lg 1 järgi Lühimenetluses Prokurör Irina Tsugart Süüdistatav Igor Korolev Ik: 36208280324, x kodanik, keskeriharidus, emakeel: vene keel; töökoht: ei tööta; elukoht: xxx Tõkendit kohaldatud ei ole, kahtlustatavana kinni peetud 13.05.2020 kuni 14.05.
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Igor Korolevile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) kuud ja 10 (kümme) päeva. 3.
lg 1 alusel arvestada eelvangistuses, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 13.05.2020 kuni 14.05.2020, s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka ning lugeda ära kandmata karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud ja 8 (kaheksa) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta Igor Korolevile mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o 5 (viis) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Igor Korolev temale määratud 1 (üks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 5.
p 1 alusel arvestada Igor Korolevile määratud 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 14.09.2020. 1 6.
lg 1 p 1 ja § 424 lg 3 alusel kohaldada Igor Korolevi suhtes lisakaristust, võttes Igor Korolevilt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 5 (viis) kuuks. Kohaldatud lisakaristus hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumisest ning lisakaristus lõpeb 5-kuulise tähtaja möödumisel.
2 Kohtuistungil süüdistatav Igor Korolev selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Igor Korolev juhtis 13.05.2020 kella 21:48 ajal Harjumaal Tallinnas E. Vilde tee 75 juures mootorsõidukit Volvo V50 registreerimismärgiga x olles joobeseisundis (tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt esines Igor Korolevil alkoholijoove ning tal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,39 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l, lõplik tulem 1,27 mg/l). Kahtlustatava Igor Korolevi ütluste (tl 24-25) kohaselt tunnistab ta, et juhtis 13.05.2020 mootorsõidukit Volvo V50 registreerimismärgiga xxx olles joobeseisundis. Sai oma veast aru ja puhtsüdamlikult kahetseb juhtunut. Muidu ta alkoholi väga ei tarvita, aga kuna oli abikaasa surma aastapäev siis kurbusest jõi alkoholi. Tunnistaja S Si ütluste (tl 15-16 ja pöördel) kohaselt 13.05.2020 kella 21:48 ajal väljus ta Maxima XX kauplusest aadressil E. Vilde tee 75, Tallinn ning märkas meesterahvast ebakindla kõnnakuga, kes tundus talle alkoholijoobes olevat. Meesterahvas istus sõiduautosse Volvo V50 musta värvi reg.märgiga x ning hakkas liikuma Mustamäe tee poole. Sõiduk ületas ristmikku punase fooriga ning sõitis 20 km/h. Ta sõitis sõidukile järgi ning samal ajal kutsus politsei appi. Volvo jõudis aadressile x, Tallinn ning üritas sõidukit parkida. Ta parkis enda sõiduki Volvo taha. Volvo juht tuli autost välja ning palus tal enda autot korrektselt parkida. Volvo juhi kõne oli aeglane ja segane. Ta tuli autost välja, et oodata politsei saabumist ning kogu aeg oli ta Volvo juhi kõrval. Sellel ajal sõidukijuht alkoholi ei tarvitanud. Volvo sõiduki marsruut oli E. x – Mustamäe tee suunas, E. Vilde tee ja Mustamäe ristmikul keeras vasakule Keskuse tänava suunas. Keskuse tänaval ning ristmikul tegi esimese väljasõidu Ehitajate tee suunas. Ületas Keskuse tn ja Ehitajate tee ristmiku, Ehitajate tee 21 suunas ning Ehitajate tee 21 juures keeras Akadeemia tee 4 suunas. Akadeemia tee 4 juures hakkas parkima ning patrull jõudis kohale kell 22:00. Tunnistaja A A ütluste (tl 17-19) kohaselt oli ta 13.05.2020 tööl politsei patrulltoimkonnas ning kell 21:56 said nad väljakutse aadressile Ehitajate tee 21 juurde Tallinnas. Väljakutse sisu seisnes selles, et sõiduauto Volvo reg.märgiga x sõidab teataja ees ning juht võib olla joobes. Lähemale jõudes andis teataja teada, et Volvo jõudis Akadeemia tee 4 maja ette ja üritab parkida. Nad leidsid antud aadressil maja ees kirjeldusele vastava sõiduki ning teataja osutas sõiduki juhile, kui süüteo toimepanijale. Sõiduauto Volvo juhi kontrollimisel selgus, et tegemist sõiduki omaniku Igor Koroleviga. Isiku joovet kontrolliti indikaatorvahendiga kell 21:59 ning näiduks oli 1,50 mg/l. Kohale jõudes istus isik sõidukis juhi kohal ning sõiduk seisis hoovis maja ees sissesõidu juures viltu ning takistas sissesõitu. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal Igor Korolev istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Igor Korolev mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt peeti Igor Korolev kinni 13.05.2020 kell 21:59 Tallinnas Akadeemita tee 4 juures. Tõendusliku 3 alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga ja mõõtedokumentidega (tl 7-11) on tõendatud süüdistataval alkoholijoobe esinemine väljahingatavas õhus lõpliku tulemusega 1,27 mg/l kohta (alkoholijoove 1,39 mg/l laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l). Igor Korolev rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,27 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Igor Korolevi mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Igor Korolev oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav
Igor Korolevi
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest (tl 24-25) nähtub, et enne sõiduki juhtima asumist tarvitas ta alkoholi ja ta sai aru, et on joobes, kuid tal oli sellest ükskõik ning sellest hoolimata otsustas sõidukit juhtima asuda. Juhtides sõidukit, teadis Igor Korolev, et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Samuti kahetseb Igor Korolev puhtsüdamlikult juhtunut. Sellest järeldab kohus, et Igor Korolev pani süüteo toime vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta oli teadlik, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Igor Korolev pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Rahalise karistuse kohaldamise otstarbekuse ja suuruse määratlemisel peab kohus lähtuma andmetest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta kuriteo toimepanemisele eelnenud aastal. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 22) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2019 aasta jooksul oli 3387 eurot. Nende andmete põhjal ei ole võimalik isikule rahalist karistust kohaldada, kuna ilma püsiva sissetulekuta on keeruline igapäevaseid toiminguid täita ja end ülal pidada, rääkimata siis rahalise karistuse tasumisest. Süüdistatava sõnade kohaselt ei saa ta viirusest tingitud liikumispiirangute tõttu oma põhitööle naasta ja on sunnitud otsima ajutisi töötamise võimalusi, mis senini on osutunud edutuks. Karistusregistri andmete kohaselt on süüdistataval ka üks kehtiv väärteokaristus, mille eest määratud rahatrahvi on isik tasunud. Selliste isikuandmete esinemisel tõusetub kahtlus selle kohta, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita olukorras, kus süüdistataval püsiv sissetulek puudub. Kohtu hinnangul tuleb seda antud juhul eitada. Seega olukorras, kus 4 süüdistataval puudub legaalne ja püsiv sissetulek ja rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,27 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on suur, kuivõrd piirmäära on ületatud üsna suurel määral. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seega, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist, leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ning väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvi on isik tasunud, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. 5 Kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks vahepeal toime pannud uusi süütegusid, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole vajalik ning tema suhtes piisab
Kohus loodab, et kohtuotsusega määratav katseaeg distsiplineerib süüdistatavat piisavalt ja ta saab tema elu keeruliste aegadega hakkama ka uusi süütegusid toime panemata. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati alkoholijoove. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba väärtegude puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Igor Korolevi puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate s.h tema enda ohutuse huvides. Süüdistatav tunnistas, et oli sõidukiga sõitma asudes alkoholijoobes, mida kinnitas ka tõendusliku alkomeetri lugem. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse.
lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt (tl 26) ei ole süüdistatavat kriminaalkorras karistatud ning tal on üks kehtiv väärteokaristus, mille eest määratud rahatrahvi on isik tasunud. Sellele vaatamata peab kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud isikul üsna suur alkoholijoove ning hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et juhtides mootorsõidukit alkoholijoobeseisundis seadis süüdistatav teadlikult ohtu nii enda elu ja tervise kui ka teised kaasliiklejad. Seetõttu peab kohus vajalikuks kohaldada lisakaristust. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida teadlikult ja tahtlikult liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu ja saabunud tagajärge, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Süüdistatavale süüks arvatud käitumine viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid 6 kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Samas tuleb ka lisakaristuse puhul arvestada kergendava asjaolu olemasolu ja seda, et isikut ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning seetõttu leiab kohus, et lisakaristust ei saa küll jätta kohaldamata, kuid kohus peab võimalikuks kohaldada lisakaristust miinimummäära lähedases määras. Kuigi süüdistatav selgitas, et töö otsimisel on talle juhtimisõigus vajalik, sest ta saaks elatist teenida ka taksoteenust osutades, leiab kohus, et inimlikus mõttes on see põhjendus arusaadav, kuid arvestades süüdistataval tuvastatud joobe astet leiab kohus, et süüdistatav kujutas endast liikluses reaalset ohtu, mistõttu on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvid ja teiste liiklejate turvalisuse tagamine kaaluvad üles süüdistatava huvi juhtimiõigus säilitada. Arvestades süüdistataval tuvastatud joobeseisundit peab kohtu arvates lisakaristuse kohaldamine andma nii süüdistatavale enesele kui ka ühiskonnale selge signaali, et sõiduki juhtimisele sellises seisundis järgneb ohtliku juhi eemaldamine liiklusest ja juhtimisõigusest ilmajäämine. 4. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulu väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetava menetluskulu summa suurust ja süüdistataval igakuise püsiva sissetuleku puudumist, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.