Obsah (9)

§ 74§ 117§ 4§ 5§ 29§ 40§ 15§ 28§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-14262 Tsiviilasi J L hagi Sellutions OÜ

§ 74lg 1 alusel kogu tekkinud kahju eest.

Hageja vastuväited vastuhagile

1. Hageja ei nõustu vastuhagiga ning leiab, et kostja ei maksnud hagejale mitte ettemaksu, vaid töötasu. Kostja ei ole õigustatud tasaarvestusavalduse esitamiseks. Kuna kostja esitas oma vastunõude ja tasaarvestuse avalduse esimest korda alles hagimenetluses, mitte aga töövaidluskomisjonis, siis tuleb jätta kostja kahju hüvitamise nõue läbi vaatamata. Hageja ei ole ka kostjale mingit kahju põhjustanud. Hageja ei ole kustutanud ega üle kirjutanud arvuti kõvaketast. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 5 2-18-14262
2. Hageja leidis hagis, et kuna kostja esitas oma vastunõude ja tasaarvestuse esimest korda hagimenetluses, mitte aga töövaidluskomisjonis, siis tuleb jätta kostja kahju hüvitamise nõue läbi vaatamata. Töövaidluskomisjonis on kostja esitanud hageja vastu vastunõude (I kd, tl 96-101). Vastunõudes on kostja leidnud, et hagejale on tasutud ettemaksu 8500 eurot ja kuludokumente on esitatud 420,12 euro ulatuses, seega on kostja nõue hageja vastu 8079,88 eurot. Töövaidluskomisjoni menetluses on kostja tasaarvestanud hageja nõude 795,95 eurot (s.o summa, milles kostja hageja nõuet tunnistab) kostja nõudega ning leiab, et ettemaksu nõue on 7283,93 eurot. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kahju hüvitamise nõuded on kostja esitanud alles kohtumenetluse käigus. Riigikohus on
3. veebruari
4. a määruses nr 3-2-1-139-06 (p 11) leidnud varasemalt kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse samasuguse sätte kohaldamise osas, et Kolleegiumi arvates on ITLS § 24 lg-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse töölepingu seaduses (nt

§ 117

lg 1) võimaldatud alternatiivse nõudega (nt rahaline nõue) ning pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist. Samas on kolleegium seisukohal, et nimetatud sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel (nt võib suurendada viivise nõuet). Kahjunõue esitamine on kohtu hinnangul hagi muutmine. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus töövaidluskomisjonile esitatud nõuet oleks hagi esitamisel muudetud. Kohus on kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisega lubanud hagi muuta, s.o esitada täiendava nõude. Kuna hagi muutmise taotlus on esitatud eelmenetluses, on see lubatav ilma vastaspoole nõusolekuta. Seega puudub alus kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata jätmiseks.

1. Hageja töötasu nõue ületab töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud töötasu nõuet. Töövaidluskomisjon rahuldas J L avalduse töötasu 491,13 euro ja puhkusehüvitise 1070,24 euro ulatuses (netosumma). Tööandja vaidlustas otsuse rahuldatud ulatuses. Töötaja otsust tähtaegselt vaidlustanud ei ole. TvLS § 59 lg 1 kohaselt jõustub töövaidluskomisjoni otsus pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust kohtusse või kui kohus jättis avalduse menetlusse võtmata või hagi läbi vaatamata või lõpetas menetluse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mida kohtus ei vaidlustatud. Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Kuivõrd J L ei vaidlustanud otsust tähtaegselt, on töövaidluskomisjoni otsus töötasu 491,13 eurot (netosumma) ületava osa rahuldamata jätmises jõustunud ning kohus ei ole pädev nõuet uuesti läbi vaatama. Hageja on 17.10.2018 hagis taotlenud töötasu 2214,30 euro väljamõistmist (netosumma). Kohtuistungil vähendas hageja töötasu nõuet 2071,42 euroni (netosumma). Kohus jätab TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel hageja nõude läbi vaatamata 491,13 eurot ületavas osas, s.o (2071,42-491,13) 1580,29 euro ulatuses.
2. Hageja vähendas istungil töötasu nõuet (2214,30-2071,42) 142,88 euro ning puhkusehüvitise nõuet (90,61-81,04) 9,57 euro võrra. Selles osas võtab kohus vastu hagist loobumise ning lõpetab nendes nõuetes menetluse. Kohus peab seega andma hinnangu töötasu nõude 491,13 euro ja puhkusehüvitise tasu 81,04 euro põhjendatuse osas. Hagi 6 2-18-14262
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotl alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
4. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:  hageja oli kostja osanik ajavahemikul 15.08.2017-10.04.2018;  poolte vahel on sõlmitud suuline tööleping, mis lõpetati 13.04.2019;  kostja on hagejale tasunud ülekandega igakuiselt töötasu Vabariigi Valitsuse töötasu alammääras ning hageja on saanud kostjalt 8500 eurot sularahas;  hageja käendas kostja laenukohustust kostja võlausaldaja ees ning käenduskohustus lõppes kostja osaluse võõrandamisega M Pile. Poolte vahel on vaidlus selles, milline oli poolte vahel kokku lepitud töötasu suurus; millised olid hageja tööülesanded; millisel alusel on hageja saanud kostjalt 8500 eurot; millisel eesmärgil on hageja esitanud kostjale kuludokumente ning kui suur on hagejal saamata jäänud põhjendatud töötasu ja puhkusetasu.
5. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Kohus nõustub poolte kvalifikatsiooniga ning leiab, et poolte vahelisele vaidlusele kohalduvad töölepingu sätted.
6. Pooled vaidlevad selle üle, kui suur oli hageja kokku lepitud töötasu. Hageja hinnangul maksti kokkuleppe kohaselt töötasu kahes osas, s.o hageja arvelduskontole kanti igakuiselt ametlik tasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras ning sularahas sai hageja veel igakuiselt 1000 eurot. Kostja leiab, et vastavalt osanike vahelisele kokkuleppele (hageja oli kostja osanik) oli töötasuks ettevõtte käivitamise perioodil Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Töölepingu seaduse (

) § 4 lg-s 2 on sätestatud, et tööleping sõlmitakse kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 4

lg 2 teisest lausest ei tähenda kirjaliku töölepingu puudumine seda, et töölepingulist suhet poolte vahel ei ole, kui töötaja on asunud tegema tööd ja puudub alus eeldada, et ta teeb seda tööd tasuda. Tööle on võimalik seega asuda ka suulise kokkuleppe alusel. Kui töölepingu tingimustes on lepitud kokku suuliselt, võib olla hiljem keeruline tõendada kokkuleppe sisu. Kohus peab tuvastama kokkuleppe sisu, s.o antud juhul töötasu suuruse, tuginedes tsiviilasjas esitatud tõenditele.

§ 5

lg 1 p 5 järgi peab töölepingus sisalduma töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed.

§ 29

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu.

1. Hageja tugineb oma väidete esitamisel sellele, et 1000 eurot maksti igakuiselt ligilähedaselt samal ajal; hagejal puudusid sellised kulutused, mille eest oleks ta võinud nõuda ettemaksu; dokumenteeritud ei ole isikliku sõiduauto kasutamine töösõitudeks; hageja töötas müügidirektorina ning müügidirektori tavapärane töötasu ületab olulisel määral miinimumpalka; puudub igasugune alus arvata, et hageja oleks olnud nõus töötama miinimumpalga eest; alustaval 7 2-18-14262 äriühingul, mis ei saa maksta osanikele töötasu enam, kui miinimummääras, ei saanud olla mõistlik igakuiste kulutuste suurus 1000 eurot; kui tegemist olnud ettemaksuga, pidanuks kostja koheselt nõudma kuludokumente; hageja ei olnud täieõiguslik osanik vaid talle kuulus vähemusosalus ja tegelik võimalus osaleda äriühinguga seotud otsustustes. Kohus ei nõustu sellega, et eeltoodust tuleneb, et poolte vahel oli lepitud kokku suuremas töötasus, kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Kohus tugineb oma järeldustes järgmistele tõenditele ja vastaspoole poolt omaks võetud asjaoludele.
2. Vaidlus puudub selles, et hageja arvelduskontole on laekunud alates töölepingu sõlmimisest igakuiselt töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Suuremas summas ei ole hagejale töötasu arvelduskontole makstud. Kohtu hinnangul on see üheks asjaoluks, mis viitab töötasu kokkuleppe suurusele (alammääras).
3. Hageja oli kostja osanik 15.08.2017-10.04.2018, s.o pea kogu töölepingu kestuse perioodil (välja arvatud kolm viimast päeva). Kostja selgituse kohaselt leppisid osanikud kokku, et osanikele makstakse töötasu alammääras. Kokkuleppe põhjuseks oli vajadus käivitada alustav ettevõte ning suunata teenitud tulu investeeringuteks. Kohtu hinnangul on selline kokkulepe nii eluliselt usutav kui ka äriühingute tegevuse alustamise perioodil tavapärane. Kohtu hinnangul on tavapärane see, et äriühingu tegevuse alustamisel puuduvad sellised rahavood, millest tasuda ettevõtlusega tegelevatele isikutele (sh äritegevuses osalevatele osanikele) töötasu sellises suuruses, mida nad saaksid, tehes sama tööd mõnes juba toimivas ettevõttes palgatööna. Kohtu hinnangul ei ole midagi eriskummalist ka selles, kui raha ei võeta alammäärast suurema töötasuna välja ka pikema ajavahemiku, näiteks esimese aasta kestel. Osanik on otseselt huvitatud ettevõtte arengust ning tulevikus ettevõtlustulust dividendide läbi. Äriseadustiku (ÄS) § 148 lg 5 järgi annab osa osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kokkuleppe tingimuse tuvastamise plaanis puudub alus kohelda hagejat osanikuna, kuna hageja ei olnud enda sõnul täieõiguslik osanik, vaid talle kuulus vähemusosalus ja tegelik võimalus osaleda äriühinguga seotud otsustustes. Hagejale kuulus 30% äriühingu osalusest (I kd, tl 142-143). Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest lähtudes saaks kohus teha järelduse, et hagejal oli vähemusosaluse tõttu reaalselt takistatud äriühinguga seotud otsustustes osalemine ning teda tuleks käsitleda pigem tavapärase palgatöölisena. Ainuüksi teoreetilisest takistusest (osaluse protsendi tõttu) ei saa selliseid asjaolusid välja lugeda. Kohus märgib, et ka osaluse väike protsent ei takista osanikul saada oma osa suurusele vastavaid dividende ning ettevõtte osaluse müümisel saada müügihinna läbi kasu ettevõtte väärtuse suurenemisest. Kohus ei nõustu hagejaga ka selles, et osal puudus igasugune likviidsus senikaua kuni ettevõte läheb börsile. Samuti ei nõustu kohus hagejaga selles, et saab eeldada, et 30% osalusega osanik ei saa mingil viisil osaleda ettevõtte juhtimises, eriti kui 70% kuulub ühel meelel elukaaslastele. Kohtu hinnangul ei nähtu asjas esitatud tõenditest ka, et osaluse andmine oli puhtalt formaalne ning see anti vaid tagatisena käenduse andmise eest. Kui käsitleda hagejat tavapärase palgatöölisena ning leida, et tal puudus vähemusosanikuna igasugune huvi ettevõtte arengu vastu ning soov panustada omapoolselt väiksema töötasu eest kui müügidirektori tavapärane töötasu ning hageja seos äriühinguga oli puhtalt formaalne, siis jääb selgusetuks, miks ta tegutses juba enne töölepingu sõlmimist kostja nimel. E-kirjadest (I kd, tl 1519) nähtub, et J L tegutses Sellutions OÜ käivitamise nimel juba vähemalt kuu aega enne töölepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul näitab see, et J Ll oli huvi panustada ettevõtte arengusse, saamaks tulevikus oma osalusest kasu. 8 2-18-14262 Kohtu hinnangul viitab sellele, et hageja oli huvitatud pikaajalise ettevõtlustulu teenimisest ettevõttesse panustamise läbi ka see, et hageja käendas kostja alustamiseks vajalikku laenu. Laenukohustuse suurus oli 03.08.2017 käenduslepingust (I kd, tl 140) nähtuvalt 15 000 eurot. Tegemist ei olnud väikese summaga. Võimalike tavapäraste ettevõtlusriskide realiseerumise korral võinuks see summa jääda täies ulatuses hageja kanda. Üheks riske suurendavaks asjaoluks on kindlasti tööjõukulu liiga suur osakaal ettevõtte kuludes. Arvestades, et hageja oli selleks hetkeks tegutsenud juba mõnda aega ettevõtluse ja müügi valdkonnas (P Consult OÜ registrikaart, I kd, tl 154; J L CV I kd, tl 145), ei saanud sellise isikliku kohustuse võtmine tuleneda ka kogenematusest või teadmatusest. Kohtu hinnangul tuleb teha järeldus, et taolise isikliku kohustuse võtmisest tulenevalt ei saa J Lt mingil juhul käsitleda tavalise palgatöötajana, kel puudus igasugune huvi pikaajalise ettevõtlustulu teenimise vastu. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et J Lt ei saa käsitleda antud töösuhte tingimuste tuvastamisel n.ö tavapärase töötajana, kel puudus võimalus määrata, millises vormis (ametlik vs „ümbrikupalk“) talle töötasu makstakse ning kel puudunuks isiklik huvi panustada ettevõtte käivitamisse algusperioodil, saades oma töö eest tasu miinimummääras. Osaühingu raamatupidamist korraldab juhatus (ÄS § 183). See, millises vormis töötasu makstakse (ametlikult vs mitteametlikult), on seega juhatuse pädevuses. Osanike pädevuses omakorda on ÄS § 168 lg 1 p 4 järgi osaühingu juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine. Kohtu hinnangul oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui osanik, kes sisuliselt juhatuse üle kontrolli teostab, tugineb osaühingu poolt töötasu deklareerimise ja maksude maksmise kohustuse rikkumisele, olles samas ise osanikuna ja sellise töötasu saajana täiel määral teadlik rikkumisest ning sisuliselt ka selle eest vastutav.
4. Hageja on leidnud, et puudub igasugune alus arvata, et hageja on nõus töötama miinimumpalgaga. Kohus märgib, et puudub ka igasugune alus arvata, et hageja osanikuna ettevõtte käivitamise nimel miinimumpalgaga töötama ei nõustunud. Kuivõrd kohtu hinnangul on tavapärane, et ettevõtte käivitamisel võtavad osanikud ettevõttest raha välja vaid minimaalsel vajalikult määral, siis ei hakka kohus käsitlema ka seda, kas hageja töötas kostja müügidirektori või müügijuhina või milliseid ülesandeid hageja täitis ning milline oli tema tegelik kvalifikatsioon ja eeldatav palk sellisel ametikohal. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et hageja tööülesanded ei saanud olla kuigi intensiivsed ja palju aega nõudvad, kui hageja enda käsitluse kohaselt jäi ta
5. aprillil haigeks, ootas aga kodus siiski temale antavaid tööülesandeid ning enne
6. aprilli ei tekkinud vajadust temapoolseteks tööülesannete täitmiseks. Kui hageja sellise käsitlusega nõustuda, siis ei saanud hageja poolt tehtav töö olla kuigi suure koormusega ning seega ilmselt mitte ka kõrgesti tasustatud.
7. Asjaolu, et poolte vahel oli lepitud kokku töötasu maksmises Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, nähtub kohtule ka tunnistajate ütlst. Tunnistaja, ühtlasi kostja osanik M P on andnud ütlusi (II kd, tl 6 pöördel-7 pöördel) selle kohta, et osanike vahel oli töötasu kokkulepe, et vähemalt niikaua, kui ettevõttesse käibevahendeid juurde tekib ja ettevõte kasvab, on igakuine töötasu miinimumpalk. Samuti on tunnistaja V B andnud ütlusi selle kohta (II kd, tl 8-9), et J L rääkis tunnistajale oma töötasust ning näitas oma telefonis, millises summas töötasu J Lle laekub. Tunnistaja ei mäleta täpset summat, kuid võib arvata, et see oli miinimumpalk. Tunnistaja ütl kohaselt tahtis J L teda veenda, et neil kõigil on võrdsed palgad. Kohus märgib, et kui tunnistaja M Pi kui asjast huvitatud isiku ütlused ei pruugi olla kuigi suure tõeväärtusega, siis tunnistaja V Bi kui kostja kunagise töötaja ütl kohta puudub igasugune alus arvata, et need võiksid olla kallutatud kellegi kasuks. Ka J L ise on kinnitanud töövaidluskomisjoni istungil, et ütles tunnistaja V Bile, et saab miinimumpalka. Töövaidluskomisjoni istungil on J L 9 2-18-14262 selgitanud (I kd, tl 171), et ta ütles seda töötajale selleks, et motiveerida töötajat edasi tööle jääma, kuna tegemist oli hea töötajaga. Kohtu hinnangul puudub igasugune alus eeldada, et J L töötajale töötasu suuruse osas valeväiteid esitas. Kui teha aga järeldus, et J L töötajale töötaja motiveerimiseks siiski valeväiteid esitas, siis muudab see asjaolu ebausaldusväärseks ka kõik teised J L väited.
8. Kostja selgituste kohaselt ei makstud hagejale igakuiselt lisaks kontole laekuvale miinimummääras töötasule mitte „ümbrikupalka“ vaid ettemaksu kulude katmiseks.

§ 40

lg 1 järgi võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lõigetele 2–

1. Viidatud sätete järgi peab käsundiandja hüvitama käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Käsundiandja peab käsundisaaja vabastama tema poolt käsundi täitmiseks kolmandate isikute ees võetud kohustustest. Käsundisaaja võib enne käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemakset tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulude eest.
2. Kohtu hinnangul ei seisne sätte mõte selles, et kui küsitud või makstud ettemaks on ebamõistlikus suuruses, siis tähendab, et tegemist ei olnud ettemaksuga. Sätte eesmärk on piirata ülemäära suure ettemaksu nõudmist. Kohtu hinnangul ei välista miski leppida töötajal ja tööandjal kokku igakuise ettemaksu tasumises mõlema hinnangul kohases summas.
3. Vaidlus puudub selles, et lisaks kontole laekunud töötasule on hageja saanud kostjalt 8500 eurot sularahas. Kostja kinnitusel on hageja toonud kuludokumente kokku 420,12 euro ulatuses. Hageja on kinnitanud, et tõi kostjale kuludokumente, mitte küll aga hageja väidetud ulatuses. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kõik kostja esitatud kuludokumendid ei ole hagejaga seostatavad. Töövaidluskomisjoni istungil (I kd, tl 171) selgitas J L, et sõiduk, mida tööülesannete täitmiseks kasutati, ei kuulunud temale, vaid tema isale. Ka hagis on hageja kinnitanud, et kasutas sõidukit tööülesannete toitmiseks. Ühestki menetlusdokumendist ei nähtu, et kostja kasutuses oleks olnud mõni teine sõiduk peale hageja valduses oleva sõiduki. Kostja esitatud tõenditest (I kd, tl 116 ja 118) nähtub, et Sellutions OÜ poolt on tasutud sõiduki registrimärgiga X tehnoülevaatuse eest (17.11.2017 arve) ning sama registrimärgiga sõiduki SAAB-900 autoremondi eest. Tunnistaja V Bi ütl kohaselt oli hagejal tõenäoliselt SAAB marki sõiduk. Selle kohta, et hageja valduses olevat sõidukit tööülesannete täitmiseks kasutati, on ütluseid andnud ka V B (II kd, tl 8-9), M P (II kd, tl 6 pöördel-7 pöördel) ning X X (II kd, tl 7 pöördel-8).
4. Seda, et tegemist oli ettemaksuga kulude hüvitamiseks, et välista ka see, et sõiduki kasutamine tööülesannete täitmiseks jäi nõuetekohaselt fikseerimata ja deklareerimata. Nagu hageja ise on selgitanud, ei peetud äriühingus dokumenteerimise ja maksude tasumise nõuetest kinni ja seda „maksude optimeerimise“ eesmärgil.
5. Kohtu hinnangul ei viita sellele, et tegemist oli töötasuga, ka asjaolu, et 1000 eurot in tasutud igakuiselt umbes samal ajal ja samas suuruses. Pole mingit põhjust, miks peaks maksma igakuiselt tasutava kulutuste ettemaksu erinevas suuruses ja erineval ajal, kui poolte vahel on kokku lepitud igakuine tasumine kindlas summas.
6. Kohtu hinnangul viitab sellele, et tegemist oli ettemaksuga kulude hüvitamiseks, mitte aga 10 2-18-14262 töötasuga, ka järgmine asjaolu. Hageja ei ole väitnud, et talle on hüvitatud tööandja poolt kulud, mille tõendamiseks on ta tööandjale toonud kuludokumendid. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et vähemalt kaks kulutust on seostatavad hagejaga. Kui igakuiselt laekuva 1000 euro näol oleks olnud tegemist hageja töötasuga, mitte aga ettemaksuga, siis jääks kohtule selgusetuks, miks hageja ei taotlenud reaalselt kantud kulutuste hüvitamist, milleks tal oli

§ 40

lg 1 alusel õigus ning nõustus nende kulutuste tegemisega enda sissetuleku arvelt. Kohtu hinnangul tuleb sellest teha järeldus, et igakuine 1000 eurot oligi hagejale tasutav ettemaks kulude hüvitamiseks ning seetõttu puudus vajadus hüvitada eraldi konkreetseid kulusid.

1. See, et tegemist oli ettemaksu ja mitte töötasuga, nähtub kohtule ka kostja
2. a majandusaasta aruandest ning 31.12.2007 ja 01.04.2018 bilansist (I kd, tl 191-198). Majandusaasta aruandes on kajastatud raha 32 018 eurot, mis vastab bilansis toodud rahasummale, milles on omakorda kajastatud J L käes oleva rahana 31.12.2017 seisuga 2637,61 eurot. 01.04.2018 bilansis on omakorda kajastatud J L võlgnevus 8079,88 eurot.
3. Selle kohta, et poolte vahel oli kokku lepitud ettemaksu maksmises, on andnud ütlusi ka M P (II kd, tl 6 pöördel-7 pöördel), V B (II kd, tl 8-9) ning X X (II kd, tl 7 pöördel-8). Tunnistajad on andnud ütlusi ka selle kohta, et kostja juhatuse liige on küsinud nende juuresolekul hagejalt ka kuludokumente ettemaksu kohta. X Xe ütl kohaselt kuulis tema, kuidas H E nõudis kuludokumente, ühel korral umbes veebruaris
4. M Pi ja V Bi ütl kohaselt kuulsid nemad korduvalt, kui H E hagejalt kuludokumentide esitamist nõudis.
5. Hageja on tuginenud Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsusele nr 3-2-1-111-14 (p 20) ning leidnud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb eeldada, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ning vastupidise tõendamise koormis lasub tööandjal. Riigikohus on nimetatud lahendis leidnud, et kuna kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväiteid, pidi hageja tõendama, et ülekande aluseks ei olnud töölepingust tulenevat kohustust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et töösuhtes tuleb eeldada, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. VÕS § 1028 lg 1 järgi peab hageja tõendama, et kostjal ei olnud õigust vaidlusalust raha saada. Kostja hinnangul ei ole lahend kohaldatav, kuna hageja oli osanik ning seadusandlus ei näe vajadust kehtestada ettevõtjatele samasugust kaitset kui tavapärastele palgatöötajatele. Kohus nõustub kostja seisukohaga ning leiab, et ettevõtte arengust ning tulevikus saadavast kasumist huvitatud osaniku suhtes ei saa lähtuda samadest eeldustest, mis tavapärase palgatöötaja suhtes, kel valdavalt puudub võimalus mõjutada seda, millises vormis talle töötasu makstakse. Samuti oli eeltoodud lahendis teistsugune olukord, s.o tegemist oli üksnes palgatöötajaga ning puudus igasugune selgitus, miks töötaja arvelduskontole kokku lepitust suuremaid summasid kanti. Praegusel juhul viitavad kõik tõendid sellele, et igakuine 1000 eurot oli ettemaks tööülesannetega seonduvate kulutuste hüvitamiseks. Kohus ei leia, et eeltoodud lahendis viidatud „töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks“ ei või endas hõlmata töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks vajaliku ettemaksu saamist. Töötajate transport koolitusele (mida on hageja tunnistajate ütl kohaselt teostanud) on kindlasti käsitletav töölepingust tuleneva kohustuse täitmisena, millega kaasnevad hüvitatavad kulud. Kohus märgib veel, et antud juhul on tööandja ka tõendanud, et hagejale sularaha andmise vajaduse tingis kuluhüvitise ettemaksu kokkulepe.
8. Hageja on viidanud sellele, et kostjal, kellel väidetavalt olid ettevõtte alustamisega seoses piiratud rahalised vahendid, ei saanud olla kuidagi mõistlik tasuda sellises suuruses ettemaksu. Kohus märgib, et ei saa anda hinnangut sellele, kas ettevõttel olnuks majanduslikult kasulikum soetada või rentida oma sõiduk või kasutada tööülesannete täitmiseks hageja sõidukit. Kohus ei 11 2-18-14262 nõustu hagejaga selle, et ei ole kuigi usutav, et kostjal ei olnud võimalik autot soetada ja loodeti pigem ebaselgete ülalpidamiskuludega ja potentsiaalselt remonti vajavale 2000 ehitusaastaga sõidukile. Vaidlus puudub selles, et summa 8500 eurot oli kostjal olemas (mis alusel on see hagejale tasutud, on omaette küsimus). See mida kostja juhatus otstarbekaks pidas, sõltub ilmselt kostja juhatuse pädevusest antud valdkonnas. Kohus märgib, et osanikuna oli ka hagejal endal võimalik kostja juhatusele selgitada, et otstarbekam on soetada/rentida uuem sõiduk või kasutada takso teenuseid.
9. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja juhatuse liige, kes vastutas kostja raamatupidamise eest, ei ole täitnud oma kohustusi selleks vajaliku hoolega. ÄS § 187 lg 1 järgi peab juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Ettemaksu ülemäärane suurus võis esialgu tuleneda vastavate kogemuste puudumisest ning juhatuse suutmatusest adekvaatselt tuvastada, millised kulutused võivad müügiga tegeleval töötajal/osanikul tekkida. Arvestades, et H Eel kui ka M Pil endal juhiload ja sõiduki omamise kogemus puudusid, võis neil olla ka ebareaalne arusaam igakuiselt vajalikest kuludest. Kui mõne kuu vältel vastavas summas kuludokumente ei toodud, pidi ettevõtjal tekkima kahtlus ettemaksu suuruse põhjendatuse osas. Oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega täitev juhatuse liige pidanuks seejärel asuma aktiivselt välja nõudma kuludokumente ja/või lõpetama ettemaksu andmise. Selle asemel ettemaksu tasumine jätkus. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi olla vabanduseks asjaolu, et raamatupidamine asus eraldi majas. See, et kuludokumentide esitamise üle puudus pikal ajavahemikul järelevalve (tunnistajate ütlga on tõendatud, et mingil hetkel asus kostja juhatuse liige siiski kuludokumente nõudma), ei välista ettemaksu tagasinõudmist hagejalt.
10. Kohtu hinnangul ei muuda sularahas tasutud 8500 euro õiguslikku olemust ka see, et hageja on selle oma töötasuna Maksu- ja Tolliametile kohtumenetluse kestel deklareerinud. Sisuliselt on tegemist hageja enda poolt tõendi loomisega ning sellisest tõendist ei saa kohtule tuleneda asjas tähtsust omavad asjaolud.
11. Kokkuvõtlikult tuvastab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, milles töötasu suuruseks oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Samuti oli poolte vahel kokku lepitud, et kostja tasub hagejale igakuiselt kulutuste hüvitamiseks ettemaksu 1000 eurot. Hageja kohustus esitama kostjale hiljem kuludokumendid.
12. Kohtule jääb ebaselgeks jaanuaris 2018 täiendavalt tasutud 2500 euro staatus. Kostja ei ole tõendanud, et jaanuaris 2018 tekkis erakorraline vajadus anda ettemaksu suuremas ulatuses. Kohus leiab, et kuivõrd asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli igakuiselt kokkulepe ettemaksu 1000 euro tasumiseks, ei ole kostja tõendanud, miks ta jaanuaris 2018 tavapärasest ettemaksust 2500 eurot enam tasus. Hageja on töövaidluskomisjoni istungil selgitanud, et tegemist oli boonusega (tulemustasuga). Kostja on leidnud, et hageja töötulemused ei olnud sellised, mis võimaldanuks talle tasuda tulemusliku töö eest täiendavat tasu. Üle 1000 euro ettemaksu tasumise kokkuleppe olemasolu kohus tuvastanud ei ole. Samuti ei ole tõendatud, et tegemist oleks olnud erakorraliste suuremas mahus kulutustega. Seetõttu tuleb kohtu hinnangul jõuda järeldusele, et 2500 eurot oli hagejale tasutud täiendav töötasu (tulemustasu).
13. Hageja töötasu nõue on 491,13 euro ja puhkusehüvitise tasu nõue 81,04 euro. Hageja leiab, et tal on jäänud saamata töötasu
14. a märtsi ja aprilli eest. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud seda, et töötajale on jäänud märtsikuu töötasu maksmata, kuid on leidnud, et kostjal oli õigus pidada see ilma töötaja nõusolekuta kinni ettemaksu arvelt, mille töötaja peab tööandjale tagastama. Kohus märgib, et hageja on ekslikult märkinud igakuise töötasu arvestuse, leides, et märtsikuu eest 12 2-18-14262 pidi ta saama 1500 eurot. Kontole pidi nimelt laekuma miinimummääras töötasu mitte bruto- vaid netosummas, s.o 385,60 eurot (hageja ei soovinud maksuvaba tulu arvestamist, I kd tl 7 pöördel ja I kd tl 86). Kui liita sellele 1000 eurot kuus (mida hageja leidis end olevat õigustatud töötasuna saama), siis pidanuks hageja käsitluse kohaselt olema temale laekuv töötasu 1385,60 eurot. Kohus on eelnevalt leidnud, et miinimummäära ületava töötasu suuruses pooled kokku ei leppinud. Hagejal on seega saamata märtsi
15. a eest töötasu 385,60 eurot (neto; brutosumma 500 eurot).
16. Hageja on nõudnud ka aprilli 2018 eest töötasu maksmist. Kostja on välja toonud, et hageja teavitas kostjat 02.04.2018 haigestumisest ning alates 12.04.2018 võttis haiguslehe. Samuti tagastas hageja kostjale 21.03.2018 telefoni ning arvuti ega ole sellest ajast saadik enam kostjale tööd teinud. Kindlasti ei ole hageja töötanud kostja kasuks aprillis ühtegi päeva. Hageja kostjaga ei nõustu ning hageja esindaja eelistungil antud selgituse kohaselt oli hageja enne töövõimetuslehe võtmist, s.o kuni 11.04.2018 töövõimeline ning kodus töö tegemiseks valmis.

§ 15

lg 2 p 10 järgi on töötaja kohustatud teavitama tööandjat esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Hageja on teavitanud tööandjat oma haigestumisest meili teel 02.04.2018 (I kd, tl 125). Alates 12.04.2018 on hageja olnud töövõimetuslehel (I kd, tl 126). Kohtu hinnangul ei saa hageja e-kirjast (I kd, tl 125) mingil moel välja lugeda, et hageja on tööülesannete täitmiseks valmis. Kohtu hinnangul on hageja kohaselt teavitanud kostjat, et on ajutiselt töövõimetu. Töövõimetuslehe alustamine alles 12.04.2018 (olles teavitanud tööandjat haigestumisest juba 02.04.2018) näitab, et hageja ei ole võtnud õigeaegselt töövõimetuslehte. Töötaja enda ülesanne on võtta töövõimetusleht. Tööandja ei pea kontrollima, kas peale oma haigusest teavitamist on töötaja siiski suuteline mingis ulatuses tööülesandeid täitma. Kuna 02.04.2018, mil hageja kostjat oma haigestumisest teavitas, oli esmaspäev, ei ole hageja tegelikkuses aprillis tööülesandeid täitnud. Seega oleks aprilli töötasu väljamõistmine hageja kasuks olukorras, kus hageja ei ole sisuliselt põhjendamatult oma tööülesandeid täitnud (haigusleht võeti alles 12.04.2018), vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul puudub hagejal õigus nõuda töötasu aprilli 2018 eest. Seega on hageja töötasu nõue põhjendatud 385,60 euro ulatuses (märtsi töötasu). 33. Hageja on nõudnud ka puhkusetasu hüvitise väljamõistmist. Puhkusetasu maksmise kohustus tuleneb

§ 28lg 2 p-st 3.

Poolte vahel on vaidlus selles, millisest töötasu suurusest tuleks puhkusetasu arvestamisel lähtuda. Töötajal on õigus saada

§ 29

lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu (

§ 70lg 1).

Hageja tööleping kestis 25.08.2017-13.04.

1. Kostja on lähtunud puhkusetasu arvestamisel sellest, et aprillis hageja enam ei töötanud. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda siiski kogu töölepingu kestuse ajast.
2. a oli arvestuse aluseks olnud kalendripäevi 129 ning
3. aastal 103, kokku
4. Hageja teenis seega välja 17,79 puhkusepäeva. Vaidlus puudub selles, et hageja viibis puhkusel 06.02.-21.02.2018, seega 16 päeva. Seega on hagejal saada 1,79 puhkusepäeva. Puhkusetasu arvestamiseks on perioodil 01.10.2017-31.31.2018 tasutud töötasu. Kostja on hagejale tasunud töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammääras, välja arvatud jaanuaris
5. Jaanuaris oli hageja töötasu netosummas (385,60+2500) 2885,60 eurot, s.o brutosummas 3741,70 eurot. Nende kuude eest on töötasu makstud kokku seega (470+470+470+3741,70+500+500) 6151,70 eurot (brutosumma). Päevatasu suurus on, arvestades 176 kalendripäevaga, 34,95 eurot (brutosumma). Kostja on seega kohustatud hagejale hüvitama 1,79 puhkusepäeva eest 62,56 eurot (brutosumma), s.o 48,25 eurot netosummana. 13 2-18-14262
6. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele töötasu 385,60 euro ja puhkusehüvitise 48,25 euro osas (netosummad). Vastuhagi
7. Kostja on nõudnud vastuhagis ettemaksu ja kahjuhüvitise kokku 7755,18 euro väljamõistmist. Kostja tasus vastuhagi kohaselt hagejale ettemaksu 8500 eurot ning hageja on esitanud kuludokumente 420,12 euro ulatuses. Kostjal on hageja vastu ka kahju hüvitamise nõue, s.o meilikonto kustutamisega kaasnenud kahju (konto taastamise tasu 35 eurot) ja arvuti kõvaketta taastamise katsega seonduv kulu (tasu taastamise eest 36 eurot). Hageja vastuhagi ei tunnista. Hageja leiab, et ei ole kostjalt ettemaksu saanud ning hagejale tasutud summad olid töötasu. Samuti leiab hageja, et kostja kahjunõue on tõendamata.
8. Kohus on varasemalt tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe ettemaksu tasumises igakuiselt summas 1000 eurot ning vähemalt 6000 euro ulatuses on hageja saanud kostjalt ettemaksu kulude hüvitamiseks. Kohus leidis, et jaanuaris 2018 tasutud 2500 eurot tuleb käsitleda töötasuna, kuna kohtu hinnangul puudus kokkulepe 1000 eurot ületava ettemaksu tasumiseks. Kostja on arvestanud ettemaksust maha 420,12 eurot, mille osas hageja on esitanud kuludokumendid. Kohus leiab, et kostjale kahju tekkimine on tõendatud osaliselt. Telia e-kirjast (I kd, tl 127) nähtub, et kostja on soovinud taastada Sellutions OÜ e-mailikonto meiliaadressiga xxx meilid ning et meilide taastamise tasu on 35 eurot. Vaidlus puudub selles, et nimetatud meiliaadressi kasutas J L. Telia 14.06.2018 e-kirjast (I kd, tl 168) nähtub, et logides on info meilide kustutamise kohta aadressil xxx (ilmselt kirjaviga, peaks olema xxx) 19.-21.03.
9. Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest (

§ 74lg 1).

Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta

§ 74

lg 2 järgi tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hageja oli enda sõnul Sellutions OÜ müügidirektor. Tema tööülesannete hulka kuulus hagi kohaselt muu hulgas suhtlus võtmeklientidega ning müügitöö tegemine. Seega võib eeldada, et tema meili postkastis võis sisalduda kostja jaoks oluline teave klientidega seotud kokkulepete kohta. Seega võis meilikonto postkasti kustutamine ilma selle sisu kostjale edastamata tuua kostja jaoks kaasa kohustuste täitmata jätmist klientide ees ja sellega seonduvalt nii varalise kui ka mainekahju. Seetõttu leiab kohus, et kahjuhüvitis meilide taastamise kulu ulatuses on kostjal põhjendatud lepinguline kahju ning esineb ka põhjuslik seos hageja teo ning kahju tekkimise vahel. Kohtule ei ole teada, kas J L rikkus töölepingut tahtlikult või hooletusest. Vastutus kaasneb aga antud juhul mõlema eelduse korral. Seega on kahju hüvitamise nõue 35 euro ulatuses põhjendatud. Seda, et kostjale on tekkinud kahju arvuti kõvakettalt failide kustutamisega ning et kahju tekkimise eest vastutav isik on J L, tõenditest ei nähtu. J L ise seda väidet omaks võtnud ei ole. Töölehelt nr 4995 (I kd, tl 25) nähtub vaid, et kõvaketas on üle kirjutatud ning teenuse eest on esitatud kostjale arve summas 36 eurot. Arvelt ega ka muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud just J L kasutuses olnud arvutiga. Samuti ei leidnud asjaolu tõendamist tunnistajate ütlga.

1. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja ettemaksu tagastamise nõue tuleb rahuldada (6000420,12) 5579,88 euro ulatuses ning kahju hüvitamise nõue 35 euro osas. Ettemaksu 2500 euro ja 14 2-18-14262 kahjuhüvitise 36 euro osas jätab kohus hagi rahuldamata. Tasaarvestus
2. Kostja esitas tasaarvestuse avalduse ning leidis, et tasaarvestuse tulemusel on kostja nõue hageja vastu 7755,18 eurot. VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Kohtu hinnangul esinevad tasaarvestuse alused. Kohus tasaarvestab hageja kasuks väljamõistetud summa kokku 433,85 eurot ning kostja kasuks väljamõistetud summa 5614,88 eurot ning selle tulemusel kuulub hageja poolt kostjale tasumisele põhinõudena 5181,03 eurot.
3. Kostja on taotlenud hagejalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja on arvestanud viivist alates 14.04.
4. Kostja on palunud mõista viivise välja kindlas summas põhinõudelt (pärast tasaarvestamist) kohtuotsuse tegemise päeva seisuga ning sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam, kui kogusummas 7755,18 eurot. Kohus leiab, et kostja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on olnud viivituses kohustuse täitmisega. Kohus rahuldab hageja viivisenõude selliselt, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja 01.06.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 5181,03 eurot, s.o 470,13 eurot ning alates 02.06.2019 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam, kui 7755,18 euro ulatuses. Menetluskulud
5. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus rahuldas nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. TsMS § 163 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta täielikult poolte endi kanda. Kohtuvaidluse põhjustas nii kostja juhatuse liikme hooletus äriühingu raamatupidamise korraldamisel kui ka hageja poolt ettemaksu pidev vastuvõtmine olukorras, kus eeldatavad kulutused olid kordades väiksemas summas. Seega ei oleks õiglane jätta ühe poole menetluskulusid kasvõi mingis ulatuses teise poole kanda.
6. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ 15 2-18-14262 Enely Sepp Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga. 16