Obsah (6)

§ 44§ 121§ 43§ 108§ 179§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-517 Määruse kuupäev 2. september 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi K1 ja K2 kaebus Viljandi Vallavalitsuse 29.01.2020.a korralduse n

) § 4 lg 1 sätestab, et halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

§ 44

lg 1 alusel võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

§ 121

lg 2 p 1 alusel saab kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Vaidlustatud korraldus sisaldab endas nii avalik-õiguslikke kui eraõiguslikke otsustusi. Kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb kohtul välja selgitada korralduse avalikõiguslik osa ning hinnata, kas kaebus selle tühistamise nõudes on lubatav. Sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsus ja vaideotsus
2. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 20 lg 1-3 alusel on väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mis teenuse ööpäevaringse osutamise korral seisneb isikule majutamise, toitlustamise ning teda toetavate ja toimetulekut tagavate toimingute ja teenuste tagamises. SHS § 16 lg 1 ja 2 kohaselt võib 2 sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu ning isikult võetava tasu suurus oleneb muuhulgas teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast.
3. Riigikohus käsitles 31.03.2020.a määruses kohtuasjas 3-18-1168 käesoleva kaebusega sarnast olukorda, kus kohalik omavalitsus otsustas korraldusega võtta tasu kaebajate isale osutatava sotsiaalteenuse eest ning esitada hooldusteenuse tasu osaliseks katteks kaebajatele arveid. Riigikohus leidis, et kohalik omavalitsus saab tasu nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Omavalitsusüksus ei saa seejuures õiguslikult siduvalt määrata seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Kohalik omavalitsus võib teha isikutele teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitedokument ja seda ei saa sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi, et tuvastada, et neil ei ole ülalpidamiskohustust. Riigikohus selgitas, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma nõudega maakohtusse. Korraldus, millega kohalik omavalitsus otsustas esitada nõuded kaebajatele, ei riiva kaebajate õigusi ja neil puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kohaliku omavalitsuse ettepanek ülalpidamiskohustuslase hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused ning tegevus neile arvete esitamisel on eraõiguslik ja sellest lähtuvaid vaidlusi ei saa lahendada halduskohtus.
4. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et vaidlustatud korralduses sisalduva avalik-õigusliku otsuse (haldusakti) sisu seisneb selles, et vastustaja ei osale A hooldusteenuse eest tasumisel. Vastustaja leidis, et A suudab oma sissetuleku ja teda ülal pidama kohustatud isikutelt elatise saamise või nõudmise abil sotsiaalteenuse eest ise tasuda. Eeltoodud otsuse tegemisel sai vastustaja lähtuda eeldusest, et kui maakohus A last või lapselast ülalpidamis-kohustusest vabastanud ei ole, siis on isikul ülalpidamise andmise kohustus olemas. Kaebajad ei ole kaebuses esitanud mingeid väiteid või põhjendusi selle kohta, et A sotsiaalteenuse osutamise eest peaks mingis osas tasuma vastustaja. Kõik kaebajate väited on suunatud sellele, kuidas jaguneb ülalpidamise kohustus A laste ja lapselaste vahel.
5. Vastutaja pädevuses ei ole lahendada sotsiaalteenuse osutamise raames ülalpidamise andmiseks kohustatud isikute omavahelist vaidlust selle üle, kas neil kõigil on ülalpidamise andmise kohustus ning kui suures osas keegi ülalpidamist andma peab. Sotsiaalteenuse eest võetava tasu suuruse määramisel piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et mõni ülalpidamise andmiseks kohustatud isik või need isikud ühiselt saavad kulud kanda. Vaidlustatud korralduse resolutsioon on sõnastatud mõnevõrra eksitavalt, kuna jätab mulje, nagu oleks vastustaja pannud kaebajatele konkreetses summas elatise tasumise kohustuse. See ei muuda aga asjaolu, et vastustaja ei saa vaidlustatud korraldusele kui haldusaktile tuginedes esitada nõudeid kaebajate vastu või neid sisse nõuda või täitmisele pöörata. Vastustajal on õigus nõuda sotsiaalteenuse eest tasumist A. Vastustaja põhjendusi ja järeldust ülalpidamiskohustuse jagunemise kohta tuleb mõista põhjendusena sellele, kas ja milliseid võlaõiguslikke nõudeid kavatseb vastustaja kaebajatele esitada (vt määruse punkti 13). 3
6. Kui vaidlustatud korraldus kui haldusakt kaebajatele kohustusi ei pane, siis ei riku korraldus eeltoodud osas kaebajate õigusi. Kaebajatel ei ole selle vaidlustamisel kaebeõigust ning kaebus tuleb selles osas tagastada.
7. Kuna kaebus vaidlustatud korralduse kui haldusakti tühistamiseks kuulub eeltoodud alusel tagastamisele, siis ei analüüsi kohus muid kaebuse lubatavuse eeldusi. Kohus siiski märgib lühidalt, et kaebuse tähtaegsus on vaieldav. Kui vastustaja 04.03.2020.a kiri ei ole käsitletav vaideotsusena (vt määruse punkti 12), siis on K1 kaebetähtaega ületanud. K2 ei ole vaiet esitanud.
8. Kohus tagastab kaebuse vaideotsuse tühistamise nõudes

§ 121

lg 2 p 1 alusel, kuna kohtu hinnangul ei kujuta vastustaja 04.03.2020.a kiri nr 8-2/452-10 endast vaideotsust ning kaebajatel puudub kaebeõigus selle vaidlustamisel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 3-5 alusel tuleb vaides märkida vaidlustatava haldusakti või toimingu sisu, põhjused, miks vaide esitaja leiab, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi ning vaide esitaja selgelt väljendatud nõue. K1 06.02.2020.a e-kiri ei sisalda ühtegi eeltoodud elementidest. K1 ei vaidle vastu otsusele, et A tuleb sotsiaalteenuse eest tasuda täies ulatuses. Kirjast ei saa välja lugeda ühtegi põhjendust või viidet sellele, et vastustaja eeltoodud otsus K1 õigusi mingil moel rikub ning K1 ei taotle selle otsuse muutmist või tühistamist. K1 vaidlustab selgelt ja üheselt arusaadavalt üksnes seda, et tema vastu saab esitada käsundita asjaajamisest tuleneva nõude. Tegemist ei ole vaidega, vaid võlaõigusliku vaidlusega. Ka vastustaja ei mõistnud toimunut vaidemenetlusena. 04.03.2020.a kirja alguses ütleb vastustaja, et selgitab meeleldi veelkord kõiki asjaolusid ja vastab küsimustele. Kui K1 06.02.2020.a e-kiri ei ole vaie, siis ei saa vastustaja 04.03.2020.a kirja nr 8-2/452-10 vaidlustada kohtus kui vaideotsust. Kiri ei ole halduskohtus vaidlustatav ka muul alusel, kuna see ei riku kaebajate õigusi ja ei pane neile kohustusi. Tegemist on täiendavate selgitustega vaidlustatud korraldusele. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue

1. Osa vaidlustatud korraldusest on pühendatud sellele, et vastustaja teatab kaebajatele kavatsusest esitada nende vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue ning põhjendab, miks esitab ta nõude just kaebajate vastu ja korralduses toodud ulatuses. Selles osas on kaebajate ja vastustaja vaidlus eraõiguslik ja kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Ülalpidamiskohustusi perekonnas reguleerib perekonnaseadus ning käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid VÕS. Vaidlust ei muuda avalik-õiguslikuks see, kui ülalpidamise andmise kohustuse on täitnud ja sellest tulenevaid võlaõiguslikke nõudeid esitab avalik-õiguslik isik ehk kohalik omavalitsus. On õige, et vastustaja ei saa A elatise maksmise kohustust kindlale isikule ja summas panna ning ei saa ka kedagi ülalpidamise andmise kohustusest siduvalt vabastada. Võlaõiguses kehtivast privaatautonoomia põhimõttest lähtuvalt on vastustajal aga õigus otsustada, kelle vastu, millisel alusel ja summas nõudeid esitada. Vastustaja on vaidlustatud korralduses deklareerinud oma kavatsust esitada kaebajate vastu käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded. Kui kaebajad soovivad sellele vastu vaielda, siis tuleb neil seda teha maakohtus. Samuti tuleb kaebajatel pöörduda maakohtusse, kui nad soovivad A ülalpidamise kohustusest vabaneda. 4
2. Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse tervikuna, osaliselt kaebeõiguse puudumise tõttu

§ 121

lg 2 p 1 alusel ja osaliselt halduskohtu pädevuse puudumise tõttu

§121

lg 1 p 1 alusel.

§ 43

lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 15. Kaebajate menetluskulud, sh tasutud riigilõiv jäävad

§ 108lg 4 alusel kaebajate endi kanda.

16.

§ 179

lg 4 kohaselt avaldatakse arvutivõrgus jõustunud määrus, millega kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või lõpetatakse menetlus. Kuna määrus käsitleb andmeid A terviseseisundi ja abivajaduse kohta, siis tuleb kohtu hinnangul jätta avaldamata A nimi ja tema identifitseerimist võimaldavate teiste isikute nimed. Kohus asendab

§ 175lg 3 alusel omal algatusel määruse avaldamisel kaebajate ja A nimed märkidega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik 5