← Eesti

2-18-8491/68

Obsah (5)§ 187§ 188§ 2§ 195§ 184

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number teatavaks 21.11.2019, Tallinn, Tallinna Kohtumaja 2-18-8491 Tsiviila

) § 2 lg 1 p 1 sätestab, et täitedokumendiks on jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. 28.

§ 187

lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Tehinguks loetakse ka eseme käsutamist täitemenetluses. 29.

§ 187

lg 2 sätestab, et sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. 30.

§ 188

lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

§ 188

lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huve, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. 31. Eeltoodust tulenevalt on tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused lähtudes

§-dest 187 ja 188 järgmised:

  1. sissenõudjal on kehtiv täitedokument;
  2. sissenõudja nõue on muutnud sissenõutavaks;
  3. sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni;
  4. tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist;
  5. tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal; sj eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne.
  6. Kohus on tuvastanud, et kostja I ja kostja II abiellusid 29.04.2014 ja on abielus käesoleva ajani. Harju Maakohtu 12.06.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-15-6661 võttis Harju Maakohus menetlusse hageja hagi kostja I vastu 27 000 euro nõudes (I kd tl 3-7). Harju Maakohus 24.09.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-15-6661 jättis hageja hagi kostja I vastu läbi vaatamata (I kd tl 4849), milline tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärusega, mille osas puudub vaidlus. Harju Maakohus 22.08.2016 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-15-6661 jättis hageja hagi kostja I vastu 27 000 euro nõudes rahuldamata (I kd tl 50-52), milline otsus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, mille osas puudub vaidlus. Harju Maakohus oma 21.09.2017 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-15-6661 rahuldas hageja hagi kostja I vastu ning mõistis kostjalt I välja hageja kasuks 27 000 eurot ja viivise perioodi 03.05.2012 – 18.05.2017 eest 9932,50 eurot ja alates 19.05.2017 viivise protsendina tasumata kohustuselt 27 000 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni 5

(10)ning menetluskulud 4275 eurot (I kd tl 8-13). Tallinna Ringkonnakohus oma 27.02.2018 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-15-6661 jättis Harju Maakohtu 21.09.2017 otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse kuludena 450 eurot (I kd tl 14-17). 28.05.2018 esitas hageja täitmisavalduse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele, kes algatas 31.05.2018 täitemenetluse nr 022/2018/
  1. Täitemenetluse raames ei ole hageja nõuet täidetud (I kd tl 168). Kostjale I kuulus ½ kaasomandi osast kinnistust xxxx maakond, registriosa nr xxxx, millise kostjad soetasid kaasomandisse 04.10.2004 sõlmitud notariaalse lepinguga hinnaga 380 000 krooni eest (I kd tl 146-150). Teine ½ kaasomandist kinnistust kuulus kostjale II. 08.03.2016 sõlmisid kostjad notariaalse abieluvaralepingu ja avalduse kande tegemiseks abieluvararegistrisse ning kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostja I müüs kostjale II ½ mõttelise osa vaidlusalusest kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega ning sõlmisid varalahususe varasuhte (I kd tl 110-120). 01.04.2016 Tallinna notar Ain Antson poolt kinnitatud kokkuleppega naaberkinnistute piiride ja pindalade muutmiseks, naaberkinnistute piiride ja pindalade muutmisega (kinnistu osa liitmisega) seonduva müügilepingu ja asjaõiguslepinguga omandas kostja II vaidlusaluse kinnistu juurde 380 ruutmeetrise kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega kinnistust asukohaga xxxx maakond, registriosa nr xxxx (I kd tl 69-72) hinnaga 8000 eurot.
  2. Eeltoodud asjaoludest järeldab kohus, et hagejal on

§ 2

lg 1 p 1 järgi kehtiv täitedokument, st Harju Maakohtu 21.09.2017 kohtuotsus tsiviilasjas 2-15-6661 27 000 euro ja viivise perioodi 03.05.2012 – 18.05.2017 eest 9932,50 euro ja alates 19.05.2017 viivise protsendina tasumata kohustuselt 27 000 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni ning menetluskulu 4275 euro täitmiseks (I kd tl 8-13) ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 kohtuotsus apellatsioonimenetluse kulude 450 eurot täitmiseks (I kd tl 14-17). Hageja nõue on muutnud kostja I vastu sissenõutavaks. Sissenõude pööramisega kostja I kui võlgniku varale ei ole võimaldanud nõude täielikku rahuldamist täitemenetluses ja seda ei ole võimalik ka enam teha, sest kostjast I võlgnikul ei ole vara, mille arvelt nõuet rahuldada. 08.03.2016 tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist ja selle tõttu on hagejal õigus põhimõtteliselt nõuda

§ 187lg 1, 2 järgi vara tagasivõitmist.

  1. Vaidlus on selle üle, kas tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kas kostja II teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal, kas kinnistu võõrandati turuväärtusega, kas saab pidada müügilepingu eseme eest väidetavalt sularahas tasutud 8000 eurot kahjustavaks.
  2. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et kostja I kahjustas sissenõudja ehk hageja huvisid teadlikult ning kostja II oli huvide kahjustamisest teadlik. 36.

§ 188

lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist.

§ 188lg 3 alusel võlgniku lähikondsed määratakse pankrotiseaduse (Pankr

S) § 117 kohaselt. PankrS § 117 lg 1 p 1 kohaselt füüsilisest isikust võlgniku lähikondne on võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. Puudub vaidlus, et kostja I ja kostja II abiellusid 24.09.2014. Seega on kostja II kostja I lähikondne

§ 188lg 2 tähenduses.

Kostja II oli seega teadlik, et 08.03.2016 vaidlusaluse tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve. 37. Kohus ei nõustu kostjate väidetega, et üksnes teadmine hageja poolt kostja I vastu 30.04.2015 esitatud hagiavaldusest tsiviilasjas 2-15-6661, ei anna alust väita, et kostja I on teadlikult kahjustanud sissenõudja huve. Kohus on seisukohal, et kostja I, müües tema suhtes käiva kohtumenetluse ajal, kostjale I kuuluva ainsa vara ½ kaasomandi osast vaidlusalusest kinnistust, pidi olema teadlik, et kostja I võib kahjustada ainsa vara müügiga sissenõudja huve. Asjaolu, et kostja I oli teadlik, et tehing võib kahjustada sissenõudja huve ilmestab ka asjaolu, et kostja I ja kostja II on 08.03.2016 sõlmitud notariaalse lepingu punktis 2.2.8 (I kd tl 112) pidanud vajalikuks 6

(10)sedastada, et lepingu sõlmimisega ei kahjustata võlausaldajate huve. Kostjate väiteid ei lükka ka ümber, et algselt jäeti tsiviilasjas 2-15-6661 esitatud hagi kostja I vastu läbi vaatamata Harju Maakohtu 24.09.2015 kohtumäärusega ja 22.08.2016 Harju Maakohtu otsusega rahuldamata ning, et kostja I oli kogu aeg seisukohal, et hagi ei kuulu tema osas rahuldamisele. Isegi, kui hagi jäeti läbi vaatamata ja isegi kui kostja I oli arvamusel, et hagi ei kuulu rahuldamisele, siis pidi kostja I arvestama asjaoluga, et hagi võidakse rahuldada ning, et esimese astme kohtulahendid võidakse tühistada, mida käesoleval juhul on ka tehtud. Kostja I pidi aru saama ja arvestama, et enne, kui puudub jõustunud kohtulahend osas, millega hageja nõue on jäetud kostja I osas rahuldamata, siis võidakse hageja nõue rahuldada ning kostjal I tuleb kohtulahendit täita. Seega kostja I müües tema suhtes käiva menetluse kestel kostjale I kuuluva ainsa vara, on teadlikult kahjustanud sissenõudja huve. Kostjate väited, et kui kostja I oleks soovinud kahjustada sissenõudja huve, oleks kostja I võinud teha tehingu juba varem, mitte alles pool aastat hiljem, on asjakohatud. Kohus on seisukohal, et kostja I just nähes, et hagimenetlus tema suhtes jätkub peale 24.09.2015 hagi läbi vaatamata jätmist, pidaski vajalikuks kaitsta talla ainsana kuuluvat vara ja kostja II huve ning võõrandas varast mitte ilmajäämiseks enda kaasomandi osa kostjale II.
  1. Kohus ei nõustu kostjatega, et tsiviilasjas 2-15-6661 21.09.2017 koostatud Harju Maakohtu otsuses (I kd tl 8-13) ja 27.02.2018 Tallinna Ringkonnakohtu otsuses (I kd tl 14-17) tuvastatud asjaolud ei ole Harju Maakohtu jaoks siduvad ning käesolevas asjas saab kohus tuvastada, et kostja I ei ole hageja nõude aluseks olevat sõidukit hagejalt ostnud. Kohus on seisukohal, et tsiviilasjas 2-15-6661 tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu lahendi põhjendavas osas võetud seisukohad ja tuvastatud asjaolud on praeguse tsiviilasja lahendamisel TsMS § 457 lg 1 järgi siduvad. Nimetatud otsustega on tuvastatud, et hageja nõude aluseks oleva sõiduki tsiviilasjas 2-15-6661 ostjaks oli kostja I, kes on kohustatud tasuma hagejale selle ostuhinna summas 27 000 eurot, millele lisanduvad jooksvad viivised alates 03.05.
  2. Käesoleval juhul on tegemist samade pooltega hageja ja kostja I näol ning seega on tsiviilasjas 2-15-6661 jõustunud otsusega tuvastatud asjaolud siduvad. Kohtul puudub alus asuda nimetatut käesoleval ajal ümber hindama. Seega ei pea kohus vajalikuks hinnata vastavad poolte väiteid ja väidete osas esitatud tõendeid.
  3. Usutavad ei ole kostjate väited, et kostja I võõrandas 17.12.2014 notariaalse lepingu alusel endale kuuluva kinnistu Havi tn 14, Tallinn 90 000 euro eest (I kd tl 53, 65-68) ja 08.03.2016 ½ kaasomandi osast vaidlusalusest kinnistust kostjale II, kuna kostja I soovis lahkuda Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni. Kostaja I sai Vene Föderatsiooni kodakondsuse 25.02.2016 (I kd tl 84-85), mida kostja I taotles juba
  4. Kostja I ei ole käesoleva ajani Eesti Vabariigist lahkunud ja elab käesoleva ajani kostjaga II vaidlusalusel kinnistul. Lisaks nähtub tunnistajate P F ja D I ütlustest, et tegemist oli kostja I unistusega lahkuda pensionikka jõudes Eesti Vabariigist. Tunnistaja P F ütluste kohaselt pidi kostja I lahkuma alles 2020 ning mitte varem ja seda, kas xxxx või xxxx (II kd tl 52) ning tunnistaja D I ütluste kohaselt pidi kostja I pensionikka saades minema soojale maale (II kd tl 55 pöördel). Seega ei ole usutavad kostjate väited, et kostja I võõrandas mitu aastat enne pensionikka jõudmist temale kuuluvad kinnistud eesmärgiga lahkuda Eesti Vabariigist pensionikka jõudes.
  5. Seoses 01.04.2016 Tallinna notar Ain Antson poolt kinnitatud kokkuleppega naaberkinnistute piiride ja pindalade muutmiseks, naaberkinnistute piiride ja pindalade muutmisega (kinnistu osa liitmisega) seonduva müügilepingu ja asjaõiguslepinguga, millega kostja II omandas enda lahusvara hulka vaidlusaluse kinnistu juurde 380 ruutmeetrise kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega kinnistust asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx hinnaga 8000 eurot (I kd tl 69-72), märgib kohus, et usutav ei ole kostjate väide, et kostjad sõlmisid 08.03.2016 tehingu eesmärgiga, et kostja I soovis kinnistut laiendada ja oli sunnitud selleks võtma laenu pangast, mida kostjale I ei antud. Kohtule esitatud 22.03.2016 laenulepingust Swedbankiga (I kd tl 77-79) ja 30.10.2017 laenulepingust Swedbankiga (I kd tl 80-83) nähtub, et pooled on kaastaotlejatena pangast laenu võtnud, seega on kostjate vastavad väited asjakohatud ja tõendamata ning näitavad, et kostjad teadlikult soovisid kahjustada sissenõudja huve. 7
(10)
  1. Kohus määras hageja taotlusel vaidlusaluste kinnistu turuväärtuse ekspertiisi. Ekspertiisiakti kohaselt oli 01.03.2016 (tehingu tegemise aja) seisuga xxxx turuväärtus 41 000 eurot (hindaja arvestas talle kostjate poolt esitatud informatsiooni alusel, et kinnistul ei olnud 2016 märts seisuga liitumisi tsentraalse vee- ja kanalisatsiooniga, hoone ehitustööd olid lõpetamata – ebaseaduslikult juurde ehitatud katusekorrusel puudus ruumilahendus- ja viimistlus, puudusid töödeks ehitus- ja kasutusluba, välja oli ehitamata
  2. korrusel paiknev san.ruum ja leiliruum. Lisaks puudus väljas suurem terrass) ehk ½ mõttelise osa hind 20 500 eurot (II kd tl 2-20). Istungil ütlusi andes selgitas ekspert, et hind on kujunenud selliselt, kuna puuduvad ehitusload ja kasutusluba. Hind on arvestatud kinnistu suurusele 1238 ruutmeetrit, pindala suurus mõjutab turuväärtust 3-5% (II kd tl 74 ja pöördel). Kohus leiab, et ekspertiisaktis kajastatud eksperdi järeldused kinnistu turuväärtuse kohta müügilepingu aja seisuga, tõendab kinnistu turuväärtust tollel ajal. Müügilepingu ja vaidlustamata asjaolude kohaselt lepiti 08.03.2016 lepingus mõttelise osa kinnistu müügihinnas kokku 8000 eurot. Hinnates seega mõttelise osa kinnistu turuväärtust, leiab kohus, et mõtteline osa kinnistust võõrandati 2,6 korda alla turuväärtuse (20 500/8000).
  3. Esmalt märgib kohus, et tõendamata on, et kostja II on kostjale I tasunud sularahas 8000 eurot. Kostjate kirjalikke kinnitusi sularaha tasumise kohta ei toeta ükski teine tõend (I kd tl 121-122). 08.03.2016 lepingu puntki 4.2 kohaselt müügihinna 8000 eurot kohustub ostja tasuma müüjale sularahas hiljemalt 31.12.
  4. Müüja on kohustatud ostjale andma tasumise kohta kviitungi (I kd tl 113). Kohtule vastavat kviitungit esitatud ei ole. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et kostjal II üldse vastav summa olemas oli. Usutav ei ole kostjate väide, et 8000 euro tasumiseks kostja II poolt kostjale I võtsid kostjad koos Swedbankis laenu 15 000 eurot (I kd tl 77-79).Tõendamata on, et nimetatud summas kostja II oleks kostjale I tasunud 8000 eurot ja tõendamata on, kes on vastava laenu tagastanu. Lisaks on antud lepingu puhul tegemist kostjate solidaarkohustusega panga ees ning omavahelistes suhetes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades.
  5. Kostjad on väitnud, et kostjad arvestasid vaidlusaluse tehingu ostuhinna määramisel, et kostja II on tasunud 04.10.2004 vaidlusaluse kinnistu omandamisel 283 392 krooni ehk 18 112,05 eurot (I kd tl 151) ja notarikulud 1502,50 krooni ehk 96,03 eurot (I kd tl 151 pöördel) ning kostja I tasus 96 079 krooni ehk 6140,57 eurot (I kd tl 152 ja pöördel), kuigi mõlemad pooled pidid tasuma 190 000 krooni ehk 12 143,21 eurot ning, et kostja II on vaidlusalusel kinnistul asuva hoone ümberehituseks ja renoveerimiseks võtnud laene kokku 67 000 eurot. Ostuhinna määramisel arvestati ka, et tehingu ajal puudusid kinnistul vajalikud kommunikatsioonid, sest vee- ja kanalisatsioonileping sõlmiti alles 25.05.2016 (I kd tl 157-158) ja selle eest tasus kostja II (I kd tl 159). Kohus toetab hageja seisukohti, et nimetatud kostjate väited ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, vaid omavad tähtsust kostjate omavahelistes suhetes. Samas märgib kohus, et kostja I võõrandas vahetult enne vaidlusaluse kinnistu omandamist 01.10.2004 endale kuulunud korteriomandi asukohaga xxxx (II kd tl 83). Seega on kostjal I olnud piisavalt vahendeid vaidlusaluse kinnistu omandamiseks ja hoone renoveerimiseks. Kostjad ei ole tõendanud, milline oli vaidlusaluse kinnistu seisukord 04.10.2004 ning, millal konkreetselt on kostjad vaidlusalusel kinnistul asuvat hoonet renoveerinud ja ümber ehitanud. Fotodelt ei nähtu, millal vastavad fotod tehtud on (I kd tl 86-89). Tunnistaja ütlused hoone renoveerimise alguses osas on vastuolulised. Tunnistaja P F ei osanud täpselt öeldagi, millal ta kostjatega suhtlema hakkas, kas 2010 või 2011 või kui kostjate poeg oli 10-aastane 2004 või lõpetas 10-ndat klassi
  6. Samuti väitis tunnistaja algselt, et külastas kostjate elukohta xxxx kord kuus alates 2010 või 2011 ja hiljem, et kuni 2016 käis xxxx harva, kuna maja oli elamiskõlbmatu (II kd tl 50-53). Tunnistaja D I ei osanud samuti selgelt väljendada, millal isik nimetatud aadressil elas, kord märkis tunnistaja, et kolis xxxx, kui oli alles väike ja hiljem, et 16-aastaselt ja veelkord, alates ajast, mil vanemad suvila ostsid. Viimane renoveerimine toimus tunnistaja ütluste kohaselt 2016, kui ehitati teine korrus. Seega ei ole tunnistajate ütlused vaidlusalusel kinnistul asuva hoone renoveerimise aja osas usutavad. Tõendamata on, et kostja II poolt võetud laenudega (10.12.2007 J Silt võetud laen summas 11 000 eurot (I kd tl 153), 15.05.2008 Swedbankilt võetud laen 15 998 eurot (I kd tl 75-76), 29.05.2008 J Silt võetud laen summas 11 000 eurot (I kd tl 153 pöördel), 2007-2011 Swedbankilt võetud 8
(10)õppelaenud 7000 eurot (I kd tl 73-74), 30.10.2017 Swedbankilt võetud laen summas 10 000 eurot (I kd tl 80-83)) on vaidlusalusel kinnistul olevat hoonet ümber ehitatud ja renoveeritud ning, millal seda täpselt tehtud on ning, kes on vastavad laenud tagastanud (va J Silt võetud laen, kuid see ei oma tähtsust, kuna tõendamata on, mis otstarbeks vastav laen võetud on). Kostja I on müünud 17.12.2014 endale kuuluva kinnistu xxxx, millest saadud ostuhinnast tasuti kostjate pangalaenujääk 15 540 eurot SEB Panga ees ning kostja I sai ostuhinnast 64 550 eurot. Seega oli kostjal I piisavalt vahendeid vaidlusalusel kinnistul asuva hoone renoveerimiseks ja laiendamiseks ka
  1. Kostja I väited, et kostja tasus nimetatud summast teisi oma kohustusi ja toetas poja õpingud xxxx, on tõendamata. Lisaks 2016 ja 2017 on kostjad laenud võtnud ühiselt (I kd tl 77-79, 80-83). Seega toetab eeltoodu, et pooled on ühiselt ja ühiste vahendite arvelt omandanud vaidlusaluse kinnistu ning seal asuvat hoonet renoveerinud ja laiendanud. Usutavalt ei ole tõendatud, et kostja II on panustanud rohkem kui kostja I. Seoses vee- ja kanalisatsioonilepinguga märgib kohus, et ekspert on turuväärtuse hindamisel arvestanud, et liitumine puudus. Samas nähtub, et vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingu nr xxxx on sõlminud kostja I (I kd tl 157158), mis kinnitab ka veel omakorda kostja I väite ainetust, et kostja I soovis Eesti Vabariigist lahkuda.
  2. Eeltoodu alusel leiab kohus, et mõttelise osa kinnistu müümine ja omandiõiguse üleandmine kostjale II ei olnud tavapärane ning kahjustas sissenõudja huvisid.
  3. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tõendatud ja õige on hageja väide, et 08.03.2016 tehtud mõttelise osa kinnistu müügileping kostjate vahel on tehtud teadlikult sissenõudjaks oleva hageja huvisid kahjustavalt

§ 188lg 1 ja 2 järgi.

Kohtu hinnangul on seda ka asjaõigusleping, millega lepiti kokku vaidlusaluse kinnistu ½ kaasomandi osa üleandmine kostjalt I kostjale II, kuivõrd selle tulemusel jäi kostja I ½ kaasomandi osast kinnistust ka ilma, sest asjaõiguslepingu alusel on kostja II kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. 46. Eeltoodu alusel tuleb tunnistada kostja I ja kostja II vahel 08.03.2016 sõlmitud (tõestanud notar Maive Ottas) kinnistu nr 4438702 mõttelise osa müügileping ja asjaõigusleping kehtetuks

§ 187lg 1, 2 ja 188 lg 1, 2 järgi.

47.

§ 195lg 1 1.

lause sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Selle eesmärgiks on endise olukorra taastamine, antud juhul taastata lepingueelne olukord ja tagastada võlgniku vara, mis läks tema omandist välja tagasivõidetava tehingu alusel. Kinnistute puhul on vajalik vastavalt kostja 1 kandmine kinnistusraamatusse ja kostja 2 kustutamine kinnistusraamatust omanikuna, milleks on vajalik mõlema vastavasisuline tahteavaldus KRS § 34.1. lg 1 järgi ja seda saab asendada lg 8 järgi jõustunud kohtulahend.

§ 184

lg 1 sätestab, et kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Puudub vaidlus, et 08.03.2016 vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli kinnistu pindala 899 ruutmeetrit, millest kuulus kostjatele kummalegi ½ mõttelist osa kinnistust. Puudub vaidlus, et 08.03.2016 sõlmisid kostjad notariaalse abieluvaralepingu, millega valisid alates lepingu sõlmimisest varalahususe varasuhte (I kd tl 111). Puudub vaidlus, et 01.04.2016 notariaalse lepinguga omandas kostja II vaidlusaluse kinnistu juurde 380 ruutmeetrise kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega kinnistust asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx. Seega vaidlusaluse kinnistu suuruseks sai 1238 ruutmeetrit. Seega nõustub kohus kostjatega, et hageja ei saa nõuda käesoleval ajal kostja I sissekandmist ½ mõttelise osa omanikuna vaidlusalusest kinnistust. Kohus nõustub kostjatega, et hageja saab nõuda 1 kostja I sissekandmist 1/3 mõttelise osa omanikuna vaidlusalusest kinnistust. Kuna kostjad vabatahtlikult vastavasisulisi tahteavaldusi ei anna kostja I kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu 1/3 mõttelise osa omanikuna ja kostja II 2/3 mõttelise osa omanikuna, 9

(10)siis on hageja kohustamishagid põhjendatud ja

§ 195lg 1, § 184 lg 1, Ts

ÜS § 68 lg 5 ja KRS 34.

  1. lg 1, 8 järgi tuleb kohustada: T It andma nõusolek kinnistusraamatu registriosasse nr xxxx 1/3 mõttelise osa omanikuna P Ii sissekandmiseks ning 2/3 mõttelise osa omanikuna sissekandmiseks T I ja asendada T I vastavasisuline nõusolek (tahteavaldus) jõustunud kohtulahendiga; Kohustada P Iit andma nõusolek kinnistusraamatu registriosasse nr xxxx 1/3 mõttelise osa omanikuna P I sissekandmiseks ning asendada P I vastavasisuline nõusolek (tahteavaldus) jõustunud kohtulahendiga.
  2. Kohtuotsust tagab asjas 04.06.2018 määrusega kostja II suhtes hageja kasuks seatud hagi tagamise abinõu (I kd tl 35-36). Menetluskulude jaotus, rahaline suurus, asja hind
  3. TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 165 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.