Obsah (7)

§ 1131§ 42§ 113§ 178§ 143§ 1§ 159

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-122062

) § 143 lg 2 alusel tühine, sest sätestatud ei ole käendaja vastutuse maksimaalset määra. Hagejal puudub õigus nõuda tõendamata menetluskulu, mis ületab

§ 1131lg-s 1 sätestatud 40 eurot.

Viivisemäär 0,5% päevas on

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine, kuna ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Samuti puudub hagejal õigus nõuda leppetrahvi, kuna hageja esitas leppetrahvinõude alles maksekäsu kiirmenetluses augustis

1. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. veebruari 2020 otsusega hagi ning mõistis V. Salult välja põhivõla 3613,88 eurot, viivise 2486,12 eurot ja leppetrahvi 300 eurot, kokku 6400 eurot, Rudus aktsiaseltsi kasuks. 2 Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 950 eurot, sh riigilõiv 450 eurot ja lepingulise esindaja kulu 500 eurot. Kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt hagejale lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja teinud kehtiva tahteavalduse ka füüsilise isikuna, sest kokkuleppes sisalduvad punktid tema kui füüsilise isiku kohustuse kohta. Riigikohus on nõustunud sellega, et kostja kui osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul võib olla käsitatav ka kostja kui füüsilise isiku tahteavaldusena. Kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Seejuures kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (3-2-1-166-14, p 10). Kohus ei nõustunud kostjaga, et tegemist on tarbijakäendusega, ega hagejaga, et kohustusega ühinemine ei toimunud nõude tagamise eesmärgil. Kokkulepe sõlmiti seoses MVH kohustustega hageja ees, kostja oli sel ajal MVH ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Seega ületab kostja seos võlgnikuga isikliku suhte tavapärast määra. Samas ei ole hageja näidanud, et kostjal oleks otsene isiklik huvi kohustuse täitmise vastu ning et kohustusega ühinemine ei olnud kantud eelkõige lisatagatise andmise motiivist. Seda arvestades on kostja kohustusega ühinenud võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil.

§ 178

lg-d 3 ja 4 ei viita tarbijakäendust reguleeriva

§ 143

lg 2 kohaldamisele, seega vastutuse maksimaalmäära märkimata jätmine ei muudaks kokkulepet kostja osas tühiseks. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et kohustusega ühinemisele tagamise eesmärgil ei kohaldata tarbijakäenduse sätteid, mistõttu kohaldatakse leebemaid sisu- ja vorminõudeid (

I, lk 872, p 2). Isegi kui

§ 143

lg 2 kohalduks, ei oleks kokkulepe tühine, sest selle p-s 2.1 on selgelt välja toodud võlgnetav summa, mille eest kostja vastutab. Riigikohtu arvates on

§ 143

lg 2 nõuded täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (2-17-1601, p-d 23, 24). Kostja ei ole väitnud, et makstud oleks rohkem kui 7327,80 eurot, ega vaidlustanud 22.02.2019 osamakse tasumata jätmist ja kokkuleppe p 2.4 alusel kõigi maksete tähtpäeva saabunuks lugemist. Hageja on makstud rahast lugenud täidetuks viivise 182,69 eurot, menetluskulu 1732,99 eurot ja põhivõlast 5412,12 eurot. Kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, seega lasub kokkuleppest tuleneva menetluskuluvõla puudumise tõendamise koormis kostjal. Kostja ei ole menetluskulu alusetust tõendanud. Ka viivisenõude rahuldamata jätmiseks puudub alus. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et viivis 0,5% päevas on

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine.

§ 1

lg 5 kohaselt on tarbija

tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted ning teda tuleb eeldatavasti pidada tegutsenuks majandusvõi kutsetegevuses (3-2-1-148-11, p 13). Kohus selgitas 27.11.2019 määruses, et kostjat ei saa pidada tarbijaks. Kostja ei ole seda ümber lükanud. Kuigi kohus selgitas kostjale viivisekokkuleppe tühisusega seonduvat tõendamiskoormist, ei ole kostja seda täitnud. Seadus ei sätesta antud asjaoludel viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa 3 viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (3-2-1-66-05, p 14). Hageja ei nõua viivist üle põhivõla suuruse, mh ei nõua ta edasiulatuva viivise väljamõistmist. Kokkuleppe p-s 2.1 nimetatud maksetega on viivitatud rohkem kui kaks päeva, 22.02.2019 osamakse jäeti tasumata. Seega on hagejal kokkuleppe p 2.5 alusel õigus nõuda leppetrahvi. Hageja on tõendanud, et teatas leppetrahvist kostjale 10.05.2019. Ca 2,5 kuu jooksul leppetrahvinõudest teatamine mahub

§ 159lg 2 mõistliku aja raamidesse.

Riigikohus on leidnud, et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul

§ 159lg 2 mõistliku aja raamidesse (3-2-1-28-08, p 13).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V. Salu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. veebruari 2020 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole Eesti Vabariigi kohtud pädevad vaidlust lahendama. EL määruse nr 1215/2012 art 7 p 1a võimaldab hageda lepingu täitmise koha järgi. Hagi aluseks olevat kokkulepet on võimalik lahutada esialgsest õigussuhtest ning hageja ja põhivõlgniku algne kokkulepe, sh täitmise koht, ei oma enam tähendust, seda enam, et ei hageta põhivõlgnikku. Raha maksmise kohustuse täitmise kohta ei ole võimalik määruse kohaselt määrata. Ülekande võib algatada ja võlausaldaja raha kasutada mistahes geograafilises punktis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 79 lg 1 järgi esitatakse hagi kostja elukoha järgi. Kostja elukoht on Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigis; 2) on kohus jätnud lahendamata kostja taandamisavalduse; 3) ei ole kostja kokkuleppe pool. Kostja tahteavaldus oli tehtud juriidilise isiku nimel ja kostjale ei tekkinud kokkuleppest isiklikke kohustusi; 4) on kohtu ettekujutus, et kohustusega ühinemine kohustuse tagamise eesmärgil on vormivaba, vastuolus seadusandja eesmärkidega. Eraisikust käendaja kaitseks loodud normid on mõeldud kaitsma nõrgemat poolt. Seadusandja ei ole välistanud juriidilise isiku organite liikmeid või omanikke sellisest kaitsest.

§ 143

lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Seega seadus tagab kostjale vaatamata seostele põhivõlgnikuga käendajatega võrdväärse kaitse; 5) on ekslik kohtu seisukoht, et kokkuleppe p-s 2.1 on sätestatud vastutuse maksimaalmäär

§ 143lg 2 tähenduses.

Kostja vastutust ei ole millegagi piiratud. Põhivõlgniku teha on, millisel määral ta maksetega viivitab või annab alust leppetrahvi küsimiseks. Kuivõrd kokkulepe on tehtud kohustuse tagamiseks, sellele kohaldatakse tarbijakäenduse sätteid ja selles puudub vastutuse maksimaalmäär, siis on kokkulepe

§ 143

lg 2 alusel tühine; 6) on kohtu seisukoht leppetrahvi osas ebaseaduslik.

§ 159

lg-s 2 sätestatud tähtaja sidumine aegumistähtajaga ei ole kooskõlas lepinguõiguse üldiste printsiipidega, mille kohaselt on õiguskaitsevahendid suunatud kohustuse täitmisele sundimisele ja kahju heastamisele, mitte kasumi eesmärgil toimuvale karistamisele. Tartu Ringkonnakohus on pidanud mõistlikuks ajaks leppetrahviga hoiatamisel 15–30 päeva. Hageja ei ole tõendanud 10.05.2019 hoiatuse kättetoimetamist. Mvh.ee e-postiaadressid ei olnud

1. a mais enam kasutuses. Nimetatud kirjas puudub ka hoiatus, nenditakse vaid, et võlale on lisandunud leppetrahv.
2. Rudus aktsiaselts vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. veebruari 2020 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
5. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi. 7.
6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines hageja oma nõudes 21.05.2018 kokkuleppele, mis sõlmiti seoses MVH ja hageja vahelisest raamlepingust ja selle alusel esitatud arvest nr 719734 tuleneva MVH võlaga. MVH ja hageja vahelises raamlepingus lepiti kokku, et pooltevahelised vaidlused lahendatakse Eesti kohtus. 21.05.2018 kokkuleppe p-s 1.3 on kostja kinnitanud, et on teadlik võlgnevuse tekkimise alustest ning kohustusest kreeditori eest p-s 2.1 nimetatud summa ulatuses ning kokkuleppe p-st 1.6 nähtuvalt on kostja (ühtlasi solidaarvõlgnik) kinnitanud, et tal on kõik nõude aluseks olevad dokumendid ning ta saab nende sisust aru. Puudub vaidlus, et kostja oli sel ajal MVH ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Seega oli kostja teadlik raamlepingus kokku lepitud kohtualluvuse kokkuleppest ning kuna kokkulepe sõlmiti raamlepingu alusel ning selles ei lepitud kokku teistsuguses kohtualluvuses, siis allus vaidlus Eesti kohtule. Ülaltoodu alusel ei ole põhjendatud kostja väide apellatsioonkaebuses, et 21.05.2018 kokkulepe ei ole seotud raamlepinguga ja selles sätestatud kohtualluvusega ja seetõttu tulnuks vaidlus lahendada kostja praeguse elukoha kohtus (Suurbritannias). Maakohus on 15.10.2019 menetlusdokumendis õigesti märkinud, et juhul, kui kohtualluvuse kokkulepe kostja suhtes ei kehtiks, alluks vaidlus Eesti kohtule Määruse (EL) nr 1215/2012 artikkel 7 järgi. 7.
7. Kostja taandamisavalduse kohtunik D. Kiidjärve suhtes on Tartu Maakohtu esimees lahendanud 17.12.2019 määrusega, millega jättis taandamisavalduse rahuldamata. Seetõttu on ekslik kostja väide apellatsioonkaebuses, et kohtunik D. Kiidjärv ei tohtinud kohtuotsust teha ning ainuüksi sel põhjusel tuleb kohtuotsus tühistada. 7.
8. 21.05.2018 kokkuleppe p 1.2 kohaselt ühines kostja kohustusega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna ning kinnitas, et vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt deebitoriga. Eelnevast järelduvalt on maakohus asunud põhjendatud seisukohale, et kostja on teinud füüsilise isikuna kehtiva tahteavalduse, millega ta osaühingu juhatuse liikmena võttis endale kohustuse vastutada osaühingu lepingust tulenevate kohustuste eest. Oluline ei ole seejuures asjaolu, et kokkuleppe päises ei ole kostjat eraldi lepingupoolena märgitud. Kostja seisukoht, et ta kirjutas kokkuleppele alla üksnes osaühingu seadusliku esindajana ega vastuta seetõttu füüsilise isikuna osaühingu kohustuse eest, ei ole õige. 7.
9. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kohustusega ühinemine kohustuse tagamise eesmärgil vormivaba. Maakohtu otsusest sellist asjaolu ei nähtu. Maakohus on otsuse p-s 9 viitega õiguskirjandusele (

I, lk 872, p 2) märkinud, et kohustusega ühinemisele tagamise eesmärgil ei kohaldata tarbijakäenduse sätteid, mistõttu kohaldatakse leebemaid sisu- ja vorminõudeid. 21.05.2018 kokkulepe nr 1805201802 on sõlmitud kirjalikult ning kostja kohustus tuleneb sellest kirjalikust kokkuleppest. Lisaks on maakohus märkinud, et isegi kui kohalduks

§ 143

lg 2, ei oleks kokkulepe tühine, kuna selle p-s 2.1 on selgelt välja toodud võlgnetav summa. Samuti on maakohus õigesti viidanud kohtupraktikale (Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601), mille 5 kohaselt käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, kuid mitte käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete vastu. 7.5. Asja materjalide kohaselt teavitas hageja kostjat leppetrahvi nõudmisest 10.05.2019 e-kirjaga. Sellest järelduvalt on maakohus õigesti leidnud, et ca 2,5 kuu jooksul kohustuse rikkumisest arvates leppetrahvinõudest teatamine on kooskõlas

§ 159

lg-s 2 sätestatuga teatada leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest avastamisest. Kostja viidatud 15-30 päevane tähtaeg leppetrahvinõudest teatamisest ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. E-postiaadressi Mvh.ee kasutamine tulenes raamlepingust ning kostja ei ole tõendanud, et nimetatud e-postiaadress ei olnud

1. a mais enam kasutuses ning, et ta oleks hagejat teavitanud uuest e-postiaadressist. Hageja 10.05.2019 e-kirja kostjale edastamine on toimunud kooskõlas TsÜS §-s 70 sätestatuga.
2. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikulud seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele 2 tunni eest summas 240 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulude suurus 240 eurot on põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning õigusabikulu 240 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja