← Eesti

1-20-1945/25

Obsah (5)§ 297§ 227§ 321§ 337§ 185

1-19-1945 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. septembril 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-1945 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 297võib pool taotleda täiendavate tõendite kogumist.

Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-67-

  1. Kaitsja taotleb võtta lisatõendid kriminaalasja juurde; kutsuda ringkonnakohtu istungile tunnistajatena: NN ja EE. Tunnistajatele kohtuistungi aja teatab Risto Prints. Kaitsja palub Pärnu Maakohtu
  2. mai 2020 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-20-1945 Risto Prints süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi tühistada ning teha uus kohtuotsus, millega Risto Prints süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. KOHTUISTUNG
  3. Kohtuistungil jäi apellant oma apellatsioonis väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata. 3

(6)Vastuseks kaitsja taotlusele täiendavate tõendite kogumisest selgitas prokurör, et taotlus on esitatud hilinenult ning kaitsja oleks pidanud tulenevalt

§ 227

lg 3 p-st 2 taotlema apellatsioonis nimetatud tunnistajate ülekuulamist, samuti fotode ja salvestise uurimist juba kaitseaktis, mida kaitsja ei teinud. Samuti oli kaitsjal võimalik taotleda kohtult tunnistajate NN ja EE ülekuulamist kohtuistungil täiendavate tõenditena

§ 297

lg 1 alusel, mida kaitsja samuti ei teinud, kuigi nimetatud isikud olid juba kohtueelsel uurimisel üle kuulatud ja nende ütluste sisu oli kaitsjale teada. Mõlemad isikud ei näinud sündmust pealt ega tea midagi tõendamiseseme asjaolude kohta. Sel põhjusel ei pidanud prokuratuur vajalikuks nende nimetamist süüdistusaktis ega kutsumist kohtusse tunnistajatena.

§ 297

lg 2 kohaselt peab kohtumenetluse pool põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole varem nende kogumist taotlenud. Mingeid mõjuvaid põhjusi, miks alles ringkonnakohus peaks läbi viima nende tõendite esmast ja vahetut uurimist, ei ole apellatsioonis märgitud. Kohtukolleegium jättis kaitsja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks oma määrusega rahuldamata.

§ 321

lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kaitsja ei ole apellatsioonis esmakordselt nimetatud tõendite uurimist kaitseaktis ega maakohtus kordagi taotlenud, kuigi tal oli juba eeluurimise ajast teada nende eksisteerimine. Selliselt täiendavate tõendite kogumist on taotletud hilinenult ning kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonis palub süüdistatava kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu XX’i, tunnistaja DD ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid – kannatanu kehavigastusi tõendavat meditsiinilist dokumentatsiooni (kiirabikaart t lk 11-12), isiku läbivaatuse protokolli (t lk 13-17), äratundmiseks esitamise protokolli (t lk 18-22), süüdistatava Risto Printsi ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuõigele järeldusele, et uuritud tõendikogumiga on igati kinnitust leidnud, et Risto Prints pani toime tahtlikult KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda 4

(6)siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
  1. Esitatud apellatsioonis asub kaitsja seisukohale, et menetletavas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus süüdistatav on süüdi tunnistatud üksnes kannatanu süüstavate ütluste alusel ehk tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Kohtukolleegium kaitsja sellise positsiooniga ei nõustu ning märgib, et kannatanu XX ütlused riimuvad täielikult maakohtu poolt uuritud ülejäänud tõendikogumiga – kiirabikaardiga, millest nähtub, et XX-le tungis 03.11.2019 hommikul naaber kallale, lükkas pikali vastu jalgrattaid ja kägistas kaela piirkonda (t lk 11-12); kannatanu läbivaatuse protokolliga, millest nähtub, et XX-l on tuvastatud marrastus kaela piirkonnas vasakul, hulgimarrastused selja alumisel ja ülemisel osas nii paremal kui vasakul (t lk 13-17); äratundmiseks esitamise protokolliga, kus kannatanu tundis ära erinevatel fototabelitel teda rünnanud naabrina nii Risto Printsi, kui ka TT (t lk 18-22). Ringkonnakohus märgib, et kanntanu poolt äratuntud isikud on ühes vanuses ning omavahel väga sarnase välimusega. Kannatanu selgitas maakohtu istungil, et kuigi foto järgi on isikud sarnased, siis reaalselt oli ründajaks R. Prints, kuna ta on TT-st lühem ja jässakam. XX ründamist süüdistatava poolt kinnitas oma ütlustega ja tunnistaja DD. Märkimist väärib, et 03.11.2019 hommikul õues karjumisega kannatanu kodunt väljakutsumist ning konfliktse iseloomuga vestlust kannatanuga valju muusika kuulamise ja auto kriimustamise teemal kinnitas kohtuistungi ka süüdistatav R. Prints ise, kuid eitas kategooriliselt trepikotta sisenemist ning kanntanu ründamist. Kohtukolleegiumi veendumusel leidis maakohus ainuõigesti, et süüdistatava kaitseversioon, et ta ei sisenenud trepikotta ega rünnanud kanntanut, on üheselt ümber lükatud eeltoodud süüstava tõendikogumiga.
  2. Kaitsja seab kahtluse alla tunnistaja DD ütluste usaldusväärsuse ning märgib, et tunnistaja DD ei saanud näha toimunut pealt ning tema ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega. Kohtukolleegium kaitsja selliste seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb jätta ebausaldusväärsena tõendikogumist kõrvale vaid ütluste osa, millist on tunnistaja võrreldes varasemalt antud ütlustega muutnud ega osanud veenvalt selgitada sellise muutmise põhjust. Sellist olukorda menetletavas kriminaalasjas ei esine. Kaitsja ei taotlenud tunnistaja DD eeluurimisel antud ütluste avaldamist võimalike vastuolude kõrvaldamise eesmärgil. Järelikult on tunnistaja DD ütlused jäänud muutumatuks nii eel-, kui ka kohtulikul uurimisel, seega on usaldusväärsed. Kohtukolleegium pole sarnaselt maakohtuga tuvastatud tunnistaja DD ütlustes vastuolusid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. DD selgitas, et läks trepikotta vaatama toimuvat siis, kui kuulis koridorist kisa ja kolinat. Nägi koridori ühest kindlast nurgast, et XX jalad oranžide Crocs’idega olid all ja peal olid teise meesterahva jalad. XX karjus, et „aitab küll, mida sa teed“. Ta pöördus korterisse, et lapsed ei tuleks välja ega näeks toimuvat pealt. Natukese aja pärast tuli tuppa XX, kellel oli särk katki ja kael paremalt poolt tulipunane. Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja DD pole maakohtule seletanudki, et ta oleks tulnud alakorrusele, kus XX rünnati, vaid nägi toimuvat vaid osaliselt teatud nurga all koridoris. Seega ei ole tema ütlused vastuolus kannatanu ütlustega, et DD pole alla korrusele toimuvat vaatama tulnud.
  3. Kohtukolleegium leiab, et alusetud on kaitsja etteheited seoses vastuoludega kannatanul fikseeritud kehavigastuste ning nende võimaliku tekkemehhanismi vahel. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja pole kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi osas ei eel- ega kohtulikul uurimisel täiendavate tõendite kogumist taotlenud. Kaitsjal endal puuduvad aga eriteadmised järeldamiseks milliseid jälgi inimkeha peal võib jätta üks või teine tekkemehhanism. 5
(6)10. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 21.

mai 2020 otsuse Risto Printsi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 11. Süüdistatav Risto Prints’ile õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 94,00 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud apellatsiooni koostamine ja ringkonnakohtu istungil osalemine ning ajakuluks on näidatud kokku 2 tundi. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav Risto Prints’i kanda. Allkirjastatud digitaalselt 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.