← Eesti

1-19-8007/33

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-19-8007

  1. oktoober 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Hannes Kiris Kriminaalasi Pavel Hramtsovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus Pavel Hramtsovi kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski, kassatsioon Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik
  4. september 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus Tartu Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmises ning apellatsioonimenetluse kulude Pavel Hramtsovilt väljamõistmises.
  10. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  11. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  12. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kassatsioonimenetluses Pavel Hramtsovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 75,60 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Pavel Hramtsovi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi selles, et olles Tartu Maakohtu
  14. juuni
  15. a otsusega süüdi mõistetud oma elukaaslase kehalises väärkohtlemises, ähvardas ta
  16. augustil 2019 elukaaslase tappa, seejärel haaras kirve, vehkis sellega naise pea lähedal ning tabas teda kirve raske metallist osaga pähe, põhjustades kannatanule valu ja pea põrutushaava koos kaasneva verejooksuga. Süüdistuse kohaselt pani P. Hramtsov tapmiskatse toime kaudse tahtlusega.
  17. Tartu Maakohtu
  18. novembri
  19. a otsusega tunnistati P. Hramtsov lühimenetluses talle esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 6-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 4-aastase 1-19-8007 vangistuseni. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu
  20. juuni
  21. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Liitkaristuseks moodustati 4 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust.
  22. Maakohus märkis, et kannatanu surm jäi saabumata vaid löögi ebaõnnestumise ja korrakaitsjate kiire reageerimise tõttu. Muu hulgas tuvastas kohus, et kannatanu tegi kõne Häirekeskusele kell 14.25 ning politsei vormikaamera salvestus algas sündmuskohal kell 14.
  23. Kannatanu pea tabamine kirvega ei olnud juhuslik, vaid P. Hramtsovi teadlik ja sihipärane tegevus. Süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Tahtlikku tapmiskatset kinnitab ka väline teopilt – löömine raske kirvega elutähtsa organi piirkonda samal ajal verbaalselt väljendades soovi kannatanu tappa. P. Hramtsov suhtus ükskõikselt oma löögi tagajärgedesse.
  24. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Hramtsovi kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski, kes taotles otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.
  25. Kaitsja hinnangul ei olnud P. Hramtsovil tahtlust kannatanut tappa. Süüdistatava ütlused ja kannatanu vigastus kinnitavad, et P. Hramtsov küll lõi kannatanut, kuid mitte tugevalt. Süüdistatav lõi kannatanut viimase tõrjumiseks, sest kannatanu soovis takistada tal kirvega naabrite juurde minemist. Tapmisähvardused ei olnud tõsiselt võetavad, sest P. Hramtsov käitubki joobes olles bravuurselt ja on ka varem ähvardanud kannatanut tapmisega, kuid pole viimase elu ohustavat rünnet kunagi toime pannud. Ei saa eeldada, et igasugune kirvega löömine võib olla surmavate tagajärgedega. Kui lööja kontrollib oma liigutusi, siis on kirvega võimalik lüüa ka nii, et see ei tekita raskeid vigastusi. Otsese tahtluse korral oleks P. Hramtsov löönud kirvetera, mitte -silmaga. Kui süüdistataval oleks olnud soov ja tahtmine kannatanu tappa, oleks ta jõudnud seda teha juba enne, kui kannatanu abi kutsumiseks telefoni võttis.
  26. Tartu Ringkonnakohtu
  27. märtsi
  28. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
  29. Teise astme kohus nõustus maakohtuga, et tapmiskatse oli toime pandud otsese tahtlusega, mistõttu kvalifitseeriti P. Hramtsovi tegu õigesti KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Kuigi süüdistatav lõi kannatanut kirvega pähe vaid ühel korral, tekkis selle tagajärjel vahetu oht kannatanu elule, mistõttu oli tegemist tapmisele suunatud teoga. P. Hramtsov oli alustanud tegu, mis tema ettekujutuse järgi võis põhjustada kannatanu surma. Kannatanu pea tabamine kirvega ei olnud juhuslik, vaid teadlik ja sihipärane tegevus. Kirvega pähe löömisel möönis süüdistatav mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumise võimalust. Süüdistatav ei olnud tarvitatud alkoholi tõttu võimeline kirvelööki kontrollima. Tagajärg ei saabunud, sest kannatanul õnnestus abi kutsuda. Tapmiskatset ei välista ka see, et ühele kirvelöögile ei järgnenud täiendavaid jõupingutusi ohvrilt elu võtmiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  30. P. Hramtsovi kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada süüdistatav süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.
  31. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus jättis osaliselt vastamata apellatsiooni väidetele. Kannatanu surm jäi saabumata põhjusel, et P. Hramtsov lõpetas vägivaldse tegevuse, mitte seetõttu, et kannatanu kutsus abi. Kui süüdistatav oleks tahtnud kannatanut tappa, oleks tal olnud selleks mitu võimalust, 2

(4)1-19-8007 näiteks ajal, mil kannatanu abi saamiseks helistas. Kannatanul ei olnud eluohtlikke vigastusi. Seetõttu ei saa rääkida sellisest välisest teopildist, mis annaks aluse teha järeldusi tapmisteo tahtluse kohta. Ringkonnakohus on alusetult pidanud purjus süüdistatava räuskamist tõsiselt võetavaks teatamiseks oma järgnevatest sammudest. Süüdistatav mõistis tagantjärele kainena, et kannatanut kirvega pähe lüües oleks tema tegu võinud põhjustada teise isiku surma. P. Hramtsov pole öelnud, et kannatanu kirvega löömise hetkel oleks ta mõistnud, et võib kannatanu tappa. Vastupidi, süüdistatav ütles, et ta lõi kannatanut teadlikult kirvesilmaga hoogu võtmata ja kontrollitult. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas kohus jõudis järelduseni, et P. Hramtsov ei olnud tarvitatud alkoholi tõttu võimeline kirvelööki kontrollima.
  1. Prokurör palub kassatsioonivastuses jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kuna P. Hramtsov teatas, et tapab kannatanu ning sellele järgnes tahtlik kirvelöök vastu kannatanu katmata pead, pole põhjust tapmisähvardust pidada pelgalt ärplemiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium nõustub kassaatori etteheitega, et ringkonnakohus jättis osaliselt vastamata kaebaja apellatsiooni väidetele. Kaitsja vaidlustas teise astme kohtule esitatud kaebuses maakohtu järeldust, et süüdistatavale etteheidetav tapmistegu jäi lõpule viimata politsei kiire saabumise ja löögi ebatäpsuse tõttu. Kaebaja leidis, et kui P. Hramtsovil oleks olnud soov kannatanu tappa, oleks ta jõudnud seda teha näiteks enne seda, kui kannatanu telefoni teel abi kutsus. Samuti ei olnud kannatanu vigastus tõsine. Ka kassatsioonis on kaitsja samal seisukohal.
  3. Kuigi kaitsja sellele apellatsioonis ega kassatsioonis otsesõnu ei viita, on ta kaebustes esitanud sisuliselt teesi süüteokatsest loobumise kohta. Kõnealust kaitseargumenti puudutavat õiguskäsitlust ringkonnakohtu otsusest aga ei leia. KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus nr 1-17-3858/68, p 9). Kui P. Hramtsov ka tegi kannatanut kirvega pähe lüües vastavalt oma ettekujutusele tapmisteost kõik endast oleneva kannatanu surma põhjustamiseks, ei ole siiski välja selgitatud, kas ja mil viisil oli tal võimalik pärast kannatanule vigastuse tekitamist tapmiskatsest loobuda (nt vabatahtlikult tegevusetuks jäämisega).
  6. Kuna kaitsja vaidlustas apellatsioonis süüdistatava süüditunnistamise tapmiskatses, taotles teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja tugines asjaoludele, mis osutasid äratuntavalt võimalusele, et kannatanu surm jäi saabumata süüdistatava vaba tahte tõttu (vt p 11), on KarS §-de 40–42 kohaldamise eelduste kontrollimata jätmine käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena. Eeltoodud viga kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise.
  7. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel vastata apellatsiooni argumentidele kannatanu tapmise lõpule viimata jäämise põhjuste kohta ning analüüsida KarS §-de 40–42 kohaldamise võimalikkust, arvestades otsuse nr 1-17-3858/68 p-des 9–13 märgitut. Sealjuures, kui tapmiskatse ei leia tõendamist, on kohustuslik kaaluda, kas P. Hramtsovi tegu vastab mõnele kergemale kuriteokoosseisule, nt raske tervisekahjustuse tekitamise katsele, millele maakohtu kohtuvaidlustes prokurör alternatiivselt ka tugines. Arvestama peab sedagi, et KarS § 40 lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Viimati nimetatule on kaitsja tuginenud kogu menetluse kestel, leides, et P. Hramtsovi 3
(4)1-19-8007 tegu tuleb kvalifitseerida lähisuhtes korduvalt väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. toime pandud lõpuleviidud kehalise
  1. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul ühtlasi pöörata tähelepanu asjaolule, et KrMS § 10 lg-te 3 ja 4 kohaselt ei ole lubatud tugineda tõlkimata heli- ja videosalvestise venekeelsele osale. Kriminaalasja materjalides salvestiste tõlget pole ning ka maakohtu istungiprotokollist ei nähtu ega istungi helisalvestiselt ei kuuldu, et võõrkeelset osa oleks mõni menetlusosaline esile toonud ja istungil viibinud tõlk eesti keelde tõlkinud. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus nr 4-19-2526/19, p 12.)
  4. Arvestades, et tapmistahtluse ja võimalikust kuriteokatsest loobumise hindamine eeldavad täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist, saadab Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p-le 6 tuginedes kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  5. Kolleegium nõustub apellatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest makstava põhjendatud tasu kindlaksmääratud suurusega. Kuivõrd kriminaalasja uue arutamise tulemusest sõltub, kelle kanda need menetluskulud jäävad, tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ka apellatsioonimenetluse kulude P. Hramtsovilt väljamõistmises.
  6. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6, § 361 lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  7. märtsi
  8. a otsuse Tartu Maakohtu
  9. novembri
  10. a otsuse muutmata, apellatsiooni rahuldamata jätmises ja apellatsioonimenetluse kulude P. Hramtsovilt väljamõistmises ning saadab kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  11. P. Hramtsovi kaitsja taotleb riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist 75,60 euro suuruses summas (sh käibemaks 12,60 eurot). Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning õigusabi osutamise ja taotluse esitamise ajal kehtinud justiitsministri
  12. juuli
  13. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 4 alusel leiab kolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning tuleb taotletud ulatuses rahuldada. Kuivõrd kohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, siis KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.