← Eesti

2-20-2713/22

Obsah (4)§ 205§ 202§ 176§ 198

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-2713 Tsi

) § 203 lg-te 1 ja 2 järgi täidetud. Puudutatud isikul esineb nõrgamõistuslikkus. Menetluse käigus on tuvastamist leidnud, et isikul puudub arusaamine oma tegude tähendusest ja oma käitumist 3

(7)vastavalt sellele arusaamisele juhtida, ta pole suuteline oma elu iseseisvalt korraldama. Maakohus oli veendunud, et puudutatud isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama talle eestkoste seadmise küsimuses ja märkis, et talle ei ole teada isikut, kes oleks valmis eestkoste ülesandeid täitma. Maakohus leidis, et puudutatud isiku eestkostjaks tuleb

§ 205lg 3 alusel määrata Lääne

Nigula vald. Lääne-Nigula valla ja Harku valla vahel on vaidlus, kes neist peaks olema puudutatud isiku eestkostjaks. Harku vallal puudub nii varasem kui ka praegune kokkupuude puudutatud isikuga. Avalike ülesannete täitmisel on rahvastikujärgne elukoht eestkostja määramise aluseks (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 66 lg 1). Eestkoste üleminek rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgselt valla- või linnavalitsuselt uuele rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele saaks minna üle ainult kokkuleppel (

§ 202ja § 176 lg 3).

Praegusel juhul ei ole puudutatud isiku uueks rahvastikuregistri elukoha aadressiks Harku vald.

§ 205lg 3 kohaldamisel tuleb lähtuda ka eestkostetava huvidest.

Maakohus nõustus Harku vallaga, et puudutatud isikul on olulised sidemed endise Kullamaa valla ehk praeguse Lääne-Nigula vallaga, kus ta on suurema osa oma elust elanud ning see on ka tema rahvastikujärgne elukoht. RRS § 70 lg 2 p 2 kohaselt ei ole isiku asumine või paigutamine ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks. Asjaolu, et Kullamaa vald on ühinenud Lääne-Nigula vallaga, ei tähenda, et Lääne-Nigula vald on vabastatud õigustest ja kohustustest, mis kaasnesid Kullamaa vallaga. Eestkostja ülesannete täitmist ei takista asjaolu, et puudutatud isik asub Harku vallas asuvas hoolekandeasutuses. Eestkostja määramine üksnes viibimiskoha järgi ei ole eestkostetava huvides. Määruskaebus 4. Lääne-Nigula vald esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega määrati puudutatud isiku eestkostjaks Lääne-Nigula vald ja määrati talle eestkostja ülesanded (resolutsiooni p-d 1 ja 5). Lääne-Nigula vald palub teha asjas uue määruse, millega määrata puudutatud isiku eestkostjaks Harku vald. Koos määruskaebusega esitas Lääne-Nigula vald uued dokumentaalsed tõendid (Tiia Topperi 30. novembri 2018. a kiri ja rehabilitatsiooniplaan). Määruskaebuse kohaselt tõlgendas maakohus

§ 205lg-t 3 liiga kitsalt, mis viis ebaõige lahendini.

Kohtupraktikas on leitud, et kuigi hooldekodu asukoha järgi ei saa isikut seostada vallavalitsusega, võib seda teha olukorras, kus isikul puudub tugevam side mõne teise omavalitsusega. Eestkostjaks määramine peab võimaldama reaalselt eestkostja kohustuste täitmist. Lisaks võib registrijärgsele omavalitsusüksusele olla kohustus korraldada sotsiaalteenuste osutamist tegelikult teise omavalitsusüksuse territooriumil elavatele inimestele ebamõistlikult koormav, sest see on eelduslikult kulukam ja halduslikult keerukam, kui sotsiaalteenuste osutamine omavalitsusüksuse enda territooriumil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-18-7, p 138). Maakohus viitas ekslikult

§ 176lg-le 3.

Nimetatud säte reguleeribki olukorda, kus eestkoste ajal on teise omavalitsuse seotus eestkosteavaga olulist suurem, kui esialgsel rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsel valla- või linnavalitsusel. Kui eestkoste ajal olukord muutub ja eestkostetav on tugevamalt seotud teise omavalitsusega, saab rakendada

§ 198

lg-t 1, lähtudes

§ 176lg-st 2 ja § 205 lg-st 3.

Samuti on kohtupraktikas leitud, et vallal ei ole kohustust osutada sotsiaalteenust (sh eestkosteteenust) isikule, kes on küll sinna sisse kirjutatud kunagise hooldekodu asukoha järgi, kuid tegelikult selle kohaliku omavalitsuse territooriumil ei ela (vt eespool viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2019. a otsus, p 137).

§ 205

lg 3 ei sea kohtule kohustuseks määrata isikule eestkostjaks omavalitsus, kellega on isikul formaalselt rohkem seoseid. Oluline on silmas pidada ka võimalikke seoseid kummagi 4

(7)omavalitsusega tulevikus. Kuna Lääne-Nigula valla territooriumil puuduvad ööpäevaringsed erihoolekandeasutused alates
  1. aastast ja neid ei ole sinna ka planeeritud, ei teki puudutatud isikul Lääne-Nigula vallaga mingit seost ka tulevikus. Kohtupraktika viitab võimalusele, et kui isiku tegelik ja rahvastikuregistri järgne elukoht ei lange kokku, peab omavalitus algatama RRS § 86 alusel elukoha andmete muutmise menetluse (vt eespool viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus, p 139).
  4. novembril 2018 saatis Koluvere hooldekodu juhataja DD Harku vallale kirja, kus palus puudutatud isiku rahvastikuregistri andmed viia kooskõlla tegeliku olukorraga. Harku vald seda ei teinud. Maakohus märkis ekslikult hooldekodu teatisele tuginedes, et puudutatud isik viibib Harku vallas asuvas hooldekodus alates
  5. aastast. Rehabilitatsiooniplaani kohaselt on puudutatud isik seal olnud alates
  6. aastast, s.o 11 aastat. Lääne-Nigula vald toob välja järgnevad asjaolud, millest tuleb eestkostja määramisel lähtuda. Rahvastikuregistri järgi on puudutatud isiku sünnikoht Viljandi, kus elavad tema ema ja vend. Koluvere hooldekodus viibis puudutatud isik ajavahemikul 1995–
  7. Enne Koluvere hooldekodu elas puudutatud isik Imastu lastekodus. Puudutatud isik on 49-aastane ja ta on sellest 14 aastat elanud Koluvere hooldekodus, 11 aastat Vääna-Viti Kodus ja ülejäänud aja Viljandis. Puudutatud isik ei ole Lääne-Nigula vallaga rohkem seotud olnud kui Harku valla või Viljandi linnaga. Puudutatud isikute seisukohad
  8. Harku vald palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja määruskaebusega esitatud tõendid vastu võtmata, kuna need on esitatud hilinenult. Lääne-Nigula valla viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus ei ole asjakohane, sest see ei käsitle isikutele eestkoste seadmist. Lääne-Nigula vald keeldub oma vallas kasvanud ja elanud isiku eest hoolitsemast selgitusega, et ta ei plaani tulevikus osutada sotsiaalhoolekandeteenuseid erihooldust vajavatele isikutele. Sellega soovib Lääne-Nigula vald puudutatud isiku koduvallast välja tõugata ja kaotada kõik tema sidemed kodukohaga. Kui kohtupraktika seda lubab, võivad omavalitsused hakata saatma oma valla elanikke ühest hoolekandeasutusest teise, et nad ei peaks eestkostjaks olema ja saavad sulgeda oma vallas sotsiaalteenuseid võimaldavad asutused. Seeläbi kaoks igasugune kindlus, et hoolekandeasutused oleksid abivajajatele omavalitsuste poolt tagatud.
  9. Määratud esindaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isik ei ole pärit kummastki vallast, elanud on ta aga enam-vähem võrdse aja kummagi valla territooriumil asuvas hoolekandeasutuses. Muid märkimiväärseid sidemeid pole tal samuti kummagi vallaga ning ta lähedased elavad Viljandimaal. Seega ei saa öelda, et puudutatud isik oleks eluliselt rohkem seotud ühe vallaga. Põhjendatud aga ei ole määruskaebuse esitaja arusaam, et isik, kes vajab eestkostet, on kõige rohkem seotud just selle omavalitsusega, kelle hooldekodus isik viibib. Selline järeldus ei tulene seadustest ja ole õiglane omavalitsuste suhtes, kelle territooriumil hoolekandeasutused asuvad. Väljakujunenud kohtupraktikat selles küsimuses ei ole. Määruskaebuse esitaja tuleb eeskotjaks määrata kahel põhjusel: 1) puudutatud isik on endiselt rahvastikuregistri järgi Lääne-Nigula valla elanik; ja 2) kuna varem kehtinud

-i järgi sai isiku eestkostjaks määrata ainult füüsilise isiku, täitis puudutatud isiku eestkoste ülesandeid

1995 § 95 lg 5 järgi tegelikult Lääne-Nigula (end Kullamaa) vald.

  1. Puudutatud isiku ema määruskaebusele ei vastanud.
  2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel (koosmõjus TsMS §-ga 659) tühistada praeguse määruse resolutsioonis märgitud ulatuses. Ringkonnakohus saab teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse, millega määrab puudutatud 5

(7)isiku eestkostjaks Harku valla (Harku Vallavalitsuse kaudu) koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Määruskaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus kontrollib vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) LääneNigula valla määruskaebuse alusel maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega määrati puudutatud isiku eestkostja ülesannete täitmine Lääne-Nigula vallale. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus tuvastas eestkoste seadmise eeldused, sest määruskaebusega ei ole maakohtu määrust vaidlustatud muus kui Lääne-Nigula valla eestkostjaks määramise osas. Seega jõustus maakohtu määrus ülejäänud osas TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes.
  1. Lääne-Nigula vald on esitanud määruskaebuses väited koos tõenditega, mille kohaselt: 1) Koluvere hooldekodu on
  2. novembril 2018 saatnud Harku vallale kirja, milles palus puudutatud isiku rahvastikuregistri järgsed andmed viia kooskõlla tegeliku olukorraga; 2) puudutatud isik viibib Vääna-Viti Kodus alates
  3. aastast. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Määruskaebuse esitaja taotleb esitatud dokumentaalsete tõendite asja juurde võtmist. Kolleegiumi hinnangul omavad Lääne-Nigula valla esitatud ottotõendid TsMS § 238 lg 1 järgi asja lahendamisel tähtsust. Seega tuleb taotlus rahuldada ja asja juurde võtta DD
  4. novembri
  5. a kiri ja puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaan.
  6. Lääne-Nigula valla ja Harku valla vahel on vaidlus, kes neist peaks olema puudutatud isiku eestkostja. Vaidlust ei ole, et puudutatud isik ise oma tahet avaldama ei ole võimeline. Talle määratud esindaja arvates ei ole vahet kumb omavalitsus eestkostjaks määratakse. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud määruskaebuse väide, et tuvastatud asjaoludel tuleb puudutatud isiku eestkostjaks määrata Harku vald, sest eestkostja valikul tuleb kohtul lähtuda eestkostet vajava isiku huvidest. Maakohtu poolt

§ 205lg 3 väär tõlgendamine tõi eestkostja määramise osas kaasa ebaõige lahendi.

  1. Ringkonnakohtu arvates ei oma määravat tähtsust asjaolu, et puudutatud isiku rahvastikuregistri järgne aadress on Lääne-Nigula vald. Iseenesest leidis maakohus õigesti, et isiku paigutamine hoolekandeasutusse ei too kaasa tema rahvastikuregistri järgse elukoha muutumist. Samuti ei ole hilisem hoolekandeasutuse vahetumine automaatselt aluseks eestkostja vahetamisele. Omavalitsusüksus, kus paikneb hoolekandeasutus, ei pea automaatselt saama kõigi selles hoolekandeasutuses viibivate patsientide eestkostjaks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-4855, p 10).
  4. Eestkostja valikul tuleb kohtul lähtuda eestkostet vajava isiku huvidest ning

§ 205

lg 3 ei anna omavalitsusüksustele alust vaidluseks, kellel neist on eestkostetavaga tugevam side. Ringkonnakohus märgib, et

§ 205

lg 3 ei sea kohtule kohustust määrata isikule eestkostjaks valla- või linnavalitsus, kellega on isikul formaalselt rohkem seoseid (sh päritolu, pikemaajaline elamine, vara asukoht ja rahvastikuregistri järgne elukoht). Kohtul tuleb silmas pidada ka sisulist sidet omavalitsusüksusega ning võimalikke seoseid kummagi omavalitsusega tulevikus (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-4855, p 9). 13.1. Maakohus nõustus Harku valla seisukohaga ja määras

§ 205

lg 3 alusel puudutatud isiku eestkostjaks Lääne-Nigula valla, kuna puudutatud isik on suurema osa oma elust elanud Lääne-Nigula (end Kullamaa) vallas ning see on isiku rahvastikuregistri järgne elukoht. Maakohus leidis, et Harku vallal puudub nii varasem kui ka praegune kokkupuude puudutatud isikuga. Kolleegiumi arvates on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata, mil määral on puudutatud isik kohanenud Vääna-Viti Kodus ning kas tulevikus võib eeldada puudutatud isiku tagasipöördumist Lääne-Nigula valda. Teadaolevate andmete põhjal tuleb arvestada nii läheduse (seotuse) kui kestvuse põhimõtet, s.o isikule eestkostjaks määratav kohalik omavalitsus peaks suutma võimalikult efektiivselt ja mõistlikult korraldada eestkostetava 6

(7)huvide kaitset nii käesoleval ajal kui ka tulevikus. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et puudutatud isikul on LääneNigula vallaga

§ 205lg 3 mõttes olulised sidemed.

13.2. Ringkonnakohtu arvates ei saa esitatud asjaoludest järeldada, et puudutatud isik on Lääne-Nigula vallaga

§ 205lg 3 mõttes tugevamalt seotud kui Harku vallaga.

Puudutatud isiku sünnikoht on rahvastikuregistri järgi Viljandi, kus elab tema ema. Määruskaebuse väidete kohaselt oli puudutatud isik Koluvere hooldekodus ajavahemikul 1995–

  1. Eelnevalt elas puudutatud isik Imastu lastekodus. Puudutatud isik on 49-aastane ja ta on elanud 14 aastat Koluvere hooldekodus, 11 aastat Vääna-Viti Kodus ja ülejäänud aja Viljandis. Seega sidus puudutatud isikut Lääne-Nigula vallaga üksnes seal paiknenud Koluvere hooldekodu. Eelnevat arvestades sobib kolleegiumi hinnangul puudutatud isiku eestkostja ülesandeid paremini täitma Harku vald. Puudutatud isik on viibinud
  2. aastast Harku valla territooriumil asuvas hooldekodus ning on alust arvata, et ta on seal kohanenud (dtl 76-92). Eksperdiarvamusest ja rehabilitatsiooniplaanist nähtuvalt on vähetõenäoline, et puudutatud isiku vaimne tervis paraneks ettenähtavas tulevikus sedavõrd, et ta suudaks taas asuda iseseisvalt oma elu korraldama ja tal on põhjust pöörduda tagasi elama Lääne-Nigula valda. Seega puudub alus arvata, et puudutatud isiku seos Lääne-Nigula vallaga edaspidi taastuks, mistõttu on põhjendatud määrata eestkostjaks Harku vald, kus isik on 11 aastat faktiliselt elanud ja kuhu ta praeguste eelduste kohaselt jääb ka tulevikus elama.
  3. Ringkonnakohus selgitab, et puudutatud isiku rahvastikuregistri järgne elukoht oli eestkoste seadmise ja eestkostja määramise menetluse algatamise ja ka kohtumääruse tegemise aja seisuga Lääne-Nigula vallas. Rahvastikuregistri järgne elukoha kanne pärines ajast, mil puudutatud isikule ei olnud eestkostet seatud. Isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoht ei oma sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) kohaselt määravat tähendust isikule sotsiaalteenuste osutamisel. SHS § 5 lg-st 1 tulenevat kohustust tõlgendatakse nii, et sotsiaalteenuseid tuleb osutada neile registrijärgsetele elanikele, kes ka tegelikult selle omavalitsuse territooriumil elavad. See tähendab, et omavalitsusüksusel ei ole kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist neile registrijärgsetele elanikele, kes elavad mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil, st kelle andmed ei ole registris õiged (vt eespool viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus, p 137). Harku valda on teavitatud, et nende territooriumil viibib püsivalt inimene, kes ei kasuta enam rahvastikuregistrisse kantud elukohta (dtl 67). Omavalitsusüksus, kelle territooriumil selline inimene viibib, peab algatama rahvastikuregistris elukoha andmete muutmise menetluse (RRS § 86).
  6. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud tuleb jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.