← Eesti

2-20-3487/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu,

  1. august
  2. a Tsiviilasja number 2-20-3487 Tsiviilasi Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Ivan Ponomarjovi vastu põhivõla 6705 euro 91 sendi, intressi 695 euro 87 sendi, võla sissenõudmiskulude 35 euro, muude kulude 251 euro 19 sendi ning viivise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 2404 eurot 23 senti apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), volitatud esindaja Marjana Šestel Vastustaja (kostja): Ivan Ponomarjov (isikukood xxx) esindajad RESOLUTSIOON
  5. Rahuldada Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus. PlusPlus Capital
  6. Tühistada Viru Maakohtu
  7. aprilli
  8. a tagaseljaotsus ja saata asi samale maakohtule lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
  9. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  10. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas
  11. märtsil
  12. a hagiavalduse Ivan Ponomarjovi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 6705 eurot 91 senti, intressi 695 eurot 87, kulu 251 eurot 19 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2001 eurot 8 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse 6705 euro 91 sendi täieliku tasumiseni määras 24% aastas, s.o 0,065753% päevas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Mogo OÜ (kreeditor)
  13. veebruaril
  14. a laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr xxx, millega kreeditor võimaldas kostjale laenu 11 000 eurot. Lepingu alusel liisis kapitalirendi vormis kreeditor kostjale sõiduki. Kostja kohustus alates
  15. märtsist
  16. a kuni
  17. jaanuarini
  18. a tasuma igakuiselt lepingu katteks 367 eurot 99 senti. Kostja kohustus tasuma viimast osamakset summas 6865 eurot 91 senti
  19. veebruaril
  20. a. Kostja rikkus lepingut jättes alates
  21. septembrist
  22. a maksegraafikujärgsed osamaksed tasumata. Kreeditor ütles
  23. detsembril
  24. a lepingu erakorraliselt üles, nõudis kostjalt lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist ja tagatise kreeditori valdusesse üleandmist. Kostja tagastas sõiduki
  25. detsembril
  26. a. Kreeditor loovutas
  27. jaanuaril
  28. a oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja edastas kostjale võlateatised, millele kostja ei reageerinud.
  29. Kostja ei vastanud hagile talle selleks antud tähtaja jooksul. MAAKOHTU LAHEND
  30. Viru Maakohus rahuldas
  31. aprilli
  32. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8357 eurot 76 senti, sh põhivõlgnevus 6705 eurot 91 senti, intress 695 eurot 87 senti, muud kulud 251 eurot 19 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 0,022% päevas, s.o 669 eurot 79 senti perioodi
  33. detsembrist
  34. a –
  35. märtsini
  36. a eest. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 6705 eurolt 91 sendilt alates
  37. märtsist
  38. a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 73,97% ulatuses kostja kanda ja 26,03% ulatuses hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 532 eurot 58 senti, sh tasutud riigilõiv 443 eurot 82 senti ja õigusabi kulu 88 eurot 76 senti ning menetluskuludelt (443 eurolt 82 sendilt) viivise menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi tõendatud kostja omaksvõtuga ning õiguslikult põhjendatud VÕS §-ga 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p-d 1 ja 6, 108 lg 1, 113 lg 1 järgi. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kohus peab kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu
  39. oktoobri
  40. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu
  41. mai
  42. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär tüüpingimusena on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna tegemist on tarbijaga sõlmitud teenuse ostutamise lepinguga, siis ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda kõrgemat viivist kui VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määr. Kohus saab hagi rahuldada ainult õiguslikult põhjendatud ulatuses. Seega tuleb viivisenõue rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud viivise nõue on põhjendatud seega 669 euro 79 sendi ulatuses. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o 73,97% ulatuses kostja ja 26,03% ulatuses hageja kanda. Riigilõiv 600 eurot on põhjendatud menetluskulu. Hageja esindajakulud on mõistlikud ja põhjendatud vaid osaliselt. Tsiviilasi ei ole nii keeruline, et hagejal tekiks sellises ulatuses esindajakulusid. Hagiavalduse tekst on trafaretne. Kohus luges põhjendatud esindaja ajakuluks kokku 1 tunni, s.t põhjendatud ja vajalik õigusabi kulu hagi koostamise ja kohtusse esitamise eest on 120 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  43. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega vähendati viiviseid ja jaotati menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub tühistada tagaseljaotsuse ning saata asi viiviste ja menetluskulude osas läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ületa lepingujärgne viivisemäär 24% aastas kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ja ei ole tüüptingimusena tühine. Maakohtu järeldus, et tarbijakrediidilepingus on keelatud kokku leppida seadusjärgset viivist ületavas viivisemääras, on ekslik. Hageja on nõus enda esindajakulude vähendamisega kuni 120 euroni. Hageja ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kuivõrd maakohus vähendas ekslikult viivisemäära ja viivise nõuet, ei olnud kohtul alust hagi osaliseks rahuldamiseks, vaid hagi tulnuks rahuldada täielikult ja sellest tulenevalt jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus 720 eurot, s.o riigilõiv 600 eurot ja esindaja kulu 120 eurot.
  44. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  45. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada. Kuna ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, tuleb asi saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 657 lg 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
  46. Mogo OÜ ja kostja vahel
  47. veebruaril
  48. a sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise leping nr L21022018/0179 on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
  49. jaanuari
  50. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.
  51. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud
  52. mai
  53. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu poolt nimetatud tsiviilasjas tehtud järeldusi ei ole seega tarbijakrediidilepingute kohta sätestatud eriregulatsiooni arvestamata võimalik tarbijakrediidilepingutele üle kanda. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.
  54. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada. 4 /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.