KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 17. september 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-3378 Tsiviilasi Eesti

) § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja 2320 eurot koos seadusjärgse viivisega. Maakohus tuvastas, et võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud. Võlausaldaja nõue tuleneb 39 434,42 euro suuruse maksuvõla tasumata jätmisest. Maksuvõla tekkimise ajal oli võlgniku juhatuse liige HH. Võlausaldaja tegi 25. oktoobril 2019 HH suhtes vastutusotsuse ja kohustas teda tasuma maksuvõla 43 860,35 eurot, mille täitmise tagamiseks on HH-le kuuluva kinnisasja kaasomandi osale seatud hüpoteek. Maakohus leidis, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata, sest võlausaldaja nõue on pandiga tagatud ja võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja väitega, et maksuvõlg on võlgniku ja HH solidaarkohustus, mis ei ole võlgniku osas tagatud. Tegemist on ühe ja sama kohustusega ning kohustus on pandiga tagatud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 ja § 67 lg 2,

§ 15lg 3 p 2).

Võlgnik on praegusel juhul esitanud põhjendatult tasaarvestuse vastuväite (VÕS § 67 lg 3). Võlgnikul on tekkinud sisendkäibemaksu

1. a mais 48 040 eurot, mille saab arvestada maksuvõla katteks. Võlausaldaja tasaarvestuse õiguse tekkimist otsesõnu ei vaidlusta. Määruskaebus
2. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Koos määruskaebusega esitas võlausaldaja uue tõendi (tagastusnõuded kontrollis). Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik maksjõuetu ning alused võlgniku pankroti väljakuulutamiseks on täidetud. Pankroti väljakuulutamine ei saa sõltuda solidaarvõlgniku 2

§-d 96, 42 ja 1). Maakohus leidis ekslikult, et võlausaldaja nõue on võlgniku suhtes pandiga täielikult tagatud. Vastutusotsusest tulenev nõue on tagatud üksnes HH suhtes. Maksuhaldur võib nõuda HH-lt kohustuse täitmist temale kuuluva vara arvel, kuid ei saa realiseerida HH-le kuuluvat vara võlgniku maksukohustuste katteks. Juhul kui HH tasub solidaarkohustuse, arvestab maksuhaldur selle võlgniku nõudest maha. Maakohus ei arvestanud, et HH ½ suurusele kinnisasja kaasomandiosale seatud hüpoteek lasub viiendal järjekohal ja on eelnevalt koormatud hüpoteekidega 226 688,09 euro ulatuses, mistõttu tagatis ei ole piisav maksunõude rahuldamiseks. Samuti ei arvetatud sellega, et HH on vastutusotsuse vaidlustanud ja selle tühistamise korral langeb solidaarvastutus võlgnikuga ära.

§ 15

lg 3 p 2 kohaldamise eelduseks on pant, mis katab täielikult võlausaldaja nõudeid ja on võlgniku varal, mitte solidaarvõlgniku varal. Maakohus arvas ennatlikult, et

1. a mais deklareeritud sisendkäibemaksu 48 040 eurot saab arvestada varasema maksuvõla katteks. Võlgniku
2. mai
3. a juhtimis- ja juriidiliste teenuste arve summas 288 240 eurot koostati ja deklareeriti praeguse kohtumenetluse tarbeks. Väidetavaid teenuseid osteti võlgnikuga seotud isikult ja ajal, mil võlgnik ei olnud käibemaksukohustuslane. Käibemaksukohustuslaseks registreeriti võlgnik vahetult enne arve esitamist. Maksuhaldur ei ole põhjendatult tagastusnõuet aktsepteerinud ja algatanud asjaolude väljaselgitamiseks tagastusnõude kontrolli.
4. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Koos vastusega esitas võlgnik uued tõendid (võlgniku registrikaardi väljatrükk ja teade AS-ile KC Grupp maksuvõla tasumisest).
5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus TsMS §-ga 659). Vaidlustatud määruse lõppjäreldus on õige ja määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
7. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused. Määruskaebusega koos on võlausaldaja esitanud väited ja tõendid selle kohta, et ta ei ole võlgniku
8. a mais tekkinud sisendkäibemaksu tagastusnõuet 48 040 euro ulatuses aktsepteerinud ja on asjaolude väljaselgitamiseks algatanud tagastusnõude kontrolli (kd II, tl 8). Võlgnik on esitanud enda registrikaardi väljatrüki ja teate AS-ile KC Grupp maksuvõla tasumisest, tõendamaks, et võlausaldaja on võlgniku sisendkäibemaksu tagastusnõude vaikimisi maksuvõlaga tasaarvestanud (kd II, tl-d 16–18). Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Maakohus on esitatud dokumentaalsed tõendid vastu võtnud.
9. Määruskaebuses vaieldakse selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on

§ 15lg 3 p 2 mõttes pandiga täielikult tagatud.

Samuti selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on selge (

§ 15lg 3 p 1).

Vaidlust ei ole enam, et pankrotihoiatus on võlausaldajale kätte toimetatud (

§ 10lg 2 p 1).

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 koosmõjus §-ga 659). 9.1. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu maksuvõla tasumise nõue, sh intressinõue kokku 51 563,66 eurot. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus tuvastatud asjaoludel õigesti, et maksunõue on pandiga täielikult tagatud

§ 15lg 3 p 2 mõttes. 3

§ 15

lg 3 p 2 kohaselt välistab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamise see, kui võlausaldaja nõue on pandiga täielikult tagatud. Viidatud sättest ega pankrotimenetluse eesmärkidest ei tulene, et pant peab olema seatud võlgniku varale. Võlausaldaja viited

§-dele 96 ja 42 ei ole asjakohased, sest need reguleerivad nõude esitamist ja kõrvalnõuete arvestust solidaarvõlgniku pankroti puhul. 9.

1. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maksunõue on tagatud üksnes HH suhtes. Vastutusotsusest maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 tähenduses ei teki iseseisvat nõuet, vaid see on võla sissenõudmine kolmandalt isikult, kes vastutab maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest (MKS § 40 lg 1 koosmõjus § 8 lg-ga 1). Maakohus leidis seega õigesti, et pankrotavalduse aluseks olev nõue on sama, mille tagamiseks on HH kinnisasja kaasomandiosale seatud hüpoteek ning kohustus on pandiga tagatud. Maakohtu juhindumine mh VÕS § 65 lg-st 1 ja § 67 lg-st 2 oli põhjendatud. Eeltoodut ei muuda see, et HH on vastutusotsuse Tallinna Halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-20-1131). Maa- ja ringkonnakohus lähtuvad praegusest olukorrast, millest tulenevalt on maksunõue pandiga tagatud. 9.
2. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et vaidlustatud määrusest ei nähtu põhjendused selle kohta, miks HH ½ suurusele kaasomandi osa viiendale järjekohale seatud 52 600 euro suurune hüpoteek katab ära täielikult maksuvõla, arvestades, et kinnisasjale seatud hüpoteekide jääk on ilmselt 226 688,09 eurot. Pankrotimenetluse algatamise otsustamisel omab tähtsust asjaolu, kas sel ajal on nõue täielikult tagatud pandiga või mitte (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-08, p-d 12 ja 13). Vastavate põhjenduste puudumine aga ei muuda maakohtu lõppjäreldust valeks. Ringkonnakohus saab need põhjendused ise esitada. Võlgnik esitas maakohtule väljavõtted ehitusregistrist, kinnistusraamatust ja HH kaasomandi osaks oleva sarnase kinnisasja müügipakkumise kuulutuse (kd I, tl-d 59–60; pabertoimikus puuduvad dokumendid dtl-d 118–112). Neid tõendeid hinnates saab nõustuda võlgniku väitega, et kinnisasja ½ suuruse kaasomandi osa väärtus on vähemalt 148 312 eurot (= kinnisasja väärtus 375 000 eurot – hüpoteegid 226 688 eurot), mis katab ära võlausaldaja maksunõude. Seejuures on usutavad võlgniku väited, et hüpoteekidega tagatud nõuded on tegelikkuses väiksemad, sest neid on alates
5. aastast tasutud. 9.
6. Kolleegium märgib, et ajutise halduri nimetamise otsustamisel saab tugineda

§ 15lg 3 p-le 2.

Võlgnik on ümber lükanud võlausaldaja väited võlgniku maksejõuetuse kohta. Võlgnik on esitanud väljavõtte

1. a bilansist, mille kohaselt on äriühingul vara 11 447 777,46 eurot (kd I, tl 79). Tuleb arvestada, et pankrotimenetlus on võlgnikku üleliigselt koormav, kui nõude rahuldamine on võimalik saavutada ka pankrotimenetluseta. 9.
2. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, et maakohus arvestas ennatlikult võlgniku õigusega arvestada
3. a mais deklareeritud sisendkäibemaksu 48 040 eurot maksuvõla katteks (VÕS § 67 lg 3 ja § 197). Vaidlustatud määrusest saab järeldada, et maakohus pidas võlausaldaja nõuet ebaselgeks

§ 15

lg 3 p 1 mõttes, kuna võlgnik esitas tõendeid ja põhistas veenvalt maksunõudest maha arvamise õiguse tekkimise käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 järgi. Võlausaldaja võlgniku tasaarvestuse õigusele otsesõnu maakohtus vastu ei vaielnud (kd I, tl 81 pöördel). Maakohtu seisukoht, et nõude olemasolu tuleb selgeks vaielda väljaspool pankrotimenetlust on kooskõlas kohtupraktikaga (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Võlausaldaja on määruskaebuses avaldanud kahtlust võlgniku sisendkäibemaksu tagastusnõude olemasolu osas ja alustanud selles osas kontrolli. Kolleegium leiab, et kahtlus tasaarvestuse olukorra puudumise kohta ja tagastusnõude kontroll ei ole piisav selleks, et lugeda pankrotiavalduse aluseks olev nõue selgeks (kd II, tl 8). Seejuures nähtub teatest AS-ile KC Grupp maksuvõla tasumisest, et võlausaldaja on asunud vaidlustatud sisendkäibemaksu 4

§ 15lg 6). 11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta Ts

MS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks võlgniku lepingulise esindaja kulude rahalise suuruse ja mõistab need võlausaldajalt võlgniku kasuks välja. 11.

1. Võlgniku ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu viis tundi tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta), s.o 800 eurot. Võlausaldaja teatas, et tal puuduvad menetluskulude osas vastuväited. Kuna tegemist ei ole TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaksvõtuga, siis peab ringkonnakohus kontrollima kulude põhjendatust ja vajalikkust, sõltumata sellest, kas vastaspool vaidleb menetluskulude suurusele vastu või mitte (TsMS § 174 lg 8 ja § 477 lg-d 5 ja 7). 11.
2. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust, tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista 480 eurot (= 3 tundi x 160 eurot). Menetlusdokumentides on menetlusosalised korranud maakohtus esitatud seisukohti, mistõttu ei ole võlgniku lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Tunnihind vastab keskmisele sarnase õigusteenuse eest makstavale tasule. Võlgnik on taotlenud, et võlausaldaja tasuks hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (TsMS § 177 lg 4).
3. Määrus on osaliselt vaidlustatav. Tulenevalt

§ 5lg-st 2 koosmõjus § 15 lg-ga 5 ei saa määruse resolutsiooni p-de 1–3 peale esitada määruskaebust. Ts

MS § 178 lg 2 alusel saab vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (resolutsiooni p 4). (allkirjastatud digitaalselt) 5