Obsah (5)

§ 8§ 578§ 30§ 29§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Harju Maakohus Andres Suik 31.08.2020, Tallinn 2-20-7063 O Š, A Š hagi N B vastu võla nõudes H

§-le 8 on lepingu näol tegemist tehinguga kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 8

lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 578

lõike 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Riigikohus on 06.05.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15 selgitanud, et juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist.

1. Oma 27.07.2020 menetlusdokumendis ei nõustu hagejad kostja toodud väidetega ning leiavad, et tegemist ei ole kompromisskokkuleppega hageja ja kostja vahel. Tegemist on võlatunnistusega. Võlaõigusseaduse § 30 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seega tehakse vahet: • konstitutiivsel võlatunnistusel – tegemist on iseseisva kohustusega, mille kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva võimaliku tehingu kehtivusest; • deklaratiivsel võlatunnistusel – võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse juba olemasolevat kohustust eesmärgiga lihtsustada võlausaldaja nõude maksmapandavust ning välistada võlgniku võimalikke vastuväiteid võlale. Hagejad on seisukohal, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, mis tuleneb kommertslepingu punktis 3 tulenevast kokkuleppest, kuna antud kommertslepinguga on pooled kokku leppinud võlasummas 36 000 eurot, millised on Kostja antud lepingu allkirjastamisega ka saanud.
2. Riigikohtu praktika kohaselt võib võlatunnistus olla konstitutiivne (abstraktne)

§ 30

mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3212106, p 13;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 32114911, p 20). Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla ka selline leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 32114715, p 13). Samuti on Riigikohus varem selgitanud, et seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust 2 2-20-7063 pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§s 29 sätestatut (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 32114715, p 13;

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 32110316, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms.
3. Lisaks on Kostja enda vastusega kinnitanud, et ta pole enda kohustust (xxxx OÜ osakute müüki 25% ulatuses) antud kommertskokkuleppega täitnud ning seda kinnitab ka väljavõte äriregistrist (Lisa 1). KOSTJA VASTUVÄITED
4. Kostja esitas 25.06.2020 vastuse hagiavaldusele. Kostja ei tunnista hagi täielikult. Kostja arvates hageja ei ole oma nõuet tõendanud ega põhjendanud seda seaduse kohaselt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud panna hageja kanda.
5. Hageja viitab nõudes esmalt niinimetatud 06.12.2014 kommertskokkuleppele kostja ja V Ši vahel. Hagejate arvates sellest kokkuleppest kostjal tekkis võlakohustus V Ši ees. TsMS kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlakohustuse tekkimiseks peab vähemalt olema tõendatud raha üleandmise ja vastuvõtmise fakt. Antud juhul käesolev dokument«kommertskokkulepe» - ei tõenda seda fakti.
6. Hageja nõudmine on vasturääkiv ja järjepidetu. Hageja lisab hagile 27.06.2019 kohtueelse nõudmise kostjale, milles ta kinnitab, et selle kokkuleppe kohaselt hageja V Š olevat võtnud endale kohustuse tagastada kostjale xxxx OÜ osaku osa, aga kostja väidetavalt peab tagastama V Šile 36000 eurot. Selles nõudmises ei mainita kompromisskokkuleppe sõlmimist kostja ja V Ši vahel. Kuid hagis endas hageja viitab veel ka sellele faktile, et kostja ja V Ši vahel olevat tegelikkuses olnud sõlmitud kompromissleping, mille kohaselt pooled olevat loobunud mingitest (teadmata millistest) endistest nõudmistest ja tunnistanud oma uusi õiguseid. Nimelt nii võib tõlgendada

§ 578lg 2 kompromisslepingu kohta ja mitte kuidagi teisiti.

1. Oma hagis hageja ei tõendanud võimalike nõudmiste olemasolu pooltel teineteise vastu minevikus ega niinimetatud kompromisslepingu olemasolu. Kui hageja peab 06.12.2014 kommertskokkulepet kompromisslepinguks, siis sel juhul ta peab tõendama, millised vastastikused õigused ja nõudmised olid pooltel minevikus. Kui hageja leiab, et seda tõendada ei ole vaja, ja et loobumine varasematest nõudmistest tuleneb kompromisslepingust (milliseks antud juhul loetakse kommertskokkulepet), siis tulenevalt selle kokkuleppe sisust ei ole võimalik tuvastada, et see oli leping poolte kohustuste ja õigustega. Ainult sellisel juhul dokumenti saab nimetada lepinguks.
2. Kostja ja V Š tegid varem omavahel koostööd, kummalgi oli erinev tegevusala. Pooltel ei olnud piisavalt õigusalaseid teadmisi, et kuidagi kehtestada sellist koostööd kõrgemal ja seaduslikul tasandil. Selleks et see oleks võimalik edaspidi, nad otsustasid tõestada teineteisele tõsist kavatsust teha koostööd, sõlmides mingit kokkulepet, mida selle sisust lähtudes võib nimetada vaid kavatsuste protokolliks. Kavatsuste protokoll (kokkulepe) ei eelda üldsegi kohustuste ja õiguste tekkimist pooltel. Kostja rõhutab veel kord, et ta ei ole saanud V Šilt mingit raha 04.12.2014 kommertskokkuleppe kohaselt. Mingit raha saamise fakti sellest kokkuleppest ei tulene.
3. Niinimetatud kommertskokkuleppe kohaselt pooled kavatsesid tulevikus kinnistada oma koostööd. Selle kokkuleppe p. 1-s märgitakse, et Kostja annab üle 25 % xxxx OÜ aktsiaid ja ei ole 3 2-20-7063 isegi märgitud, kellele annab üle; seda saab ainult arvata. Peale selle väljend «annab üle» ei tähenda, et «andis üle». See räägib ainult kavatsusest üle anda. Samuti kokkuleppes on märgitud, et annab üle 25% aktsiaid, kuigi osaühingus ei ole aktsiaid, vaid on osakud. Ei ole näidatud, kuidas antakse üle 25% nendest aktsiatest/osakutest. Seejuures puuduvad viited Äriseadustikule. Ei ole märgitud, kas V Š on xxxx OÜ juhatuse liige. Kokkuleppe p. 2 ja p. 3 ei ole märgitud, kellele konkreetselt makstakse dividende ja seda tuleb ainult arvata suure tõenäosusega.
4. Kokkuleppe p. 3-s märgitakse, et 36000 euro suuruse dividendi maksmise korral V Š annab oma osaku kostjale. Teadmata on, kuidas antakse üle osak ja millal. Teadmata on, millest tuleneb kokkuleppes, et V Šil juba on osak xxxx OÜ-s. Hageja ei tõenda seda millegagi. Seejuures kokkuleppe p. 3-s märgitakse, et ainult juhul, kui ettevõtte dividendid on 36000 eurot 36 kuu jooksul, V Š annab oma osaku kostjale. Kuid ei ole millegagi tõendatud, et xxxx OÜ olid 36 kuu jooksul 36000 eurot ja et need dividendid olid üldse olemas. Seetõttu võib ainult oletada, et kui neid dividende ei olnud, siis ei pea V Š tagastama seda, mis talle ei kuulu. Selline juriidiline kaasus tekkis selle kokkuleppe koostamisel.
5. Pärast selle lepingu (kavatsuste protokolli) allkirjastamist ei sõlminud V Š ja kostja hiljem lepingut, mis sisaldaks poolte kohustusi ja õigusi. Sellest kokkuleppest järeldub: 1) Poolte õigusalane kirjaoskamatus. Pooltel oli liiga pealiskaudne ettekujutus sellest, millele nad alla kirjutasid ja kavatsesid teha edaspidi. 2) Pooled tegelikkuses sõlmisid kavatsuste protokolli, et tulevikus sooritada teatud toiminguid, kuid ei mõistnud, kuidas neid toiminguid õigesti vormistada, et pooltel tekkiksid kohustused ja õigused. 3) Selle kavatsuste protokolli kohaselt 25% osakute üleandmist ei toimunud, sest osaku müük või selle jagamine ja võõrandamine kolmandale isikule nõuab notariaalset tõestamist Äriseadustiku § 149 lg 4 kohaselt, vastasel juhul tehing loetakse tühiseks TsÜS § 83 kohaselt. Peale selle, Äriseadustiku § 150 lg 1, lg 3 kohaselt osaühingus peab olema fikseeritud teatis osaku võõrandamise kohta ja osaku ülemineku tunnistus. Seda tingimust pooled samuti ei täitnud. 4) Osakute müügi või osaku jagamise kohta kolmandale isikule võõrandamiseks kehtivad ostueesõiguse reeglid, mis eeldavad teiste osanike nõusolekut või OÜ otsust nõusoleku kohta Äriseadustiku § 149, § 152 lg 1 kohaselt. Neid tingimusi ei täidetud. 5) Ei ole tõendatud V Ši raha üleandmine kostjale OÜ 25% osakute ostmiseks. 6) Võimatu on tuvastada, kellele pidi tulevikus maksma dividende ja seega tuvastada, mida kavatsesid tulevikus teostada kostja ja V Š.
6. Kommertskokkuleppe p. 4-s olid ette nähtud poolte investeeringud äriühingu arendamisse, mida pidi vormistama eraldi kokkuleppega. Mis samuti viitab sellele, et see oli kavatsuste protokoll, sest hageja ei esitanud eraldi investeeringute kokkulepet kostja ja V Ši vahel.

§ 8

kohaselt leping on tehing, millega pool või mõlemad pooled kohustuvad tegema mingit toimingut. Käesolevast kommertskokkuleppest ei tulene poolte kohustusi, kuid on toimingute teostamise kavatsus tulevikus, s.t. tegemist on vaid kavatsuste protokolliga. Kui seda kokkulepet teoreetiliselt võiks esitada lepinguna, siis ka sel juhul hageja ei tõendanud kostjapoolset rahaliste vahendite saamist V Šilt ega tõendanud, et kostja sai dividende summas 36000 eurot kolme aasta jooksul. Kui need dividendid olid ja pooled lugesid käesolevat kokkulepet lepinguks, siis sel juhul hageja ei põhjendanud, mis V Š ei esitanud kostja vastu oma nõudmisi kuni oma surmani.

1. Hageja ei tõendanud, et kostja ja V Ši vahel oli sõlmitud kokkulepe xxxx OÜ 25% osakute võõrandamiseks. Hagi lisas esitatud pärimistunnistuses ei ole märgitud, et V Š omas 25% osakuid xxxx OÜ-s ja hageja on xxxx OÜ osakute osa pärija. Hageja ei tõendanud, et kommertskokkulepe on kompromissleping.
2. 22.08.2020 menetlusdokumendis leidis kostja, et oma 27.07.2020 vastuses kostja vastuse peale hageja faktiliselt osaliselt muudab oma hagi põhjenduse. Esialgses hagis hageja nimetas kokkulepet kostjaga kompromisslepinguks, millest tuleneb võlatunnistus ja viitab Riigikohtu 4 2-20-7063 seisukohale selles osas. Viimases vastuses sama kokkulepet hageja nimetab lihtsalt võlatunnistuseks. Järgnevalt hageja viitab juba teistsugusele Riigikohtu praktikale, mis selgitab, kuidas võib tuvastada, et tegemist on võlatunnistusega ja kohustustega selle järgi. See tõendab veel kord, et hagejal puudub selge seisukoht oma nõudmise põhjendamiseks.
3. Hageja deklaratiivselt kinnitab, et kostja sai hagejalt 36000 eurot. Kuigi on ilmne, et selle kokkuleppe sisust ei tulene kuidagi, et kostja kinnitas mingi summa saamist hagejalt. Kokkuleppes ei märgita, millal konkreetselt kostja annab üle 25% osakuid. Peale selle, osaku müük peab olema vormistatud notariaalselt, mida kostja juba nimetas esimeses vastuses. Seega selle kokkuleppe allakirjutamisega ei saanud toimuda osakute üleandmine hagejale ega saanud olla saadud 36000 eurot kostja poolt. Niinimetatud kokkulepet võib parimal juhul tõlgendada kui kavatsuste protokolli sõlmida tulevikus tehing oletatavasti osaku osa müügi kohta. Hageja esitatud kokkuleppest üldse ei tulene mingeid võlakohustusi ja seda, et kostja oleks mingit summat saanud.
4. Tõepoolest, pooled kavatsesid tulevikus sõlmida notariaalset kokkulepet kostja osaku osa müügi kohta ja hakata koos äri ajama, kuid see tehing jäi ära. Ainult notariaalselt tõestatud kokkuleppega hageja saaks tõendada, et osakute müügi tehing oli toimunud, ja kostja sai selle eest mingi summa. Seetõttu on ilmne, et pärast kavatsuste protokolli allakirjutamist ei oleks saanud teha notariaalset tehingut ilma konkreetse kuupäevata ja see tõendab, et seda tehingut ei toimunud. Seetõttu hageja ei saanudki kostjale kuulunud firma 25% osakute omanikuks. Asjaolu, et kostja ei saanud hagejalt mingit raha, tõendab ka fakt, et kokkuleppe kirjutasid pooled alla 06.12.2014 ja pärandaja V Š ei esitanud kostjale mingeid nõudmisi kuni oma surmani 08.10.
6. Viimases vastuses hageja viitab 24.03.2017 Riigikohtu seisukohale, otsus tsiviilasjas nr 32110316, p
7. Nimetatud kohtu seisukoht puudutab nimelt võlakirja. Faktiliselt Riigikohus viitab

§ 29, kuidas tõlgendada kokkuleppeid poolte vahel.

Kohaldades selle paragrahvi sätteid, kostja ei leia, et hageja poolt esitatud 06.12.2014 kokkulepet saaks lugeda võlatunnistuseks, sest selle kokkuleppe kohaselt mingite rahaliste vahendite üleandmist kostjale aset ei leidnud. Ei ole tõendatud rahaliste vahendite saamist kostja poolt selle kokkuleppe kohaselt. Samuti on selgusetu, miks hageja jääb kindlaks nimelt 36 000 euro suuruse summa üleandmise väitele.

1. Kui kujutada teoreetiliselt, et V Š kokkuleppe allakirjutamise päeval 06.12.2014 või varem olevat andnud kostjale sularahas 36000 eurot ja pärast kokkuleppe allakirjutamist kostja firma 25 % osakute üleandmist (müüki) notari juures ei toimunud, siis pärandaja V Šil alates 07.12.2014 tekkis õigus nõuda kostjalt temale üle antud rahaliste vahendite tagastamist. Kuid pärandaja ei esitanud kostjale mingit nõuet peaaegu 4 aasta jooksul. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegumise tähtaeg tehingutes on 3 aastat. Kui saaks teoreetiliselt vaadelda saadud summat 36000 eurot samuti kui alusetut rikastumist, siis ka sel juhul TsMS § 151 lg 1 kohaselt aegumine moodustab 3 aastat. Kuna aegumise tähtaja arvestamine algas pärandajal ja hagejal 07.12.2014, siis aegumine saabus 07.12.
2. Seetõttu hageja nõudele tuleb kohaldada ka aegumist, ja sel põhjusel tuleb hageja nõue jätta rahuldamata TsÜS § 142 lg 1, § 143, § 144 kohaselt. Seega kostja peab hageja nõudmist mitte ainult põhjendamatuks, tõendamatuks, ja sellele saab kohaldada aegumist, kui hageja ise alusetult leiab, et kokkulepet tuleb lugeda võlatunnistuseks ja et 06.12.2014 kostjale olevat üle antud 36000 eurot. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 (tl 5 pöördel, tl 40). Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. 5 2-20-7063
4. Hagejad nõuavad kostjalt väidetava võla tasumist summas 36 000 eurot vastavalt hagejate õiguseellase ja kostja vahel 06.12.2014 sõlmitud kommertskokkuleppele (tl 6-7). Hageja väidab hagiavalduses, et kostja kohustus maksma V Ši abikaasale ja pojale O Š´le ja A Š´le, kes on pärimistunnistuse alusel pärijad (tl 8-9), laenulepingute põhivõlgnevuse summas 36 000 eurot, millele lisandub seadusest tulenev viivis summas 4686,90 eurot.
5. Hagi rahuldamise eelduseks oleks see, kui eelviidatud kommertskokkuleppest saaks järeldada kostja kohustust tasuda hagejale hagis nõutud rahasumma. Hagiavalduses on hageja viidanud oma nõude materiaalõigusliku aluse osas, justkui võiks 06.12.2014 kommertskokkulepe olla kompromissileping võlaõigusseaduse (

) § 578 lg 1 tähenduses. Oma 27.07.2020 menetlusdokumendis tuginevad hagejad aga sellele, et 06.12.2014 kokkuleppe näol ei ole tegemist kompromisskokkuleppega, vaid hoopis konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega

§ 30mõttes.

Kostja omakorda rõhutab, et ta ei ole saanud V Šilt mingit raha 06.12.2014 kommertskokkuleppe kohaselt ja raha saamise fakti sellest kokkuleppest ei tulene. Kostja arvates oli 06.12.2014 kokkulepe oma sisult kavatsuste protokoll, millest ei tulenenud pooltele konkreetseid õigusi ja kohustusi. 25. Kohus on seisukohal, et 06.12.2014 kommertskokkulepe ei ole kompromissileping võlaõigusseaduse

§ 578lg 1 tähenduses.

Kostja märkis õigesti, et kompromissilepingule tuginemine eeldaks poolte varasemate õiguste ja kohustuste tuvastamist.

§ 578

lg 1 on sätestatud, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.

§ 578

lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kuna kohtule pole esitatud mistahes tõendeid, mis võiks viidata 06.12.2014 kommertskokkuleppele kui kompromissilepingule ja sellele ei tugine 27.07.2020 menetlusdokumendi kohaselt ka hageja, loeb kohus tuvastatuks, et 06.12.2014 kommertskokkulepe ei ole kompromissileping võlaõigusseaduse

§ 578lg 1 tähenduses.

26. Samuti loeb kohus tuvastatuks, et 06.12.2014 kommertskokkuleppega ei andnud kostja hagejate poolt väidetud konstitutiivset ehk abstraktset võlatunnistust.

§ 30

lg 1 on sätestatud, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seda, kas pooled tahtsid kommertskokkuleppega luua võimaliku algse kohustuse olemasolust sõltumatut (abstraktset) võlatunnistuse andja kohustust sisaldavat kokkulepet, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut.

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada (vt Riigikohtu 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). 27. Kohus leiab, et hagejate väited kostja poolt konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse andmise kohta on täielikult paljasõnalised ja vastuolus 06.12.2014 kokkuleppe sisuga. 06.12.2014 kommertskokkuleppest ei ole võimalik tõlgendada selliselt, nagu oleks kostja selle alusel võtnud endale abstraktse kohustuse hagejatele 36 000 euro tasumiseks.

§ 29

lg 1 on sätestatud, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesoleval juhul ei ole aga ühtegi viidet sellele, et lepingupoolte tegelik ühine tahe 06.12.2014 kommertskokkuleppe sõlmimisel oleks erinenud kokkuleppes kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, seega ei ole kohtul alust kõrvale kalduda kokkuleppe tekstis kokkulepitust. 28. Kommertskokkuleppe p 1 käsitleb kostja poolt 25% xxxx OÜ osaluse üleandmist, 6 2-20-7063 täpsustamata, kellele, millal ja millistel tingimustel peaks üleandmine toimuma. Kokkuleppe p-d 2 ja 3 käsitlevad tingimuslikus vormis dividendide maksmist ja sellega tingimuslikult seotud „ettevõtte osakute“ üleandmist hagejate õiguseellase poolt kostjale. Kokkuleppe p 4 käsitleb võimaliku eraldi kokkuleppe alusel teostatavaid investeeringuid ettevõtte arengusse (tl 7). Seega mistahes kommertskokkuleppe punkt ei võimalda isegi mitte kaudselt järeldada, nagu võtnuks kostja hagejate ees abstraktse kohustuse hagejatele 36 000 euro tasumiseks. Lisaks eeltoodule pole hageja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, kas ja millisel viisil pooled 06.12.2014 kommertskokkulepet dividendide maksmise ja osaluse üleandmise osas üldse täitsid. 29.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 9

lg-st 1 tulenevalt on lepingupunkti selgus selle õigusliku siduvuse vältimatu eeltingimus. Kuna kommertskokkuleppes puudub mistahes vormis kostja kohustus hagejatele 36 000 euro tasumiseks, siis tuleb loomulikult eitada ka piisavat selgust sellises tingimuses kokkuleppe saavutamiseks. Kohus on seisukohal, et

§ 9

lg 1 mõtteks on mh vältida olukordi, kus kohustuste tekkimise eeldused on lepingus täpselt määratlemata ning väidetav kohustatud lepingupool ei saa mõistlikult võttes aru, et ta oleks endale kohustuse võtnud.

1. Hagejad on hagis paljasõnaliselt viidanud ka kostja „laenulepingu põhivõlgnevusele.“ Samas pole hagejad esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et hagejad oleks andnud kostjale laenu või et kostjal oleks muul moel tekkinud hagejate ees hagis väidetud kohustus n-ö võla tasumiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus märgib, et tuginemaks oma nõudes laenusuhtele, tulnuks hagejal tõendada, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu (TsMS § 230 lg 1 esimene lause, Riigikohtu 20.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23). Hagejad ei ole mistahes viisil tõendanud laenulepingu sõlmimist (sh esitanud tõendeid, millal kostjale väidetavalt laenu anti, mis tingimustel) ega rahasumma üleandmist kostjale.
2. Kokkuvõttes jääb tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka viivisenõue, sest kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kostjal hagejate ees sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohus ei hinda kohus eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas. Muuhulgas ei anna kohus hinnangut sellele, kas 06.12.2014 kommertskokkulepe oli sõlmitud n-ö kavatsuste protokollina või muudel asjaoludel.
3. Kohus määrab vastavalt käesoleva asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
4. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja 22.08.2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale käesolevas asjas osutatud õigusabi 9 tunni ulatuses tunnitasuga 90 eurot, kokku 810 eurot (vt tl 52-53).
5. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja tunnihind 90 eurot/h mõistlik. 7 2-20-7063 Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 9 h on käesolevas asja keerukust ja mahtu ning kostja esindaja poolt koostatud menetlusdokumente arvestades osaliselt põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei ületa käesoleval juhul kostja lepingulise esindaja mõistlik ajakulu 7 h. Eeltoodu alusel määrab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks 630 eurot (7 x 90). Seega tuleb hagejatelt solidaarselt välja mõista kostja kasuks menetluskuludena 630 eurot. Kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata summas 180 eurot.
6. Kuna menetluskulud jäävad hagejate kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hagejate menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 8