KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 14. september 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-12

) alusel. 2. PPA esitas Tartu Halduskohtule 05.09.2019 taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 362lg 2 alusel, mille Tartu Halduskohus 3-20-1275 rahuldas 05.09.2019 määrusega.

PPA-le anti luba isiku kinnipidamiseks kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 05.11.2019 (haldusasi nr 3-19-1689). ja 3. Tallinna Halduskohus pikendas PPA taotluste alusel 04.11.2019 määrusega haldusasjas nr 3-19-1689 isiku kinnipidamise tähtaega kuni 04.03.2020 ning 04.03.2020 määrusega kuni 04.07.2020, sest esines

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.12.2019 ja 31.03.2020 määrustega rahuldamata halduskohtu määruste peale esitatud määruskaebused. Neist viimases märkis ringkonnakohus muu hulgas, et

§ 361

lg 2 p-s 5 sätestatud alus on kohaldatav, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud selleks, et vältida lahkumiskohustuse sundtäitmist või edasi lükata või nurjata tagasisaatmist. Sellele eesmärgile osutavad isikuga seotud asjaolud, nt riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise aeg, varasemad ütlused sihtriigi kohta, samuti väidete eluline usutavus. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alus järeldada, et esineb põgenemisoht. Isikuga seotud asjaolud kogumis osutavad, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati eesmärgiga vältida väljasaatmist ning tema puhul esineb põgenemisoht. Isik ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult viibimisõigust omamata. Kuigi isik väidab, et kaotas passi enne Eestisse saabumist, on põhjendatud kahtlus, et ta hävitas selle. Isik on püüdnud korduvalt, kuigi ebaõnnestunult, erinevaid teid kasutades siseneda Euroopa Liidu territooriumile. Varasemate ütluste kohaselt soovis ta jõuda Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde. Eestiga puuduvad tal sidemed. Isiku Eestist lahkumise tõenäosust suurendab asjaolu, et PPA lükkas tema rahvusvahelise kaitse taotluse 13.02.2020 otsusega tagasi. Põgenemisohu jaatamiseks ei pea isik olema püüdnud varem põgeneda. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole põhjendatud. Tema eelnev käitumine ei tekita usaldust. Eestist lahkumise tõenäosust suurendab sidemete puudumine Eestiga ning asjaolu, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Puudub põhjus pidada kinnipidamist ebaproportsionaalseks tervise või turvalisuse kaalutlustel. Ka kinnipidamise kestust ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

§-s 361 sätestatud aluste esinemisel on lubatud isikut kinni pidada kuni 18 kuud. 4. PPA leidis 13.02.2020 otsuses nr 7001910223-1, et isiku rahvusvahelise taotlus on vastavalt

§ 20

lg-le 1 põhjendamatu ja tegi

§ 20

lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, samuti tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates.

1. XX esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2020 kaebuse PPA 13.02.2020 otsuse nr 7001910223-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-20-349). Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.
2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 04.06.2020 taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1, § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas taotluse 05.06.2020 määrusega ning andis PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 05.08.2020 (haldusasi nr 3-201086). Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.08.2020 määrusega rahuldamata halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse. Ringkonnakohus leidis, et põgenemise ohule osutavad isikuga seotud asjaolud kogumis: lisaks VSS § 68 p-des 8 ja 6 sätestatud asjaoludele ka isiku varasemad ütlused sihtriigi kohta, soov taotleda Hispaania saatkonna kaudu kodakondsust, soov Euroopas töötada ja perekonda aidata, katsed ebaseaduslikult siseneda Schengeni liikmesriikidesse (Poola, Soome ja Lätti), soovimatus Kuubale naasta.
3. Tallinna Ringkonnakohus võttis 02.07.2020 määrusega menetlusse halduskohtu 01.06.2020 otsuse peale haldusasjas nr 3-20-349 esitatud apellatsioonkaebuse ja rahuldas isiku esialgse 2

§ 362

lg 2 alusel, sest isiku puhul esineb

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 361lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus.

Taotluse kohaselt on alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati väljasaatmise vältimiseks. Seda kinnitab taotluse tagasilükkamine, mille põhjused on kokkuvõtlikult esitatud Tallinna Halduskohtu 01.06.2020 otsuse nr 3-20-349 p-des 2.1–2.6: objektiivsed asjaolud ei kinnita tagakiusukartust poliitilise meelsuse alusel, isikut on karistatud Kuuba režiimi mõistes ebaseadusliku tegevuse, mitte poliitilise dissidentluse eest, isiku ütluste usaldusväärsust vähendab asjaolu, et ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust Venemaal ning Eestis kinnipidamisel väitis isik soovi minna Itaaliasse, tagasisaatmisel ei lange talle osaks ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine. Põgenemisohule osutab ebaseaduslik piiriületus selleks mitteettenähtud kohas, viibimisaluse puudumine, soovimatus Kuubale naasta (VSS § 68 p-d 8 ja 6), varasemad ütlused sihtriigi ja piiriületuse eesmärgi kohta ning varasemad katsed siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse. Samuti ei saa isiku ütlusi pidada usaldusväärseks. Ta on väitnud, et kaotas passi, kuid on põhjus arvata, et ta hävitas passi teadlikult tagasisaatmise vältimiseks. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik on impulsiivse käitumisega – kinnipidamiskeskuses on tema suhtes rakendatud turvaabinõusid – ning tema rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud. Eelneva käitumise põhjal on piisav tõenäosus, et isik võib lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki ega ole väljasaatmiseks kättesaadav.

§-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, sest esineb põgenemise oht. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed. Kinnipidamine ei ole ka selle kestust arvestades vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. 9. Tallinna Halduskohus andis 03.07.2020 määrusega PPA-le loa XX kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 03.09.2020. Isiku suhtes esineb

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 361lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus.

Isiku eelnev käitumine loob aluse kahtluseks, et ta ei pruugi lõpliku otsuse tegemiseni olla ametivõimudele kättesaadav ning võib omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Isik väitis 04.06.2020 toimunud õigusnõustamise käigus, et ei soovi Kuubale naasta, ning kohtuistungil, et soovib jõuda Euroopasse. Arvestades, et ta on varem korduvalt proovinud siseneda ebaseaduslikult Schengeni liikmesriikidesse ning tema tegelik eesmärk oli jõuda Itaaliasse või Hispaaniasse, ei oleks isik suure tõenäosusega leebemate järelevalvemeetme kohaldamisel ametivõimudele kättesaadav. Isikut ei seo Eestiga miski. Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Kinnipidamine on proportsionaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10. XX palub 10.07.2020 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 03.07.2020 määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik viivitamata kinnipidamiskeskusest. Objektiivsete kriteeriumide põhjal ei ole piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustust või vältida väljasaatmist. Isik vajab rahvusvahelist kaitset. Eesmärk jõuda Itaaliasse ning sotsiaalsete ja majanduslike 3

§-s 29 sätestatud järelevalvemeeteid. Põgenemise ohuna ei saa käsitada rahvusvahelise kaitse taotleja soovimatust naasta kodumaale. 11. Politsei- ja Piirivalveamet palub 24.07.2020 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, et isiku puhul esineb

§ 361

lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus ning kinnipidamine on kooskõlas sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõttega. Isik kasutas Eestit transiidiriigina: ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises riigis (Venemaal), kuigi viibis seal viisa lõppemiseni; Eestisse jõudes ei pöördunud ta taotlusega kohe ametivõimude poole, vaid tegi seda siis, kui talle oli selgitatud, et ta saadetakse välja või tagasi; varasemate ütluste kohaselt soovis ta minna Itaaliasse ja/või Hispaaniasse. Rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb esitada viivitamatult. Isiku väide, et ta ei teadnud, kus PPA asub, ei ole usutav, sest ta on samas väitnud, et politsei auto sõitis temast mööda, kui ta oli Eestisse jõudnud. Pigem võib eeldada, et tal ei olnud plaanis Eesti ametivõimudega kontakteeruda ja ta soovis liikuda edasi teise liikmesriiki. Põhjendatud kahtlus, et taotlus esitati väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, hõlmab ka kahtlust, et isik ei pruugi rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. Põgenemise ohu tõttu pole muude järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus. Asjaolu, et halduskohus pidas kinnipidamist proportsionaalseks, näitab, et kohus nõustus taotluse põhjendustega ega näinud vajadust varasemaid seisukohti ümber hinnata, sest isikuga seotud asjaolud pole muutunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Tallinna Halduskohus jättis 03.09.2020 määrusega rahuldamata PPA taotluse XX kinnipidamise tähtaja pikendamiseks, sest

§ 361lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise eeldused ei olnud täidetud.

PPA teavitas seejärel ringkonnakohut, et isik vabastati 03.09.2020 kinnipidamiskeskusest ning tema suhtes on kohaldatud järelevalvemeetmeid (haldusasi nr 320-349/42s, dtl 385). Ringkonnakohus saab XX 10.07.2020 määruskaebuse lahendamisel siiski hinnata, kas halduskohtu 03.07.2020 määruse tegemise ajal olid

§ 361

lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise aluse kohaldamise eeldused (kuni 03.09.2020) täidetud. Halduskohtu määrust ei muuda õigusvastaseks hiljem muutunud asjaolud. 13. Määruskaebus ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata. 14. PPA on seisukohal, et isiku puhul esineb

§ 361

lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus ning kinnipidamine on kooskõlas sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhimõtetega. Ka halduskohus leidis, et täidetud on osutatud paragrahvides sätestatud kinnipidamise eeldused. 15.

§ 361

lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Riigikohus selgitas 17.04.2020 määruses nr 3-19-1068, et kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d, saab

§ 361

lg 2 p 5 alusel rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada üksnes juhul, kui teda juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi 4

§ 361

lg 2 p 5 kohaldamine on võimalik üksnes siis, kui isikule on eelnevalt tehtud VSS § 7 lg 1 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades võib olla piisav ka see, kui PPA on isiku VSS § 15 lg 3 alusel 48 tunniks kinni pidanud, tehes sellega ettevalmistusi isiku tagasisaatmiseks, ning on piisav alus arvata, et isik esitas siis rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga oma lahkumiskohustus edasi lükata või väljasaatmist vältida. 16. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et isikul puudus Eestis seaduslik viibimisalus ja PPA ei olnud teinud puudutatud isikule enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist lahkumisettekirjutust. Isikut kontrolliti 03.09.2019 Värskas asuvas Olerexi tanklas, sest teda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Kontrollimisel tehti kindlaks, et tal puudub seaduslik viibimisalus ning ta peeti kell 18.40 VSS § 15 lg 3 alusel 48 tunniks kinni. Asjaolu, et isiku suhtes algatati tema tagasisaatmise ettevalmistamisele suunatud menetlus, tõendab haldusasja nr 3-19-1689 materjalide hulgas sisalduv kinnipidamise protokoll (dtl 23–26). Isik avaldas kell 21.30 soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ning tema kinnipidamine vormistati ümber

alusel (dtl 20–22). Praeguse kaasuse asjaolud erinevadki Riigikohtu 17.04.2020 määruses nr 319-1068 kirjeldatud asjaoludest selle poolest, et tolles asjas peeti isik kohe kinni

alusel.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul piisav alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Kui tuvastati, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult, peeti ta VSS alusel kinni ning algatati tagasisaatmisele suunatud menetlust, sh et teha lahkumisettekirjutus (tagasisaatmisotsus). Isikule selgitati tema õigusi ja kohustusi, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks vaielnud kinnipidamise alusele vastu või deklareerinud, et ta soovib taotleda rahvusvahelist kaitset. See tähendab, et asjaolu, et isik esitas enne lahkumisettekirjutuse tegemist rahvusvahelise kaitse taotluse, ei väära seda, et tagasisaatmisele suunatud menetlus oli juba alanud. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine katkestas seega tagasisaatmismenetluse.
2. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise eesmärk oli lükata edasi lahkumiskohustuse täitmist või vältida väljasaatmist. Võrreldes varasemate menetlustega ei ole isikuga seotud asjaolud muutunud, mistõttu puudub ka põhjus muuta varasemates määruses antud hinnangut taotluse esitamise eesmärgile (vt käesoleva määruse p 3). Isiku puhul esineb põgenemisoht. Ta ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Isiku põhjendused passi kaotamise kohta ei ole usutavad. Isik on esialgsetes ütlustes väitnud soovi jõuda Itaaliasse ning ta on korduvalt üritanud jõuda ebaseaduslikult Schengeni liikmesriikidesse, kuid on selles ebaõnnestunud. Põgenemisohtu võimendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi ning halduskohus jättis rahuldamata tagasilükkamise otsuse peale esitatud kaebuse. Puuduvad põgenemisohtu maandavad asjaolud, nagu sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eestiga, nt elukoht. Õige on siiski määruskaebuse esitaja seisukoht, et soovimatus päritoluriiki tagasi pöörduda ei ole asjaolu, mis põhjendaks rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohtu. Rahvusvahelise kaitse taotleja on päritoluriigist lahkunud tagakiusukartuse pärast, mistõttu ei saa eeldada, et ta sooviks sinna naasta. See ei muuda aga üldist hinnangut isiku põgenemisohule. Põgenemisohu tõttu ei saa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist pidada tõhusaks (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).
3. Kuigi halduskohtu hinnang kinnipidamise proportsionaalsusele on väga üldsõnaline, on see lõppjäreldustes õige. Isik peeti kinni 03.09.2019 ning

alusel oli teda taotluse lahendamise ajaks peetud kinni ligikaudu 10 kuud. Kinnipidamine

§ 361alusel ei ületanud seega 18 kuud (Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 11). Asja 5