Obsah (6)

§ 651§ 657§ 631§ 652§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-19

) § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Maakohtu otsuse resolutsioonis on märgitud, et kohus rahuldas hagid osaliselt, kuid märkimata on jäänud see, millises osas jättis kohus hagejate hagid rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendavas osas märgitu kohaselt jättis kohus rahuldamata hagid tagasiulatuvalt 2970 euro suuruse elatise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb selles osas täiendada ja märkida selgelt, et hagejate tagasiulatuva elatise nõuded jäid rahuldamata. 26. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, milles kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 175 eurot ületavas summas.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 4 27. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 28. Apellatsioonimenetluses kontrollitakse esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

§ 631

lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (

§ 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

29.

§ 652

lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtus tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seetõttu jätab ringkonnakohus

§ 652

lg 4 alusel tähelepanuta asjaolud, millele kostja tugineb esmakordselt apellatsioonkaebuses, sh hagejate kolimine Tallinnast Rakverre ja sellega vähenenud kulud eluasemele, väikesed kulud suvekuudel ja hagejate juukselõikuse maksumus.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejad on kostja alaealised lapsed, lapsed elavad emaga ja kostja on kohustatud maksma nende ülalpidamiseks elatist. Apellatsioonimenetluses on vaidlus jätkuvalt selle üle, kui suured on hagejate vajadused ja kui suurt elatist on kostja võimeline hagejatele nende ülalpidamiseks maksma.
2. Hagejad nõudsid kostjalt elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, s.o pooles ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vastuses hagiavaldusele leidis kostja, et hagid tuleb jätta rahuldamata, sest mõlemale hagejale piisab 100 euro suurusest elatisest kuus, mida ta on aastaid maksnud (v.a perioodil juuli 2018-veebruar 2019). 01.11.2019 menetlusdokumendis nõustus kostja maksma kummalegi hagejale elatist 150 eurot kuus ja apellatsioonkaebuses on selleks summaks 175 eurot kuus.
3. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Kostja ei esitanud maakohtus vastuväiteid konkreetsete kulude suurusele, tema väited olid üldsõnalised ja maakohus ei saanud nendega otsuse tegemisel arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kummagi hageja igakuiste vajaduste rahuldamiseks kulub vähemalt 561 eurot.
4. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-35-17, p 22).
5. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus siiski mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 2 5 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem. Kostja seda ei teinud.
6. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et kostja majanduslik olukord võimaldab tal tasuda elatist seaduses sätestatud miinimummääras, kuid otsuse põhjendusi tuleb selles osas täiendada.
7. Maakohus tuvastas kostja varalise olukorra puudulikult. Nimelt märkis maakohus ebaõigesti, et kostjale kuuluvad kinnistu osad. Kostja kinnitas 01.11.2019 menetlusdokumendis, et talle kuulub kaasomandiosa XXX kinnistust, mis asub XXX ja tema ainuomandis on YYY kinnistu, mis asub YYY (tlk 165 pöördel). Samuti kuulub kostjale 3 sõidukit, mille tuvastas õigesti ka maakohus. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tema ainuomandis olev kinnistu on väheväärtuslik ja väidetavalt kaasomandis oleva kinnistu müümine ei ole võimalik ning sõidukitest ainult üks on töökorras. Seega tuleb eeldada, et kostjal on võimalik muu hulgas olemasoleva vara müümisega saada rahalisi vahendeid hagejate ülalpidamiseks.
8. Maakohus leidis, et vanemate sissetulekud on võrreldavas suuruses, kuid ka seda järeldust ei ole kohus põhjendanud. Maakohtule esitatud hagejate vanemate pangakontode andmetest järeldub, et hagejate ema ainsaks sissetulekuks on töötasu, mida talle maksab F OÜ. Enne hagide esitamist oli tema keskmine netotöötasu kuuekuulist perioodi arvestades 1832 eurot kuus, pärast hagi esitamist 7 kuu jooksul 1776 eurot kuus.
9. Kostja netotöötasu W haldusalas oli 6 kuu jooksul enne hagide esitamist keskmiselt 1228 eurot ja järgneva 8 kuu jooksul 1351 eurot kuus. Seega ei vasta tõele apellatsioonkaebuse väide, et kostja sissetulek on 1150 eurot kuus ja hagejate ema sissetulek on kostja omast poole suurem.
10. Pealegi ei saa kostja maksevõime kindlakstegemisel lähtuda üksnes tema töötasu suurusest, vaid ka muudest sissetulekutest, milliste olemasolule viitasid hagejad 05.11.2019 maakohtule esitatud menetlusdokumendis (tlk 169,170). Kostja pangakontode väljavõtetest ning Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtub, et kuni oktoobrini 2018 sai ta töötasu mitte üksnes W-st, vaid ka R OÜ-st. Seega ei vasta tõele kostja apellatsioonkaebuse väide, et tal ei ole töö eripära ja –graafiku tõttu võimalik lisatööd teha. Kuni oktoobrini 2018 ta seda tegi.
11. Lisaks sellele nähtuvad kostja pangakontode väljavõtetest ka pidevad sularaha sissemaksed. Kõiki kostja pangakontodele laekuvaid summasid tuleb käsitleda tema sissetulekuna. 6 kuu jooksul enne hagide esitamist maksis kostja oma kontodele keskmiselt 893,33 eurot kuus, järgneva 5 kuu jooksul keskmiselt 1065 eurot kuus. Arvestades ainuüksi töötasu ja sularahas kontole makstud summasid, oli kostja keskmine netosissetulek 6 kuu jooksul enne hagide esitamist 2121 eurot kuus ja sealt edasi 2415 eurot kuus. Arvestades seaduses ettenähtud elatise miinimummäära tuli kostjal seega tasuda kahe lapse ülalpidamiseks 2019.a alates hagi esitamisest elatist 540 eurot kuus ja talle jäi oma kulutuste katmiseks 1875 eurot kuus. Kuna kostja väidete kohaselt on tema eluruumi üürimise kulud 400 eurot, sidekulud 42,97 eurot ja transpordikulud 100 eurot kuus, jäi talle söögi- ja muude kulutuste kandmiseks raha 1332 eurot, mitte 25 eurot, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab.
12. Samuti tuleb kostja sissetulekutena käsitleda AS K ja M OÜ poolt kostja kontole kantud summasid. Lisaks eeltoodule nähtub kostja pangakontode väljavõtetest, et sinna on kandnud raha füüsilised isikud, kusjuures maksete selgitustesse on märgitud korduvalt kas sõidukite või varuosade nimetusi. Ringkonnakohus ei hakka nimetatud isikute poolt üle kantud 6 summasid kokku liitma, kuna juba käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu näitab, et kostja on võimeline andma lastele ülalpidamist hagetud suuruses ilma, et tema enese tavaline ülalpidamine saaks kahjustatud. Seda ei muuda ka asjaolu, et alates 2020.a algusest peab kostja tasuma kahele lapsele elatist kokku 584 eurot (ühele lapsele 292 eurot).
13. Kostja head varalist olukorda kinnitab lisaks eeltoodule ka asjaolu, et pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on ta nii enne hagi esitamist kui ka pärast seda kandnud Soome firmale A üle märkimisväärselt suuri summasid, seejuures alates hagi esitamisest kuni 2019.a septembri lõpuni 5 korral, kokku 6905 eurot.
14. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis, ei kuulu PKS § 102 lg 2 käesolevas asjas kohaldamisele. Kostja ei toonud maakohtu menetluses välja asjaolusid, mis võimaldaks teha teistsugust järeldust.
15. Ebaõige ja vastuolus seadusega on ka kostja seisukoht, et elatiseasja lahendamisel tuleb arvestada hagejate ema elukaaslase sissetulekutega. PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Hagejate ema elukaaslane ei ole eelnimetatud sätte järgi isik, kes peaks hagejaid ülal pidama.
16. Eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-16-118651, p 14 ja selles viidatud lahendeid). Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohtu ette on toodud asjaolud ja esitatud tõendid mõjuvate põhjuste kohta, mis võimaldavad kohtul kaaluda miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmist PKS § 102 kolmanda ja neljanda lause järgi. Olukorras, kus kostja väitis, et hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad, pidi ta seda tõendama (vt Riigikohtu lahendit nr 2-16-11905, p 19). Kostja seda ei teinud.
17. Maakohus ei pidanud otsuse tegemisel arvestama ka asjaoluga, et hagejate ema saab riigi poolt erinevaid toetusi. Riigikohus on korduvalt leidnud, et peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nagu kohustatud vanema halb varaline seisund või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-16-11905, p 19). Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole kostja tõendanud oma halba varalist seisundit ja hagejate miinimummäärast väiksemaid vajadusi. 47.

§ 652

lg 4 teise lause alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja 03.07.2020 menetlusdokumendis esitatud uued asjaolud hagejate ema perekonna ja varalise olukorra kohta, kuna kostja ei põhjendanud nende esitamise lubatavust. 48. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks

§ 174lg 4 järgi § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 7