§-de 187 lg 2 ja 499 lg 4 alusel jätta nimetatud menetluskulu riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus ei ole edasikaevatav (
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
septembri 2020 Euroopa vahistamismääruse Eesti Vabariigi kodaniku Andres Sepa suhtes, milles taotletakse tema vahistamist ja loovutamist Prantsuse Vabariigile. A. Sepp kannab hetkel kriminaalasjas nr 117-11081 Harju Maakohtu
Nimelt, Prantsusmaa karistusseadustik ei sätesta karistuse alamäära, vaid näeb A. Sepale etteheidetava kuriteo osas ette kuni 30 aastat vangistust. MAAKOHTU MÄÄRUS 4. Harju Maakohtu 24. septembri 2020 määrusega nõustuti A. Sepa loovutamisega PrantsuseVabariigile
lg 1 ja 2, § 492 lg 1, 2, § 498 lg 1 p 1, § 502, § 503 lg 1 p 1 ja lg 4, 6, 7, § 504 lg 1, 2 alusel. Kohus määras, et A. Sepp tuleb vahistada peale Harju Maakohtu
lg-s 1 sätestatud loovutamise üldtingimustele, on loovutamine lubatud, kui tegu on taotlevas riigis karistatav vähemalt aastase vangistusega. Prantsusmaa Vabariigis on A. Sepale etteheidetav kuritegu käsitletav organiseeritud relvastatud röövina ja karistatav Prantsusmaa Vabariigi karistusseadustiku art 311-9 lg 3, 311-1, 132-71, 132-75, 3114, 311-15 ja 131-26-2 kohaselt vangistusega kuni 30 aastat. Eestis on selline tegu karistatav KarS § 200 lg 2 p 7 ja 8 järgi 3 kuni 15-aastase vangistusega. Sellega on täidetud
lg 1 sätestatud loovutamise üldtingimus, kuna teod on karistatavad mõlemas riigis, taotlevas riigis vähemalt 1-aastase vangistusega.
lg 2 kohaselt on isiku loovutamine, sõltumata teo karistatavusest Eesti karistusseadustiku järgi, lubatud
lõikes 1 sätestatud kuritegude puhul, kui taotlevas riigis on karistuse ülemmäärana ette nähtud vähemalt 3aastane vangistus.
lg 1 p 18 kohaselt ei pea isiku loovutamiseks organiseeritud või relvastatud varguse või röövimise puhul tegu olema karistatav taotlust täitvas riigis, so Eesti Vabariigis, kuid peab olema taotluse esitanud riigis karistatav vähemalt 3-aastase vangistusega. Nimetatud alternatiivne tingimus on samuti täidetud. Seega on täidetud
4.2.
Kohtul ei ole informatsiooni selle kohta, et A. Sepa suhtes oleks Eesti Vabariigis pooleli kriminaalmenetlus samas süüdistuses või et teda oleks sama teo eest Eesti Vabariigis või teises liikmesriigis süüdi või õigeks mõistetud või menetlus lõpetatud, samuti ei ole kohtul andmeid, et esineks teisi
Seega puuduvad
A. Sepa kohta on välja antud Euroopa vahistamismäärus, millise õigsuses kohtul kahtlemiseks alus puudub. Taolisi asjaolusid arvestades puudub kohtul alus loovutamisest keelduda. Kuivõrd A. Sepa näol on tegemist Eesti Vabariigi kodanikuga, kellel on alaline elukoht Eestis, siis loovutab
lg 3 kohaselt Eesti Vabariik oma kodanikke tingimusel, et temale liikmesriigis mõistetav karistus tuleb täita Eesti Vabariigis. 4.3.
lg 4 kohaselt, Euroopa vahistamismääruse rahuldamisel, kohaldab kohus isiku suhtes loovutamisvahistust kuni isiku üleandmiseni. A. Sepa suhtes loovutamisvahistuse kohaldamine on põhjendatud. 2 MÄÄRUSKAEBUS
Nimelt, Prantsuse Vabariigi karistusseadustik ei näe organiseeritud röövimise eest ette karistuse miinimum-, üksnes ülemmäära. Nii võidakse A. Seppa karistada selle süüteo eest ühest aastast leebema karistusega.
lg-s 1 kasutatav termin „vähemalt üks aasta“ tuleb tõlgendada grammatiliselt nii, et see tähendab miinimumäära nõuet. Analoogiana toob kaitsja välja kriminaalmenetluse seadustiku (nt §68, 691 jms), mille puhul „vähemalt“ tähendab karistuse alammäära. Pole põhjust, miks seaduses läbivalt ühte moodi kasutatav termin peaks omama ühes lõikes teist sisu. See tõlgendus on loogiline ka süstemaatilise tõlgendamise kohaselt. Loovutamismenetlus on ressursimahukas. Pole ökonoomne, kui vähemalt kahe riigi justiitsministeeriumid koos prokuratuuri ja kohtutega teevad toiminguid selleks, et välja viia isikuid, kelle süütegu pole kummaski riigis tõsine. Selles kriminaalasjas ette heidetavat süütegu saab pidada tõsiseks. Küll aga ei ole Eesti kohtul võimalik loovutamismenetluse raames hakata analüüsima, millise reaalse karistuse võib Prantsuse kohus mõista. Harju Maakohus on kriminaalasjas nr 1-15-58
lg 1 sisustamisel leidnud, et see säte näeb ette minimaalselt üheaastase karistuse alammäära. Sealjuures on kohus asunud seisukohale, et teistpidine menetluse läbiviimine põhjustaks põhjendamatut aja- ja menetluskulu. 5.
-iga näeb loovutamise puhul ette teised tingimused. Nimelt sätestab raamotsuse art 2 p 1, et Euroopa vahistamismääruse võib välja anda tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune. Seega on Eesti raamotsuse artikli 2 punkti 1 võtnud ebaõigesti üle. Kas vastuolude puhul raamotsuse ja Eesti seadustega tuleks kohaldada raamotsust või Eesti seadust? Raamotsus ei ole otsekohalduv. Samale seisukohale on asutud Euroopa Kohtu praktikas. Nimelt on Euroopa Kohus asjas C-183/18 (otsuse punktis 32) leidnud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudub raamotsustel otsene mõju. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et raamotsustel ei ole riigisisest vahetut õigusmõju, s.o nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust riigisisese õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine (RKKKo 1-1710162, p 31). Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et lähtuda tuleb kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust. 5.3. Lisaks rikkus kohus materiaalõigust sellega, et jättis tuvastamata, kas A. Sepal on Eestis alaline elukoht. See nõue tuleneb
lõikest 3, mille kohaselt Eesti loovutab Euroopa vahistamismääruse alusel oma kodanikke, kellel on Eestis alaline elukoht, kriminaalmenetluse ajaks tingimusel, et isikule liikmesriigis mõistetav karistus tuleb täita Eesti Vabariigis. Kohus tuvastas, et A. Sepa on Eesti Vabariigi kodanik, kuid kohtuotsuses puudub info tema elukoha kohta (st et ei ole kindlaks tehtud, kas isik elab Eestis alaliselt). A. Sepp ei ole istungil öelnud oma alalise elukohta midagi. Ka ei ole kohus tuvastanud tema elukohta muude tõendite alusel. 3 On teada, et A. Sepp viibib Tallinna vanglas, kuid Riigikohus on enda praktikas asunud seisukohale, et viibimiskohta ei saa võrdsustada elukohaga. 5.4. Küsitav on kohtumääruses sisalduv kolmas punkt, mille kohaselt kohaldatakse A. Sepa suhtes loovutamisvahistust alates tema poolt kriminaalasjas nr 1-17-10081 mõistetud karistuse ärakandmisest. Nimelt sätestab
lõige 4, et kui kohus vahistamismääruse rahuldab, siis kohaldab kohus isiku suhtes loovutamisvahistamist. Seaduse grammatilise sõnastuse kohaselt on tegemist resoluutse kohustusega. Viidatud säte ei anna kohtule õigust otsustada, kuidas ja mis ulatuses loovutamisvahistust kohaldada. Selgemini tuleb see vahetegu välja
lõikest 5, mis sätestab, et ka keeldumise korral peab kohus kohaldama isiku suhtes loovutamisvahistamist kuni määruse jõustumiseni. Kaitsja hinnangul ei võimalda kumbki säte asuda seisukohale, et kohtul on õigus jätta loovutamisvahistus ajutiselt kohaldamata klausliga, et seda tehakse tulevikus. Loovutamisvahistuse kohest algust toetab ka seaduse süstemaatiline tõlgendus. Nimelt sätestab
kohustuse loovutada isik kümne päeva jooksul alates loovutamismääruse jõustumisest. Sellise tähtajaga ei ole kooskõlas tõlgendus, kus kohus saab loovutamisvahistust edasi lükata määramatusse tulevikku. Sellisel juhul saab Justiitsministeerium nõutud kümne päeva asemel asuda loovutamismäärust täitma alles palju hiljem. PROKURÖRI KIRJALIK SEISUKOHT
lg-le 1 antud tõlgendusega, mille kohaselt on loovutamine võimalik vaid juhul, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest taotlevas riigis on ette nähtud minimaalselt 1-aastane vangistus. Nimetatud sättest tuleneb, et isikut peab olema võimalik karistada maksimaalselt vähemalt üheaastase vangistusega. Selliselt on Eesti kohtud ka senini seda sätet tõlgendanud. Kaitsja on määruskaebuses ebaõigesti viidanud prokuröri poolt Harju Maakohtus antud seisukohale, millest võib jääda mulje, nagu oleks prokurör kaitsja tõlgendusega nõustunud, kuid leidnud, et käesoleval juhul tuleb lähtuda Euroopa Nõukogu
g 4 sätestab küll kohustuse loovutusvahistuse kohaldamiseks, kuid ei reguleeri, mis ajast alates tuleb loovutusvahistust kohaldada. Kaitsja tõlgendus, mille kohaselt tuleks vahistust kohaldada alates kohtumääruse kuulutamisest, ei tugine
-i sätetele. Kaitsja heidab määruskaebuses ette ka seda, et kohus jättis tuvastamata A. Sepa alalise elukoha, mis on aga oluline
Prokurör hinnangul on eelpoolviidatud säte mõeldud Eesti kodanike 4 kaitseks, tagades neile võimaluse kanda karistus oma elukohariigis. Käesoleval juhul ei tõstatanud ei A.Sepp ega tema kaitsja kordagi küsimust sellest, et isiku elukoht ei ole tegelikult Eestis ning nimetatud säte tuleks jätta kohaldamata. Nii kaitsja kui A. Sepp said peale prokuröri seisukohtade ärakuulamist esitada arvamuse loovutamise osas ning kumbki neist elukoha küsimust ei tõstatanud. Kaitsja ei ole ringkonnakohtule esitanud vastupidiseid väited ega tõendeid selle kohta, et isiku elukoht on väljaspool Eestit. Rahvastikuregistri andmetel on A. Sepa elukohaks Eesti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud argumendid ei tingi vaidlustatud määruse tühistamist ega A. Sepa loovutamata jätmist. Rahuldamata jääb ka määruskaebuse alternatiivne taotlus tühistada määrus osaliselt, s.o loovutusvahistuse edasilükkava tingimuse osas. 8. Maakohus on Euroopa vahistamismääruse alusel hinnanud
§-s 491 sätestatud loovutamise üldtingimusi, samuti tuvastanud, et ei esine
§-s 492 sätestatud loovutamist piiravaid või välistavaid tingimusi. Määruskaebuses vaidlustab kaitsja maakohtu määrust
Samuti heidab kaitsja maakohtule ette, et kohus ei tuvastanud, kas A. Sepal on Eestis alaline elukoht, kuigi
Kriminaalkolleegium märgib, et kaitsja poolt eelpool tõstatatud argumendid on ebapiisavad maakohtu määruse tühistamiseks ja A. Sepa loovutamisest keeldumiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 9. Kaitsja püstitab määruskaebuses küsimuse, kuidas tõlgendada
lg-s 1 sisalduvat üldtingimust, et isiku loovutamine on lubatav, kui teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on taotlevas riigis karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. Määruskaebuses viitab kaitsja, et viidatud õigusnormi aluseks on Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2020 raamotsuse nr 2002/584/JSK (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklist 2 p-st 1 tulenev tingimus. Kaitsja leiab, et loovutamine on lubatav välisriigile ainult selliste kuritegude puhul, mis on taotlevas riigis karistatavad vabadusekaotusega, mille puhul on kehtestatud alammääraks 1 aasta vangistust. Kaitsja selgitab seejuures, et kuigi raamotsus karistuse miinimummäära nõuet ei esita, siis puudub raamotsustel Eesti seadustele otsemõju. Nii tuleb kaitsja hinnangul
lg 1 tõlgendamisel tugineda
-i enda grammatilisele ja süstemaatilisele tõlgendamisele. Selle tõlgenduse kohaselt tuleb aga A. Sepp jätta loovutamata, kuna talle Prantsuse Vabariigis etteheidetava kuriteo puhul ei sätesta sealne karistusseadustik karistuse alam-, vaid ainult ülemmäära (30 aastat). 10. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja eeltoodud argumentatsioon on ekslik ja vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi juhistega selle kohta, kuidas tõlgendada riigisisest õigusnormi, millega on võetud üle raamotsuses liikmesriigile pandud kohustus. Kõnealune nn Euroopa vahistamismääruse raamotsus on Eesti õigusesse üle võetud
Kuigi
-i norm ei kasuta täpselt samasugust sõnastust nagu raamotsus, siis ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast kõnealuse normi sisu mõistmisel ja tõlgendamisel probleemi ei näe. Ekslik on seejuures kaitsja arusaam, et
lg 1 tähenduse avamisel tuleb raamotsus täielikult kõrvale jätta ja asuda tõlgendama õigusnormi üksnes
-i enda sätete pinnalt. Riigikohus on tõepoolest kinnitanud, et raamotsustel puudub Eesti õigusele otsemõju. See aga ei tähenda, et riigisisese õiguse tõlgendamisel tuleb raamotsus kõrvale jätta. Vastupidi, Riigikohtu kriminaalkolleegium on andnud selge juhise, et kohtul on riigisisese 5 õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus (vt RKKKo 1-17-10162/351, p 33). Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus on Euroopa Liidu lepingu art 34 lg 2 p b kohaselt õigusallikas, mis on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada. Seega on oluline, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades määrata, kuidas täpselt raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus vastama raamotsuses sätestatule (vt RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.1; RKKKm 3-1-1-9-09, p 8.1). 11. Arvestades Riigikohtu juhiseid, tuleb
Raamotsusega kooskõlas olev tõlgendus toetab seda, et
lg 1 puhul tuleb tuvastada, kas isikut kahtlustatakse/süüdistatakse kuriteos, mille eest on võimalik teda taotleva riigi karistusseaduse alusel karistada (vähemalt) aastase vangistusega. Maakohus tuvastas, et A. Seppa kahtlustatakse Prantsuse Vabariigis kuriteos (organiseeritud röövis), mille puhul teda võidakse karistada niisuguse karistusega, sest sealne karistusseadustik võimaldab mõista kuni 30 aastat vangistust. Seega luges kohus õigesti täidetuks
Kaitsja pakutud tõlgendus –
lg 1 keelab loovutada isikut, keda kahtlustatakse/süüdistatakse kuriteos, mille puhul taotleva riigi karistusseadustik ei sätesta eraldi alammäära, mis peab olema 1 aasta vangistust – ei ole raamotsusega kooskõlas. Raamotsusest ei tulene sanktsiooni miinimummäära nõuet. Raamotsuse art 2 lg-st 1 tuleneva tingimuse eesmärk on, nagu ka kaitsja määruskaebuses kinnitab, et loovutamine ei toimuks vähetähtsate süütegude puhul. Seda, kas tegu on vähetähtsa või tõsise kuriteoga riikide kehtivas õiguskorras, võimaldab hinnata see, kui rangelt on riikide seadusandja suhtunud sellesse teosse, kui karistusväärseks on seda pidanud. Kaitsja poolt määruskaebuses esitatud tõlgendus ei võimalda saavutada raamotsuse art 2 lg-ga 1 taotletavat eesmärki. Seda põhjusel, et sel juhul on võimalik keelduda loovutamisest tõsiste kuritegude puhul liikmesriikidevahelisele normitehnilisele erisusele tuginevalt. Õigemini tuginevalt sellele, missugune on olnud ühe või teise riigi normitehniline eelistus – kas kehtestada nii karistuse alam- ja ülemmäär või piirduda üksnes ülemmääraga. Seega määruskaebuse argumentatsioon maakohtu järeldust ei kummuta. Nii jääb vaidlustatud määrus selles osas muutmata ja määruskaebus samas osas tagajärjetuks.
lg 1 kohaselt võib eeluurimiskohtunik isiku vahistada Euroopa vahistamismääruse tagamiseks prokuratuuri taotlusel. Harju Maakohtu 24. septembri 2020 istungiprotokollist nähtuvalt taotles prokurör A. Sepa loovutamisvahistamist tingimusel, et tema vahistus hakkab kulgema pärast kriminaalasjas nr 1-17-10081 karistuse ärakandmist või sellelt ennetähtaegselt vabanedes. Eelviidatud raamotsusest ei nähtu ringkonnakohtule, et selles on käsitletud tingimuslikku loovutamisvahistust.
lg 4 kohaselt, kui kohus otsustab 6 isiku loovutada, kohaldab kohus isiku suhtes loovutamisvahistamist kuni üleandmiseni. Ka
-i loovutamismenetlust ja –vahistust puudutavad normid ei sätesta eraldi tingimusliku loovutusvahistuse võimalust. Kaitsja esitatud tõlgendus on jäik –
nõuab loovutamisvahistamist koheselt loovutamisotsustuse tegemisel. Ringkonnakohus leiab, et mõistlik on siinkohal vaadata
-i pinnalt laiemalt, kuidas on lubatav vahistamine Eesti õiguskorras. Kaitsja tõlgendusele toetuvalt tuleks asuda seisukohale, et kuna
ei näe otsesõnu ka
lg 2 alusel toimuva n-ö tavapärase vahistamise puhuks ette võimalust võtta kahtlustatavat/süüdistatavat vahi alla edasilükkava tingimusega, siis on see keelatud. Niisugune arusaam ei lange aga kokku Eesti kohtupraktikas kehtiva arusaamaga. Nimelt, Eesti kohtupraktikas on aktsepteeritud kahtlustatava/süüdistatava vahistamist edasilükkava tingimusega ehk seda, et ta vahistatakse alates teises kriminaalasjas mõistetud vangise ärakandmisest või sellest vabastamisest (vt nt RKKKm 3-1-1-94-12, p 15; Tartu Ringkonnakohtu määrus nr 1-15-9308, p 15). Maakohus kohaldas A. Sepa suhtes loovutamisvahistamist niisuguse edasilükkava tingimusega. Võttes arvesse kehtivas õiguskorras sätestatut ja kohtupraktikas omaks võetud arusaamu, toimis maakohus õigesti. Nii jääb ka määruskaebuse viimane vastuargument maakohtu määrusele edutuks. See tähendab, et määruskaebus jääb tervikuna rahuldamata ja vaidlustatud määrus muutmata. 14. Väljaspool määruskaebuse piire ja täiendavalt maakohtu määruses esitatule märgib ringkonnakohus, et A. Sepa loovutamismenetluses pole ringkonnakohtule tuvastatav ka mõni
§-s 436 sätestatud rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst keeldumise alus. 15. Määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule riigi õigusabi tasutaotluse. Nii taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamise käigus kliendiga suhtlemisele kulunud 8 minuti eest 8 eurot ja määruskaebuse koostamisele kulunud 50 minuti eest 45 euro hüvitamist. Nimetatud summadele lisandub käibemaks 10,60 eurot. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 11 kohaselt ei kohaldatada tasu arvestamisel miinimummäära, kui isikuga suhtlemine on toimunud sidevahendi abil. Taotluses esitatud andmete pinnalt eeldab ringkonnakohus, et kaitsja suhtlus kliendiga toimus selliselt, mis tähendab, et tasu arvestatakse minuti täpsusega, miinimummäärata, nagu taotluses on ka kirjas. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, et taotluses märgitud toimingutele kulunud aeg ja taotletavad summad on põhjendatud ning kooskõlas viidatud korras sätestatuga. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3,
lg 1 p-st 4 ja § 187 lg st 2 ning viidatud korra § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, § 17 lg-st 2, tuleb Advokaadibüroole Lindeberg välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 63,60 eurot (sh käibemaks 10,60) eurot.
lg 2 kohaselt määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Kuivõrd
lg 4 kohaselt on isikul kinnipidamisest alates õigus tasuta õigusabile, jäävad määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. 16. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes
lg 1 p-st 1, § 390 lg-test 1 ja 2 ning § 504 lg-test 3 ja 4 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.