RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 139 lg 5 alusel sundtoomiseks kinni ning järgmise päeva hommikul toimetati ta ekspertiisiks psühhiaatriakliinikusse. Samal päeval teatas ekspert, et ambulatoorse ekspertiisi käigus ei saadud uuritavaga piisavat kontakti ning tekkis kahtlus, et M. S-il võisid olla luulumõtted. Eksperdi hinnangul ei saa ambulatoorselt anda M. S-i psüühikale adekvaatset hinnangut, mistõttu tuleks ta suunata statsionaarsesse ekspertiisi, kus saab teha pikemaajalisi uuringuid ja M. S-i jälgida. 4. 19. veebruaril 2020 esitas prokuratuur

§ 102lg-te 2 ja 3 alusel maakohtule taotluse sundpaigutada M.

S. kuni üheks kuuks statsionaarse ekspertiisi tegemiseks raviasutusse. Taotluse kohaselt on M. S-i endise elukaaslase hinnangul kahtlustatava käitumine kummaline: ta hoiab last liigselt mustuse eest ning soovib kõike kontrollida. Kahtlusele, et M. S-i vaimne seisund ei ole korras, viitavad ka

1. a veebruaris sündmuskohal käinud politseiametnike ütlused, mille kohaselt oli M. S-il probleem bakteritega ning kahtlustatav käskis politseiametnikel eemale hoida. Esialgu keeldus M. S. ust avamast, kuna kartis väidetavalt haigusi, kuid veenmisel ta seda siiski tegi. Sündmuskohal saadi elukaaslasega vesteldes teada, et M. S. pidi last pidevalt pesema ja selleks, et lapse juurde minna, tuli mehel vannitoas riided vahetada, käed pesta ja suud viinaga loputada. Ka kahtlustatavana 1-20-1367 ülekuulamise ajal soovis M. S. kõike desinfitseerida, võttis asju kätte salvrätikuga ning käitus lapsega ebatervelt. Prokurör leidis, et M. S-i vaimne seisund vajab täpsustamist. Ambulatoorse ekspertiisiga see ei õnnestunud ning seega tuleb talle määrata statsionaarne ekspertiis.
2. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati ja M. S. paigutati statsionaarse ekspertiisi tegemiseks kuni üheks kuuks sundkorras psühhiaatriakliinikusse. Kohtu hinnangul on piisav alus arvata, et M. S. võis toime panna kahtlustuse esemeks olevad teod. Õigusvastaste tegude iseloomu ja eksperdi arvamust arvestades leidis maakohus, et prokuröri taotlus on põhjendatud. Ambulatoorne ekspertiis ei andnud vastuseid kriminaalasja lahendamise seisukohast tähtsatele küsimustele. Kohtu arvates näitas kahtlustatav enda varasema käitumisega veenvalt, et ta ei ole koostööaldis. Arvestades vajadust teda pikema aja vältel jälgida, on kahtlustatava raviasutusse sundpaigutamine vältimatu.
5. Maakohtu määruse vaidlustasid M. S-i kaitsjad, kes taotlesid määruse tühistamist ja kahtlustatava raviasutusest vabastamist.
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ning kaebus rahuldamata. Määruse põhiseisukohad on järgmised.
9. Maakohus analüüsis tõenditele tuginevalt piisavalt põhjalikult kuriteokahtluse olemasolu. Prokuratuur keeldus põhjendatult M. S-ile ambulatoorse ekspertiisi määruse tutvustamisest, kuna ekspertiisimääruses tugineti tõenditele, millele juurdepääs võib prokuratuuri hinnangul kriminaalmenetlust kahjustada. Kaebuse lahendamiseks vajalikus ulatuses pidas ringkonnakohus ekspertiisimääruse motiivide avamist siiski võimalikuks.
10. Nii isiku süüvõime kui ka tema võime osaleda kriminaalmenetluses, samuti tema võime kanda süüdimõistmisel karistust on kriminaalmenetluse seisukohalt olulised asjaolud, mis tuleb välja selgitada. Kuna menetlejal tekkis kahtlus M. S-i vaimses seisundis, tuli määrata ekspertiis. Ekspert ei saanud aga ambulatoorsel vastuvõtul M. S-iga kontakti ning ta tegi ettepaneku kahtlustatavat statsionaarselt jälgida. Kuigi ekspert ei koostanud ekspertiisiakti, olid tema selgitused statsionaarse ekspertiisi kohaldamise vajalikkuse kohta piisavad.

§ 102nõuded olid täidetud.

Statsionaarse ekspertiisiga saab M. S-i dünaamiliselt jälgida, teha korduvaid intervjuusid, psühholoogilisi uuringuid ning vajadusel peaaju kompuuterdiagnostikat. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. S-i kaitsja, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist. 10.1 Kaitsja hinnangul peeti M. S-i pärast sundtoomise lõppu
2. veebruaril 2020 psühhiaatriakliinikus ebaseaduslikult kinni. Pärast sundtoomist ei olnud täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) alusel toimunud kinnipidamise eeldused. 10.2

§ 102

lg 1 kohaldamise eelduseks olev vajadus pikaajalisteks eksperdiuuringuteks on tõendamata. M. S. paigutati raviasutusse, kuna eksperdil tekkis kahtlus, et kahtlustataval on luulumõtted ja temaga ei saadud ambulatoorsel ekspertiisil kontakti. Kohtud jätsid tähelepanuta küsimuse, kuidas sai tekkida kahtlus kahtlustatava vaimses tervises, kui uuritavaga ei saavutatud piisavat kontakti. Umbkaudu kahetunnisel kohtumisel oleks vilunud ekspert saanud teha M. S-i kohta vajalikud järeldused. Samuti võinuks teda veel uurida, kuna sundtoomine tagas ambulatoorse ekspertiisi tegemist. 10.3 Eksperdi arvamus pikaajaliste uuringute vajaduse kohta ei ole esitatud õiges vormis. Asjas nr 3-1-1-55-12 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2012. a määruse kohaselt tulnuks koostada ambulatoorse ekspertiisi akt. Praegusel juhul pole selge isegi see, kuidas teave pikaajaliste uuringute vajalikkuse kohta psühhiaatrilt menetlejani jõudis. Eksperdilt teadmata vormis saadud teave ei ole tõend, millele saaks ekspertiisivajaduse põhjendamisel tugineda. 10.4 Kaitsja hinnangul tuleb

§ 102

alusel isikult vabaduse võtmise lubatavuse hindamisel kontrollida ka ekspertiisi vajalikkust ja ekspertiisimääruse põhjendatust. Menetleja keeldus ekspertiisimäärust väljastamast ja kahtlustatav ega kaitsja ei saanud sellega tutvuda ega seda 2

§ 102alusel inimese raviasutusse sundpaigutamise eeldusi (I).

Seejärel hindab kolleegium M. S-i sundpaigutamise õiguspärasust (II) ning võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse, lahendades ühtlasi taotluse M. S-i menetluskulude hüvitamiseks (III). I 13.

§ 102

lg 1 järgi määrab menetleja komisjoniekspertiisi ja paigutab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras, kui kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Inimene paigutatakse raviasutusse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel (

§ 102lg 2).

1. mail 2012 asjas nr 3-1-1-55-12 tehtud määruse punktis 9 märkis kriminaalkolleegium, et isiku sundkorras raviasutusse paigutamisel tuleb esmalt tuvastada, et kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi eksperdiuuringuid. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab alljärgnevatel põhjustel vajalikuks seda seisukohta täiendada.
2. Raviasutusse sundpaigutamine riivab intensiivselt põhiõigusi: eeskätt vabaduspõhiõigust, aga ka õigust eraelu puutumatusele. Järelikult saab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras paigutada üksnes siis ja nii kauaks, kui see on proportsionaalne.

§ 102

alusel isiku sundpaigutamisse ei saa seega suhtuda kergekäeliselt ja meedet saab kohaldada üksnes vältimatu vajaduse korral ehk siis juhul, kui tarviliku tõendusteabe kogumine muul viisil (nt vabatahtlik ambulatoorne ekspertiis või sundtoomine) oma eesmärki ei täida. Seejuures tuleb kohtul kaaluda järgmisi asjaolusid. 15.

§ 102lg 1 järgi saab raviasutusse paigutada vaid kahtlustatava või süüdistatava.

Seega tuleb kohtul esmalt hinnata, kas ekspertiisialuse puhul esineb põhjendatud kuriteokahtlus. Mõistagi ei eelda isiku raviasutusse sundpaigutamisel kuriteokahtluse hindamine sellist põhjalikkust, nagu see on nõutav süüküsimuse lahendamisel süüdistatava teo tõendatust vaagides. Küll aga peavad kohtumäärusest nähtuma selged argumendid, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates võimalik jaatada kuriteokahtluse olemasolu. (Vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus nr 1-18-8222/47, p 7 ja
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 9.)
5. Raviasutusse sundpaigutamine on võimalik üksnes juhul, kui ekspertiis on vajalik. Ekspertiisivajaduse tuvastamiseks tuleb ära näidata, millised on need tõendamisvajaduse seisukohalt olulised küsimused, millele vastuse leidmine nõuab ekspertiisi tegemist.

§ 105

lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtuvalt, tuvastamaks asjaolusid, millel võib olla oluline tähtsus kriminaalasja lahendamisel. Teisisõnu peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis kinnitavad ekspertiisivajadust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus nr 1-17-5760/47, p 11 ja
3. märtsi
4. a otsus nr 1-19-2627/29, p-d 25–26). Näiteks saab seda põhjendada kahtlustatava veidra käitumisega, tema väljaütlemistega (nt viited luulumõtetele, hallutsinatsioonidele) või muu teabega selle kohta, et isik ei pruukinud tegude toimepanemise hetkel olla süüdiv (nt viited varem tuvastatud raske psüühikahäire kohta). Ka kahtlus menetluses osalemise ja/või karistuse kandmise võimes peab toetuma konkreetsetele faktilistele asjaoludele, näiteks teabele selle kohta, et menetlus võib isikut tal esineva psüühikahäire eripärade tõttu kahjustada, või selle 3

§ 102lg 1 kohaselt hinnata pikaajaliste eksperdiuuringute tarvidust.

Kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmine pikaajaliste uuringute tegemise eesmärgil on õigustatav üksnes olukorras, kus muud viisid isiku vaimse seisundi kindlakstegemiseks on end ammendanud või pole need muul põhjusel sobilikud. Näiteks võib see nii olla juhul, kui on tõsine kahtlus, et isikul esineb mõni selline psüühikahäire, mille diagnoosimine eeldab vältimatult tema pikemat jälgimist ja/või selliste pikaajaliste uuringute tegemist, mida ei saa teha ambulatoorselt. Statsionaarne jälgimine võib olla vajalik ka siis, kui eksperdil tuleb hinnata seda, kas jälgitav simuleerib haigust, või kui ei ole selge, kuidas arvatav häire inimese igapäevaelus väljendub ja seda mõjutab (ning ebaselguse kõrvaldamine on kriminaalasja lahendamiseks oluline). Vajadusele pikaajalisteks uuringuteks saab osutada ekspert, kes peaks ühtlasi selgitama, miks ja millised toimingud tuleb teha statsionaarselt. Kuigi kindlaim tõend pikaajaliste eksperdiuuringute tarviduse kohta on ambulatoorse ekspertiisi järel valminud ekspertiisiakt (vt viidatud määrus nr 3-1-1-55-12, p 9), ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud, et kohus tuvastab pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse muul viisil. Näiteks saab kohus tugineda eksperdi arvamusele, mis ei ole ekspertiisiakti vormis, kuid millest nähtuvad vajalikud põhjendused eksperdi järelduste mõistmiseks. Just niiviisi toimis maakohus ka käsilolevas asjas. 18. Eelnevale tuginedes täiendab Riigikohus viidatud otsuses nr 3-1-1-55-12 väljendatud seisukohta ja leiab, et

§ 102

alusel isiku raviasutusse sundpaigutamiseks tuleb kohtul hinnata nii seda, kas ekspertiisialuse suhtes tekkinud kuriteokahtlus on põhjendatud, kas ekspertiisi tegemine on vajalik, kui ka seda, kas selle käigus on vaja teha pikaajalisi eksperdiuuringuid. 19. Ühtlasi märgib kolleegium, et sundpaigutamine ei peaks automaatselt kestma

§ 102

lg-s 3 märgitud tähtaja möödumiseni, vaid üksnes nii kaua, kui see on ekspertiisi tegemiseks tarvilik. II 20. Kolleegiumi varasema seisukoha täiendamine

§ 102tõlgendamisel ei sea aga kahtluse alla M.

S-i raviasutusse sundpaigutamise seaduslikkust. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus hinnanud nii põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu, ekspertiisi vajadust kui ka pikaajaliste ekspertiisiuuringute tarvidust. Kohtute määruste põhjendused on piisavad, lugemaks M. S-i raviasutusse sundpaigutamise õiguspäraseks. Statsionaarne ekspertiis tehti

1. veebruarist kuni
2. märtsini 2020, mis tähendab, et M. S-i vabadust piirati üksnes seni, kuni vaja ja lühemalt, kui kohtumäärusega lubatud. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele märgib kolleegium ekspertiisivajaduse ja pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse kohta järgmist.
3. Kuigi sarnaselt kaitsjaga jääb ka kolleegiumile mõistetamatuks, miks esialgset ekspertiisimäärust M. S-ile ei tutvustatud, oli ekspertiisi tegemine siiski põhjendatud. Mitmel M. Siga vahetult kokku puutunud inimesel tekkis üksteisest sõltumatult kahtlus, kas M. S-i vaimne tervis on korras. Kahtlustusest nähtuvalt soovis M. S. nende ühist last elukaaslase eest kaitsta ja ta otsustas viimast rünnata. Oli kõnekaid viiteid sellele, et kahtlustatava mure lapse tervise ja heaolu pärast ei pruukinud olla adekvaatne ning võis olla mõjutatud tema võimalikust psüühikahäirest. Välistada ei saanud ei psüühikahäiret ega ka selle seost toimepandud teoga. Seega on mõistetav menetleja kahtlus, mille kohaselt võis M. S. väidetavad vägivallateod toime panna psüühikahäire tõttu. Teisisõnu oli ekspertiis vajalik, tuvastamaks, kas M. S-il oli tegude toimepanemise ajal mõni raske psüühikahäire ning kas ja kuidas mõjutas see tema süüvõimet.
4. Pikaajaliste eksperdiuuringute tegemise vajadust põhjendasid kohtud eeskätt ambulatoorse ekspertiisi ebaõnnestumise järel eksperdilt saadud teabega, mille kohaselt tekkis viimasel kahtlus M. S-il psüühikahäire esinemise kohta. Eksperdi hinnangul oli vaja kahtlustatavat jälgida pikemat aega ja teha temaga korduvaid intervjuusid ning erinevaid uuringuid. Kolleegium märgib, et kui erialateadmistele tugineval eksperdil, kes on kahtlustatava või süüdistatavaga vahetult kohtunud, jääb viimase vaimses seisundis põhjendatud kahtlus ja ekspert kinnitab vajadust ekspertiisialust pikemalt 4

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
3. Kaitsja esitas taotluse hüvitada M. S-ile Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale õigusteenuse eest makstud 912 eurot (sh käibemaks). Kolleegium loeb kaitsja taotluses märgitud tasu 912 eurot (koos käibemaksuga) mõistlikuks. See summa tuleb

§ 187lg 2 teise lause kohaselt arvata menetluskulude hulka.

Kõnealuse menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt) 5