Obsah (9)

§ 459§ 651§ 456§ 657§ 654§ 5§ 230§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 31.08.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-7886 Kohtuasi RR (R) ja DD

§ 459

lg 1 p-d 1 – 3 sätestavad, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohus ei nõustu kostja väitega, et hagejad ei ole põhjendanud, miks ei ole 270 eurot enam piisav summa. Hagejad põhjendavad elatise suurendamise nõudeid asjaoludega, et hagejate vajadused on suurenenud. Lisaks faktilistele asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused. Elatise miinimummäär ühe lapse kohta oli

1. aastal 270 eurot kuus ja
2. aastal on 292 eurot. Hageja I taotles elatise suurendamist 295,5 euroni kuus ja hageja II 223 euroni kuus alates hagiavalduse esitamisest. Maakohus tuvastas, et hageja I vajadused perioodil 24.
3. – 31.10.2019 moodustasid 391 eurot kuus ja alates 2019 novembrist 484,11 eurot kuus (eluasemekulud kuni novembrini 2019 46 eurot, eluasemekulud alates novembrist 2019 139,11 eurot, toidukulu 133 eurot, transpordikulu 38 eurot, sidekulu 10 eurot, tervishoiukulud 6 eurot, hügieenikulu 13 eurot, kulud koolikohustuse täitmiseks 25 eurot, riiete ja jalanõude kulu 52 eurot ning muud vältimatud püsikulud 68 eurot). Hageja II vajadused perioodil 24.05.2019 – 31.10.2019 olid 398,65 eurot ja alates 2019 novembrist 491,76 eurot kuus (eluasemekulud kuni 2019 novembrini 46 eurot, eluasemekulud alates novembrist 2019 139,11 eurot, toidukulu 133 eurot, transpordikulu 20 eurot, sidekulu 3,65 eurot, tervishoiukulud 6 eurot, hügieenikulu 13 eurot, kulud koolikohustuse täitmiseks 25 eurot, riiete ja jalanõude eest 52 eurot ning muud vältimatud püsikulud 100 eurot). 3 Kostja on põhjendanud hagi rahuldamata jätmise taotlust oma tervisliku seisundi ja sellest tuleneva raske majandusliku seisundi tõttu. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909). Kohus tuvastas, et kostja varaline seisund, sh tegelik võimekus endale ametlikku sissetulekut hankida, ja elustandard oli selline, mis võimaldas hagejatele tasuda elatist 270 eurost rohkem. Kostjal tuvastati 04.05.2018 osaline töövõime kestusega 6 kuud. 01.10.2018 tuvastati kostjal osaline töövõime kestusega 1 aasta. Kostjal esines mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas. Kostjal oli üldise koormustaluvuse languse, koormusel tekkiva õhupuudustunde ja rinnaku piirkonna ebamugavustunde tõttu raskendatud raskuste tõstmine ja kandmine, pikkade vahemaade ja mitmesugustel pindadel käimine ning muul viisil liikumine. Kostja osaline töövõime lõppes 17.10.
4. Järelikult oli kostja alates 18.10.2019 töövõimeline isik ja tal oli võimalik hagejate ülalpidamiseks teenida sissetulekut. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tal ei olnud võimalik tööd leida vähenenud töövõime pärast. Kohtu hinnangul oli märkimist väärt, et kostja vormistas ennast töötuks pärast seda, kui hagejad esitasid elatise nõude kohtusse. Kostja sai erinevates summades töövõimetoetust 224,77 eurot – 240,16 eurot kuus. Muid ametlikke sissetulekuid kostjal ei olnud. Kostja sai viimati ametlikult töötasu O OÜ-lt 2018 aprillis. Pangakonto väljavõttest ei nähtunud sääste. Kostjale kuulus kinnistu Laura talu, mis oli kostja ja tema pere elukoht. Kostjale kuuluvat kinnistut parendati ja kohus pidas usutavaks kostja väidet, et teda aitas selles elukaaslane AA. Muud vara kostjal ei olnud. Kohus pidas tõenäoliseks, et kostja sai sissetulekut mitteametlikult tehtava puutöö või muu töö tulemusena. Ka kostja enda väitel tegi ta vahetevahel mitteametlikke juhutöid. Facebook väljavõtetest nähtusid kostja kuulutused nt ehitusmaterjali (kompressori, lubjapüstoli jne) ostmiseks ja erinevate puutöö saaduste müügiks (nt külakiige müük 1 000 euroga, aiamööbli müük, puust kotkakuju müük). Juhutööd ei kajastunud Maksu- ja Tolliameti andmetes. Kohtule esitatud andmetest ei saanud teha järeldust, et kostja lasi puutöödest laekuvaid summasid oma elukaaslase kontole kanda, samuti puutöödest saadava sissetuleku ulatust. Kostja sissetulek ei olnud seotud H OÜ-ga Kohtu hinnangul oli eluliselt usutav, et kostja kasutas oma toodete müümiseks kodulehekülge hallikupalk.weebly.com (koduleheküljelt ja visiitkaardilt nähtuvad kostja kontaktandmed). Kohus järeldas kostja väidetust tegelikult paremat majanduslikku olukorda ka asjaolust, et kostja oli hagejate seadusliku esindajaga peetud läbirääkimistel pakkunud hagejatele elatist kokku 300 eurot kuus või alternatiivselt nõustus võtma ühe hagejatest enda kasvatada, mis oleks objektiivselt võimatu, kui kostja igakuine sissetulek piirduks ainult 240 euroga. Kostja enda väitel toetas ta rahaliselt ka hagejate seadusliku esindaja ja kostja ühist täisealist last U, mida ei oleks võimalik teha, kui kostja sissetulek oleks ainult 240 eurot. Kostja ei esitanud asjaolusid selle kohta, et tema ülalpidamiskohustusi täidab mõni kolmas isik tema eest. Asjas esitatud tõendite alusel ei olnud võimalik tuvastada, kas Tai reisi eest tasus kostja või tema elukaaslane. Kostja esitas ka ebajärjekindlaid väiteid, millistest allikatest kostja reisi finantseeriti. Maakohus oli seisukohal, et kostja on vähemalt osaliselt töövõimeline isik, kellel on võimalik endale tööga sissetulekut teenida ja kostja teenib vähemalt osaliselt sissetulekut mitteametlikult. 4 Kokkuvõtlikult leidis kohus, et kostja elustandard oli selline, mis võimaldas tal käia Tai reisil, omada elamumaana kinnistut, toetada täisealist last U, pidada üleval alaealist last S ning tasuda hagejatele elatist kokku 300 eurot kuus. Hagejad võtsid omaks, et SS igakuised vajadused olid 250 eurot. Kohus tuvastas, et hagejate seaduslik esindaja on osaliselt töövõimetu (töövõime vähenemine on tuvastatud perioodil 17.07.2018 – 16.07.2023). Emal oli mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja suhtlemise valdkondades, mille põhjuseks on silmahaigus. Tal on kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas. Tema töövõime on 5 aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv. Hagejate seaduslik esindaja sai perioodil 2018-2019 vanemahüvitist 470 eurot kuus ja peretoetust 520 eurot kuus. Hagejate seaduslikul esindajal on lisaks hagejatele veel üks alaealine laps. Talle kuulub sõiduauto Volkswagen Passat (ehitusaasta 1998). Muud vara talle ei kuulu. Kostja ja hagejate seadusliku esindaja võimalused sissetuleku teenimiseks on ligilähedased. Kostja majanduslik olukord on hagejate seadusliku esindajaga võrreldes parem Kostjale kuulub ja ta elab eramajas, samas kui hagejad ja hagejate seaduslik esindaja elavad üüripinnal. Hagejate seaduslik esindaja kasvatab oma leibkonnas kolme alaealist last, kostja leibkonnas kasvab üks laps. Kuna vanemate varaline võimekus oli ligilähedane, siis pidid vanemad pidama hagejaid üleval võrdsetes osades. Hagejate seaduslik esindaja sai peretoetusi kokku summas 520 eurot kuus (kummagi hageja lapsetoetus 60 eurot, kolmanda lapse toetus 100 eurot ja lasterikka pere toetus 300 eurot). Kohus võttis arvesse, et hagejate Kummagi hageja vajadused olid kaetud lapsetoetusega 60 euro ulatuses. Puudus kaalukas põhjus, miks vähendada hagejatele väljamõistetavat elatist lasterikka pere toetuse võrra. Lasterikka pere toetus oli mõeldud vanemale. Maakohus tuvastas, et kostjal tuli hageja I kasuks tasuda elatist 165,50 eurot kuus (391-60:2) perioodil 24.
5. – 31.10.2019 ja alates 2019 novembrist 212,06 eurot kuus (484,11-60:2) ning hageja II kastuks elatist 169,33 eurot kuus (398,66-60:2) perioodil 24.
6. – 31.10.2019 ja alates 2019 novembrist 215,88 eurot kuus (491,76-60:2). Kummagi hageja peale kokku oli kostja kohustuse suuruseks 334,83 eurot kuus perioodil 24.
7. – 31.10.2019 ja alates 2019 novembrist 427,94 eurot kuus. Kostja osa SS ülalpidamises oli 95 eurot kuus (250-60:2). Kostja vastutuse osa nii hagejate kui ka SS vajaduste kandmisel oli alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel asjaoluga, et kostja aeg-ajalt kandis hagejatele taskuraha. Hagejate ema ei kiitnud heaks kostja poolt hagejatele makstud taskuraha kui elatise kohustuse täitmise. Kohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel kostja väitega, et ta ostis hagejatele riideid. Asjaolu, et kostja tasus poolte kohtuvälisel kokkuleppel kohtumäärusega võrreldes väiksemat elatist, ei omanud hagi lahendamise seisukohalt tähtsust, kuivõrd hagejad ei nõudnud elatist tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. APELLATSIOONKAEBUS
8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist resolutsiooni punktide 2 ja 3 osas, millega kohus suurendas elatist alates 01.11.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni hageja I osas 212,06 euroni ja hageja II osas 215,88 euroni. Kostja taotles uue otsuse tegemist, millega suurendada Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 01.10.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-25497 kindlaksmääratud elatise suurust ning mõista kostjalt välja hageja I kasuks elatis alates 01.11.2019 kuni hageja I täisealiseks saamiseni (kuni 16.06.2023) 162,06 eurot kuus ja hageja II kasuks elatis alates 01.11.2019 kuni hageja II täisealiseks saamiseni (kuni 07.06.2026) 165,88 eurot kuus. Menetluskulud palus kostja panna hagejate seadusliku esindaja kanda. Maakohtu otsus oli kaevatavas osas ebaseaduslik. Kohus ei arvestanud kõiki asjaolusid, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusnorme, mis lõpptulemusena viis ebaõige 5 otsuseni. Maakohus ei arvestatud kostja tervislikku seisundit, hindas ebaõigesti hagejate vanemate varalist seisundit ja sissetulekuid ega arvestatud kostja kolmanda lapse S huvisid. Maakohus oli kostja tegeliku sissetuleku suuruse osas kriitiline, kuid ei tuvastanud hagejate seadusliku esindaja tegelikku sissetulekut ja töövõimet. Kogutud tõendite pinnalt selgus, et hagejate seaduslik esindaja sai riigitoetusi ca 970 eurot (kostja aga 4 korda vähem) ja muid sissetulekuid tal ei tuvastatud. Seejuures oli hagejate igakuised kulud saadavatest riigitoetustest suuremad. Hagejad olid piisavalt suured võimaldamaks emale töölkäimist, mistõttu olid tõenäoline, et ka hagejate seaduslik esindaja sai sissetulekut, mida varjab. Maakohus jagas ebavõrdselt tõendamiskoormust poolte vahel ning nõudis kostjalt põhjendamatult rohkem tõendamist kui hagejate seaduslikult esindajalt. Ehkki kohus tuvastas, et kostja tegi mitteametlikke juhutöid, ei tuvastanud kohus nimetatud sissetuleku suurust, mistõttu oli kohtu hinnang sissetuleku suhtes ebaõige. Kostja selgitas, et tema sissetuleku suurus sõltus mitmest erinevast asjaolust- materjali kogumiseks kulunud ajast, eseme valmistamisajast ja lõpuks sõltus sissetulek eseme müügile kulutatud ajast. Eseme hind sõltus nõudlusest ja kostja teenis keskmiselt alla 100 euro kuus. Seega ei saa seda summat arvata kindla sissetuleku hulka. Maakohus leidis põhjendamatult, et osalise töövõimega töötuks olemine ei olnud piisavalt mõjuv põhjus väljamõistetava elatise vähendamiseks. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tal ei olnud võimalik tööd leida vähenenud töövõime pärast. Kohtu hinnangul vääris äramärkimist, et kostja vormistas ennast töötuks pärast seda, kui hageja esitas elatise nõude kohtusse. Eeltoodu oli vastuolus samas otsuses leituga, kus kohus tuvastas, et 01.10.2018 tuvastati kostjal osaline töövõime kestusega 1 aasta. Apellandile jäi arusaamatuks, kuidas sai maakohus jõuda järelduseni, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tal ei olnud võimalik tööd leida vähenenud töövõime tõttu, kui tervisliku seisundi kirjelduse kohaselt ei sobinud kostjale tööd liikumise valdkonnas, tal on koormustaluvuse langus, raskendatud oli tõstmine ja kandmine. Maakohtu arvamusest ei selgunud, millist tööd oleks kostja pidanud leidma, kui tema põhitegevusalaks ja erialaks on olnud ehitustöö ja kõik selle valdkonna tööd olid talle keelatud või vastunäidustatud. Eksisteeris oht saada uus infarkt ja mõistlik inimene oleks ettevaatlik töö ja selle iseloomu valikul, sest võimalused sobivat tööd olid endiselt piiratud. Kohtuotsuse tegemise ajal oli kostja jätkuvalt osaliselt töövõimetu. Vaatamata sellele, et kohus pidas õigesti lastetoetuse eesmärgipäraseks sihtgrupiks just lapsi, mitte hagejate seaduslikku esindajat ning märkis, et ta arvestas kohtuotsuse tegemisel ka asjaolu, et hagejate seaduslik esindaja sai lasterikka pere toetust 300 eurot kuus, ei kajastunud nimetatud asjaolud ja seisukohad kohtuotsuse resolutsioonis väljamõistetava elatise kujunemisel. Nimetatud asjaolu ja kohtuotsuse lõppresultaat ei olnud kooskõlas seadusega ning varasema Riigikohtu praktikaga. Praegusel juhul arvestas maakohus üksnes lastetoetust 60 eurot kummagi lapse kohta ning jättis ebaõigesti arvestamata peretoetuse. Eeltooduga oli vastuolus ka maakohtu otsus osas, milles maakohus leidis, et antud juhul ei olnud kaalukat põhjust, miks vähendada hagejatele väljamõistetavat elatist lasterikka pere toetuse võrra ning lasterikka pere toetus oli mõeldud konkreetsele lapsele, vaid vanemale. Nimetatud kohtu seisukoht oli lõppjärelduses vastuoluline, ekslik ja põhjendamatu. Maakohus tuvastas, et kostja lapse S igakuise vajaduse suuruseks oli 250 eurot ning asus seisukohale, et seoses sellega tuli lapsetoetusi arvestada. Vaatamata sellele, ei kajastunud nimetatud loogika kaevatava kohtuotsuse lõppjärelduses. Arvestades, kuidas maakohus arvutas välja elatise suuruse, ei olnud tegemist loogiliselt tuletatava tulemiga arvestades kõiki eelmärgitud eeldusi ja neist tehtud vahejäreldusi. Samuti ei tulenenud kohtuotsusest, kuidas kohus arvestas ning kaalus S huve ja kajastas seda otsuses. Kohus ei arvestatud S õigusega olla varaliselt kindlustatud ja ülalpeetud võrdselt teiste lastega. 6 VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Hagejad leidsid, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis temalt välja hagejate kasuks elatise alates 01.11.2019 kuni hagejate täisealisuseni ja palus vähendada väljamõistetud igakuist elatist 50 euro võrra kummagi hageja suhtes. Hagejad apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja perioodi 24.05.-31.10.2019 eest 165,50 eurot ja alates 01.11.2019 162,06 eurot ja hageja II kasuks perioodi 24.05.-31.10.2019 eest 169,33 eurot ning alates 01.11.2019 igakuiselt kuni hageja II täisealiseks saamiseni 165,88 eurot. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (

§ 456lg 2 p 1, lg 4).

Kostja vaidlustas maakohtu otsusega väljamõistetud elatise suurust hageja I ja hageja II osas perioodil alates 01.11.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni 50 euro ulatuses kummagi hageja suhtes. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata

§ 657lg 1 p 1 alusel.

Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

§ 654lg-le 6 ei korda neid.

Kostja esitas apellatsioonkaebusega koos taotluse võtta dokumentaalse tõendina vastu Eesti Töötukassa 18.03.2020 otsus kostja osalise töövõime kohta 17.03.-17.10.2020 ja töövõimetoetuse saamise kohta. Kostja avaldas maakohtus 27.04.2020, et ta on jätkuvalt osaliselt töövõimetu. Hagejad sellele asjaolule maakohtu menetluses vastu ei vaielnud. Samas on kostja etteheited maakohtule menetlusnormi rikkumise osas alusetud. Maakohus andis 13.04.2020 määrusega pooltele tähtaja kuni 27.04.2020 veel esitamata tõendite esitamiseks (vastaspoole esitatule sai vastata kuni 11.05.2020). Maakohus teatas, et pärast 11.05.2020 taotlusi, tõendeid ja täiendusi ei saa esitada, kuna tegemist eelmenetluse lõpptähtajaga. Kuivõrd maakohus andis võimaluse tõendite esitamiseks, siis on kostja etteheide maakohtule alusetu. Kostja jättis ise tõendi õigeaegselt esitamata. Kuna hagejad tõendi vastuvõtmise taotlusele apellatsioonkaebuse vastuses vastuväiteid ei esitanud, võtab ringkonnakohus tõendi asja juurde. Hinnates tõendeid kogumis, ei anna nimetatud tõend kostja osalise töövõime kohta perioodil 17.03.-17.10.2020 alust maakohtu otsust tühistada ega apellatsioonkaebust rahuldada. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Pooltel ei olnud maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus tuvastas, et praegusel juhul esines

§ 459lg 1 p-st 1 tulenev alus 01.10.2012 määrusega väljamõistetud elatise muutmiseks.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud 7 nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-124-15, p 11). Antud vaidluses mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja elatis maksekäsu menetluses määrusega, milline lahend ei sisalda asjaolusid, mis olid selle tegemise ajal nõude ning nõude rahuldamise aluseks. Riigikohus on selgitanud, et kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Kostja ei nõustu maakohtu otsusega ja leidis, et maakohus suurendas igakuist elatist 50 euro võrra rohkem, kui kostja seda maksta saab. Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtu otsust

§ 651lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3).

Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 19, 21 ja 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus rikkus menetlusnorme sellega, et jagas ebavõrdselt tõendamiskoormist poolte vahel ning nõudis kostjalt põhjendamatult rohkem tõendamist kui hagejate seaduslikult esindajalt.

§ 5

lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 esimene lause näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte tõendamiskoormis kujuneb sõltuvalt sellest, milliseid asjaolusid ja vastuväiteid tuuakse kohtu ette ning millised asjaolud on vaidlusalused. Käesoleval juhul maakohus ei eksinud ega kohelnud pooli ebavõrdselt tõendamiskoormise jagamisel.

§ 230

lg 4 alusel võib kohus ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmeid ja dokument oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning tegemist ei ole poolte ebavõrdse kohtlemisega. Kostja ei toonud kaebuses üheselt ja selgelt esile, milliste maakohtus toodud asjaolude ja tõendite alusel pidi maakohus tuvastama hagejate seadusliku esindaja sissetuleku varjamist. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt hagejate seadusliku esindaja sissetuleku ning kostja kaebuses toodud väited ei anna alust maakohtust erineva seisukoha võtmiseks. Asjaolu, et hagejad nõudsid elatist suuremas summas, kui hagejate ema ise suudab ülalpidamist anda, ei ole siiski asjaolu, mille pinnalt saab teha järeldust, et laste ema varjab oma tegelikku sissetulekut. Maakohus tuvastas kohtuotsuses hagejate igakuised vajadused väiksemas ulatuses kui seda hagejad nõudsid ning kostja laste vajaduste ulatust ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et arvestades poolte väiteid ja asjas esitatud ning kogutud tõendeid kogumis on kostja varaline seisund (sh tegelik võimekus endale ametlikku sissetulekut hankida) ja elustandard selline, mis võimaldab hagejatele kokku tasuda elatist 270 eurost rohkem (varasema kokkuleppe suurus). Maakohus tuvastas, et kostja on vähemalt osaliselt töövõimeline ja seda kinnitab ka apellatsioonkaebusele lisatud tõend (II kd, 8 lk 111). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal on võimalik endale tööga sissetulekut teenida ja et kostja teenib vähemalt osaliselt sissetulekut mitteametlikult. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohtul tuli kostja sissetulek tuvastada konkreetse summaga, kuivõrd esitatud tõendid seda ei võimaldanud. Maakohus tuvastas, et kostja on võimeline tasuma elatist suuremas ulatuses, kui ta oli seda kohtumenetluses välja näidanud. Maakohus selgitas, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud isiku sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (otsuse p 52-53). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ja ei korda neid

§ 654lg 6 kohaselt.

Kohus on seejuures arvestanud kostja sissetulekute ja kohustuse hindamisel Si ülalpidamiskuludega. Arvestada tuli, et lapsed on erinevates vanusegruppides (hagejad 15.a ja 12.a ja kostja tütar 3 a), elavad erinevates tingimustes ning seega on lastel erinevad vajadused ja kulutused. Seega kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis hagejate elatise määramisel eeltooduga arvestamata, ei ole asjakohane. Juhul kui kostja hinnangul tulnuks S ülalpidamiskuludega arvestada teisiti, siis tuli seda apellatsioonkaebuses selgelt esile tuua. Mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Arvestades maakohtu poolte tuvastatuid asjaolusid hagejate igakuiste vajaduste osas, kostja sissetulekut ning kostja apellatsioonkaebuses esitatuid väiteid, puudub käesoleval juhul alus vähendada maakohtu otsusega hagejate kasuks väljamõistetud elatist sellises ulatuses nagu kostja seda apellatsioonkaebuses taotles. Maakohus leidis õigesti, et kostja on võimeline hagejaid ülalpidamist tasuma ja leidma endale sobivat tööd ja saama vastavat sissetulekut. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja menetluses esile selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles hagejate õigustatud huvi saada oma vanemalt ülalpidamist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-118-12, p 15 ja 13.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Kostjal on võimalik otsida ka selline töö, mis vastab tema tervislikule seisundile (sh võimalus otsida tööd ka väljaspool ehitusvaldkonda), kui senine elukorraldus ei võimalda enam ehitusvaldkonnas töö jätkamist, ja täita oma laste osas seadusest tulenevat ülapidamiskohustust. Ringkonnakohus ei nõustu kostja kaebuse väitega, mille kohaselt peaks hagejate ema enam rahaliselt panustama laste ülalpidamisesse kui kostja. Kohtu ette pole toodud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust kalduda vanemate võrdsuse põhimõttest kõrvale. 9 MENETLUSKULUD 7. Tulenevalt

§ 171

lg-s 1 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu kostja kanda. Juhindudes

§ 174

lg-st 1, määrab ringkonnakohus kindlaks, et kostjal ei tule hagejatele menetluskulusid hüvitada, sest hagejatel rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing 10