Obsah (12)

§ 162§ 174§ 657§ 442§ 439§ 232§ 229§ 272§ 230§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 29.05.2020, Tallinn Tsiviilasj

§ 162

lõikest 1 jäävad menetluskulud hageja kanda.

§ 174

lõike 1 ja § 177 lõike 1 punkti 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

1. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kulud kokku 3240.03 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust (käibemaksuga). Tasu arvestuse aluseks on 90 eurot tunnis (käibemaksuga). Lepingulise esindaja kulu tuleneb järgmistest toimingutest : 1) 08.01.
2. a vastuse koostamine hagiavaldusele – 10h (900 eurot); 2) 31.01.
3. a hageja 28.01.
4. a seisukohaga tutvumine – 30min (45 eurot); 3) 17.02-18.02.
5. a hageja 28.01.
6. a seisukohale vastuse koostamine - 6h 26min (578.97 eurot); 4) 15.03.
7. a menetluskulude katteks tagatise määramise taotluse koostamine – 45min (67.53 eurot); 5) 21.03.
8. a hageja 15.03.
9. a seisukohaga tutvumine – 40min (60 eurot); 6) 17.05.
10. a tagatise taotluse koostamine – 1h 12min (108 eurot); 7) 05.-11.06.
11. a ettevalmistused kohtuistungiks, sh hageja 04.06.
12. a seisukoha ja esitatud tõenditega tutvumine, tõendite kogumine, tõendite kogumiseks päringute teostamine ja seisukoha koostamise alustamine – 8h 22min (754.50 eurot); 8) 12.06.
13. a kohtuistungil osalemine – 38min (135 eurot); 9) 15.07.
14. a kostja seisukoha koostamine – 4h 34min (411.03 eurot); 10) 22.07.
15. a kostja 15.07.
16. a seisukoha ümberkirjutamine seoses 17.07.
17. a hilinenult avaldatud hageja seisukohaga – 2h (180 eurot). Seega on kostja lepingulise esindaja ajakulu olnud kokku 35h 7min, millest tulenevalt on kulu kokku 3240.03 eurot (käibemaksuga). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kostja palub jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda ning kulu hagejalt välja mõista.
18. Hageja on seisukohal, et kostja kulud on menetlustoimingute ajalise kestvuse osas ülepaisutatud eelkõige järgmises osas: 1) vastus hagiavaldusele - vastuses on sisulist teksti üksnes 5lk, ei saa pidada mõistlikuks ja vajalikuks ajakuluks selle koostamisel 10h, maksimaalselt vajalik 6h; 2) 17.-18.02.
19. a toiming - ebamõistlik ajakulu, vajalik maksimaalselt 5h; 3) 21.03.
20. a toiming - ebamõistlik ajakulu, vajalik maksimaalselt 15min; 4) 17.05.
21. a toiming – täielikult ebavajalik toiming; 5) 5.-11.06.
22. a toiming - menetluskulu ebamäärane ja tõendamata, e-toimikust ei ole näha, milliste tõendite kogumisega tegeles esindaja isiklikult ning milliseid päringuid tõendite kogumiseks koostati, ei ole aru saada, milline oli igale toimingule kulunud aeg ega ole võimalik hinnata, kas kulu oli põhjendatud.
23. Kohus leiab, et kostja menetluskulud on põhjendatud arvestades asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti esindaja kvalifikatsiooni ning tunnitasu. 7 Samuti märgib kohus, et hageja menetluskulud on 5470 eurot, sh lepingulise esindaja kulu 4470 eurot, ning hageja lepingulisel esindajal on kohtumenetluses esindamiseks kulunud 37h 15min. Seega on hageja kulud lepingulisele esindajale samas suurusjärgus kostja kuludega ning kohtu hinnangul ei ole need ülepaisutatud. Hageja peab kostjale taotletud ulatuses menetluskulud hüvitama. Apellatsioonkaebus
24. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada. Maakohus rikkus nii materiaal- kui menetlusõiguse norme, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.
25. Maakohus põhjendas otsust üksnes kolme väitega ja viitas sisuliselt ainult ühele tõendile, jättes ülejäänud tõendid ja seisukohad tähelepanuta. Kohus viitas PRIA-le esitatud kohustuste üleandmise-vastuvõtmise teatele, kuid jättis arvestamata hageja seisukohad. Taotluse esitas 15.06.
26. a hageja nimel OO, kel puudusid õigused sellise toimingu tegemiseks. Ühtlasi ei tõenda taotlus, et leping oleks lõppenud poolte kokkuleppel 18.05.
27. a. Kostja teatisest PRIA-le ja Keskkonnaametile nähtub, et kostja ise kinnitas, et sõlmis sama kinnistu rentimiseks lepingu 14.06.
28. a VV-ga. Seega vastavad kohustused ametiasutuste ees andis uuele rentnikule üle kostja, mitte hageja, ning tegi seda olukorras, kus hageja ja kostja vahel oli kehtiv rendileping. Seega on alusetu kohtu järeldus, et hageja ise andis lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle ning ise loobus vastavatest õigustest.
29. Meelevaldne on kohtu hinnang, et hagejal puudus soov ja võimalus iseseisvalt lepingut täita. Hageja ei ole kunagi väitnud, et tal puudus suutlikkus lepingut täita. Hageja on tõestanud, et sõlmis koostöökokkuleppe MTÜ-ga, kuna tal ei olnud
30. a alguses kõikide maade karjatamiseks vajalikku loomade arvu. Koostöökokkulepe tagas loomade karjatamise renditud kinnistul. Kohtu järeldused, et hageja näol on tegemist isikuga, keda on karistatud loomade väärkohtlemise eest, ei oma tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel.
31. a probleemid ei anna alust järeldada, et hageja ei täitnud või ei oleks suutnud täita lepingut ning neid probleeme ei saa käsitleda rendilepingu rikkumisena. Lepingus ei olnud koguseliselt ega muul viisil kokku lepitud karjatamise ega kinnistu hooldamise viisi, vaid oli märgitud, et kasutamise eesmärgiks on maa taastamine ja karjatamine. Millises ulatuses oleks pidanud karjatamist korraldama, ei olnud kindlaks määratud.
32. Otsusest jääb ebaselgeks, kuidas saab teha järelduse, et leping lõpetati 18.05.
33. a, kui kostja ise tegi alles 06.09.
34. a teate lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kui leping oleks tõepoolest lõpetatud kokkuleppel, puudunuks kostjal põhjendus teadet esitada. Teade tõendab, et ka kostjale teadaolevalt kehtis leping septembri alguses
35. a.
36. Seadusega vastuolus on kohtu järeldus, et kirjalikku rendilepingut saab lõpetada suulise kokkuleppe alusel. Kohus ei nimetanud seejuures ühtegi vastavat seaduse sätet. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lõike 3 teine lause näeb ette, et poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Rendileping oli sõlmitud kirjalikult, mis tähendab, et pooled olid valinud lepingu sõlmimise kirjalikus vormis. Seega ei olnud võimalik lepingu lõpetamine muus kui kirjalikus vormis. Tegemist on põllumajandusliku rendilepinguga ning VÕS § 354 sätestab, et sellise lepingu 8 ülesütlemine kehtib üksnes juhul, kui see on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
37. Käsitlus lahendi lõpuosas VÕS § 127 lõike 5 alusel näitab, et kohus ei hinnanud tsiviilasja materjale kogumis ega uurinud tõendeid põhjalikult. Hageja selgitas ja tõestas, et maa taastamistöödeks ja karjaaia rajamiseks kulus kokku 22 044 eurot. Nimetatud kulutuse on hageja juba kandnud ning seda ei saa pidada selliseks, mida hageja pidanuks kandma igal järgneval aastal. Tegemist on ühekordse kulutusega ning tulevikus võiks äärmisel juhul olla vajalik karjaaeda parandada. Apellandi jaoks on kohtu käsitlus, et ka tulevikus oleksid kinnistuga seotud kulutused 7 348 eurot aastas, üllatuslik ja arusaamatu ning vastavat asjaolu ei ole kohtuistungil ega kirjalikes menetlusdokumentides arutletud.
38. Apellant palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagiavaldus rahuldada. Kui ringkonnakohus ei pea ise uue otsuse tegemist võimalikuks, palub hageja tühistada otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastustaja seisukoht
39. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
40. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks või muutmiseks alust ei ole, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud kulud. 41. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus otsuse põhjendamisel

§ 442

lõiget 8 ja § 438 lõiget 1, kui jättis osaliselt vastamata hageja väidetele, analüüsimata osad tõendid ja viitamata osadele asjakohastele materiaalõiguse sätetele. Samas ei muuda rikkumised ebaõigeks maakohtu otsustusi lepingu lõppemise kohta 18.05.2018. a poolte kokkuleppel ja sellest tulenevalt kahjuhüvitise nõude eelduse (kohustuse rikkumise) tõendamatuse kohta. Maakohtu käsitlus muude kahju hüvitamise nõude eelduste tõendamatuse kohta on otsuses ebavajalik, kuna kahjunõue jääb rahuldamata, kui tõendamist ei leia kasvõi üks seaduses sätestatud eeldustest. Vastavad põhjendused (maakohtu otsuse punkt 13) tuleb jätta otsusest välja. 42.

§ 439kohaselt on kohus otsust tehes seotud nõude piiridega.

Käesolevas asjas on hageja esmaseks nõudeks 08.07.

1. a tähtajalise rendilepingu täitmise nõue, kuna hageja lepingujärgse rentnikuna on seisukohal, et leping kehtib, kuid kostja rendileandjana ei võimalda renditud kinnistut kasutada. Samuti nõuab hageja kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja peamiseks vastuväiteks on, et pooltevaheline rendileping ei kehti alates 18.05.
2. a, kui pooled lõpetasid selle suulisel kokkuleppel. Kostja alternatiivseteks vastuväideteks on, et hageja andis rendileandja nõusolekul lepingu 14.06.-16.06.
3. a toimingutega üle uuele rentnikule. Kostja järgmiseks alternatiivseks vastuväiteks on, et leping lõppes kostja 06.09.
4. a erakorralise ülesütlemisega.
5. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus vaidlustatud otsuses asjakohaselt esmalt tuvastama 08.07.2014 rendilepingu lõppemise asjaolusid, alustades võimalikust 9 lõppemisest lepingupoolte kokkuleppel. Maakohus tuvastas lepingu lõppemise järgmiste tõendite alusel: 1) hageja ja Ula-Hansu Talu OÜ poolt 15.06.
6. a ja 16.06.
7. a allkirjastatud kohustuse üleandmise-ülevõtmise teade PRIA-le (t I kd lk 42-46); 2) kostja (otsuse punktis 12 nimetatud ekslikult hageja kirjaks) 08.08.
8. a kiri PRIA-le ja Keskkonnaametile (t I kd lk 41); 3) rendilepingu hagejalt MTÜ-le Looduskeskkonna säilitamise eest üleandmise 13.06.
9. a kokkuleppe projekt (t I kd lk 50); 4) 11.05.
10. a koostöökokkulepe hageja ja MTÜ Looduskeskkonna säilitamise eest vahel (t I kd lk 11); 5) VTA ettekirjutused hagejale seoses erinevate rikkumistega loomapidamisel (t I kd lk 37). Samuti lähtus maakohus asjaolust, et hagejal puudusid vahendid (kariloomad) lepingu täitmiseks ning jõudis järeldusele, et kostja ei saanud
11. a maikuus eeldada, et hageja soovib lepinguga jätkata ja leping lõppes suulisel kokkuleppel 18.05.
12. a.
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid peab vajalikuks põhjendusi täiendada viidetega asjakohastele materiaalõiguse normidele ja andes hinnangu tõenditele, milliseid maakohus sõnaselgelt ei käsitlenud.
14. Kolleegium nõustub maakohtuga, et rendilepingu kokkuleppel lõpetamine ei pidanud toimuma kirjalikus vormis. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kehtivate materiaalõiguse normidega. VÕS § 13 lõike 2 kohaselt kui leping on sõlmitud poolte kokkuleppel teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel jälgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Tegemist on erinormiga TsÜS § 77 lõike 3 suhtes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-89-12, punkt 26). TsÜS § 77 lõige 3 kuuluks kohaldamisele juhul, kui tehingule ei kohalduks VÕS-i sätted. Põllumajanduslikule rendilepingule ei näe VÕS ette kohustuslikku vormi. Lepingudokumendist (t I kd lk 5) nähtuvalt ei olnud pooled leppinud kokku tehingu kokkuleppel lõpetamise vormi. Asjakohane ei ole ka apellandi viide VÕS §-le
15. Nimetatud säte kehtestab kohustusliku vormi põllumajandusliku rendilepingu ülesütlemisele, mitte kokkuleppel lõpetamisele. Seega võis konkreetsel juhul lepingu kokkuleppel lõpetamine toimuda ka suulises vormis vastavasisuliste tahteavalduste väljendamise teel, kusjuures tahteavaldused võisid olla väljendatud ka tegudega (kaudsed tahteavaldused; TsÜS § 68 lõige 3). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-29-06 (punktis 20) selgitanud, et kui ei ole kokkulepet lepingu lõpetamise kohta kindlas vormis, võib lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata.
16. Vaidlustatud lahendist nähtuvalt ongi maakohus tuvastanud poolte tegude (kaudsete tahteavalduste) alusel mõlema poole tahte lepingut enam mitte jätkata maikuu
17. a seisuga. Kuna poolte vahel on vaidlus erinevate hageja tegude õigusliku tähenduse üle tuli maakohtul tahteavalduste sisu tõlgendada vastavalt TsÜS § 75 lõikele
18. Nimetatud sätte kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust (lõike 3 kohaselt ka muud õigusliku tähendusega tegu) tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Seega ei ole oluline mitte tahteavalduse (teo) teinud isiku enda sisemine tahe, vaid tahe, mis oli teada tahteavalduse saajale (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. Tallinn 2010, lk 238). Kolleegium on seisukohal, et maakohus ongi selliselt asja lahendanud ega ole seejuures oluliselt rikkunud

§ 232

lõikes 1 sätestatud tõendite hindamise reeglid, mille kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, 10 arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Käesolevas asjas tõendamist puudutavaid kokkuleppeid poolte vahel kohtu ette toodud ei ole.

1. Kostja esitas maakohtus väite, et hageja esindaja oli talle 18.05.
2. a teada andnud, et ei soovi enam rendilepinguga jätkata (kostja 10.01.
3. a menetlusdokumendi punkt 7; t I kd lk 27 pöördel). Väite tõendamiseks esitas kostja enda 08.08.
4. a kirja PRIA-le ja Keskkonnaametile (t I kd lk 41), milles ta oli riigiametitele mh teada andnud, et helistas 18.05.
5. a rentnikule (kelleks kirja alguses nimetas LL, Suure Katla Selts MTÜ), kes ütles, et enam ta oma loomi minu kinnistule ei too ja lõpetab selles valdkonnas üldse tegevuse. Kostja selgitas riigiametitele, et sellega lõppes leping suulisel vastastikusel kokkuleppel. Samuti teatas kostja selles kirjas, et kohtus rentnikuga 14.06.
6. a, kes kinnitas otsust veelkord ning soovitas isiku, kellega uus leping sõlmida.
7. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tegemist on kostja selgitusega, mis ei ole

§ 229kohaselt tõendiks tsiviilkohtumenetluses.

Tegemist on kostja kirjaga enne kohtumenetlust riigiasutustele, mistõttu on tegemist kostja isikliku kirjaga

§ 272lõike 2 mõttes ja lubatud dokumentaalse tõendiga tsiviilkohtumenetluses.

Kolleegium möönab, et üldjuhul ei pruugi menetlusosalise isikust endast pärinev tõend olla kohtu jaoks piisavalt usaldusväärne, et lugeda tema väide tõendatuks, kuid käesolevas asjas toetavad seda tõendit kaudselt ka muud kogutud tõendid, millised kogumis kinnitavad kirjas esitatud väiteid

1. a maikuule eelnenud ja järgnenud sündmuste kaudu. Hageja ei eita kohtumenetluses, et oli 11.05.
2. a tehingu (pealkirjastatuna koostöökokkulepe) (t I kd lk 11) sõlminud põhjusel, et tal endal puudusid
3. a loomad, keda renditud kinnistul karjatada (nt 28.01.
4. a menetlusdokumendi punkt 2.2.7; t I kd lk 68). Seejuures ei ole tähtis koostöölepingu väidetav subjektiivne eesmärk (rendilepingu täitmise jätkamine), sest õiguslikult oli tegemist allrendile andmisega (järeldub mh samade poolte vahel 16.07.
5. a sõlmitud kirjaliku allrendilepingu punktist 1.4 (t I kd lk 103)), mis aga vastavalt VÕS § 288 lõikele 1 (kohaldub läbi VÕS § 341) ei olnud lubatud rendileandja nõusolekuta. 13.06.
6. a rendilepingu üleandmise kokkuleppe projekt (t I kd lk 50) ei olnud koostatud kostja poolt ja tema seda ei allkirjastanud, mis on tõendatud ekirjavahetusega kostja ja isiku vahel, kes soovis saada sama kinnistut rendile alates aastast 2017 (t I kd lk 47-49). Kirjavahetuses ei ole kostja küll selgesõnaliselt väitnud, et rendileping lõppes 18.05.
7. a poolte kokkuleppel, kuid 14.06.
8. a e-kirjas (kell 9:42) on kostja selgelt öelnud, et L-ga sõlmitud rendilepinguga tema edasi ei lähe, millest saab järeldada, et tema jaoks oli see leping lõppenud. Viidatud kirjavahetusest ei saa järeldada ka hageja esindaja arusaama juunis
9. a rendilepingu kehtivuse kohta, kuna nähtuvalt 13.06.
10. a e-kirjadest (vastavalt kell 2:45 ja 17:21; t I kd lk 48 pöördel- 49) saatis projekti, mille tekstist saab järeldada 08.07.
11. a rendilepingu jätkuvat kehtivust, allkirjastamiseks nii hagejale kui kostjale lepinguväline isik, kes soovis kinnistut ise rentida. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks tehingu allkirjastanud. Viidatud kirjavahetusest nähtub, et kostja teatas 14.06.
12. a (e-kiri kell 10:32) menetlusvälisele isikule, et sõlmib rendilepingu VV-ga. Kuna vastuskiri sellele oli adresseeritud mh LL-le (t I kd lk 48), pidi hageja esindaja 14.06.
13. a igal juhul saama teada kostja seisukoha lepingu lõppemisest. Puuduvad tõendid, et hageja oleks selle peale teatanud, et tema teada leping lõppenud ei ole. Hageja teadmist lepingu lõppemise kohta ja selle kohta, et temal ei ole õigust saada
14. a PRIA-lt toetusi tõendab 15.06.
15. a hageja poolt allkirjastatud PRIA ametlik kohustuste üleandmise-ülevõtmise teate vormil (t I kd lk 11 42-46), millega hageja andis senised kohustused PRIA ees üle VV äriühingule UlaHansu Talu OÜ. Puudub vaidlus, et kostja sõlmis 14.06.
16. a uue rendilepingu nimelt selle äriühinguga. Tõendamata on hageja vastuväide teate kehtivusele põhjusel, et tema esindajal OO-l puudusid volitused sellise teate allkirjastamiseks. Kostja esitas kohtule samast kuupäevast teise teate PRIA-le, mille samuti allkirjastas hageja nimel OO (t I kd lk 74) ja väljatrüki vestlusest messengeris, kus OO on kinnitanud, et L käskis tal e-PRIAs hooldamise kokkuleppe üle anda, muidu ei oleks ta seda teinud (t I kd lk 89). Nimetatud tõendid kinnitavad OO-l volitusi hageja nimel kohustused uuele rentnikule üle anda ja hageja ei ole neid ümberlükkavaid tõendeid esitanud (

§ 230lõige 1).

Kuna hageja andis 15.06.

1. a rentniku kohustused PRIA ees üle kostja poolt valitud uuele rentnikule selle asemel, et vaidlustada
2. a rendilepingu lõppemine, annab see asjaolu kogumis eelnevalt tõendamist leidnud asjaoludega kohtule veendumuse, et hageja oli vähemalt 14.06.
3. a seisuga, kui kostja teatas, kellega ta uue lepingu sõlmib, samuti seisukohal, et
4. a sõlmitud rendileping on lõppenud.
5. Täiendavalt eelnevas punktis analüüsitud tõenditega tuvastamist leidnud elulisetele asjaoludele on kostja 08.08.
6. a kiri kirjutatud ajalises mõttes vähem kui 3 kuud peale vaidlusaluste sündmuste toimumist riigiasutustele isiku poolt, kel puuduvad õigusteadmised (kostja väide, millele hageja ei ole vastu vaielnud), mistõttu puudub kohtul alus arvata, et tegemist oleks kunstliku tõendi loomisega hilisema võimaliku kohtumenetluse jaoks. Hagihoiatuse esitas hageja kostjale 16.11.
7. a (t I kd lk 810). Samuti ei ole kohtul alust kahelda kirja usaldusväärsuses põhjusel, et hageja ei ole üheski menetlusdokumendis selgelt ja ühemõtteliselt vaielnud vastu 18.05.
8. a telefonikõne ja 14.06.
9. a kohtumise toimumisele ega kostja poolt väidetud hageja esindaja sõnadele.

§ 230

lõikest 1 tulenevalt ei oleks kostja pidanud väidetud elulise asjaolu tõendamiseks tõendit esitama enne, kui hageja väitele selgesõnaliselt vastu vaidleb (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-07, punkt 13).

1. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal 18.05.
2. a seisuga piisav alus olla seisukohal, et rentnikul puudub tahe jätkata lepingu täitmisega ning leping on lõppenud ja kostja ise oli lepingu ennetähtaegse lõpetamisega nõus. Kolleegium märgib, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma olulist tähtsust see, millisest konkreetsest kuupäevast ajavahemikul 18.05.
3. a kuni 14.06.
4. a lugeda leping poolte kokkuleppel lõppenuks. Kolleegium möönab, et teatud segadust asjas tekitab kostja 06.09.
5. a ülesütlemisavaldus (t I kd lk 6-7), kuid samas on eluliselt usutav, et selle esitamise põhjustas kostjal õigusteadmiste puudumine ja asjaolu, et Keskkonnaametile oli esitatud 16.07.
6. a allrendileping, mis omakorda tekitas kostjas segadust. Avalduse esitamise fakt ei lükka ümber eelnevalt hinnatud tõendite alusel tuvastatud õiguslikku olukorda mais-juunis
7. a. Kuna leping oli juba varasemalt lõppenud, ei oma konkreetne ülesütlemine õiguslikus mõttes toimet asja lahendamisel.
8. Kuna leping lõppes 18.05.
9. a poolte kokkuleppel, siis hageja poolt esiletoodud lepingurikkumine (rendiobjekti kasutamise mittevõimaldamine) tõendatud ei ole, sest alates lepingu lõppemisest puudub hagejal alus rendiobjekti kasutamiseks. Muud õiguslikku alust kui kehtiv rendileping (VÕS § 339) konkreetse kinnistu kasutamiseks hageja esile toonud ei ole. Ka ei saa tsiviilasja materjalidest järeldada, et poolte vahel oleks olnud lepingu lõpetamisel kokkulepe rendileandja poolt rentnikule mistahes kulude hüvitamise kohta. Lepingus rendileandja kohustusi lepingu kokkuleppel lõpetamise korral ei olnud kokku lepitud. Ka ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada 12 hageja esiletoodud elulistest asjaoludest alust kahjunõudeks lepinguvälisel alusel. Kui hageja siiski arvab sellise aluse olevat, on tal võimalik pöörduda kohtusse uuel alusel.
10. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna hageja ei vaidlustanud (alternatiivselt) maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude hüvitise suurust, ei kontrolli kolleegium väljamõistetud hüvitise arvestust.
11. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

1. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb vastustaja advokaadist lepingulise esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses järgmistest toimingutest: 13.01.
2. a kaebusega tutvumine, vastuse koostamine 4h 51m, 14.01.
3. a kaebusele vastuse koostamine 2h 58m, 17.01.
4. a suhtlus kliendiga, vastuse täiendamine 1h 41m. Kokku tasu 9h 30m toimingute eest 1187.50 eurot, koos käibemaksuga 1425 eurot. Esindaja tunnitasuks on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastustaja ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu on nimekirjas kulude summad koos käibemaksuga. Vastustaja kinnitab, et kõik nimekirjas toodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja palub apellandilt välja mõista 1425 eurot.
5. Kolleegium on

§ 175lõike 1 alusel seisukohal, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kolleegiumi kaalutlus rajaneb järgmistel käesolevat tsiviilasja iseloomustavatel asjaoludel: maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja esmane eeldus (rendileping kehtib) ei ole täidetud ja et rendileping lõppes poolte kokkuleppel; sellega tuvastas maakohus ka, et hageja esiletoodud lepingurikkumist rendileandja poolt ei esinenud ning puuduvad alused rahuldada kahju hüvitamise nõudeid; seega käsitles kohus vaidlustatud otsuses vaid osa maakohtus vaidluse all olnud asjaoludest; hageja kaebus ei sisaldanud uusi asjaolusid ega taotlusi; kogu senine menetlus oli nii vastustajale isiklikult kui lepingulisele esindajale teada, kuna ta osales ka maakohtumenetluses. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks vastustaja õiguste kaitsmisel oli konkreetse tsiviilasja apellatsiooniastmes 7h kokku kaebusega tutvumisele, suhtlemisele kliendiga ja vastuse koostamisele. 56. Vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu suurus vastab kohtupraktikas aktsepteeritud Eesti keskmisele advokaadist lepingulise esindaja tavalisele tunnitasu suurusele. Seega tuleb apellandil vastustajale hüvitada 7x125 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 1050 eurot. 57. Vastustaja esitas

§ 177

lõike 4 kohase taotluse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu