KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-19-1213 Otsuse tegemise aeg ja koht 15.05.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Too

) §-s 77 toodud loetelus nimetatud küsimustele otsuseid ka nendes küsimustes, mis on seaduses otseselt nimetatud võlausaldajate üldkoosoleku pädevusena. Küsimus, kas konkreetset võlausaldajat saab lugeda väikse nõudega võlausaldajaks, määratakse võlausaldajate konsensuse alusel või vastava vaidluse tõusetumise korral antakse hinnang kohtu poolt tagasiulatuvalt. Väikse nõudega võlausaldaja määratlemise kriteerium on seadusega jäetud hinnanguliseks ning see kriteerium peab tsiviilõiguse üldiste põhimõtete kohaselt olema mõistlik ja põhjendatav. 5. Väiksema nõudega võlausaldajatena tuleb käsitada kõiki neid võlausaldajaid kasvavalt alates väikseima nõudega võlausaldajast, kelle nõuded kokku esindavad alla 50% üldkoosoleku häältest. Suuremate nõuetega võlausaldajateks tuleb lugeda kõik need võlausaldajad kahanevalt alates suurima nõudega võlausaldajast, kes koos esindavad üle 50% üldkoosoleku häältest. Seega on põhjendatud lugeda ainsaks suure nõudega võlausaldajaks Nuorisosäätiö sr, kelle esindatavad hääled (9 528 333 häält) moodustavad enamuse. Kõik teised võlausaldajad vajavad

§ 74lg-s 2 sätestatud kaitset, kuna Nuorisosäätiö sr.

saab temal olevate häältega langetada ainuisikuliselt kõik võlausaldajate üldkoosoleku häälteenamust nõudvad otsused. Seega tuleb lugeda

§ 74

lg 2 tähenduses väikeste nõuetega võlausaldajateks kõik teised võlausaldajad ja vähemalt üks nende võlausaldajate poolt esitatud isik peab saama toimkonna liikmeks. 3

§ 74

lg 1¹ sätestab eraldi, et üldkoosoleku pädevuses on pankrotitoimkonna liikmete arvu määramine. Seega on seadusandja seisukohal, et pankrotitoimkonna liikmete valimise pädevus ei hõlma muid küsimusi peale liikmete valimise (sh ei hõlma see toimkonna liikmete arvu määramise pädevust ega toimkonna liikmete kandidaatide ülesseadmise kriteeriumide määramise pädevust). 7. Urmas Ustav, Magnus Braun ja Rein Vaiksaar on võlgnikule lähedased isikud ja seetõttu ei saa nad kuuluda pankrotitoimkonda. Vaidlust ei saa olla selles, et Rein Vaiksaar on nõustanud kostjat, samuti selles, et Urmas Ustav ja Magnus Braun esindavad võlgniku ainuosanikku Nuorisosäätiö sr. Nimetatud isikud osalesid koosolekul ja kostja pankrotiistungil võlgniku ainuosaniku esindajatena. Samuti on nad esindanud ja nõustanud võlgniku ainuosanikku pankrotimenetluse väliselt. Isikuid, kes on nõustanud võlgnikku ja/või kes on nõustanud ja/või esindanud võlgniku ainuosanikku, tuleb käsitada võlgniku lähikondsetena või lugeda lähikondseteks

§ 117tähenduses.

See tähendab sisuliselt seda, et võlgniku ainuosanik kontrollib läbi võlausaldajate koosoleku ainuisikuliselt pankrotimenetluse juhtimist.

1. Kui kohus tuvastab, et koosoleku otsus selle kohta, et väikse nõudega võlausaldajaks tuleb lugeda võlausaldaja, kelle nõue on alla 10 000 euro, on tühine või kui kohus tunnistab selle otsuse kehtetuks ja kohus leiab, et väikseks võlausaldajaks tuleb lugeda: 1) kõik võlausaldajad peale Nuorisosäätiö s.r, siis sellisel juhul saab lugeda väikse nõudega võlausaldajate poolt esitatud toimkonna liikme kandidaatideks Liis Könn, Anton Sigal, Rein Vaiksaar, Arto Kalevi Autio ja Veljo Kuusk; 2) kõik võlausaldajad, kelle nõue on keskmisest nõudest (1 747 820 eurot) väiksem, siis sellisel juhul saab lugeda väikse nõudega võlausaldajate poolt esitatud toimkonna liikme kandidaatideks Liis Könn, Anton Sigal ja Rein Vaiksaar.
2. Kui kohus leiab, et Rein Vaiksaare valimine pankrotitoimkonda oli õiguslikult lubatav, siis on Rein Vaiksaare väikeste nõuetega võlausaldajate esindajana valimine pankrotitoimkonda olnud õiguspärane, kuna ta sai teistest kandidaatidest enim hääli. Kui kohus leiab, et Rein Vaiksaare valimine pankrotitoimkonda ei olnud õiguslikult lubatav, siis saab lugeda väikeste nõuetega võlausaldajate poolt esitatud kandidaadina pankrotitoimkonda valituks Liis Könni.
3. Kui kohus leiab, et koosoleku otsus Urmas Ustavi ja Magnus Brauni valimise kohta toimkonna liikmeks tuleb tunnistada kehtetuks, siis saab lugeda ülejäänud pankrotitoimkonna liikmeteks valituks alljärgnevad isikud: 1) kui kohus leiab, et Rein Vaiksaare valimine toimkonna liikmeks oli lubatav, siis tuleb lugeda pankrotitoimkonna ülejäänud liikmeteks valituks Liis Könn ja Arto Kalevi Autio, kes said teistest enim hääli (Arto Kalevi Autio osutus valituks enne sama palju hääli saanud Veljo Kuuske). Sellisel juhul on kolmandaks – väikeste nõuetega võlausaldajate esitatud kandidaadina – toimkonna liikmeks valituks Rein Vaiksaar; 4

§ 74

lg-ga 2 ja see tuleks tunnistada

§ 83lg 1 alusel kehtetuks.

Kui määrata suur- ja väikevõlausaldajate eristamise piiriks 10 000 eurot, siis tähendaks see, et pankrotimenetluses osaleks vaid 4 väikevõlausaldajat, kelle nõuded kokku on vähem kui 10 000 eurot, s.o 4170,56 eurot ehk ca 0,02% kõikidest nõuetest ja häältest ning suuremate nõuetega võlausaldajatel on 98% häältest. Selline jaotus ei ole kooskõlas

§ 74lg 2 eesmärgiga ega mõttega.

Sellisel juhul oleks suure nõudega võlausaldajaks nii võlausaldaja, kellel on 9 528 333 häält, kui ka selline võlausaldaja, kellel on 12 288 häält. Nimetatud nõuded erinevad üksteisest 775 korda ja on ilmselge, et need kaks võlausaldajat ei oma pankrotimenetluses võrdset positsiooni ega hääleõigust. Kui lähtuda üldkoosolekul esindatud võlausaldajate nõuete aritmeetilisest keskmisest, peaks olema väikevõlausaldajateks kõik need võlausaldajad, kelle nõue on väiksem kui 1 747 820 eurot. 15. Pankrotitoimkonna liikmete valimise otsus on vastuolus

§ 74

lg-ga 3 ning võlausaldajate ühiste huvidega, kuna kõik pankrotitoimkonda valitud isikud on võlgniku lähikondsed, kes ei tohi toimkonda kuuluda ning kes ei sobi tulenevalt enda seotusest võlgnikuga täitma pankrotitoimkonna liikme ülesandeid (

§ 73lg 1).

16. Otsus volitada pankrotitoimkonda vastu võtma kõiki üldkoosoleku pädevuses olevaid võlgniku vara müüki puudutavaid otsuseid tuleb kehtetuks tunnistada

§ 83lg 1 5

§ 77

p-ga 5.

§ 77

p 5 kohaselt on pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses. Kõikide vara müüki puudutavate üldkoosoleku pädevuses olevate otsuste tegemise õigust ei saa seega volitada ühelegi teisele pankrotimenetluse organile, sh ka mitte toimkonnale. Otsus kahjustab kõiki võlausaldajaid, kellelt vastava otsuse kehtima jäämise korral võetakse võimalus otsustada vara müügiga seotud küsimusi võlausaldajate üldkoosolekul nagu seadus ette näeb. 17. Üldkoosoleku otsuste tegemisel rikuti seadusest tulenevat korda, kuna Nuorisosäätio sr-le olid võlausaldajate esimesel üldkoosolekul hääled valesti määratud. Hagejad II ja III vaidlustasid Nuorisosäätiö s.r’le pankrotihalduri poolt määratud hääled, kuid kohus määras 14.01.2019 määrusega Nuorisosäätiö s.r’le hääled vastavalt nende nõudeavaldusele. Arvestades võlausaldajatele määratud häälte arvu, kujunes üldkoosolekul olukord, kus Nuorisosäätiö s.r omas ca 60% häältest ja kõik üldkoosoleku otsused võeti vastu Nuorisosäätiö s.r poolt, kes on võlgniku ainuosanik ja võlgniku lähikondne. Kui Nuorisosäätiö s.r ei oleks saanud hääli (või oleks saanud hääli vähem), oleks üldkoosolekul vastuvõetud otsused teistsugused. Kui võlausaldajate üldkoosoleku otsused on vastu võetud võlausaldaja häältega, kelle häälte arv on määruskaebusega vaidlustatud või kelle häälte arvu on määruskaebemenetluses muudetud, võib see

§ 83

lg 1 kohaselt anda alust üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks (Riigikohtu 10.06.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-15, p 12).

1. Hagejad paluvad lugeda kehtivaks koosoleku otsus, millega valiti pankrotitoimkonna liikmeteks Liis Könn, Arto Kalevi Autio ja Veljo Kuusk. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagidele vastu.
3. Seadus ei sätesta künnist, mille alusel oleks võimalik võlausaldajaid määratleda väiksema ja suurema nõudega võlausaldajateks. Otsus võeti vastu lihthäälteenamusega ehk kooskõlas

§ 81

lg-ga 1 ning pankrotitoimkonda määrati

§ 74

lg 2 kohaselt nii suuremate kui ka väiksema nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. 21. Rein Vaiksaart ei ole võimalik käsitada kostja lähikondsena ainuüksi seetõttu, et Rein Vaiksaar on eelnevalt osutanud võlgnikule õigusabi. Rein Vaiksaar ei ole enam kostja esindaja ja tema tegevust ei saa käsitada kostjaga majanduslikus mõttes kooskõlastatuna, kuivõrd ta ei ole kostjaga mingil viisil seotud. Hagejad pole tõendanud, milles seisneb Nuorisosäätiö s.r lepinguliste esindajate või Rein Vaiksaare ja võlgniku väidetav ühine oluline majanduslik huvi, mille olemasolu eeldab

§ 117. 22.

Hagejate väide, et Nuorisosäätiö s.r ei oleks tohtinud võlausaldajate üldkoosolekul hääletada, ei vasta tõele, kuivõrd kohus on pidanud piisavalt veenvaks, et määrata Nuorisosäätiö s.r’le võlausaldajate üldkoosolekul 9 528 333 häält. Maakohtu otsus 23. Maakohus jättis 23.05.2019 otsusega mõlemad hagid rahuldamata, menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ning kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks rahuldamata. 6

§ 83

lg-s 1 nimetatud aluseid võlausaldajate üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks, samuti ei ole otsused tühised. Üldkoosoleku otsused vastavad seadusele, nende tegemisel on järgitud seaduses sätestatud korda ning asjaoludest ei nähtu, et otsustega oleks rikutud võlausaldajate ühiseid huve.

1. Hagejad ei saa käesoleval juhul tugineda asjaolule, et nende arvates määras kohus üldkoosolekul ebaõigesti kindlaks võlausaldaja Nuorisosäätiö sr hääled. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.04.2019 muutmata Harju Maakohtu määruse Nuorisosäätiö sr-le 9 528 333 hääle määramise kohta.
2. Hagejate taotlus otsuse tühisuse tuvastamiseks põhjusel, et võlausaldajate üldkoosolekul ei ole pädevust hinnata väiksema ja suurema võlausaldaja kriteeriumit, ei ole maakohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. TsÜS § 38 lg 2 sätestab, et juriidilise isiku organi otsus on tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tühisus ei ole tagajärjena seaduses otse sätestatud. Puudub võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse säte, mida otsustus väiksemate või suuremate nõuete kriteeriumi kohta rikuks. Hagejate väited selle kohta, et otsuse vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda ei ole seoses Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 tehtud määrusega enam asjakohased.
3. Üldkoosoleku otsuse pankrotitoimkonna valimise kohta kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust asjaolu, et võlausaldajad otsustasid määrata suurema ja väiksema nõudega võlausaldaja piiriks 10 000 eurot.

§ 74

lg 11 kohaselt pankrotitoimkonna liikmete arvu otsustab võlausaldajate üldkoosolek. Pankrotitoimkonnas peab olema vähemalt kolm liiget ega tohi olla rohkem kui seitse liiget.

§ 74

lg 2 järgi pankrotitoimkonda peavad kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Mingeid muid piiranguid toimkonna moodustamiseks

ette ei näe. Kohus ei nõustunud hagejatega selles, et ükski seadus ei anna üldkoosolekule pädevust hinnata võlausaldajate nõudeid suurteks või väikesteks. Sellise pädevuse annab üldkoosolekule

§ 77

p 1 ja

§ 74lg 2.

28. Võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtuvalt oli kõikidel suurte ja väikese nõudega võlausaldajatel võimalus esitada toimkonnaliikme kandidaate. Seega ei rikutud otsuse vastuvõtmisel pankrotiseaduse sätteid.

§ 81

lg 1 järgi võlausaldajate üldkoosoleku otsused võetakse vastu koosolekust osavõtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega . Seega

§ 81

lg 1 ja § 82 lg 1 tulenevalt võibki tekkida olukord, kus suurima võlausaldaja hääled saavad hääletusel määravaks ning toimkonna liikmed kinnitatakse suurimat nõuet omava võlausaldaja häälteenamusega. Hääletuse tulemusel osutusid valituks Nuorisosäätiö sr ja Causa Õigusbüroo OÜ esitatud kandidaadid.

§ 73

lg 1 kohaselt pankrotitoimkond kaitseb pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve. Hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, mis lubaks järeldada, et pankrotitoimkond asub ainult Nuorisosäätiö sr ja Causa Õigusbüroo OÜ huve kaitsma. Suurema nõudega võlausaldaja esitatud kandidaatide osalemine toimkonnas ei tähenda automaatselt teiste võlausaldajate 7

§ 74

lg 2 sätestatule ning suurte ja väikeste nõuetega võlausaldajate huvid on pankrotitoimkonnas esindatud.

1. Maakohus ei nõustunud hagejate hinnanguga, et pankrotitoimkonda kuuluvad üksnes võlgniku lähikondsed ning tekkinud on olukord, kus võlgniku ainuosanik kontrollib ainuisikuliselt pankrotimenetluse juhtimist. Vaidlus puudus selles, et üldkoosoleku toimumise ajal Rein Vaiksaar võlgniku lepinguline esindaja ei olnud. Hagejate väited, et pankrotitoimkond ei asu tegutsema kõigi võlausaldajate huvides, vaid asub eelistama Nuorisosäätiö sr ning seeläbi võlgniku huve, on oletuslikud. Hagejad ei ole veenvalt põhistanud, milles võiks seisneda lepinguliste esindajate ühine majanduslik huvi võlgnikuga. Riigikohus on selgitanud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu 20.05.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p 23). Selliste asjaolude kohta käesolevas menetluses tõendid puuduvad.
2. Üldkoosoleku otsuse, millega üldkoosolek andis kõik võlgniku vara müüki puudutavad üldkoosoleku pädevuses olevad küsimused pankrotitoimkonna otsustada, poolt oli üks võlausaldaja, vastu olid kolm võlausaldajat ja erapooletuks jäid viis võlausaldajat. Kohus nõustus kostjaga selles, et otsus ei kahjusta võlausaldajate ühiseid huve, kuna

§ 137

lg 2 kohaselt on enampakkumiseta vara müümisel halduril kohustus kooskõlastada vara müügi viis ja hind nagunii pankrotitoimkonnaga. 31. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda. Maakohus leidis, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ei ole põhjendatud, kuna menetluskulude nimekirjas nõutakse tasu vandeadvokaadi Diana Minumetsa töö eest. Õigusteenuse osutamise lepingu sõlmimise puhul on sisuliselt tegemist pankrotivaraga tehtava toiminguga, kui võetakse kohustus tasuda õigusabi eest. Kuivõrd

§ 83

lg 5 ei anna kohtu hinnangul pankrotitoimkonna esimehele õigust tekitada võlgnikule rahalisi kohustusi ja selline õigus ei tulene ka teistest õigusnormidest, ei saa ka kostjal käesolevas tsiviilasjas olla tekkinud kohustusi lepingulise esindaja teenuste eest tasu maksmiseks, mille hüvitamist saaks hagejatelt nõuda. 32. Kostja pankrotitoimkonna esimeheks valitud Rein Vaiksaare osalemine käesolevas kohtuvaidluses on pankrotitoimkonna esimehe seadusest tulenev ülesanne ja kohustus (

§ 83lg 5).

Pankrotitoimkonna esimeheks valimiseks nõusoleku andmisel tuleb isikul arvestada muuhulgas kohustusega esindada pankrotivõlgnikku kohtumenetluses. Kohtu hinnangul peab pankrotitoimkonda kuuluma isik, kellel on pankrotitoimkonna tööks vajalikud teadmised ja oskused ning kes suudab võlausaldajate huvide eest seista. Kuivõrd käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist keerulise vaidlusega ja kostja pankrotitoimkonna esimees Rein Vaiksaar on ise õigusalaste teadmisega ning seega suuteline toimkonna esimehena kostjat esindama, siis ei ole ka kostjal lepingulise esindaja olemasolu põhjendatud. Hageja I apellatsioonkaebus 33. Hageja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis tema hagi rahuldamata ja kulud hageja I kanda ning 8

§ 83lg 1).

36. Hageja I jääb oma seisukoha juurde, et väiksemate nõuetega võlausaldaja kriteeriumi määramine ei ole üldkoosoleku pädevuses ja seega on otsus tühine. Hageja I ei nõustu maakohtu seisukohaga, et selline pädevus tuleneb

§ 77p-st 1 ja § 74 lg-st 2.

1. Lisaks on koosoleku otsus väiksemate nõuetega võlausaldaja kriteeriumi kohta vastuolus seaduse ja selle eesmärgiga. Isegi kui möönda, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on suurte ja väikeste nõuetega võlausaldajate kriteeriumi määratlemine, ei saa selline pädevus olla absoluutne ning kohus peab vaidluse korral teostama sellise kriteeriumi määratlemise põhjendatuse ja seaduslikkuse sisulist kontrolli. Seda kohus sisuliselt teinud ei ole ja on piirdunud konstateeringuga, et koosolek määras kriteeriumi ja sellest on koosolekul toimkonna liikmete valimisel lähtutud.
2. Ekslikud on maakohtu seisukohad, et

§ 74

lg 3 kohaldamine eeldab toimkonna liikme ühist majanduslikku huvi võlgnikuga ning hagejad ei ole veenvalt põhistanud, milles see võiks antud juhul seisneda ning et toimkonda valitud Rein Vaiksaar ei olnud koosoleku toimumise ajal enam võlgniku lepinguline esindaja. Hageja I leiab jätkuvalt, et toimkonda valitud isikud on kostja lähikondsed ega või kuuluda pankrotitoimkonda.

1. Kuivõrd maakohus jättis alusetult koosoleku otsuste tühisuse tuvastamata ja/või kehtetuks tunnistamata, jättis kohus alusetult rahuldamata ka hageja I tuvastusnõuded toimkonna koosseisu osas. Kuna koosoleku otsused toimkonna valimise osas on tühised või tuleb tunnistada kehtetuks, tuleb kohtul tuvastada valitud toimkonna koosseis. Hagejate II ja III apellatsioonkaebus
2. Hagejad II ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis nende hagi rahuldamata ja kulud hagejate kanda ning teha uue otsuse, millega hagejate II ja III hagi rahuldada. Menetluskulud palusid hagejad II ja III jätta kostja kanda.
3. Maakohus kohaldas valesti

§ 74

lg 2, leides, et üldkoosoleku otsus suur- ja väikevõlausaldajate nõuete piirmäära kehtestamise osas on õiguspärane ja võlausaldajate huvid on toimkonnas nõuetekohaselt esindatud. Maakohus leidis vääralt, et suur­ ja väikevõlausaldajate piirmäära seadmine on võlausaldajate üldkoosoleku subjektiivne otsus ning seadusest ei tulene mingeid nõudeid võlausaldajate nõuete piiritlemiseks. 9

§ 74

lg 3 ja

§ 117

lg 3, kui leidis, et pankrotitoimkonna liikmed ei ole võlgniku lähikondsed, sest kohtu arvates ei ole tõendatud, et toimkonna liikmed omaksid võlgnikuga ühist majanduslikku huvi. Hagejad on hagiavalduses ja 04.04.2019 seisukohas põhistanud ja tõendanud, et kõik kolm toimkonna liiget on võlgniku lähikondsed

§ 117mõistes, kes toimkonda kuuluda ei tohi.

Kohus leidis vääralt, et võlgniku lähikondseks olemise ainuke kriteerium

§ 117kohaselt on ühine majanduslik huvi võlgnikuga.

Hagejad on tõendanud, et toimkonna liikmed tegutsevad võlgniku huvides. Võlgniku esindaja on võlgniku lähikondne ka pärast esindussuhte lõppemist. Kohus jättis hindamata olulised tõendid, s.o hagejate 04.04.2019 seisukoha lisana 1 esitatud e­kirja ja hagejate tehtud viited võlgniku ajutise halduri aruandele. 43. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 77

lg 5, leides, et üldkoosolek võib kõikides küsimustes vara müüki puudutava pädevuse täielikult toimkonnale loovutada. Üldkoosolek ei tohi enda seadusest tulenevat pädevust delegeerida pankrotitoimkonnale. Selline otsus on vastuolus

§ 77lg-ga 5.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 selliselt, et rahuldada kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõista igalt hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 224,91 eurot ja viivise. Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta võrdsetes osades hagejate kanda.
2. Kuna hagejate hagid jäeti rahuldamata ja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda, tulnuks kostja taotlus rahuldada ning menetluskulud hagejatelt TsMS § 162 lg 1 ja § 174 lg 1 kohaselt välja mõista.
3. 11.04.2019 kohtuistungil esindas kostjat vandeadvokaat Diana Minumets. Kostja esitas istungil kohtule menetluskulude nimekirja 541,33 eurot. Samuti palus kostja esindaja arvestada menetluskulude juurde istungil olnud lepingulise esindaja kulu vastavalt protokollis märgitud ajakulule (50 min), s.o 133,40 eurot. Seega kokku olid kostja menetluskulud 674,73 eurot.
4. Kostja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt ja korrektselt. Maakohus rikkus TsMS § 174 lg 1 ega viidanud otsuses, millisel õiguslikul alusel jättis kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata. Otsuses viidatud

normid ei reguleeri tsiviilasja menetluskulude jaotust ega menetluskulude väljamõistmise korda ega aluseid. 48. Kostja menetluskulude hagejatelt väljamõistmata jätmine otsuses toodud põhjustel on ka sisuliselt põhjendamatu ning kostja suhtes ebaõiglane. Seadus ei keela ega piira ühelgi juhul pankrotivõlgnikust kostjal kasutada võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise vaidluses lepingulise esindaja teenuseid. Samuti on kostja poolt advokaadi teenuste kasutamine sellistes vaidlustes praktikas tavapärane. Asjaolu, et

§ 83

lg 5 kohaselt on kostja seaduslikuks esindajaks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise vaidluses pankrotitoimkonna esimees, ei tähenda, et kostjal oleks keelatud kasutada selles menetluses advokaadist lepingulise esindaja abi või et sellise kulu 10

§ 76

lg-tele 1 ja 4 on asjakohatud, kuna käesoleva kohtuvaidlusega seoses ei ole pankrotitoimkonna esimehele tasu makstud ega selle tasu hüvitamist kostja poolt taotletud. Samuti ei esindanud vandeadvokaadist lepinguline esindaja selles menetluses pankrotitoimkonna esimeest, vaid kostjat.

1. Erinevalt otsuse põhjendustes väidetust ei tulene Tallinna Ringkonnakohtu lahenditest tsiviilasjades nr 2-12-29279 (09.12.2014 määrusest) ja nr 2-15-670 (19.10.2015 määrusest) seda, et pankrotivõlgnikul puuduks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral õigus kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat ja sellised kulud ka hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt hüvitatud saada. Mõlemas tsiviilasjas jäeti menetluskulud välja mõistmata põhjusel, et vandeadvokaadist pankrotitoimkonna esimees osales kohtumenetluses pankrotivõlgniku seadusliku esindajana, kuid taotles hiljem menetluskulude hüvitamist lepingulise esindajana. Vastustajate seisukohad
2. Vastustajad vaidlesid kaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja vastuapellatsioonkaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 23.05.2019 otsus tuleb osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate II ja III hagi Elupaik OÜ (pankrotis) võlausaldajate 14.01.2019 üldkoosoleku päevakorrapunktis 7 vastuvõetud otsuse kehtetuks tunnistamiseks, jaotas menetluskulud ja jättis Elupaik OÜ (pankrotis) menetluskulude suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse hagejate II ja III nõude Elupaik OÜ (pankrotis) võlausaldajate 14.01.2019 üldkoosoleku päevakorrapunktis 7 vastuvõetud otsuse kehtetuks tunnistamiseks kohta ja jagab menetluskulud. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lg 2 järgi pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
4. Kostja võlausaldajate 14.01.2019 üldkoosolekul otsustati muuhulgas, et suurema nõudega võlausaldajateks on need, kelle nõue on suurem kui 10 000 eurot ja alla 10 000 euro suuruse nõudega on väikeste nõuetega võlausaldajad (päevakorrapunkt 3, otsus 3), pankrotitoimkonda valiti suuremate nõuetega võlausaldajate esindajatena Urmas Ustav ja Magnus Braun ning väiksemate nõuetega võlausaldajate esindajaks Rein Vaiksaar (päevakorrapunkt 4, otsus 4), päevakorrapunkti pealkirjaga „Muud küsimused“ all otsustati, et kõik võlgniku vara müüki puudutavad üldkoosoleku pädevuses olevad küsimused antakse toimkonna otsustada (päevakorrapunkt 7, otsus 7).
5. Hageja I vaidlustas üldkoosoleku otsused 3 ja 4, väites, et need on tühised, kuna üldkoosolekul puudub pädevus otsustada, kes on suurema ja kes väiksema nõudega võlausaldaja ja sellest tulenevalt on ka toimkonna liikmed ebaõigesti valitud. Juhul, kui otsused ei ole tühised, on need kehtetud, kuna üldkoosolek on diskretsiooni ebaõigesti teostanud. Valitud toimkonna liikmed on võlgniku lähikondsed. Hagejad II ja III 11

§ 77

p 1 järgi kuulub üldkoosoleku pädevusse pankrotitoimkonna valimine ja

§ 74

lg 2 järgi pankrotitoimkonda peavad kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Eeltoodust saab järeldada, et üldkoosolek on pädev otsustama lisaks toimkonna isikulise koosseisu valimisele ka

§ 74lg-s 2 sätestatud kriteeriumi osas. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Ts

ÜS § 38 lg-s 2 sätestatud eeldused, mille järelmiks on juriidilise isiku organi otsuse tühisus, puuduvad. Hageja I seisukoht, et see, keda lugeda väiksema nõudega võlausaldajaks, tuleb otsustada võlausaldajate konsensuse alusel, ei tulene seadusest. 56.

§ 83lg 1 näeb ette neli erinevat üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise alust.

Otsus on võimalik kehtetuks tunnistada esiteks siis, kui otsus ei vasta seadusele, teiseks juhul, kui otsuse tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, kolmandaks olukorras, kus mõni muu seadusesäte näeb otsuse vaidlustamise võimaluse selgelt ette, ja neljandaks juhul, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Tegemist on otsuse kehtetuks tunnistamise alternatiivsete alustega, s.t otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamiseks piisab vähemalt ühe eeltoodud aluse esinemisest. Hagejad tuginesid otsuste kehtetuks tunnistamise alusena selle vastuolule seadusega. 57.

§ 74

lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud, kuid seadus ei sätesta piiranguid selles osas, keda võivad suuremate või väiksemate nõuetega võlausaldajad pankrotitoimkonna liikmeks esitada. Kolleegium nõustub hagejatega, et iseenesest on olukorras, kus on rikutud

§ 74

lg 2, võimalik nõuda võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist

§ 83

lg 1 esimese lause esimese alternatiivi järgi ehk põhjusel, et otsus on vastuolus seadusega. 58. Maakohus leidis, et üldkoosolek määrab selle, kes on väikevõlausaldaja. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses jälgitavalt põhjendanud, miks ta nõustus üldkoosoleku otsusega võlausaldajate jagamise kohta väikeste ja suurte nõuetega võlausaldajateks. Pankrotiseadus ei välista kohtu õigust ja võimalust võlausaldajate üldkoosolekule sisulise hinnangu andmiseks. Ringkonnakohus leiab, et otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitamisel, tuginedes

§ 83

lg-le 1 ja § 74 lg-le 2, saab kohus anda hinnangu, kes on väiksem võlausaldaja, arvestades sh võlausaldaja majanduslikke huve teiste võlausaldajatega ning nõude suurust. Riigikohus on selgitanud, et

§ 74

lg 2 mõtte kohaselt ei saa väikese nõudega võlausaldajaks pidada isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi (RKTKo 24.04.2019.a nr 2-18-4471, p 13). 59. Kostja pankrotimenetluses on esitatud järgmised nõuded: OÜ Brave Capital 3 550 892,60 eurot, kohtutäitur Risto Sepp 12 288 eurot, Causa Õigusbüroo OÜ 720 eurot, Capital Gate 12

§ 81

lg 1 järgi vastu võlausaldajate lihthäälteenamusega, siis kohtul on võimalik sellesse sekkuda ainult siis, kui diskretsiooni on rikutud. Kolleegiumi arvates ei saa ainult apellantide väidetest selle kohta, et väikeste ja suure nõuetega võlausaldajate määratlemisel ei ole lähtutud nõuete matemaatilisest keskmisest, järeldada, et üldkoosoleku otsus oleks kehtetu, kuna see ei vasta seadusele. Põhjendatud ei ole apellantide seisukoht, nagu rikuks võlausaldajate üldkoosoleku otsus 3 seonduvalt võlausaldajate nõuete suuruse määratlemisega võlausaldajate huve. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 73

järgi on pankrotitoimkond eeskätt järelevalveorgan, kelle ülesandeks on kaitsta pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve, teostades mh järelevalvet halduri tegevuse üle. Seega ei saa pankrotitoimkonna liikmed eelistada nende võlausaldajate, keda nad esindavad, huvide eelistamist teistele.

§-ga 75 nähakse ette ka pankrotitoimkonna liikme vastutus juhuks, kui toimkonna liige on oma kohustuse rikkumisega süüliselt tekitanud võlausaldajale kahju.

1. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et ebaõige on apellantide käsitlus, mille kohaselt oleksid väiksemate ja suuremate nõuetega võlausaldajate teistsugusel jagunemisel valitud pankrotitoimkonda väikeste nõuetega võlausaldajate esindajana teised isikud. Ka sellisel juhul oleks valitud isikuks Causa Õigusbüroo OÜ-d, mis on igal juhul väikese nõudega võlausaldaja, esindav Rein Vaiksaar, kuna tema sai üldkoosolekul 9 529 053 häält. Liis Könn, Arto Kalevi Autio ja Veljo Kuusk said Rein Vaiksaarest vähem hääli.
2. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et pankrotitoimkonna liikmete valimisel ei ole rikutud

§ 74

lg 3 teist lauset.

§ 74lg 3 sätestab, et pankrotitoimkonda ei või kuuluda võlgniku lähikondne.

Apellantide väidete kohaselt on toimkonda valitud isikud võlgniku lähikondsed.

§ 117

lg 2 p 5 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi ja lg 3 järgi kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Selleks, et lugeda isik võlgniku lähikondseks, peab eksisteerima võlgniku ja toimkonda valitud isiku vahel ilmne seos, mis võib olla lisaks majanduslikule seosele näiteks ka isiklik. Küsimus on selles, kas pidada võlgnikku enne pankroti väljakuulutamist esindanud lepingulist esindajat või isikut, kes esindab võlgniku emaettevõtet, võlgniku lähikondseks. Käsund kui teenuse osutamise leping ei eelda lepingupoolte vahel isiklikke suhteid, majanduslikuks huviks käsundisaajal on õigus saada käsundi täitmise eest tasu. Erilisi asjaolusid, millest võiks nähtuda võlgniku ja pankrotitoimkonda valitud isikute 13

§ 77

p-ga 5, sest üldkoosolek ei saa enda pädevust delegeerida.

§ 77

p 5 järgi on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Nii tuleneb

§ 134

lg-st 1, et kompromissettepaneku tegemise korral ei või vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule;

§ 137

lg 1 järgi võib võlausaldajate üldkoosolek teha haldurile ettekirjutuse müüa vara enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu;

§ 141

lg 2 järgi võib enampakkumiseta müüa ettevõtte või selle osa teatud juhtudel ainult võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekul. Eeltoodust saab järeldada, et pankrotiseadusega on teatud otsustused, mis on seotud pankrotivara müügiga, jäetud võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse ja selliste otsustuste delegeerimist pankrotitoimkonnale seadus ei võimalda. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et üldkoosoleku otsus 7 on vastuolus seadusega ja

§ 83lg 1 järgi kehtetu.

Maakohtu otsus tuleb eeltoodu tõttu osaliselt tühistada ja hagejate II ja III hagi osaliselt rahuldada. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et otsuse kehtetuks tunnistamisel on oluline ka see, et vaidlustatud otsus rikuks võlausaldajate ühiseid huvisid.

§ 83

lg 1 viimase lause järgi võib võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Kolleegiumi arvates on tegemist eraldi alusega võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks, mitte aga

§ 83lg 1 esimeses lauses toodud aluste puhul kehtetuks tunnistamise tingimusega.

64. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis tema menetluskulud kindlaks määramata. Kostja lepinguliseks esindajaks oli vandeadvokaat Diana Minumets. Maakohus leidis, et kuna kostjat esindab

§ 83

lg 5 järgi pankrotitoimkonna esimees Rein Vaiksaar, siis peab ta ametikohast lähtuvalt olema võimeline ise kostjat kohtus esindama. Samuti puudub võlausaldajate üldkoosoleku otsus, mis lubab toimkonna esimehel kulusid teha, mistõttu kulud hüvitamisele ei kuulu. Kolleegium 14

§ 83lg 5 järgi peab toimkonna esimees esindama võlgnikku kohtumenetluses ise.

Pankrotiseadusest ei tulene toimkonna esimehele keeldu kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat või seda, et esindajaga lepingu sõlmimiseks ja rahalise kohustuse võtmiseks peaks olema võlausaldajate üldkoosoleku otsus. TsMS § 217 lg 1 järgi võib menetlusosaline osaleda menetluses esindaja kaudu ja kostjal on õigus vastavate kulude hüvitamisele TsMS § 175 lg 1 järgi. 65. Seoses hagejate II ja III hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb hageja I hagiga seotud menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta hageja I kanda. Hagejate II ja III hagiga seonduvad maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta poolte (hagejate II ja II ning kostja) endi kanda. Kostja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata. Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, siis ei tee seda ka esmakordselt ringkonnakohus. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 15