Obsah (7)

§ 5§ 230§ 231§ 459§ 173§ 174§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2020, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-3910 Tsiviilasi N G ja D G hagi A G vas

) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei 2 vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejad N G ja D G on hagejate seadusliku esindaja E G ja kostja A G ühised alaealised lapsed. Hagejad elavad emaga, kostja elab lastest eraldi. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-11 p 19, Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15). PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Kostjal on seega seadusest tulenev kohustus anda ülalpidamist oma alaealistele lastele. Viru Maakohtu 26.10.2017 määrusega tsiviilasjas 2-17-12130 kinnitas kohus poolte vahelise kompromissi, mille kohaselt tuleb kostjal tasuda iga hageja ülalpidamiseks elatist summas 185.00 kuus, kuni laste täisealiseks saamiseni (tlk 4-6). Puudub vaidlus, et kostja on hagejate ülalpidamiseks kohtutäituri kaudu erinevad summad tasunud. Puudub vaidlus ka, et kostjal on hagejate ees seisuga 01.08.2020 suur elatisevõlgnevus (tlk 127). Hagejad paluvad suurendada väljamõistetud elatise suurust seadusjärgse miinimumelatiseni kuus seoses sellega, et nende ülalpidamiskulud on suurenenud, samuti on suurenenud seadusjärgne miinimumelatis. Kostja on seisukohal, et hagejate vajadused ei ole võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga muutunud, kostja ei ole ka võimeline oma sissetulekust tulenevalt lastele elatist nõutud summas tasuma. Kostja on seisukohal ka, et ainuüksi miinimumelatise tõus ei ole mõjuv põhjus väljamõistetud elatise suurendamiseks. Hagejate nõude puhul on tegemist

§ 459

lg 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohus selgitab, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et 3 annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
2. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas 3-21-119-15, p 12). Kohus selgitab ka, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Hagejad on kohtule muuhulgas teatanud, et nende vajadused on pärast kompromissi kinnitamise määrust suurenenud. Kuivõrd 26.10.2017 kompromissi kinnitamise määruses ei ole elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolud märgitud, tuleb kohtul eelnevast tulenevalt tsiviilasja 2-17-12130 toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas 2-17-12130 (hagejate hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks) on hagejad oma kuludeks märkinud 470.00 eurot kuus. Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus. Tsiviilasja 2-17-12130 toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja on tasunud hagejate koolituskulusid (OÜ L , OÜ F ). Kostja on olnud töötu. Kostja on muuhulgas teinud ettepaneku, et nt 2 nädalat kuus elaksid lapsed temaga, sel ajal kannaks ta lisaks igapäevastele hagejate kuludele ka kõik laste koolituskulud. Pooled sõlmisid 19.10.2017 kohtuistungil kompromissi. Käesolevas asjas esitasid 11.03.2020 hagejad oma kulude nimekirja (tlk 2), millest nähtub, et mõlema hageja kulud on summas 585.00 eurot kuus. Vaatamata kohtu selgitustele, mistahes usaldusväärseid tõendeid oma kulutuste kohta hagejad aga kohtule esitanude ei ole (v.a prillide arve, tlk 126). Kohtu hinnangul on ka hagejate märgitud igakuised kulud osaliselt liialdatud ega ole ka eluliselt usutavad (nt igakuised koolikulud 80.00 eurot kuus). Kohus peab vajalikuks märkida ka, et arvestades hagejate ema sissetulekuid (s.o töötasu ca miinimummääras kuus (tlk 15, 55) + laste ülalpidamiseks riigilt tasutud toetusi 120.00 eurot (tlk 118) + kostja poolt hagejatele tasutud elatist (tlk 56), ei ole ka eluliselt usutav, et hagejate seaduslik esindaja on võimeline ainuüksi laste peale kulutama 1 170.00 eurot kuus, mis on isegi rohkem, kui kõik tema sissetulekud kokku. Ilmselgelt on ka hagejate seaduslikul esindajal endal kulud, mida tuleb kanda. Kohtule ei ole seega esitatud mitte ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et hagejate vajadused ja kulutused on ka reaalselt praegusel ajal sellises suuruses nagu nad on väitnud ning et need on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga suurenenud. Kohus on seisukohal ka, et ainuüksi miinimumpalga alammäära tõus ei ole mõjuvaks põhjuseks elatise suurendamiseks. Siinjuures on tähtis ka, et elatise väljamõistmisel ei mõistetud laste kasuks elatist miinimumsummas, hagejad olid nõus elatisega summas 185.00 eurot kuus. Kohus ei saa seega nõustuda, et nüüd, kui on muutunud töötasu alammäär, muutusid automaatselt ka laste vajadused. Kahtlemata kallineb elu aastatega 4 ja võivad muutuda ka laste vajadused, kuid kuna eelmise lahendi tegemisel ei vajanud lapsed elatist miinimumsummas, siis ei saa kohus automaatselt eeldada, et praegusel ajal on nende vajadused sedavõrd suurenenud, et elatist tuleks miinimummäärani iga lapse kasuks suurendada. Praegusel juhul on ka olukord teistsugune eelkõige põhjusel, et hagejateks on kaks ühest soost last, kelle kasvatamisel ja ülalpidamisel tuleb arvestada paratamatult sellega, et nad elavad ühel elamispinnal, saavad kasutada samu mänguasju, riideid jms, ehk lastel on nö ühised kulud, mida ei tule kanda iga lapse kohta eraldi. Miinimumpalk on ka praeguseks ajaks sedavõrd suurenenud, et lähtuda puhtalt selle suurusest elatise määramisel ei ole enam kohtu hinnangul võimalik. Ka Riigikohus on korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Seetõttu ka ainuüksi miinimumpalga suurenemine ei saa kaasa tuua automaatselt elatise suurenemist, eriti kui lastel on ka n-ö ühised kulud. Hagejad ei ole seega kohtu hinnangul oma väidetavalt suurenenud vajadusi ega kulutusi tõendanud. Kostja on oma vastuväidete esitamisel tuginenud muuhulgas sellele, et tema sissetulekuks on praegusel ajal töötasu F E OÜ-s summas ca 600.00 eurot kuus. Kostja kinnis- ja vallasvara puudub. Hagejad on kohtule teatanud, et kostjate keskmine töötasu on summas 865.00 eurot kuus, mis on piisav elatise miinimummääras tasumiseks. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 32-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu
4. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Samas peab kohus vajalikuks rõhutada, et käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist elatise esmakordse väljamõistmisega, vaid elatise suurendamisega. Elatise väljamõistmise ajast alates on kostja sissetulek küll ilmselt suurenenud (elatise väljamõistmisel oli kostja töötu), kuid ka tema praegune sissetulek (tlk 97-98) ei ole igal juhul kohtu hinnangul piisav kahele lapsele elatise miinimummääras tasumiseks ning enda ülalpidamiseks. Kostja on kohtule teatanud, et tal puuduvad võimalused suurema sissetuleku saamiseks. Arvestades kostja haridustaset (põhiharidus), praegust riigis kehtivat majanduslikku olukorda, koondamiste lainet ning reaalset olukorda tööturul, loeb kohus nimetatud kostja väiteid eluliselt usutavateks. Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub ka, et alates juunist 2020 saab kostja Töötukassa toetust (tlk 136). Hinnates seega sissetulekut, mida kostja praegusel ajal teenib, ei ole ta kohtu hinnangul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus (ega ka summas 268.00 eurot kuus), kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Eelduslikult on ka kostjal endal kulud, mida tuleb samuti kanda. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et käesoleval ajal ei ole hagejad tõendanud, et nende vajadused on võrreldes Viru Maakohtu 26.10.2017 kompromissi 5 kinnitamise määruse ajaga suurenenud ning et kostja on võimeline tasuma lastele elatist miinimummääras kuus. Kohus on seisukohal ka, et tuleb arvestada, et alaealise lapse ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi 3 2-1-35-17, p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hagejate vanemate sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus (2020 aastal kokku 584.00 eurot kuus). Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hagejate vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Kohus on seisukohal ka, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Sellest tulenevalt ei ole ka põhjendatud välja mõista elatist, mille tasumine paneb kohustatud isiku olukorda, kus tal ei ole võimalik toime tulla ning kuhjuva võla tõttu muutub ta ise abivajajaks. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning seega rahuldamisele ei kuulu. Kohus peab vajalikuks selgitada taas, et asjaolude muutumise korral, on hagejatel õigus nõuda väljamõistetud elatise muutmist

§ 459lg 1 alusel.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/ või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. Kohus selgitab ka, et elatise suurendamise nõude arutamisel ei saa kohus anda samade asjaolude pinnalt uut hinnangut. Elatise suurendamise nõude esitamisel saab hageja tugineda ainult asjaoludele, mis on võrreldes eelmise lahendi tegemise ajaga muutunud. Ka võimalik asjaolu, et kohus eelmist asja läbi vaadates võib olla ei arvestanud oluliste asjaoludega, ei oma käesolevas asjas tähendust, kuna isik pidanuks eelmises menetluses sellele tuginema. Menetluskulud

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 6 Lähtudes eeltoodust ning arvestades vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 7