← Eesti

2-19-9276/30

Obsah (4)§ 99§ 101§ 100§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ivika Sillaots Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. juuni 2020. a Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu T

) § 97 p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel kuni lapse täisealiseks saamiseni. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Seega seaduse järgi on vanem kohustatud nii ise last ülal pidama, kui nõudma elatise väljamõistmist teiselt vanemalt, kes lapse ülalpidamiskohustust rikub.

§ 99

lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist.

§ 99lg 2 täpsustab, et 4

(8)Tsiviilasi nr 2-19-9276 ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 101

lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2019. aastal oli miinimummäär 270,00 eurot ja alates 01.01.2020.a on miinimummäär 292,00 eurot).

§ 101

lg 2 kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena.

§ 100lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.

Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Riigikohus on leidnud, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ei anna ülalpidamist piisavalt või annab seda ebaregulaarselt. Riigikohus (nt lahendis nr 3-2-1-159-12) on selgitanud, et perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb.

  1. Pooltel ei ole vaidlust selles, et C.’i ja kostja E.’i abielust on sündinud 2 last: xxxxxxxxxxx.a tütar A. ja xxxxxxxxxxx tütar B. (sünnitunnistused hagile lisatud). Lapsi kasvatava vanema C.’i väitel vanemate abielulised suhted lõppesid ja kostja asus eraldi elama 27.12.2018, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Seega kostjal E.’l, kes ei ela alaealiste hagejatega koos, on hagejate ees ülalpidamiskohustus. Lapsi kasvatav vanem C. nõuab hagejatele elatist igakuiselt alates 01.01.2019 seadusjärgses miinimummääras, märkides hagiavalduses, et laste igakuised vajadused on 543 eurot, täpsemalt eluasemele 55 €, toidule 150 €, transpordile 10 €, sidele 5 €, tervishoiule 20 €, hügieenile 30 €, koolikohustuste täitmisele (lasteaiale) 94 €, riietele ja jalanõudele 50 € ja muud vältimatud kulud 130 € (juuksur, mängutoad, sünnipäevad, ujula jms). Miinimummäära mitteületava nõude puhul on Riigikohus korduvalt selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub seaduse eelduse kohaselt kahekordne miinimumelatis (kuupalga alammäär) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada ja tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad poole kuupalga alammäära ulatuses lapsele ülal pidamist anda (vt nt Riigikohtu
  2. oktoober
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Samas elatise väljamõistmise üldsätetest tulenevalt (vt nt RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13) ei või ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel kohustus olla isikule ebamõistlikult koormav.

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Kostja on hagejate igakuiste kulutuste suuruse vaidlustanud ja teatanud nii 22.09.2019 kirjalikus vastuses kui ka 11.06.2020 kirjas kohtule, et ei suuda elatist tasuda nõutud ulatuses, kuna ta kaotas 2019.a veebruaris töökoha, oli Töötukassas arvel ja siiani püsiv sissetulek puudub. Swedbank poolt 29.06.2020 kohtu nõudel esitatud kostja pangakonto väljavõttega perioodist 01.01.2019 – 29.06.2020 ning kostja 11.06.2020 kirjale lisatud 27.01.2020 Politsei- ja Piirivalveameti kirjaga on tõendatud, et kostja kontole laekus 01.01.2019 – 29.06.2020 kokku 6655,34 eurot, seega hagetava perioodi 18 kuu kohta kostja keskmine sissetulek ei ületa 370 eurot, ainsa täispalga on kostja saanud OÜ-st Pomarfin jaanuaris 2019 netosummas 652,47 eurot, tal puudub alates märtsist 2019 sissetulek Eestis palga näol, kostja oli kuni jaanuarini 2020 töötuna arvel (viimane koolitusstipendium summas 11,52 eurot ja koolituskulu 16,80 eurot kostjale välja makstud 5

(8)Tsiviilasi nr 2-19-9276 02.01.2020) ning alates 2020 jaanuarist puudub kostjal kehtiv tähtajaline elamisluba, kuna PPA 27.01.2020 kirjaga keeldus selle väljastamisest kostjal sissetuleku ja kindlustuse puudumise tõttu. Maksu- ja Tolliamet 12.03.2020 päringu vastuses teatas samuti, et E. on saanud perioodil 2019 jaanuar – 2020 veebruar, so 14 kuu jooksu maksustatavat tulu Pomarfin OÜ-st jaanuaris 2019 brutosummas 716,38 eurot ja veebruaris 2019 brutosummas 88 eurot, alates märtsist 2019 maksustatav tulu puudub. Samas nähtub kostja pangakontolt, et 2019.a on kostja saanud peale palga ka muud tulu (märtsis 2019 ettemaks eraisikult summas 400 eurot, aprillis 2019 sularaha sissemaksed 340 eurot, juulis 2019 eraisikult laekumine summas 300 eurot selgitusega „painting“, novembris 2019 laekumine eraisikult summas 350 eurot selgitusega „art“ jms). Kostja kinnitusel on tema püsiv elukoht T.s ning ta ei ole nõus maksma hagejate nõutud suuruses elatist. Kohtule avalikult veebis kättesaadavate andmete kohaselt (leitavad: https://et.wikipedia.org/wiki/T. ja https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti ) on T. elatustase ja sissetulekud on märkimisväärselt madalamad Euroopa Liidu liikmesriikide, sh Eesti elatustasemest, kuivõrd 2017.a majandusnäitajate kohaselt oli T. sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta 3464 dollarit, samal ajal aga Eesti SKT inimese kohta oli 20 200 dollarit aastas, so ligi 6 korda kõrgem. 11.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud mitteammendav loetelu, mispuhul kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-21-17-16, p 11). Muuhulgas ei ole

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Kohus on seisukohal, et kostja toodud asjaolud – hagetaval perioodil kostja keskmine sissetulek ei ole ületanud 370 eurot kuu kohta ning 2020.aastast kostjal sissetulek puudub, kostja on T. kodanik, kellel puudub kehtiv elamisluba Eestis elamiseks ning sissetulek Eestis ja võimalus Eestis töötada ning kodukoha riigis ei suuda kostja teenida Eestis saaduga võrreldavat palka, on piisavalt kaalukad, et vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suurust alla seadusega sätestatud miinimummäära ning lähtuda hageja esindaja poolt esitatud hageja tegelikest igakuistest vajadustest. Arvestades ka seda , et kostja on töövõimeline isik, kellel on võimalik tööga elatist teenida.

§ 102

lg.1 järgi vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

  1. Elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära saab mõjuvaks asjaoluks olla lapse tegelikud vajadused (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesolevas tsiviilasjas on hagejate väitel nende vajadused 543 eurot kuus, millest kummagi vanema kanda oleks ca 270 eurot kuus, kuid mille kostja on vaidlustanud. Hagejad on esitanud tõendid selle kohta, et keskmised kulud eluasemele on ca 54 eurot lapse kohta ning lasteaiakulud (koos toiduga) ca 90 eurot kuus, külladaselt põhjendanud ei ole hagejat kulutusi toidule 150 eurot ning muid püsikulutusi 130 eurot kuus. Hagejate ei ole põhjendanud, miks peaks kohus kostjalt välja mõistma lapse tegelikest kulutustest enam kui pool 543 eurot kuus 2= 270 eurot, mitte 292 eurot). Hagejad ei ole vastu vaielnud väitele, et C.’i juures kasvavad ka C.i 2 vanemat last, mistõttu on usutav kostja väide, et laste kulutustes esineb nn mastaabisääst (keskmised kulud lapse kohta vähenevad, kuna lapsed saavad kasutada samu riideid, mänguasju jne), millele oma lahendites on viidanud ka Riigikohus, vt nt RKL nr 3-2-135-17 p 39 , mille järgi „Hinnata tuleb ka muid põhjuseid elatise 6

(8)Tsiviilasi nr 2-19-9276 miinimummäärast väiksemaks väljamõistmiseks, nagu võimalik mastaabisääst hagejate kooselamise tõttu.“. Eeltoodud ajaoludel peab kohus toidu, riiete jm kulutuste hindamisel võimalikuks tugineda lapse vajaduste suuruse arvestamisel ka värskele, EV Justiitsiministeeriumi poolt tellitud ning Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi (RAKE) poolt läbi viidud ja veebruaris 2020 avaldatud uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne“ tulemustele, mille kohaselt oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
  1. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod), sh keskmine toidukulu lapse kohta 67 eurot kuus, keskmine kulu riietele ja jalanõude 3 ja enama lapse puhul 36 eurot kuus, vabaaja kulu keskmiselt 49 eurot kuus (vt uuringu lk 45, uuring elektrooniliselt kättesaadav: https://skytte.ut.ee/sites/default/files/skytte/miinimumelatis_lopparuanne_taiendatud_19022020.pdf). Kohtu hinnangul vajalik toidukulu kuus on 150 euro asemel kuni 75 eurot lapse kohta kuus, riiete ja jalanõude osas mõistlik kulu on 50 euro asemel 35 eurot lapse kohta kuus ning mõistlikud vabaaja kulud 130 euro asemel 50 eurot kuus lapse kohta. Samuti kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele 37 eurot kuus. Seega kohus hindab hageja kohta hädavajalike kulude suuruse hagejate küsitust 183 euro võrra väiksemaks, so 360 eurole kuus, 180 eurot vanema kohta, mis vastab ka RAKE 2020 veebruar uuringu järgi keskmisele miinimumelatisele lapse tegelike vajaduste järgi. Eeltoodud asjaoludel ning põhjendustel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks elatise välja hageja tegelikele vajadustele vastavast summast (360 eurot kuus) pooles ulatuses, so summas 180 eurot kuus lapse kohta alates 01.01.2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ülalpidamist saama õigustatud isiku vajaduste muutumisel, võrreldes käesoleva kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega, on hagejatel õigus nõuda tuginedes TsMS §-le 459 uues hagis maksete suuruse muutmist (vt ka nt Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10).
  4. Elatise võlgnevuse arvestus alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Kostjalt käesoleva kohtuotsusega välja mõistetud elatise kohustuste võlgnevuse summa arvestusega 180 eurot kuus alates 01.01.2019 kuni kohutotsuse tegemiseni 30.06.2020 möödunud 18 kuu eest moodustab 3240 eurot hageja kohta ((180 €/kuus x 18 kuud = 3240). Hagejad hagiavalduses nõudsid elatist sama perioodi eest miinimummääras, so 4992 eurot lapse kohta (12 kuud x 270€/kuus 2019.a määra järgi = 3240 eurot + 6 kuud x 292€/kuus 2020.a määra järgi = 1752 eurot) Hagejate esindaja on õigeks võtnud ja palunud elatise väljamõistmisel ka arvesse võtta, et kostja tasus 2019 jaanuar - veebruar hagejate ülalpidamiseks kokku 580 eurot, so 290 eurot lapse kohta. Arvesse võttes võlgnetava perioodi elatise maksmise kohustust summas 3240 eurot lapse kohta, võlgneb kostja kummalegi hagejale selle perioodi tasumata elatisena 2950 eurot (3240 – 290 = 2950), mida kostjal tuleb tasuda jooksva elatise kõrvalt. Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel kohus mõistab kostjalt hagejate kasuks kindla summana välja elatise võlgnevuse perioodi 01.01.2019 – 30.06.2020 eest summas 2950 eurot kummalegi hagejale ning jätab hagejate elatise võlgnevuse nõude osaliselt, so 2042 euro ulatuses hageja kohta rahuldamata (4992 – 2950 =2042 eurot). Menetluskulud
  5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. 7
(8)Tsiviilasi nr 2-19-9276 TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda ja menetluskulusid kohus kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.