabanemise järel elada Eestis ja see, et ta on leidnud endale siin terviseseisundile vastava töö, ei ole selline erandlik põhjus, mis kaaluks üles riigi kohustuse kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda. X.X. puhul ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Siseministeerium on hinnanud tema poolt toime pandud süütegude asjaolusid ja temast lähtuvaid riske individuaalselt ning sellest hinnangust tulenevalt on X.X. suhtes sissesõidukeelu kehtima jäämine proportsionaalne.
10. X.X. esitas 29.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 29.05.2019 määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja on sündinud Eestis, on Eestis üles kasvanud ning Eestis sündisid ka tema lapsed Z.Z. ja Y.Y., kes on täisealised. Kaebajal on elukaaslane Q.Q., kes elab Narvas. Kaebaja esivanemad ja sugulased on maetud Eestisse. Kuigi Siseministeerium on vaidlustatud otsuses lähtunud asjaolust, et kaebaja töövõimet ei ole hinnatud, on tegelikkuses 17.01.2017 otsusega nr 1427739 tuvastatud kaebajal püsiv töövõimetus. Kaebaja on leidnud vangistuses viibides endale tööd OÜ-s Mürin ning saaks vabanemisel OÜ-s Mürin töötades toetada materiaalselt ka oma Eestis elavat ema. Venemaaga sidemete puudumise tõttu ei saaks ta leida enda terviseseisundile sobivat tööd Venemaal. Kuna kaebaja on püsivalt töövõimetu, on tal õigus saada ülalpidamist oma Eestis elavatelt täisealistelt tütardelt. Siseministeeriumi otsusest ei nähtu, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kaebaja on vangistuses viibinud juba üle 9 aasta. Kaebaja kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustuse kohaselt puuduvad tal distsiplinaarkaristused. Seega on ta oma käitumist parandanud ning tema suhtumine avalikku korda on paranenud. Kaebaja on tasunud kõik talle määratud väärteokaristused. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja täidab temale määratud karistusi nõuetekohaselt ning järgib ühiskonnas kehtivaid reegleid. Seega on kaebaja vangistuses viibimise ajal ennast parandanud. Samas on vangistuse ajal oluliselt halvenenud tema terviseseisund. Kaebaja varasem karistatus võib viidata uute kuritegude toimepanemise ohule, kuid see ei näita, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
11. Siseministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsuses on põhjendatult leitud, et tulenevalt kaebaja poolt toime pandud süütegude laadist ja korduvusest kujutab ta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja 3 3-19-1014 julgeolekule ning seda ka direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses. Ka vanglas koostatud iseloomustuse kohaselt on kaebaja avalikkusele kõrgohtlik. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud ning sissesõidukeelu lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks puuduvad humaansed kaalutlused. Ka PPA pole pidanud oma 09.04.2019 vastustajale saadetud seisukohas võimalikuks hinnata ümber kaebaja suhtes kujundatud seisukohta, et ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist. Kaebaja väide, et ta on asunud seaduskuulekale teele, kuna tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ei vasta tõele, sest Viru Vangla 25.07.2019 õiendist nähtub, et kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis on talle määratud 05.07.2019 kambris ravimite hoidmise eest. Kaebaja väited tema töötamisvõimalust ning abivajadust puuduvas osas on vastuolulised. Vaidlus puudub selles, et SKA 17.01.2017 otsusega nr 1427739 tuvastati kaebajal töövõime kaotus 60% ulatuses seoses üldhaigestumisega. Tuvastamist pole leidnud, et kaebaja oleks vangistuse ajal invaliidistunud või ta vajaks operatsiooni. Kaebaja tervislikku seisundit on hinnanud juba Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-17-
12. Need seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas ning kaebaja väide, et tal puudub võimalus Venemaal tööle asuda, on kaheldav. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et tema ema vajaks füüsilist toetust. Kuna kaebajal ei olnud ka pikaajalise vangistuse ajal võimalik oma ema füüsiliselt abistada, on ebatõenäoline, et kaebaja ema ilma kaebajata hakkama ei saaks ning teda saavad vajadusel abistada ka teised sugulased, näiteks lapselapsed. Sarnaselt ema ülalpidamisega ei pea kaebaja ka oma tütardelt ülalpidamise saamiseks viibima Eestis. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et Eestist väljasaatmisel keelduksid tema täisealised lapsed teda materiaalselt toetamast. Kohtule esitatud kaebaja tütarde kirjalikud selgitused tõendavad vastupidiselt kaebaja väidetele seda, et nad on valmis toetama kaebajat materiaalselt ka siis, kui ta asub elama Venemaale. Arstiabi ja sotsiaalhoolekanne on kaebajale vajadusel tagatud ka Venemaal.
13. Kaebaja esitas 04.09.2019 kohtule uued tõendid, mille kohaselt on ta 23.07.2019 abiellunud Eesti kodaniku H.H. ning viimane soovib usaldada oma laste kasvatamise kaebajale.
14. Siseministeerium leidis kohtule 13.09.2019 esitatud seisukohas, et üksnes asjaolu, et kaebaja on pärast sissesõidukeelu kohaldamist abiellunud ning sissesõidukeeld omab mõju ka tema abikaasale, ei muuda sissesõidukeeldu õigusvastaseks ega mõjuta selle kehtivust. Vastustaja hinnangul väljendas kaebaja abikaasa abiellumisega valmisolekut nii sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevaks perekonna- ja eraellu sekkumiseks Eesti Vabariigi territooriumil kui ka valmisolekut elada teises riigis. Perekond väljasaatvas riigis ei välista väljasaatmist, kui esinevad kaalukad huvid ning perekonnal on võimalik väljasaadetavaga kaasa kolida, isegi kui pereliikmetel pole sihtriigiga sidemeid (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas nr 154/1996/773/974). Lisaks nähtub rahvastikuregistrist, et H.H. mõlemal alaealisel lapsel on olemas isa. H.H. paljasõnaline tahe usaldada oma laste kasvatamine mehele, kes ei ole nende isa, ei ole kooskõlas laste huvidega.
15. Tartu Halduskohtus 02.10.2019 toimunud kohtuistungil täiendas kaebaja kohtule esitatud kaebust kohustamisnõudega vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama ning kohus võttis kaebuse muutmise vastu.
16. Tartu Halduskohtule saabus 02.10.2019 (pärast kohtuistungi alustamist) kaebaja taotlus uue tõendi, s.o OÜ Mürin juhatuse liikme 18.09.2019 õiendi asja materjalide juurde võtmiseks. KOHTU SEISUKOHT
17. Esmalt selgitab kohus käesolevas haldusasjas vaidluse all oleva õigusliku küsimuse olemust (I), lahendab seejärel veel lahendamata kaebaja taotluse täiendava tõendi asja juurde 4 3-19-1014 võtmiseks (II), hindab Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157 õiguspärasust ja kaebuse põhjendatust (III) ning teeb menetluskulude jaotust ja kohtuotsuse avaldamist puudutavad otsustused (IV). I
18. Kaebaja on vaidlustanud Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157, millega Siseministeerium jättis VSS § 32 lg 1 alusel rahuldamata kaebaja 12.03.2019 taotluse talle kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kõnealust sissesõidukeeldu on kaebaja suhtes kohaldatud VSS § 74 lg 2 alusel PPA 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1, millega PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ning tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele tema kinnipidamisasutusest vabanemisel. Kuigi PPA oli 25.04.2017 otsuses tuginenud kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel ekslikult VSS § 72 lg 2 p-le 7, pidas Tartu Ringkonnakohus 22.11.2018 otsuses nr 3-17-946 PPA 25.04.2017 otsuse õiguspärasuse kontrollimisel täidetuks VSS § 72 lg 2 p 4 rakendamise eeldusi ega pidanud vajalikuks lahkumisettekirjutuse tühistamist selles ekslikule õiguslikule alusele viitamise tõttu. Nendel asjaoludel luges ringkonnakohus õiguspäraseks ka PPA poolt 25.04.2017 otsuses VSS § 74 lg 2 alusel kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu 5 aastaks. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsusele kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis 26.02.2019 määrusega menetlusse võtmata. Seega on PPA 25.04.2017 otsus jätkuvalt kehtiv haldusakt ning seda hoolimata sellest, et sellest ei nähtu PPA poolt VSS § 74 lg-te 3 ja 4 alusel selle kaalumist, kas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34; Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 14).
19. Praeguses haldusasjas on vaidluse all küsimus sellest, kas Siseministeerium on VSS § 32 lg 1 alusel õiguspäraselt ja kaalutlusvigadeta leidnud, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks puuduvad alused. Selle küsimuse lahendamisel võtab kohus arvesse, et PPA 25.04.2017 otsus jääb sõltumata käesolevast otsusest kehtima kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise ja talle koheselt (pärast kinnipidamisasutusest vabanemist) sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise osas. See tähendab, et sõltumata praeguses asjas tehtavast lahendist on kaebajal kohustus kinnipidamisasutusest vabanemisel Eestist lahkuda ning kohtule teadaolevalt puudub tal pärast vabanemist Eestis viibimiseks muu seaduslik alus. Seega ei annaks kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine talle pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigust Eestis viibida ning tal tuleks talle Eestis viibimiseks seadusliku aluse andmist eraldi taotleda. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine tähendaks aga seda, et sel alusel ei oleks võimalik enam tema ajutist või pikaajalist Eestis viibimist piirata. Näiteks välistaks kehtiv sissesõidukeeld tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise (VMS § 126).
20. Kaebaja on Siseministeeriumile 12.03.2019 esitatud taotluses tuginenud suures osas samadele asjaoludele, millele ta on tuginenud haldusasjas nr 3-17-946 toimunud kohtuvaidluses. Kui haldusasjas nr 3-17-946 said need asjaolud omada tähtsust selle küsimuse otsustamisel, kas PPA oli õiguspäraselt tunnistanud kehtetuks kaebaja elamisloa, teinud talle lahkumisettekirjutuse ning kohaldanud tema suhtes sissesõidukeeldu, siis praeguses menetluses saab kohus neid väiteid hinnata üksnes selle küsimuse valguses, kas esinevad alused kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. II
21. Kaebaja on esitanud kohtule pärast

§ 62

lg-s 1 ning § 51 lg-s 3 sätestatud tähtaega uue tõendina OÜ Mürin juhatuse liikme 18.09.2019 õiendi, milles viimane kinnitab, et 5 3-19-1014 OÜ Mürin ja kaebaja vahel on 05.09.2016 sõlmitud tööleping, mis on hetkel peatatud. Samuti kinnitab OÜ Mürin juhatuse liige selles õiendis, et jätkab kaebajaga töösuhteid pärast tema vabanemist, talle on tagatud ametikoht konsultandina, kaebajale pakutav töö vastab tema terviseseisundile ning OÜ Mürin tagab kaebajale pärast vabanemist rehabilitatsiooniteenuste korraldamise omal kulul. 16. Vastavalt

§ 62

lg 1 teisele lausele võib pärast

§ 62

lg-s 1 sätestatud tähtaega tõendile tugineda üksnes

§ 51

lg-s 4 sätestatud tingimustel, s.o juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohtule 02.10.2019 saabunud uue tõendiga soovib kaebaja tõendada asjaolu, et OÜ-s Mürin on kaebajale pärast vabanemist tagatud ametikoht. Selle asjaolu üle puudub poolte vahel vaidlus. Kaebaja on sellele asjaolule tuginenud Siseministeeriumile 12.03.2019 esitatud taotluses ning sarnase sisuga tõend oli esitatud ka haldusasja nr 3-17-946 menetluses (vt Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsuse p 16). Kaebaja avas kohtule edastatud tõendi sisu käesolevas haldusasjas toimunud kohtuistungil suuliselt ning vastustaja ei vaielnud sellesisulise tõendi asja juurde võtmisele vastu. Seega ei põhjusta selle tõendi asja juurde võtmine menetluse viibimist ning kohus võtab selle asja materjalide juurde. III

1. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, art 11 lg 2 esimese lause kohaselt määratakse sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhtumil kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. VSS-s sisaldub lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu üle otsustamise kohta käiv regulatsioon §-s
3. VSS § 75 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes VSS
4. peatükis sätestatut. VSS
5. peatükis sisalduva § 32 lg 1 kohaselt tunnistab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus sissesõidukeelu kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS § 32 lg-s 1 sätestatud taotluse sisulisel läbivaatamisel tuleb kontrollida nii seda, kas varasem otsus keelu kohaldamise ja tähtaja suhtes oli õiguspärane, kui ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis õigustavad keelu tühistamist või lühendamist (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsus nr 3-05-312, p 15). VSS § 32 lg-st 1 tulenevalt saab Siseministeerium tunnistada isikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks selle kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumise või äralangemise tõttu, samuti humaansetel kaalutlustel üksnes juhul, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
6. Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 p-s 19, et kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lahkumisettekirjutuse ning kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Ka Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt võib direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus nr C-371/08: Ziebell, p-d 82–83). Seega tuleneb direktiivist 2003/109/EÜ 6 3-19-1014 pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Kohus leiab, et kuigi Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemise ajal oli kaebajale väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud, oli ka selle otsuse tegemisel direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 kaebajale tuleneva tugevdatud kaitse arvesse võtmine põhjendatud (vrd Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 36; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2436, p 11).
7. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Riigikohtu 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 tegemisega oleks asjakohane kohtupraktika sedavõrd oluliselt muutunud, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu saaks ainuüksi sellest tulenevalt pidada õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et Riigikohus on otsustanud Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsusele nr 3-17-946 esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise pärast haldusasjas nr 3-17-1545 lahendi tegemist. Samuti jagab kohus Siseministeeriumi seisukohta, et kaebajaga seotud individuaalsetest asjaoludest tulenevalt saab temast tulenevat ohtu pidada tegelikuks ja piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses.
8. Kohtule on esitatud karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et kaebajat on karistatud kahel korral kriminaalkorras ning seitsmel korral väärteokorras liikluseeskirjade rikkumise eest. Kaebaja on Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8477 süüdi mõistetud KarS § 424 alusel ja karistatud 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega 3-aastase katseajaga. Viru Maakohtu 21.06.2012 otsusega nr 1-10-8498 mõisteti kaebaja aga süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, mis oli toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil) ja § 392 lg 2 p 2 alusel (keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseaduslik sisse- ja väljavedu, mis on toime pandud grupi poolt) ning karistati 10 aasta, 4 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega. PPA 25.04.2017 otsusest nr 15.3-3.4/2017/2899-1 nähtub, et kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud kuritegu seisnes selles, et ta käitles ajavahemikul 13.03.2009–07.05.2009 Eestis ja Venemaal suure materiaalse kasu saamise eesmärgil korduvalt ebaseaduslikult narkootilist ainet suures koguses ning aitas narkootilist ainet tuua ja viia üle riigipiiri, olles erinevates kuriteoepisoodides nii tellija kui täitja. Seega on kaebaja käitlenud suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda tarbeks, vaid edasiandmise ja müügi eesmärgil, andes sellega enda panuse narkokaubandusse. Erinevalt eeltoodust puudutasid haldusasjas nr 3-17-1545 kaebuse esitanud isiku toime pandud süüteod üksnes narkootikumide omandamist ja valdamist ning teda ei olnud süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises. Seega tuleneb kaebaja toime pandud kuriteo olemusest kõrgendatud eeldus, et ta võib Eestis viibides oma tegevusega seada ohtu rahvatervise. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (vt nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 27). Kohtu hinnangul saab nendel põhjustel kaebajast lähtuvat ohtu pidada ka tema edaspidisel võimalikul lühiajalisel Eestis viibimisel piisavalt tõsiseks.
9. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kaebaja suhtes esinevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ei oleks saanud Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemise ajal pidada enam tegelikuks. Sellise kaebajast tuleneva tegeliku ohu puudumise järeldust ei saa teha kaebaja väidetest, et ta on vangistuses viibides asunud õiguskuulekale teele ning tasunud kõik tema suhtes tehtud väärteootsustest tulenevad rahalised kohustused.
10. Kohtule on esitatud Viru Vangla poolt kaebaja kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustus, milles on peetud kaebajat kõrgohtlikuks avalikkusele. Ohtlikkus seisneb selle iseloomustuse kohaselt kuritegeliku ühenduse liikmena kuritegude toimepanemises grupis ja suurtes kogustes narkootiliste ainete käitlemises, soodustades sellega kuritegevuse suurenemist ning seades ohtu rahvatervise, samuti alkoholijoobes autot juhtides avariiohtlike olukordade tekitamises. Ohtu 7 3-19-1014 on peetud tõenäoliseks, kui isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes ning kui ta jätkab narkootikumide käitlemisega, kuuludes kuritegelikku ühendusse. Samast iseloomustusest nähtub veel, et vangla andmetel oli kaebaja suhelnud vangistuse ajal kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui kirjavahetuse teel ning temaga olid kokkusaamistel käinud isikud, keda teatakse kui organiseeritud kuritegevuse liikmeid või nende lähedasi. Eeltoodu ei viita ühelgi viisil sellele, et vaidlustatud Siseministeeriumi otsuse tegemise ajaks pidi olema kaebajast lähtuv tegelik oht avalikule korrale ära langenud.
11. Siseministeerium on õiguspäraselt leidnud, et kaebajast tulenev oht kaalub üles kaebaja välja toodud asjaolud seoses tema Eestis elavate lähedaste abivajadusega ning tema tervisega. Kaebaja vastavad väited kattuvad suures osas haldusasjas nr 3-17-946 esitatud väidetega ning kohtule ei nähtu, et need asjaolud oleksid pärast PPA 25.04.2017 otsuse tegemist oluliselt muutunud ja võiksid anda põhjuse kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu humaansetel alustel kehtetuks tunnistamiseks VSS § 32 alusel.
12. Viru Vangla 01.04.2019 õiendi nr 2-4/12147-2 kohaselt on vangla arst hinnanud kaebaja 23.04.2018 töövõimeliseks istuvas asendis kuni 1 tund päevas ning tervisekaardi andmetel ei ole arstid, vastupidiselt kaebaja tütarde 12.04.2018 kirjalikes selgitustes märgitud vajadusele, näinud kaebajale ette operatsioone, välja arvatud plaaniline nina vaheseina operatsioon. Ka kohtuistungil väidetud süvenenud südamehaigus, raske depressioon ning halvenenud nägemine on sellised tervisehädad, millele on kaebajal võimalik saada leevendust ja ravi ka Venemaal, hoolimata tema suhtes kehtivast sissesõidukeelust. Seega puudub kohtul alus arvata, et kaebaja ei oleks võimeline saama hakkama ilma Eestis elavate lähedaste füüsilise abita. Ka ema hooldamise vajaduse kohta ei ole kaebaja esitanud uusi väiteid võrreldes haldusasjaga nr 3-17-
13. Selliseks uueks ja olulist tähtsust omavaks väiteks ei saa pidada kohtuistungil esitatud kaebaja väidet, et ema elab lootuses, et kaebaja vabaneb. Lisaks on vastustaja õigesti viidanud, et kaebaja ema ei kuulu kaebaja nn tuumikperesse VSS § 29 lg 4 tähenduses ning tema eest saavad vajadusel hoolitseda ka näiteks kaebaja täisealised lapsed.
14. Halduskohtu hinnangul ei välista sissesõidukeelu kehtimine kaebajal enda elatamiseks tema võimetele kohase töö leidmist. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsuse nr 3-17-946 p-des 16 ja 17 osutatud seisukohad, mille kohaselt on kaebaja varasema äritegevusega piisavalt tõendatud, et kaebajal on piisavalt oskusi, teadmisi ja kogemusi, et leida endale vajadusel jõukohast tööd ka väljaspool Eesti Vabariiki, on ka praeguses vaidluses asjakohased. Samuti ei anna sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks alust asjaolu, et kaebajal on Eestis viibimise korral võimalik töötada OÜ-s Mürin. Üksnes kaebaja soov teha tööd Eestis ei kaalu üles muid asjaolusid, mis annavad Siseministeeriumi hinnangul aluse kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtima jäämiseks.
15. Kohus leiab, et kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule tuleb pidada tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ka käesoleva otsuse tegemise ajal (vrd Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 22; Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsuse nr C-371/08, p 84). Kaebaja kannab endiselt karistust Viru Vanglas, teda ei ole ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastatud ning kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid alust kahelda Siseministeeriumi poolt vaidlustatud otsuses tehtud ohuprognoosi adekvaatsuses. Kuigi Viru Vangla 25.07.2019 koostatud õiendis ei ole välja toodud seda, et kaebaja oleks
16. ja
17. aasta jooksul suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega (nagu nähtus Viru Vangla 25.06.2018 koostatud iseloomustusest), on selles õiendis näiteks viidatud kaebajale 05.07.2019 määratud distsiplinaarkaristusele, mis on vastuolus kaebaja väidetega tema õiguskuulekast käitumisest. Viru Vangla 05.07.2019 käskkirja nr 6-3/429-1 vaidlustamiseks esitatud 01.10.2019 kaebusest ei nähtu kohtule asjaolusid, mis annaksid pidada kaebajale määratud karistust ilmselgelt 8 3-19-1014 õigusvastaseks. Selle üle, kas kaebaja väited tema kambrist leitud esemete talle mitte kuulumise kohta vastavad tõele ning muudavad kaebaja karistamise õigusvastaseks, saab halduskohus otsustada kõnealuse kaebuse alusel algatatud kohtumenetluses.
18. Erinevalt kaebaja ohtlikkusest, mida tuleb eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt hinnata ka otsuse tegemise aja seisuga, ei tulene kohtupraktikast, et kohus peaks kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel võtma arvesse muid pärast otsuse tegemisel ilmnenud faktilisi asjaolusid. Kohus saab hinnata otsuse õiguspärasust üksnes selle tegemise aja seisuga ega või asuda ise vastustaja asemel kaaluma, kas pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolud annavad aluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (

§ 158

lg 3; vrd Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p 18). Seetõttu ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust pärast Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemist ilmnenud uus asjaolu ehk kaebaja ja Eesti kodanikust H.H. vahel 23.07.2019 sõlmitud abielu ning väited H.H. soovist usaldada enda laste kasvatamine kaebajale, kuigi kaebaja ei ole nende laste isa. Isegi kui pidada tõeseks kaebaja poolt kohtuistungil esitatud tõendamata väiteid, et ta on suhelnud H.H.ga viimased kaks aastat, mis viitab sellele, et tegemist võib olla asjaoluga, mida vastustaja pidi otsuse tegemisel arvestama, ei tooks see siiski kaasa Siseministeeriumi otsuse tühistamist. Vastustaja on asjakohaselt viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt ei ole peetud perekonna olemasolu isiku väljasaatmist välistavaks asjaoluks, kui partner oli isikuga perekonnasuhteid luues teadlik isiku kriminaalsest taustast ja väljasaatmisohust (nt 17.02.2009 otsus asjas nr 27319/07, Onur vs Suurbritannia, p 59). 29. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kaebaja taotlusest ega kaebusest, et talle sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud oleksid muutunud või ära langenud. Samuti pole viidatud sellistele humaansetele kaalutlustele, mis võiksid anda alust kaebaja suhtes tehtud varasema otsuse muutmiseks. Seega on Siseministeerium õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning kaebus tuleb jätta nii tühistamis- kui kohustamisnõudes rahuldamata. IV 30.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on kohtuistungil kohtule avaldanud, et ta ei taotle vastustajalt muude menetluskulude kui riigilõivu väljamõistmist. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jääb see kaebaja taotlus rahuldamata. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitatud (

§ 109lg 1 lause 4).

31.

§ 175

lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses enda algatusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 9