Obsah (10)

§ 50842§ 48911§ 4896§ 50835§ 50838§ 50836§ 50845§ 50839§ 477§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2020.a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-4089 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meeli

§ 50842

alusel Rootsi Kuningriigist saabunud vabadusekaotuse tunnistuse, mis on koostatud Artur Mäeoru suhtes. Tunnistuse kohaselt taotleb Rootsi Kuningriigi Vangla- ja kriminaalhooldusamet, et Eesti Vabariik tunnustaks Ülem-Norrlandi Ringkonnakohtu otsust, millega mõisteti Artur Mäeorg süüdi narkootikumide salakaubaveo eest raskendavatel asjaoludel ja karistati 6 aasta pikkuse vangistusega. Tunnistuses esitatud kuriteo asjaolude kohaselt mõisteti A. Mäeorg süüdi selles, et ta jättis

1. märtsil ja
2. aprillil 2019 Rootsi sissetoomisel deklareerimata 13,192 kg amfetamiini ja 207 g kokaiini. Sellega rikkus A. Mäeorg Rootsi Kuningriigis kehtivat erikeeldu või sissetoomise tingimusi. Narkootikume tõi A. Mäeorg riiki sisse Malmö kaudu. Asjaolude kohaselt, seejärel A. Mäeorg omas ja transportis narkootikume läbi Rootsi Vuonosse, Haparanda linna. Rootsi õiguse kohaselt pani A. Mäeorg teo toime tahtlikult ja raskendavatel asjaoludel, kuna tegemist oli eriliselt suure narkootikumide kogusega.
3. Harju Maakohtu
4. juuli 2020 määrusega tunnistati

§ 48911lg 1 p 1 ja § 50835 lg 1 ja § 50836 lg 1 p-de 1,2 alusel lubatavaks A. Mäeoru suhtes tehtud Rootsi Kuningriigi Ülem

Norrlandi Ringkonnakohtu

1. oktoobri 2019 otsuse täitmine Eesti Vabariigis. Kohus määras, et 1 A. Mäeorul tuleb tunnustatud kohtuotsuse alusel ära kanda 6 aastat vangistust, mille algusaega loetakse alates
2. aprillist
3. Oma otsustust põhistas kohus järgmiselt. 2.
4. Rootsi Kuningriigi Ülem-Norrlandi Ringkonnakohtu (Hovrätten för Övre Norrland)
5. oktoobri 2019 otsusega nr B 800-19 mõisteti A. Mäeorg süüdi suures koguses narkootilise aine salakaubaveos raskendavatel asjaoludel. Selle eest mõisteti talle 6 aastat vangistust salakaubaveo eest karistusi sätestava seaduse (2000:1225) § 3 lg 1 ja § 6 lg 3 järgi. 2.2.

50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatav, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu täitva riigi õiguse kohaselt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, sõltumata selle karistatavusest Eesti karistusseadustiku järgi, kui tegemist on

§-s 4896 nimetatud süüteoga. Eestile esitatud tunnistuse kohaselt on A. Mäeorg süüdi mõistetud narkokuriteos, mis vastab

§ 4896

p 5 tunnusele, s.o narkootilise ja psühhotroopse ainega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu, mistõttu on otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud sõltumata teo karistatavusest Eesti seaduste järgi. Samas on nimetatud tegu karistatav kuriteona Eestis KarS § 184 lg 1 järgi, mille eest on ette nähtud karistuseks vangistus 1 kuni 10 aastat. Seega on täidetud kohtuotsuse tunnustamise üldtingimused

§ 50835

lg 1 ja 2 mõttes.

§ 50835

lg 3 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks edastamine lubatud juhul, kui isikule on kohtuotsuse alusel mõistetud vabaduskaotuslik karistus ning süüdimõistetud isiku üleandmine karistuse kandmiseks teisele Euroopa Liidu liikmeriigile on vajalik sotsiaalse rehabiliteerimise hõlbustamiseks. Praegusel juhul on A. Mäeorule karistusena mõistetud pikaajaline vangistus ehk vabaduskaotuslik karistus. Kohtu hinnangul on isiku sotsiaalne rehabiliteerimine Eestis võimalik ja vajalik. Tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga, kellele on Eestis võimalik pakkuda emakeelseid rehabilitatsiooni-, haridus- ja tööprogramme. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et Eesti vanglasüsteem tagab isikule sobivaid meetmeid. 2.3. Eestile esitatud materjalidest nähtuvalt on A. Mäeorg enda Eestisse ületoomise vastu.

§ 50838

lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetud isik on

§ 50836

lg 1 nimetatud isik.

§ 50836

lg 1 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetud isik on: 1) Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariigis või 2) Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse alusel. A. Mäeorg on Eesti Vabariigi kodanik. Rahvastikuregistri andmetel on tal alates

1. septembrist 2018 registreeritud elukoht Eestis aadressil XXX. Rahvastikuregistri andmetel ei ole isikul praegusel ajal registreeritud elukohta Soome Vabariigist. Igal juhul nähtub aga tunnistusest, et Rootsi Kuningriik on
2. oktoobri 2019 otsusega kohaldanud A. Mäeorule väljasaatmist ja riiki sisenemisekeelu kuni
3. augustini 2034, mistõttu puudub A. Mäeorul ka õiguslik alus Rootsi Kuningriigis viibimiseks ning seega esineb

§ 50836lg 1 p-s 2 nimetatud kohtuotsuse tunnustamise kriteerium.

2.4. Kuivõrd A. Mäeorule mõisteti Rootsi Kuningriigis vangistus 6 aastat, mis ei ületa Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistuse maksimaalmäära, siis ei kuulu temale Rootsi Kuningriigis mõistetud karistus muutmisele. Tulenevalt riikidevahelisest vastastikkuse usaldamise põhimõttest ja lähtuvalt

§ 50835

lg 1 ja

§ 50835

lg 2 ei ole Eesti kohtul pädevust hinnata seda, kas tunnistuses kirjeldatud kuritegu on sisuliselt toime pandud või vastab kuriteokoosseisule.

§ 50845

lg 2 kohaselt arvatakse karistuse täideviimisel kantava vangistuse kogukestusest maha juba kantud vabadusekaotus, mis on seotud kohtuotsuse sisuks oleva kuriteoga. Kuivõrd A. Mäeorg on viibinud katkematult vahi all alates 1. aprillist 2019, 2 tuleb karistuse kandmise algust lugeda alates sellest kuupäevast. Kokkuvõttes ei esine kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ega piiravaid asjaolusid

§ 50839

, 436, 4896 lg 3 ega

§ 477tähenduses.

MÄÄRUSKAEBUSED

1. Maakohtu määrus anti A. Mäeorule Rootsi Kuningriigi Anstalten Halli vanglas allkirja vastu üle
2. juulil
3. a. Seega oli määruskaebuse viimane esitamise päev
4. august
5. Selleks tähtajaks esitasid määruskaebused süüdimõistetu A. Mäeorg ja tema määratud kaitsja vandeadvokaat Mirjam Frey, kes taotlevad Harju Maakohtu
6. juuli
7. a määruse tühistamist ja välisriigi kohtuotsuse tunnustamata, täitmata jätmist Eesti Vabariigis. Oma taotlust põhjendavad kaebajad kokkuvõtlikult järgmiselt. 3.
8. A. Mäeorg märgib kaebuses, et maakohtu määrus on tehtud valedel kaalutlustel, ei ole õiglane. Aadressile XXX, tegi A. Mäeorg sissekirjutuse juhilubade saamiseks. Seal elab kauge sugulane, kes pärast A. Mäeoru kinnivõtmist ta sealt välja kirjutas. Sotsiaalse võrgustiku puudumise tõttu on A. Mäeorul võimatu Eestis ennetähtaegselt vabaneda. Nii peab ta viibima vanglas 2 aastat kauem kui Rootsis. Eestisse ületoomine ei hõlbusta A. Mäeoru sotsiaalselt rehabiliteerimist. Eestisse tulles jätab tõenäoliselt A. Mäeoru tüdruksõber teda maha. Nii puuduvad väljavaated ja tuleb jätkata kuritegelikku eluviisi. A. Mäeorg soovib karistust kanda edasi Rootsi Kuningriigis. 3.
9. Kaitsja märgib kaebuses, et A. Mäeorul puudub Eestis elukoht, sugulased. A. Mäeorg hakkab vabanemisel elama Soome Vabariigis, kus elab tema tüdruksõber. Ta soovib karistust kanda edasi Rootsi Kuningriigis. Eestisse ületoomine raskendab tema olukorda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused on ilmselgelt põhjendamatud ja jäävad seetõttu

§ 326lg 3 ja § 390 lg 1 alusel läbi vaatamata.

5. Määruskaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud

§-s 50836 sätestatud kohtuotsuse lubatavaks tunnistamise kriteeriumite täidetust. Samuti ei ole kaebustes väidetud, et Rootsi Kuningriigist saabunud taotluse puhul esineks

§-s 436 sätestatud koostööst keeldumise aluseid või

§-s 477 nimetatud tunnustamise takistusi. Neid ei tuvastanud ka maakohus. Lisaks ei vaidlustata määruskaebustes

§ 50835

lg-tes 1 ja 2 sätestatud välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks tunnistamise üldtingimusi. Maakohus hindas neid ja luges täidetuks. Määruskaebuste väited sellest, et A. Mäeoru ületoomine Eestisse karistust kandma ei hõlbusta tema sotsiaalset rehabiliteerimist, on seostatavad

§ 50835lg-s 3 sätestatud üldtingimusega.

Nimelt, viidatud menetlusnormi kohaselt, on välisriigi kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine lubatav juhul, kui A. Mäeorule on mõistetud välisriigis vabadusekaotuslik karistus ja tema üleandmine Eesti Vabariigile on vajalik tema sotsiaalse rehabiliteerimise hõlbustamiseks. Vaidlust ei ole seejuures selles, et A. Mäeorule mõisteti Rootsi Kuningriigis vabadusekaotuslik karistus, s.o 6 aastat vangistust. Arvestades määruskaebuste väiteid, siis enamiku välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise lubatavaks tunnistamise õiguslike eelduste täidetuse osas puudub määruskaebusmenetluses vaidlus. Määruskaebustes ei nõustuta ainult maakohtu järeldusega, et A. Mäeoru ületoomine karistust kandma Eestisse hõlbustaks tema sotsiaalset rehabiliteerimist. Samas tuleb märkida, et maakohtu järelduse aluseks olnud asjaolude osas pole määruskaebuste pinnalt samuti vaidlust. Nii ei ole vaidlust, et A. Mäeorg on Eesti Vabariigi kodanik, tema emakeel on eesti keel, tema viimane ametlik elukoht on registreeritud Eestis, olenemata, mis asjaoludel see nõnda 3 registreeriti, tema suhtes on Rootsi Kuningriigis jõustunud väljasaatmisotsus. Kaebustes väidetakse, et A. Mäeorg ei soovi tulla Eestisse, siin puuduvad lähisugulased, ning vaatamata viimasele sissekirjutusele Maardus, ka tegelik elukoht. A. Mäeoru soov on vanglast vabanedes asuda elama Soomes, kus elab tema tüdruksõber. Lisaks leiab A. Mäeorg, et Eestisse ületoomine ahendab tema väljavaateid ennetähtaegselt vabaneda ja see võib tuua kaasa lahkumineku Soomes elavast tüdruksõbrast. Kohtukolleegium märgib, et kaebuste põhiseisukoht, s.o A. Mäeoru asumine karistust kandma Eestis raskendab tema sotsiaalset rehabilitatsiooni, tugineb paljasõnalistel ja asjakohatutel argumentidel. Nii on ringkonnakohtu eelmenetluses selge, et määruskaebustes esitatud argumendid on ilmselgelt ebapiisavad maakohtu seadusliku ja põhjendatud määruse tühistamiseks ehk tegemist on perspektiivitute kaebustega. 6. Kohus tugines järelduse puhul, et A. Mäeoru üleandmine Eesti Vabariigile on vajalik tema sotsiaalse rehabiliteerimise hõlbustamiseks, süüdimõistetut iseloomustavatele dokumentaalselt tõendavatele asjaoludele. Samuti arvestas kohus, et A. Mäeoru emakeel on eesti keel ja Eesti Vabariigis on talle võimalik pakkuda emakeelseid rehabilitatsiooni-, haridusja tööprogramme. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu argumendid

§ 50835lg 3 tähenduses asjakohased ja kohtu järeldus kaalutletud.

Kohus on tuvastanud rida A. Mäeorgu iseloomustavaid asjaolusid, mille osas puudub vaidlus, ja mis võimaldavad tal resotsialiseeruda eelkõige Eesti Vabariigis. Määruskaebustest ei nähtu olulisi asjaolusid, mis jäid maakohtul tähelepanuta. Kaebustest nähtuva pinnalt on A. Mäeoru ainsaks seoseks Soome Vabariigiga üldsõnaline väide, et tema tüdruksõber elab seal. Kuigi kaitsja on märkinud kaebuses, et süüdimõistetul puuduvad Eestis sugulased, siis A. Mäeoru kaebusest tuleneb vastupidine: tema viimase elukohana registreeritud XXX aadressil elab tema „kauge sugulane.“ Olenemata sellest, pole määruskaebustes esitatud andmeid või tõendeid, et A. Mäeorul esineb reaalseid sidemeid ühegi teise riigiga, kui Eesti Vabariigiga. Süüdimõistetul puuduvad kaebuste kohaselt lähisugulased Eestis, ent pole andmeid, et neid esineks mujal. Kaebustes väljendatud hinnang, et süüdimõistetu ületoomine Eestisse raskendab tema sotsiaalset rehabiliteerimist, on paljasõnaline. Kaebuste argumentatsioon taandub sisuliselt sellele, et A. Mäeorg ei soovi karistust kanda Eestis. Nagu maakohus õigesti märkis, ei ole see asjassepuutuv.

§ 50838

lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetu nõusolek kohtuotsuse tunnistamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on

§ 50836lg-s 1 nimetatud isik.

Maakohus tuvastas, et A. Mäeorg on selliseks isikuks.

§ 50836

lg 1 p 2 kohaselt on niisuguseks isikuks muu hulgas Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik elukoht ei ole Eestis, kuid kelle suhtes on tehtud väljasaatmistotsus. A. Mäeoru suhtes on Rootsi Kuningriigis jõustunud väljasaatmisotsus (tl 10). Ringkonnakohus märgib lisaks, et kui

§ 50836

lg 2 näeb kohtule ette kaalutlusõiguse välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel, siis sama sätte lõikes 1 nimetatud isikute puhul sätestab seadus üheselt, kohtule kaalumisvõimalust andmata, et „Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide.“ Seega, kui tugineda kaebuste väitele, et A. Mäeorul puudub hetkel Eestis kindel elukoht, siis see asjaolu, koosmõjus väljasaatmisotsuse faktiga, on niisugune, mille puhul A. Mäeoru soov ei oma tähtsust ja välisriigi kohtuotsust tuleb Eestil tunnustada ning viia mõistetud karistus täide. Tuvastatud asjaoludel ja määruskaebuses esitatud argumentidel maakohtu määruse tühistamine ja välisriigi kohtuotsuse tunnustamata jätmine läheks seega vastuollu seadusest, s.o

§ 50836lg-st 1, tuleneva nõudega.

1. Süüdimõistetu väidab kaebuses, et ületoomisel Eesti Vabariiki raskendatakse tema väljavaateid seeläbi, et Eestis on tal sotsiaalse võrgustiku puudumise tõttu „võimatu ennetähtaegselt vabaneda.“ A. Mäeorg on määruskaebuses seisukohal, et Rootsi Kuningriigis vabaneb ta ennetähtaegselt juba 2 aastat enne karistuse lõpptähtaega. Ringkonnakohus märgib, et need süüdimõistetu argumendid ei ole asjakohased. Karistusseadustiku § 76 lg 4 näeb kohtule 4 ette kohustuse hinnata ennetähtaegse vabastamise taotluse lahendamisel terve rida asjaolusid, s.o kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, elukäiku, käitumist karistuse kandmise ajal, sh osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes, nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti elutingimusi ja tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Nii ei ole seaduse kohaselt ennetähtaegse vabastamise vältimatuks tingimuseks see, et süüdimõistetul on vabaduses tingimata sotsiaalne võrgustik. Toetavad lähedased on üheks aspektiks, mis seondub KarS § 76 lg 4 tähenduses süüdimõistetu elutingimustega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtutel on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel ulatuslik otsustusruum (vt nt RKKKm 1-14-5339/95, p 11; 1-09-14104, p 18). Pelgalt ühel süüdimõistetu isikut ja tema elutingimusi iseloomustaval asjaolul ei ole Eestis kehtiva õiguse ja kohtupraktika kohaselt ettemääravat kaalu, nagu A. Mäeorg kaebuses leiab. Seejuures on Eesti kohtupraktika kohaselt vangistusest ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus mitte vabaduses sotsiaalse võrgustiku olemasolu, vaid prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt (vt nt 1-09-14104, p 21). KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Seega sõltub A. Mäeoru puhul see, kas ta vabaneb Eesti Vabariigis vangistusest ennetähtaegselt, eelkõige sellest, kuidas ta vanglas käitub ja kui aktiivne on ta vangla pakutavates resotsialiseerivates tegevustes.
2. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 ja § 390 lg-st 1 jätab ringkonnakohus määruskaebused ilmselgelt põhjendamatutena läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5