Obsah (12)

§ 199§ 135§ 120§ 266§ 58§ 57§ 136§ 15§ 64§ 69§ 68§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 7. september 2020 Kohtuasja number 1-19-1820 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Koht

) § 135 lg 2 ja § 266 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. jaanuari 2020 otsus Apellant Edvard Meli kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Edvard Mel. Isikukood 39501073712; elukoht XXX; töötu; varem korduvalt karistatud, viimati Viru Maakohtu
2. juuni 2018 otsusega

§ 199

lg 2 p 4 ja § 263 lg 1 p 2 järgi; viibib vahistatuna Viru Vanglas kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Jürgen Hüva kannatanu D.M. kannatanu F.S. Menetluse vorm suuline, kohtuistung 31. augustil 2020 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 7. jaanuari 2020 otsus: - Edvard Meli süüditunnistamises

§ 135

lg 2 järgi alaealise pantvangi võtmises ja Edvard Meli selle eest karistamises; - Edvard Melile liitkaristuse mõistmises; - Edvard Meli eelvangistusaja karistusest maha arvamises; - Edvard Melilt 1460 eurose sundraha väljamõistmises. 2. Mõista Edvard Mel süüdi

§ 120lg 1 järgi ähvardamises ja karistada teda 10 kuu pikkuse vangistusega.

3. Lugeda Edvard Melile

§ 120

lg 1 järgi mõistetud 10 kuulise vangistusega kaetuks Edvard Melile

§ 266lg 2 p 1 järgi mõistetud 8 kuuline vangistus.

1. Suurendada viidatud 10 kuulist liitvangistust Edvard Melile Viru Maakohtu
2. juuni 2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, st 1 aasta 9 kuu ja 5 päevase vangistuse võrra. 1
3. Arvata nii saadud 2 aasta 7 kuu ja 5 päevasest liitvangistusest maha Edvard Meli vahi all viibimise aeg, st periood alates
4. veebruarist 2019 kuni
5. septembrini 2020 ehk 1 aasta 6 kuud ja 24 päeva.
6. Määrata kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta ja 11 päevane vangistus, mille kandmisele kuulumise aega tuleb hakata arvestama otsuse tegemisest ehk
7. septembrist
9. Mõista Edvard Melilt välja 876 eurone sundraha, mis tuleb Edvard Melil ära maksta kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates.
10. Apellatsioon rahuldada.
11. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole vandeadvokaadi abi Irina Gromtsevi poolt Edvard Melile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 228 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus ja maakohtu otsus
12. Edvard Melile esitati süüdistus kahes kuriteos.
13. Esiteks süüdistatakse E. Meli selles, et ta avas
14. novembril 2018 kella 10.30 paiku tema valduses olnud võtmega XXX asuva korteri välisukse ning sisenes F.S. valduses olevasse korterisse, s.o elamiseks kasutatavasse ruumi. F.S. selliseks sisenemiseks E. Melile luba ei andnud ehk E. Mel tegutses F.S. tahte vastaselt. Niisiis pani E. Mel toime valdaja tahte vastaselt eluruumina kasutatavasse ruumi sissetungimise, s.o

266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Teine süüdistus on niisugune. Pärast ülal kirjeldatud viisil F.S. kasutatud korterisse sisenemist, hoides paremas käes oma alaealist last D.M. i (sündinud
2. aprillil 2018) ja vasakus käes kööginuga, suunas E. Mel kööginoa lapse kõri poole ja ähvardas lapse tappa, kui teda korterist välja ei lasta, kuna samal ajal takistas F.S. E. Meli korterist lahkumast ning ühtlasi helistas Häirekeskuse lühinumbrile, et teatada omavolilisest sissetungimisest süüdistatava poolt. Hoides kööginuga umbes 5 cm kaugusel D.M. i kõrist, ütles E. Mel, et kui teda välja ei lasta, siis tapab ta lapse maha, eesmärgiga sundida sellise teoga F.S. t tema tahte vastaselt käituma, s.o lubama E. Melil tema valduses olevast korterist lahkuda. Arvestades E. Meli seisundit (joobes, ehmunud ja närviline), käitumist (kööginoa suunamine lapse kõri suunas) ning verbaalset väljendusviisi (suunates noatera lapse kõri suunas ütles ta, et kui te ei lase mind välja, ma tapan lapse maha), oli juhtunut pealt näinud F.S. l ja D.M. i emal D.M. l (toonane perekonnanimi: Mel) ning K.I. l alust karta ähvarduse täideviimist. Seega pani E. Mel toime inimese vangistamise eesmärgiga sundida tema tapmise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, s.o

§ 135lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Viru Maakohtu
2. jaanuari 2020 otsusega tunnistati E. Mel selle süüdistuse järgi süüdi. 2
3. Kohtu põhilised seisukohad puutuvalt

§ 135lg 2 järgsesse süüdistusse olid lühidalt järgmised.

1. Kui E. Mel hoidis D.M. i kõri juures nuga, oli D.M. l tema enda sõnul paanika ja ta kartis ühtegi sammu teha.
2. Pantvangi võtmine on lõpule viidud kannatanult vabaduse võtmisega. Pole oluline, kui kaua isiku liikumisvabadust piiratakse.
3. F.S. soovis teavitada politseid E. Meli korterisse tungimisest. See hirmutas E. Meli, sest E. Meli vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga. Seetõttu läks E. Mel oma 6-kuulist beebit süles hoides kööki, haaras sealt suure noa, tõstis noatera D.M. i kõri lähedale ja lausus: „Kui te mind välja ei lase, tapan ma lapse maha!“ Korteris olnud D.M. , F.S. , D.S. ja K.I. olid sellisest käitumisest šokeeritud ja pidasid E. Meli väljendatut reaalseks. Tänu E. Meli ema V.M. i ja F.S. kiirele reageerimisele suudeti vältida kõige hullemat: V.M. võttis D.M. i enda kätte ja F.S. haaras E. Melilt noa ning surus E. Meli pikali.
4. E. Mel pani toime alla 18-aastase isiku vabaduse võtmise. 6-kuune imik ei suuda iseseisvalt, st ilma vanemate abita, liikuda. E. Meli tõttu oli lapse liikumisvabadus piiratud, sest laps sai viibida vaid E. Meli määratud kohas. D.M. l polnud võimalik last enda kätte saada, sest D.M. uskus, et E. Mel võib lapsele viga teha. Seega oli takistatud lapsele ohutust tagada soovivate isikute ligipääs lapsele.
5. Võttes lapselt vabaduse ning väites, et ta tapab lapse tema korterist välja laskmata jätmise korral ära, sundis E. Mel kolmandat isikut mingit tegu toime panema. Ähvardus oli eelkõige suunatud F.S. le, kes takistas süüdistataval korterist lahkumist.
6. Süüdistuses nimetatud tegu kinnitavad eeskätt F.S. , K.I. ja D.M. ütlused. Vastuolud ütlustes on ebaolulised. Ähvardus näis reaalsena eeskätt seetõttu, et E. Mel oli varem vähemalt kolm korda D.M. vastu füüsilist vägivalda kasutanud.
7. E. Meli ja V.M. i ütlused on vastuolus nii teiste tõenditega kui ka esinevad olulised erinevused neid ütlusi omavahel võrreldes. Ka on E. Meli ja V.M. i öeldu osaliselt mitte usutav. Arvestada tuleb ka seda, et V.M. on E. Meli ema. V.M. i öeldu on ka kohati segane. Seetõttu tuleb V.M. i ütlused kõrvale jätta.
8. E. Mel on vaimselt piisavalt terve.
9. Pole alust pidada E. Meli tegu

§ 120

lg 1 järgseks ähvardamiseks, sest pantvangi võtmine kujutab endast sellist õigusvastast inimese füüsilise vabaduse piiramist, mille juures seatakse tema järgnev vabanemine sõltuvusse subjekti nõuete täitmisest – nii nagu praegu.

1. Tegu on tõendatud F.S. , K.I. ja D.M. ütlustega, mis ühtivad isegi detailides.
2. Pantvangi võtmise subjektiivne koosseis eeldab kavatsetust. E. Mel on ka ise väitnud, et tema käitumise tingis hirm politsei saabumise ees. Sellest võib teha järelduse, et E. Mel käitus pantvangi võtmise osas kavatsetusega: ta ähvardas oma lapse tappa, kuna kartis politseid ning sellega kaasnevaid ebameeldivusi ning tema eesmärk oli korterist lahkuda enne politsei saabumist vahendeid valimata.
3. Seoses süüdistusega

§ 266lg 2 p 1 järgi tõi kohus välja seda.

3

1. E. Mel läks korterisse seetõttu, et seal viibis D.M. D.M. iga. Eelmisel õhtul oli abikaasade vahel tekkinud tüli. Kuna E. Mel oli selle tüli ajal tugevas alkoholijoobes, pidas D.M. paremaks kodunt lahkuda ning minna oma sõprade F.S. ja K.I. juurde. Peale korterisse sisenemist soovis E. Mel, et D.M. D.M. iga koju tuleks. D.M. ei soovinud seda teha. Pea jõudsid korterisse tagasi F.S. ja K.I. . F.S. soov teavitada politseid tema eluruumi sissetungimisest hirmutas E. Meli.
2. F.S. sõnul tema E. Meli oma kasutuses olnud korterisse ei kutsunud. Seega sisenes süüdistatav F.S. korterisse omavoliliselt.
3. Kuriteo objektiivse koosseisu realiseerimist tõendavad D.M. , F.S. ja K.I. ütlused, mis on omavahel kooskõlas ja milles pole alust kahelda.
4. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. E. Mel sisenes F.S. korterisse tahtlikult ja oli teadlik sellest, et siseneb F.S. omandis olevasse korterisse. Seega pani E. Mel omavolilise sissetungimise toime otsese tahtlusega.
5. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
6. Karistusse puutuvalt märkis kohus järgmist.
7. Karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58

mõttes ega karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57tähenduses ei esine.

25. E. Meli on varem korduvalt karistatud, sh tingimisi vangistusega. 26.

266 lg 2 p 1 sätestab rahalise karistuse või kuni kolme aastase vangistuse. E. Meli süü pole selles kuriteos suur, mistõttu tuleb E. Meli karistada 8 kuu pikkuse vangistusega. 27.

§ 135lg 2 sätestab viie kuni viieteist aastase vangistuse.

E. Meli süü on pigem väike. Laps ei saanud mingeid kahjustusi ja olukord lahenes kiiresti. E. Mel tegutses hirmust ega mõelnud tema tegevusega kaasneda võivatele tagajärgedele. E. Mel pani teo toime katseajal. Karistus saab olla vaid reaalne vangistus, ent selle pikkus võib jääda sanktsiooni alumise piiri juurde.

1. Liitkaristuseks mõistis kohus viie aasta pikkuse vangistuse. Seda vangistust suurendati Viru Maakohtu
2. juuni 2018 otsusega E. Melile mõistetud ärakandmata karistuse, st ühe aasta üheksa kuu ja viie päevase vangistuse võrra. Nii mõistis kohus E. Melile kuue aasta üheksa kuu ja viie päevase liitvangistuse. Selle hulka arvati
3. novembrist 2018 kuni
4. veebruarini 2019 eelvangistuses oldud aeg ehk ära kandmisele kuuluvaks määrati kuus aastat kuus kuud ja kolmteist päeva vangistust. Vangistuse algusajaks loeti
5. veebruar
7. E. Melilt mõisteti välja ka menetluskulud. Apellatsioon ja kohtuistung
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Meli kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev, kes palub kvalifitseerida seni

§ 135

lg 2 peetud tegu ümber

§ 120lg 1 järgseks ähvardamiseks ning mõista sellest tulenevalt E.

Melile kergem karistus. Oma taotlust põhjendab apellant kokkuvõtlikult nõnda. 31.

§ 135objektiivne koosseis eeldab kolmanda isiku vangistamist.

Seda tuleb mõista kui vabaduse võtmist

§ 136

tähenduses.

§ 136eeldab isiku liikumisvabaduse piiramist 4 tema tahte vastaselt.

6-kuuline D.M. oli võimeline liikuma ainult täiskasvanute abil. E. Melil oli D.M. i hooldusõigus ehk D.M. oli E. Meli süles seaduslikul alusel. Süüdistuses ei ole kirjeldatud, milles seisnes lapselt vabaduse võtmine. Niisiis on süüdistus puudulik ja kohus ei saanud E. Meli sellise süüdistuse alusel süüdi tunnistada. D.M. oli E. Meli süles D.M. nõusolekul.

1. Pantvangi võtmine eeldab kavatsetust. E. Mel ei tegutsenud kavatsetult. Kohus piirdus kavatsetuse tuvastamisel väitega, et kuna E. Mel käitus selliselt hirmust politsei saabumise ees, võib sellest järelduse, et E. Mel käitus pantvangi võtmise osas kavatsetusega. Kohus ei ole aga seletanud, mis tähendab „käitus selliselt“.
2. D.M. ütlused on vastuolulised. Ka ei ühti need D.S. i öelduga. F.S. kõneles eeluurimisel mõneti teisiti kui kohtus. Samamoodi on K.I. ga. D.S. i sõnul oli laps E. Meli süles rahulik. D.M. i noaga ähvardamine polnud seda pealt näinute jaoks kuigivõrd hirmutav. Kohus pole hinnanud D.S. i väidet, et D.M. oli nõustunud sellega, et E. Mel läheb korterist minema koos D.M. iga.
3. E. Meli ja V.M. i ütlusi ei oleks tohtinud tõendikogumist välja jätta. E. Meli ütlused langesid mitmes osas kokku teiste inimeste ütlustega. V.M. i ütlusi kõrvale jättes viitas kohus vastuoludele E. Meli ütlustega. See on ebaloogiline, sest kohus leidis samal ajal sedagi, et E. Meli ütlused ei ole usaldusväärsed.
4. Prokurör leidis oma kirjalikus seisukohavõtus, et maakohtu otsus on seaduslik. Kokkuvõtvalt märgitakse järgmist. E. Melil tekkis suur hirm ja ta läks last süles hoides kööki noa järele. Lapse ohutust tagada soovinud inimesed ei pääsenud lapsele ligi. E. Meli ähvardus oli suunatud eeskätt F.S. le, kes takistas tal korterist ära minemist. Teod on tõendatud. E. Mel üritab manipuleerides ja dramatiseerides saavutada oma tahtmist. E. Mel käitus pantvangi võtmisel kavatsetusega: ta ähvardas lapse tappa, sest kartis politsei saabumist. E. Melile mõistetud karistus vastab tema süüle.
5. Ringkonnakohtu istungil jäid pooled eelkirjeldatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule teha kuigivõrd etteheiteid puutuvalt faktiliste asjaolude tuvastamisse. Esimese astme kohus viitab loogiliselt sellele, et mitmed tunnistajad kirjeldasid juhtunut küllaltki ühte moodi ja nende loogiliste ütluste põhjal saab tuvastada sündmuse käigu. Tõsi on küll see, et maakohtu viitamine E. Meli ja V.M. i ütluste täielikule kõrvale jätmisele ei ole õnnestunud. Nimelt suures osas esimese astme kohus E. Meli ja V.M. i ütlustele siiski tugines – täpsemalt osas, milles need ütlused haakusid ülejäänud tõenditega. Selline pigem ebaõnnestunud sõnakasutuse valdkonda kuuluv minetus aga maakohtu otsuse tühistamist tingida ei saa. 38.

§ 135koosseisutegu on vangistamine.

Toimijal peab seda koosseisutegu toime pannes olema nn üleulatuv tahtlus: tema siht teist inimest vangistades peab olema sundida kolmandat isikut vangistatud inimese tapmise, vangistuses hoidmise või talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel mingit tegu toime panema või sellega nõustuma. Niisiis ei ole koosseisutegu ähvardamine või sundimine iseenesest. Veelgi enam: sellist ähvardamist või sundimist ei peagi toimuma – piisab vaid ähvardamisega sundimise soovist vangistamise hetkel. Teisisõnu peab vangistamise ja ähvardamis- ning sundimisplaani vahel olema finaalseos: toimija vangistab teise inimese just seetõttu, et kolmandat isikut ähvardamise läbi millekski sundida. Koosseisu ei täida aga see, kui toimija juba on teise inimese vangistanud ja tal tekib niisugune plaan alles pärast seda 5 ning ta viib selle plaani ka täide

1. Olukordades, kus sundimine tõepoolest aset leiab, on vangistamine ja sundimine teineteisest üldjuhul ajaliselt eraldatud: kõigepealt vangistab toimija teise isiku ja sunnib kolmandat isikut alles mõnda aega pärast seda. Tõsi, mõnikord võivad vangistamine ja sundimine ka kokku langeda: näiteks haarab pangaröövel A ühe käega pangatelleri B ümbert kinni, suunates samal ajal teises käes oleva püstoli B oimukohale, ning hüüdes selle tegevuse ajal turvamees C-le, et kui too ei luba tal pangast väljuda, laseb ta B maha. Selliseski olukorras on võimalik öelda, et vangistamine toimus just (vangistamisega paralleelselt aset leidnud) sundimise toime panemiseks.
2. Järgnevalt peab tegema selgeks, mida vangistamine tähendab. Ringkonnakohus ei nõustu õiguskirjanduses märgituga, et vangistamine on samastatav vabaduse võtmisega

§ 136

tähenduses (Kurm –

. Kommentaar. 4. trükk, § 135/3.1). Esiteks on oluline, et tegemist on kahe erineva terminiga. Seetõttu on põhjendatud eeldada, et seadusandja pidas silmas erinevaid tegusid (kui ta oleks soovinud, et

§ 135koosseisutegu oleks vabaduse võtmine, olekski ta sätte selliselt sõnastanud).

Vabaduse võtmisega kaitstakse inimese õigust valida vabalt oma asukohta (Kurm –

. Kommentaar.

1. trükk, § 136/1). Seega tuleb vabaduse võtmine kõne alla olukordades, kus inimene üldse on võimeline oma asukoha muutmise soovi kujundama. Saab üksnes nõustuda Saksa õiguskirjanduses valitseva arusaamaga, et nt imikutel sellise soovi kujundamise võimekust ei ole (Fischer zum Strafgesetzbuch.
2. Auflage, § 239/3). Seega ei saa imikutelt vabadust võtta. See aga ei tähenda seda, et imikuid ei saa vangistada

§ 135tähenduses.

Pole võimalik soostuda arusaamaga, et ka

§ 135

kaitseb liikumisvabadust (Kurm –

. Kommentaar.

1. trükk, § 135/1). Teokirjeldus ja range sanktsioonimäär viitavad hoopis sellele, et sättega kaitstakse vangistatud inimeste elu ja tervist ning kolmandate isikute otsustamisvabadust. Seda silmas pidades pole alust väita, et vangistada saab üksnes selliseid inimesi, kes on suutelised kujundama oma asukoha muutmise tahet. Seega tuleb vangistamiseks pidada igasugust vahetu füüsilise võimu hankimist (igasuguse) inimese üle.
2. Eelöeldut silmas pidades saaks praeguses asjas pidada D.M. i vangistamiseks tema sülle võtmist E. Meli poolt: just seeläbi hankis E. Mel D.M. i suhtes vahetu füüsilise võimu. Prokuratuur näib olevat teistsugusel seisukohal. Nimelt tuuakse prokuratuuri apellatsioonivastuses välja formuleering, et E. Mel hoidis last juba enne tema pantvangi võtmist. Seega näib prokuratuur pidavat vangistamiseks E. Meli poolset noa D.M. ile suunamist. See on väär: see noa suunamine kujutab endast üksnes ähvardamisega sundimist, mitte aga vangistamist. Seda just ülal toodud põhjusel: faktilise võimu D.M. i suhtes oli E. Mel hankinud juba eelnevalt D.M. i omale sülle võttes.
3. Järgnevalt selgitatakse, miks tähendab eelmärgitu seda, et E. Meli ei ole võimalik

§ 135järgi süüdi tunnistada.

42. N-ö kõrvaldamatud probleemid saavad alguse juba süüdistusest. Nimelt ei ole süüdistuses mingeid viiteid sellele, kuidas D.M. E. Meli sülle sattus. Seega on süüdistusest puudu koosseisutegu objektiivses mõttes. Niisamuti ei võimalda süüdistuse tekst analüüsida, kas E. Mel võttis D.M. i süüdi just seetõttu, et ta saaks sundida mõnda kolmandat isikut D.M. ile mõne

§ 135

pärase tagajärje tekitamisega ähvardamise läbi mingit tegu toime panema või sellega nõustuma (nt kas D.M. i vangistamise E. Meli poolt tingis E. Meli soov mõjutada F.S. t D.M. i tapmise ähvardusel lubama tal (st E. Melil) korterist lahkuda). Niisiis puuduvad süüdistuses faktilised asjaolud, mille alusel oleks esiteks võimalik sisustada objektiivse koosseisu elementi 1 Nt Saksamaal on olukord teistsugune: Saksa (mõnetine) analoog

§-le 135, sealse karistusseadustiku § 239a (väljapressijalik inimrööv; erpresserischer Menschenraub) koosneb kahest alternatiivist. Esimene on sarnane

§ga 135: keegi kehtestab teise inimese üle võimu, et kolmandat isikut selle teise üle muretsema panna ning seeläbi midagi välja pressida. Teine alternatiiv aga kirjeldab olukorda, kus keegi on ilma väljapressimiskavatsuseta kellegi enda võimu alla saanud, pärast seda tekib tal väljapressimiskavatsus ning ta viibki selle kavatsuse täide. 6 „vangistamine“ ja teiseks analüüsida seda, kas vangistamise hetkel oli E. Melil kolmanda isiku ähvardamise läbi sundimise eesmärk. See aga välistab E. Meli süüdi tunnistamise

§ 135järgi. Seda seetõttu, et Kr

MS §-st 268 ilmneb läbivalt, et kohus on seotud süüdistuses välja toodud faktiliste asjaoludega. Riigikohus on leidnud korduvalt, et puudulike faktiliste asjaoludega süüdistuse puhul ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, kuivõrd selliselt rikuks kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-109-12, p 10); RKKKm 3-1-1-70-15, p 11.1 ja RKKKo 1-17-1327/52, p 13). See tähendab seda, et maakohtu otsus E. Meli süüdi tunnistamises

§ 135lg 2 järgi on tarvis tühistada ja seda kriminaalkolleegium teebki.

43. Isegi kui jätta kõrvale süüdistuse piiridesse puutuv, ei saaks E. Meli tunnistada

§ 135järgi süüdi ka tõenduslikel põhjustel.

Nimelt ei ole kogutud tõendite põhjal võimalik öelda, kas E. Mel võttis D.M. i omale sülle justnimelt selleks, et sundida F.S. t D.M. i tapmisega ähvardades end korterist välja laskma – või oli D.M. E. Meli süles juba enne seda, kui E. Melil ähvardamise kaudu sundimise mõte tekkis. Nii näiteks kõneles D.M. selliselt: Küsimus: Mis hetkel Edvard lapse sülle võttis? Vastus: Tema võttis teda sülle, siis kui F.S. ütles, et koheselt ta kutsub välja politseid selle jaoks, et politsei kontrolliks seda, et nemad ei ole midagi varastanud. […] Küsimus: Te ütlesite, et Edvard läks laps süles kööki? Vastus: Arvatavasti jah, aga mina ei mäleta päris hästi, kuna tol hetkel mul tekkisid väga kõrgendatud emotsioonid. (kd 1, tl 129 pöördel) […] Küsimus: Täpsustage millal Edvard võttis last sülle, mis hetkel? Vastus: Ma ei tea, ma ei oska täpselt öelda võib-olla algul ta võttis nuga ja siis hiljem haaras last V.M. käest, kuna laps oli tema ema V.M. süles, kuna ema pani temale riided selga. Küsimus: Kas te mäletate seda täpselt või ei? Vastus: Ma täpselt ei mäleta. (kd 1, tl 131 pöördel) […] Küsimus: Praegu ütlesite, et ta võttis last, enne seda te rääkisite, et te ei mäleta? Vastus: Ma ei mäleta, kas tema võttis teda või see oli juba temal käes, mina räägin nii nagu sõnad lendavad välja suust. (kd 1, tl 132 pöördel) K.I. ütlused olid niisugused: Küsimus: Kus oli see nuga? Vastus: Edvardi käes, minu meelest Edvard läks koos temaga kööki noa järgi, aga ma täpselt ei mäleta. (kd 1, tl 136) […] Küsimus: Siis sellest on võimalik teha järeldus, et kui te tulite korterisse, siis laps oli Edvardi süles? Vastus: Tuleb välja, et jah võib sellist järeldust teha, aga ma ausalt öeldes ei mäleta seda, mis toimus. (kd 1, tl 137) F.S. rääkis nii: Küsimus: Kui Edvard uksest välja ei pääsenud, mis ta edasi tegi? Vastus: Algul tema ähvardas, et tema võtab nuga ja hakkab mind ründama, siis ta võttis D.M. käest lapse ja võttis köögist kööginoa ja pani kööginoa lapse kõri poole. (kd 1, tl 147 pöördel) […] Küsimus: Kohtueelses menetluses te ütlesite: Niipea, kui ma korterisse astusin, siis E. Mel läks kohe korteri sissekäigu poole, kusjuures lapsega süles ja palus lasta ta korterist välja. 7 Vastus: Ei Küsimus: Kas see tähendab, et kohtueelses menetluses te andsite valed ütlused? Vastus: See oli ammu ja mina võin eksida on palju aega möödunud, aga minu jaoks ei olnud eriti tähtis. (kd 1, tl 149–149 pöördel) […] Küsimus: Kohtueelses menetluses te ütlesite: Siis Edvard läks lapsega süles kööki ja tuli köögist juba suure kööginoaga vasakus käes. Vastus: Nagu ma eelnevalt rääkisin, et võib olla ka niimoodi, kuna kui kohus oleks nädala pärast seda juhtumit, siis mina võiksin täpsemalt rääkida, aga praegu ei saa täpselt öelda. (kd 1, tl 149 pöördel–150). V.M. i ütlused olid sellised: Vastus: Minu poeg ütles F.S. le tee uks lahti ja me rahulikult väljume, me ei teinud midagi. Küsimus: Mis F.S. sellele vastas? Vastus: Loomulikult F.S. ei teinud lahti, ma ei tea kuidas ta seda põhjendas, aga tema lihtsalt ei teinud lahti. Küsimus: Kus laps oli sel ajal? Vastus: Edvardi käes. (kd 1, tl 154) E. Mel ise väitis seda: Vastus: D.M. ütles F.S. ile, et tema laseks mind välja, aga F.S. ei reageerinud. Küsimus: Sel ajal, kus laps oli? Vastus: Oli kogu aeg minu käes. (kd 1, tl 158) 44. Need erinevate inimeste ütlused annavad igati aluse kahelda, et E. Melil tekkis mõte sundida F.S. t D.M. i tapmisega ähvardamise läbi teda (st E. Meli) korterist välja lubama enne seda, kui D.M. tema süles oli. Seega ei saa öelda, et E. Mel võttis D.M. i oma sülle just seepärast, et sellist sundimisplaani ellu viia. 45. Järgnevalt tuleb otsustada, kas E. Meli tegu saab pidada

§ 120lg 1 järgseks ähvardamiseks, nagu leiab kaitsja.

Kriminaalkolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt. 46.

§ 120

lg 1 näeb ette karistuse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul andis E. Mel nuga D.M. i poole suunates ja sealjuures väites, et ta tapab lapse maha, mõista, et ta paneb toime D.M. i tapmise. Sealjuures pole tähtsust sellel, millises suunas E. Mel noatera täpselt hoidis. Seega saab objektiivses mõttes jaatada tapmisega ähvardamist.
2. Järgnevalt tuleb hinnata, kas oli alust karta ähvarduse täide viimist. See alus tuleb tuvastada nö kahetasandiliselt. Kõigepealt on vaja teha selgeks, kas selline alus esines ähvardatul, st ähvarduse adressaadil. Kui ähvardatu ähvardust tõsiselt ei võta, pole mingit põhjust ähvarduse tõsiselt võetavust jaatada (vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.1). Kui aga ähvarduse adressaat ähvarduse ellu viimist tõepoolest pelgama hakkab, ei tähenda see veel, et alust karta ähvarduse täide viimist saab jaatada. Nimelt ei saa kellegi kriminaalvastutus sõltuda üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist: ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo-d 3-1-1-59-11, p 9.2 ja 1-19-1849/43, p 24).
3. Kõigepealt tekib küsimus, kes oli praegusel juhul ähvarduse adressaat – kui üldse keegi seda oli. 8
4. Üldjuhul tuleb adressaadina kõne alla isik, kelle õigushüve vastu on ähvardus suunatud: nt tapmisega ähvardamise korral see isik, keda ähvardaja tappa lubab. Praegu lubas E. Mel tappa D.M. i, mistõttu on vaja küsida, kas ähvardatu oli D.M. . Vastus sellele küsimusele on eitav. D.M. oli sündmuse ajal kuue kuune ega saanud seetõttu ähvarduse sisust midagi aru. Niisiis ei saanud tal ka tekkida hirmu, et E. Mel ta peagi ära tapab. Lisaks pole D.M. i sellisele hirmule viidatud süüdistuses – ja seetõttu poleks D.M. i lugemine ähvardatuks võimalik ka tulenevalt KrMS §-st
6. Ringkonnakohtu meelest võivad aga ähvarduse adressaadid olla ka kolmandad isikud ehk kõne alla tuleb nn kolmnurkähvardamine: A annab B-le mõista, et ta tekitab C-le mingi

§ 120lgs 1 märgitud tagajärje.

Esiteks ei keela sellist tõlgendamist seadus. Ei kitsenda ju

§ 120

kuidagi ähvarduse adressaatide ringi: seda, kellel peab olema alust karta ähvarduse täide viimist, seaduses ei määratleta. Mõningate kolmandate isikute n-ö ähvardatavate ringi kaasamine on põhjendatud ka sisuliselt: teatud puhkudel mõjutab kellegi ähvardamine mõnda kolmandat isikut emotsionaalselt sama tugevalt või veel tugevaltki, kui ta mõjub sellele isikule, kelle õigushüve ähvardaja kahjustada lubab. Siiski ei ole põhjendatud pidada ähvardatuteks igasuguseid kolmandaid isikuid. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus, kes leidis, et ähvardamiseks ei saa pidada Häirekeskusse helistamist ja telefonile vastanud (suvalisele) ametnikule selle väitmist, et helistaja laseb 24 tunni jooksul maha oma venna (Riigikohtu määrus nr 1-19-9448/32, p 10). Ringkonnakohtu meelest saab aga ähvarduse adressaadiks pidada sellele isikule lähedast inimest, kelle õigushüve lubab ähvardaja kahjustada. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

§ 120

päraseks ähvardamiseks saab pidada seda, kui vanemale antakse mõista, et tapetakse tema laps (Kurm –

. Kommentaar.

1. trükk, § 120/3.5.1)
3. Praegusel juhul saab korteris olnutest pidada D.M. ile lähedaseks kindlasti D.M. i ema D.M. d. Niisamuti võiks tulla D.M. ile lähedasena kõne alla lapse vanaema V.M. . Ülejäänud isikuid aga kriminaalkolleegiumi hinnangul D.M. i lähedasteks lugeda ei saa. Nad võisid tõepoolest jääda uskuma, et E. Mel D.M. i tapab (nagu võib Häirekeskuse töötaja jääda uskuma seda, et Häirekeskusse helistaja peagi kellegi maha laseb), ent kuivõrd D.M. oli nende jaoks (võrdlemisi) võõras inimene, ei saa nende psüühika häirimist pidada sedavõrd tõsiseks, et peaks rääkima kriminaalkaristust väärivast ähvardamisest.
4. Hoolimata otsuse eelmises punktis märgitust, ei saa V.M. i ähvardamist E. Melile ette heita. Esiteks ei võimalda seda süüdistuse tekst: süüdistuses V.M. i hirmumisele ei viidata. Niisiis ei saa kohus V.M. i võimalikku kartust tulenevalt KrMS §-st 268 E. Melile inkrimineerida. Teiseks ei saa V.M. i ütluste põhjal välistada, et V.M. il ei tekkinudki hirmu, et E. Mel D.M. i ära tapab.
5. Küll aga tuleb jaatada D.M. ähvardamist. Esiteks on see võimalik menetlusõiguslikult: süüdistuses viidatakse sellele, et juhtunut pealt näinud D.M. l oli alust karta ähvarduse täide viimist. Materiaalõiguslikult on oluline see, et D.M. ütles korduvalt, et tal tekkis D.M. i pärast hirm. Pole mingit alust arvata, et D.M. selles osas valetas. Niisiis võttis D.M. ähvardust tõsiselt.
6. Ähvardus oli reaalne ka n-ö kõrvaltvaataja silmis: on kõigiti põhjust arvata, et äärmiselt ärritunud n-ö nurka aetud inimene, kes suunab noa tema süles oleva kaitsetu lapse suunas, lubades lapse ära tappa, last tõepoolest noaga lööb.
7. Seega täitis E. Mel

§ 120lg 1 objektiivse koosseisu.

57.

§ 15lg 1 kohaselt eeldab E.

Meli karistamine seda, et E. Melil oli tahtlus kõigi ülal käsitletud objektiivse koosseisu elementide osas. See tal oligi. Esiteks sai ta aru, et ta suunas noa 2 Nt Saksa karistusseadustiku ähvardamiskoosseisus on lähedased isikud otsesõnu välja toodud: vt § 241 lg

1. 9 D.M. i suunas ja lubas D.M. i maha tappa. Samuti mõistis E. Mel, et sellist käitumist nägi pealt D.M. . Ka sai E. Mel aru asjaoludest, mis annavad aluse jaatada hirmu tekkimist D.M. i elu pärast nii D.M. l kui ka ette kujutataval neutraalsel kõrvalseisjal. Seda esiteks seetõttu, et – nagu öeldud – oli E. Mel kõigiti teadlik noa suunamisest ja D.M. i poole ja D.M. i maha tapmise lubamisest. Teiseks mõistis E. Mel kõigiti seda, et ta oli n-ö korteris lõksus ja väga ärritunud.
2. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
3. Seega tunnistab ringkonnakohus E. Meli

§ 120lg 1 järgi süüdi ähvardamises.

60.

§ 120lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Rahaline karistus langeb ära: esiteks on E. Meli süü suur (vt all) ja teiseks on E. Mel pannud toime liiga palju kuritegusid, et reageerida järjekordsele õigusrikkumisele leebet laadi sanktsiooniga. Suurele süüle viitab kõigepealt see, et E. Mel lubas tekitada

§ 120lg-s 1 nimetatutest kõige raskema tagajärje: tappa inimese.

Teiseks oli see inimene täiesti kaitsetus seisundis: imik ei suuda end ähvardavaid ohte kuidagi tõrjuda. Kolmandaks oli ähvardus väga akuutne: D.M. l oli põhjust karta, et E. Mel lööb D.M. i noaga kohe. Ka ei kõnele E. Meli kasuks tema motiiv: soov pääseda vabadusse. Nimelt oli F.S. l kõigiti õigus E. Meli lahkumist takistada: E. Mel oli äsja pannud toime kuriteo F.S. korterisse sisenemise näol ja F.S. võis E. Meli korteris hoida tulenevalt KrMS § 217 lg-s 4 sätestatud n-ö igamehe kinnipidamisõigusest. Niisamuti ei ole siingi E. Meli jaoks soodus see, et ta on varemgi pannud toime mitmeid kuritegusid ja viibis praeguse kuriteo toime panemise hetkel katseajal. E. Meli süüd vähendab mõningal määral see, et ta on teo osaliselt üles tunnistanud ja et ta seda kahetseb (

§ 57p 3).

Seda silmas pidades karistab ringkonnakohus E. Meli 10 kuu pikkuse vangistusega.

1. E. Melile uue karistuse mõistmise tõttu tingib vajaduse tühistada maakohtu mõistetud liitkaristus, sest liitkaristus on tarvis mõista uutel alustel. Kuivõrd liitkaristuse muutmisega seoses arvas maakohus E. Meli karistusest maha ka eelvangistuses viibitud aja, tuleb seegi otsustus tühistada. Ringkonnakohus arvab eelvangistusaja ise maha.
2. Kriminaalkolleegium loeb

§ 64lg 1 alusel E.

Melile ähvardamise eest mõistetud 10 kuulise karistusega kaetuks E. Melile

§ 266lg 2 p 1 järgi mõistetud 8 kuulise vangistuse.

Nii saadud 10 kuulist liitvangistust tuleb

§ 69lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendada Viru Maakohtu 28.

juuni 2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Selleks on 635 tundi üldkasulikku tööd, mis tähendab tulenevalt

§ 69lg 1 teisest lausest 1 aastat 9 kuud ja 5 päeva vangistust.

Nii on E. Meli lõpliku liitvangistuse pikkus 2 aastat 7 kuud ja 5 päeva. Sellest vangistusest on

§ 68lg 1 alusel tarvis maha arvata E.

Meli vahi all viibimise aeg, st periood alates

1. veebruarist 2019 kuni
2. septembrini 2020 ehk 1 aasta 6 kuud ja 24 päeva (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 65/6.2). Niisiis jääb kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta ja 11 päevane vangistus. Selle vangistuse kandmise aega tuleb arvata otsuse tegemisest ehk
2. septembrist
4. Eelnevat kokku võttes rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni ja tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel Viru Maakohtu
5. jaanuari 2020 otsuse osaliselt, st E. Meli süüdi tunnistamises pantvangi võtmises. Kriminaalkolleegium tunnistab E. Meli selle asemel süüdi ähvardamises, mõistab selle teo eest karistuse ja korrigeerib liitkaristusse puutuvat.
6. Maakohtu otsuse osaline tühistamine süüküsimuses tingib ka esimese astme kohtu lahendi mõningase korrigeerimise menetluskuludesse puutuvalt. Nimelt tuleb tühistada E. Melilt 1460 eurose sundraha välja mõistmine. Erinevalt

§-st 135 on

§ 120

teise astme kuritegu: vt

§ 4. Sellest lähtuvalt tuleb juhinduvalt Kr

MS § 179 lg 1 p-st 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-st 1 mõista E. Melilt välja 876 eurone sundraha. Hoolimata 10 maakohtu otsuse osalisest tühistamisest ei ole tarvis teha mingeid muudatusi seoses maakohtu otsustusega jätta E. Meli kanda kaitsjatasuna 3014,64 eurot ja ekspertiisikuludena 1267,80 (633,90+633,90) eurot. Seda seetõttu, et E. Melile ette heidetud teod kujutasidki endast kuritegusid ja maakohus üksnes kvalifitseeris ühe neist kuritegudest vääralt. Niisiis rakendub endiselt täies mahus KrMS § 180 lg 1 ls 1: süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. 65. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kulude üle. Potentsiaalse menetluskuluna tuleb praegu kõne alla kaitsjatasu I. Gromtsevi poolt apellatsioonimenetluses määratud kaitsjana E. Melile õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse ringkonnakohtu lahendi tegemise korral menetluskulud riik. Määratud kaitsjale saab menetluskulu pähe maksta tema taotletavast üksnes selle osa, millega seoses oli õigusabi põhjendatud ja vajalik (KrMS § 175 lg 1 p 4). Seda osa ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. I. Gromtsev soovib, et talle hüvitataks kokku 228 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohtu meelest on see taotlus põhjendatud täies ulatuses, mistõttu jääb riigi kanda 228 eurone kaitsjatasu. (alla kirjutatud digitaalselt) 11