4-20-2626/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tallinn Väärteoasja number 4-20-2626 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Sekretär Kea Lemming Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus, millega tunnistati Marko Luik süüdi LS § 224 lg 2 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks arest 23 päeva ning kohaldati lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 8 kuuks Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik Marko Luik (ik 37903056522; e-post xxx), apellatsioon Asja läbivaatamise viis Istungimenetlus Kohtuistungil osalenud isikud Menetlusalune isik Marko Luik RESOLUTSIOON
5. Jätta Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsus muutmata. Teha maakohtu otsuses täpsustus, mille kohaselt peab ositi kandmisele määratud arest Marko Luigel olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 16.10.
8. a.
9. Jätta menetlusaluse isiku apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
10. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni poolt 08.06.
11. a koostatud väärteoprotokoll nr 20200608182901 kohaselt peeti 08.06.2020 kell 04:21 Linnu tee 72 Tallinn Harju Maakond (liikumise suund Vuti tänav) juures kinni sõiduk Mercedes-Benz S350 D 4Matic registreerimismärgiga XXXXXX, mida juhtis Marko Luik, kes juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,66 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,71 mg/l, +/– 0,05 mg/l. MAAKOHTU OTSUS
12. Harju Maakohus tunnistas 09.06.
13. a otsusega M. Luige süüdi LS § 224 lg 2 rikkumises ning mõistis talle karistuseks 23 päeva aresti. Aresti määras maakohus kandmisele ositi selliselt, et esimese ära kantava aresti osa pikkuseks on 5 päeva ja ülejäänud 18 päeva tuleb kanda võrdsete vähemalt 3 päevaste osadena ning ositi kandmisele määratud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 16.08.
14. Isiku kinnipidamine arvestati karistusaja hulka ning arvati mõistetud aresti esimese, s.o 5-päevase osa ära kandmist alates M. Luige VTMS § 44 lg 1 p 3, 4 alusel väärteomenetluses kinnipidamisest, s.o alates 08.06.2020 kella 04:21st. KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati M. Luige suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 8 kuuks. Määrati, et kohaldatud lisakaristuse 8-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ja lõpeb 8-kuulise tähtaja möödumisel. Maakohus asus seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 08.06.
15. a kella 04:33 kuni 04:38 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE nr ARKM
16. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,71 ja 0,71 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/-0,05 mg/l arvestades oli lõpptulemuseks 0,66 mg/l. Kuivõrd alkoholisisaldus väljahingatava õhu ühe liitri kohta oli mitte vähem kui 0,66 mg, siis on menetlusalune isik toime pannud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Maakohus leidis, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise tunnustega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus teadis menetlusalune isik oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt ning arvestades eelnevalt joodud alkoholi kogust pidi ta ilmselgelt aru saama, et ta on juhile keelatud seisundis. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas ta pidas võimalikuks alkoholisisaldust 0,3 või 0,7 mg/l, vaid ta sai aru, et enesetunde ja teadmise pinnalt on ta juhile keelatud seisundis ja et sellises seisundis sõiduki juhtimine on keelatud. Lisaks sellele oli menetlusalust isikut eelnevalt juba karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest nii vangistuse kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Sellest saab järeldada, et menetlusalune isik oli üheselt teadlik ka sellest, et selline käitumine on endiselt karistatav ja karistusega võib kaasneda järjekordne isiku vabadust piirav karistus ja juhtimisõigusest ilmajäämine. Kuid sellegipoolest asus ta vaatamata oma üheselt arusaadavale seisundile ja teadmisele sellest seisundist mootorsõidukit juhtima. Seega seadis menetlusalune isik eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on karistusregistri andmetel kaks kehtivat kriminaalkaristust ning kaks kehtivat väärteokaristust. Maakohtu hinnangul väärib tähelepanu asjaolu, et kõik isikule mõistetud karistused – nii kuritegude kui ka väärtegude eest – on seotud liiklusalaste süütegude toimepanemisega. Nii 2 nähtub karistusregistri andmetest, et menetlusalust isikut on varasemalt kahel korral karistatud väärteokorras lubatud sõidukiiruse ületamise eest, kriminaalkorras aga ühel korral sõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguseta isikuna ning ühel korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kui mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistati menetlusalust isikut mõned aastad tagasi, s.o
17. aastal, siis suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest määratud rahatrahvide tasumisest on möödunud pool aastat. Veelgi olulisem on märkida, et mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis pani menetlusalune isik toime kõigest neli kuud tagasi, mille eest karistati teda 4-kuulise tingimisi vangistusega ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks. Eelmisest kriminaalkaristusest isik järeldusi teha ei suutnud ning taaskord on ta tabatud sõiduki juhtimiselt juhile keelatud seisundis. Isiku joove antud väärteo puhul jäi alla kriminaalse joobe, kuid sellegipoolest annab see tõestust sellest, et isik jätkab sõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis. Menetlusalusele isikule määratud rahatrahvid on ta kõik tasutud, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist. Menetlusaluselt isikult varasema kuriteo toimepanemise, s.o joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest kolmeks kuuks ära võetud juhtimisõigus taastus isikul 06.06.
18. Seega pani menetlusalune isik käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toime 2 päeva möödumisel juhtimisõiguse taastumisest. Maakohtu arvates annavad taolised andmed aluse järelduseks, et varem kohaldatud ja menetlusalust isikut säästvad karistused, s.o rahatrahvid ja lühiajalise vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Seega tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Maakohus asus seisukohale, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on maksimaalse lähedane arvestades tuvastatud joobe suurust. Taoline asjaolu tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni ülemmääras. Samas leidis maakohus, et kuivõrd kehtivate karistusandmete kohaselt ei ole menetlusalust isikut varem arestiga karistatud ja menetlusalune isik on toimepandut kahetsenud, mida saab arvestada kergendava asjaoluna, siis võib esimesel korral mõista karistuse küll üle keskmise määra, kuid alla ülemmäära, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute samalaadsete väärtegude toimepanemisest või välistama samalaadsete väärtegude toimepanemise vähemalt aresti kandmise ajal ning annaks menetlusalusele isikule arusaama, et järgmise süüteo toimepanemisel saab karistus olema oluliselt rangem. Maakohus märkis, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Samas pidas maakohus vajalikuks märkida, et kuigi menetlusalust isikut ei ole varem LS § 224 lg 1 või 2 ettenähtud väärteo eest karistatud, on menetlusalust isikut karistatud samalaadse kuriteo eest KarS § 424 lg 1 järgi, milline süütegu on ohtlikum LS § 224 lg 1 või 2 sätestatud väärteost. Seejuures on menetlusesemeks olev väärtegu toime pandud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Seega juhul, kui menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldus oleks ületanud 0,75 mg/l, oleks tegemist uue kuriteoga ja see asjaolu tinginuks eelmise karistuse täitmisele pööramise ja liitkaristuse kohaldamise ning lisakaristuse kohustusliku kohaldamise. Maakohus leidis, et pelgalt lühiajaline vabaduse võtmisega seotud karistus ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Põhjuse pikemaajaliseks lisakaristuse kohaldamiseks annab maakohtu arvates aga asjaolu, et menetlusalune isik tähistas alkoholitarvitamisega juhtimisõiguse taastumist, olles samas teadlik, et juhtimisõigus võeti temalt ära just mootorsõiduki joobes juhtimise eest. 3 Seega ei teinud menetlusalune isik eelmisest juhtimisõiguse äravõtmisest ja äravõtmise põhjusest mingeid järeldusi ja asus taas sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Seetõttu leidis maakohus, et menetlusaluse isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada lisakaristust ei sanktsiooni alammääras ega ka keskmises määras, vaid oluliselt pikemas määras, kinnistamaks korduvalt samalaadseid süütegusid toime panevas menetlusaluses isikus arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest ja sarnase käitumise korral karistuse ja piirangute vältimatust saabumisest. Seetõttu leidis maakohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja vajalik ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud, kuigi menetlusalust isikut on karistatud ka mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise eest ajal, mil tal juhtimisõigus puudus. Üldpreventsiooni arvestades, leidis maakohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse pikemaks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Menetlusaluse isiku selgitustest võib küll järeldada, et talle on juhtimisõigus töö tegemiseks vajalik, samuti on tal vaja täita muid kohustusi, kuid need põhjused ei ole ei süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Menetlusalune isik kohtule mingeid andmeid puude olemasolu kohta avaldanud ei ole. Seetõttu ei ole ka KarS § 50 lg 2 sätte kohaldamiseks alust. Kõike eeltoodut arvesse võttes leidis maakohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamiseks ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedases määras. Menetlusalune isik taotles aresti kandmise määramist ositi, kuivõrd kogu aresti järjest ära kandmisel tema äriühingus töö seiskuks. Maakohus leidis, et kuivõrd menetlusalune isik on tööga hõivatud ja menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, võib menetlusalusele isikule mõistetava aresti määrata kandmisele ositi pikema aja jooksul, võimaldamaks menetlusalusel isikul karistuse kandmise kõrvalt täita ka töökohustusi. Samas, arvestades väärteo tehiolusid, s.h uue süüteo toimepanemist koheselt pärast eelmise lisakaristuse ärakandmist, leidis maakohus, et koheselt ära kantav karistuse osa peab olema pikemaajalisem kui ülejäänud karistuse osad, kuivõrd sellise karistuse kandmise viisiga saab menetlusalune isik paremini aru oma teo keelatusest ja sellisele teole järgnevatest tagajärgedest. APELLATSIOON
19. Maakohtu otsuse vaidlustas menetlusalune isik M. Luik, kes palub muuta talle määratud lisakaristus rahatrahviks või muuks karistuseks, kuna juhtimisõiguse olemasolu on tema pereja tööelus äärmiselt vajalik. Peres kasvab kolm alaealist last, keda peab viima igapäevaselt trenni, kooli ja lasteaeda. Samuti on ta pere ainus ülalpidaja. Tööl olles koosneb tema päev enamuse ajast autoga sõitmisest, keskmiselt 250 km päevas. Samuti sõidutab ta inimesi ja materjali objektidele. Tegeleb ka uute objektide otsimisega. Kaebaja selgitab lisaks, et tal on igakuiselt tasuda kuue auto liisingud ja eluaseme laenud. Samuti toetab ta oma poega esimesest kooselust. M. Luik märgib, et tegeleb juba oma alkoholiprobleemiga. Ta liitus erakliinik Confido Anonüümsete alkohoolikute grupiga, mille kohtumised toimuvad 3 korda nädalas. Kordamed meditsiinikeskuses paigaldati 19.06.2020 implanteeritud alkoholi blokeeriv depoopreparaat. Samuti käib ta Marienthali kliinikus vaimse tervise õe ja psühhiaatri vastuvõttudel. Kaebaja palub jätta alles tema juhtimisõigus ja märgib, et ta mõistab oma ebasobilikku ja väärat käitumist ja kahetseb seda siiralt. Lisaks palub võimaldada tal põhikaristuse kandmist kolme päeva asemel kahe päeva kaupa pidades silmas tööd ja pere. 4 MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
20. 22.07.
21. a määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus M. Luige esitatud kaebuse käiguta ning kohustas teda kohtule teatama, kas ta soovib asja arutamist kohtuistungil.
22. M. Luik edastas 30.07.
23. a ringkonnakohtule teate, et soovib asja arutamist kohtuistungil.
24. 21.08.
25. a edastas ringkonnakohtule omapoolse seisukoha apellatsioonile kohtuväline menetleja, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Menetleja leiab, et ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses välja toodud selgitus ei ole eraldivõetuna ega ka kogumis aluseks Harju Maakohtu 09.06.
26. a otsuse tühistamiseks. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et M. Luik juhtis mootorsõidukit Mercedes Benz 350D, registreerimismärgiga XXXXXX, 08.06.
27. a kella 04:21 ajal Tallinnas Linnu tee 72 juures isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,66 mg/l. Tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 9510 mõõtetulemus oli 0,71+-0,05 mg/l. Mõõtmisel kasutatud seade Dräger Alcotest 9510 seerianumbriga ARKM 0084 omas kehtivat taatlustunnistust ning mõõtmised on teostanud vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on mõõtmise teostamisel järgitud mõõtemetoodikat, mõõtmise mõõteprotseduuri ning mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Liiklusreeglites on kehtestatud piirmäärad ja kohustused ning neid mitte mingil juhul ületada ei tohi. Juhtimisõiguse saamiseks on menetlusalune isik läbinud vastava koolituse ja sooritanud pädeva asutuse juures juhiloa saamiseks vajalikud eksamid ning tema teadmisi on hinnatud piisavaks juhtimisõiguse saamiseks. Tulenevalt sellest oli menetlusalune isik teadlik kehtestatud reeglitest ja nõuetest. Tarvitades eelnevalt alkoholi, peab juht võtma tarvitusele kõik abinõud, et välistada juhtimiseks mittesobilikus seisundis rooli sattumine. Tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholi kogus ühes liitris väljahingatavas õhus oli lähedane LS § 224 lg 2 maksimummäärale, seega saab lugeda menetlusaluse isiku süüd keskmisest suuremaks. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida tähelepanu, et 0,66 mg/l on selline alkoholikogus, mis oli apellandile tajutav nii häirunud tasakaalu kui motoorsete võimete langusega. Sellises seisundis sõidukit juhtima asudes on tegemist teadlikult ja tahtlikult toime pandud raske õigusrikkumisega. Isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. On üldteada, et alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes teadlikult ja tahtlikult sellises seisundis mootorsõidukit juhib ega astu samme selleks, et õigusrikkumist ära hoida, selline kindlus ilmselgelt puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKKK 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osundatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Üldkogu pidas vajalikuks rõhutada, et õigusrikkumisele vastava karistuse määramisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. 5 Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et M. Luige poolt toimepandud õigusrikkumise iseloomu arvestades on tema karistamine põhikaristusena LS § 224 lg 2 alusel 23 päevase arestiga ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 8 kuuks ilmselgelt proportsionaalne. Õiguskaitseorgani (sh politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäevaelu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud keelatud seisundis mootorsõidukit juhtinud isikute suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Apellandi karistusregistri õiendist nähtub, et teda on samalaadse rikkumise toimepanemise eest varasemalt karistatud kriminaalkorras (KarS 424 lg 1 - 27.02.2020), kehtib ka kaks lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest määratud väärteokaristust (11.10.2019 LS § 227 lg 3 ja LS § 227 lg 2) ja Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtub, et juhtimisõigus on taastunud 06.06.2020 s.o. vaid 2 päeva enne menetlusesemeks oleva rikkumise toimepanemist. Apellant selgitab, et tema ülalpidamisel on kolm alaealist last ning tema on ainus perekonna ülalpidaja. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et need asjaolud ei saa olla lisakaristuse tühistamise aluseks. M. Luigel oli juba kogemus karistuse osas olemas, oli ka teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest nii pere- kui ka tööelu kohustuste osas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Arvestades õiguskorra, teiste liiklejate elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadust, on nende eesmärkide näol tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad M. Luige kohustused üle. Arvestades eeltoodut, apellandi süü suurust ja tema karistusandmeid, leiab kohtuväline menetleja, et lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine täies ulatuses (kõik juhiloal märgitud kategooriad) 8 kuuks on põhjendatud.
28. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.
29. a toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma seisukohtade juurde ning selgitas, et oma teole tal head seletust ei ole, kuid loodab, et kohus leevendab lisakaristuse määra või asendab selle rahalise karistusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooniga ning kuulanud kaebuse esitaja kohtuistungil ära, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning M. Luige apellatsioon jääb rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda kolleegium neid siinkohal täies ulatuses üle, vaid märgib apellatsioonile vastuseks järgmist.
31. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vaatab asja lähtuvalt VTMS § 146 lg-st 2 läbi apellatsiooni piirides, st vaid M. Luigele mõistetud lisakaristuse ja põhikaristusena mõistetud aresti ositi kandmise osas. Seejuures ei ole vaidlust määratud põhikaristuse määra osas. Seega käsitleb kriminaalkolleegium seda, kas käesoleval juhul on põhjendatud tühistada maakohtu otsus M. Luigele mõistetud lisakaristuse osas ja võimaldada tal põhikaristusena mõistetud aresti ositi määratud kolme päeva kaupa kandmise asemel kanda kahe päeva kaupa. 6
32. Apellant märgib, et juhtimisõigus on talle vajalik seoses tema töö- ja pereeluga, kuna ta transpordib tööl inimesi ja materjale objektidele ning oma lapsi kooli, trenni ja lasteaeda. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on oma lahendis võtnud neid asjaolusid arvesse, kuid vaatamata sellele pidanud vajalikuks karistuse eesmärgi saavutamiseks kohaldada M. Luige suhtes lisakaristust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult isiku suhtes lisakaristust kohaldanud ja asub seisukohale, et kaebuses toodu sellest, et juhtimisõigus on vajalik isikule seoses tema pere- ja tööeluga, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nagu maakohus oma otsuses on märkinud, ei ole need asjaolud süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Seejuures on maakohus selgitanud, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Maakohus on viidanud, et kuigi lisakaristuse kohaldamine ei ole obligatoorne, on M. Luige käitumisest lähtuvalt (varasemalt korduvalt väärteokorras karistatud, süüteo toimepanemine vaid mõni päev pärast juhtimisõiguse taastumist ja piirmäära oluline ületamine) see vajalik karistuse eesmärgi saavutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolu, et isikult on varasemalt juhtimisõigus ära võetud, pidi ta olema teadlik, et uue rikkumise toime panemisel, võidakse seda uuesti teha. Isikule oli teada, et tema töö- ja eraelu korraldamisel on talle juhtimisõigus vajalik, kuid ka see ei mõjutanud teda süüteo toimepanemisest hoiduma. Võttes arvesse, et M. Luige suhtes on ka varasemalt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud, pidid talle need tagajärjed selgelt ettenähtavad olema ja ta oleks saanud seda oma käitumisega ära hoida. Asjaolu, et varasemalt talle juba kohaldatud karistused, sh ka juhtimisõiguse äravõtmine ei ole aga talle soovitud mõju avaldanud ning suunanud teda liiklussüütegudest hoiduma, annab aluse arvamuseks, et käesoleval juhul on lisakaristuse kohaldamine igati põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (RKKK 3-1-1-122-13). M. Luik on ise oma käitumisega andnud piisava aluse arvamaks, et talle varasemalt määratud karistused ei ole avaldanud soovitud mõju, mistõttu tuleb tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks reageerida eelnevast rangemalt. Kaebaja selgitus sellest, et ta on asunud oma alkoholiprobleemiga tegelema, on kahtlemata positiivne, kuid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
33. M. Luik taotleb ringkonnakohtule esitatud kaebuses võimaldada talle määratud arestipäevade kandmine korraga kolme päeva asemel kahe päeva kaupa võttes arvesse tema pere ja tööd. Kaebaja ei selgita seejuures, millised on takistused aresti kandmiseks kolme päeva kaupa. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et süüdlasele mõistetud karistus peab avaldama nii üld- kui ka eripreventiivset mõju ega pea olema isiku jaoks mugav. Kohtukolleegium ei näe käesoleval juhul alust, mille tõttu peaks muutma aresti ositi kandmise tingimusi. Märkida tuleb sedagi, et maakohus on arestipäevade ositi kandmise võimaldamisel võtnud arvesse isiku töökohustusi ja tulnud talle vastu ning võimaldanud kanda aresti 3 päeva kaupa. Kuivõrd kaebuses ei tooda välja asjaolusid, mida maakohus oma otsuses ei oleks kaalunud ning ei viidata ühelegi maakohtu poolsele rikkumisele, mida ei tuvasta ka kohtukolleegium, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.
34. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7